Krimm neljakesi seljakotiga (P. Teppo 9-16. aug 2008)

Kaardile vaadates ja teiste reisimuljeid lugedes tekkis mõte, et võiks suures osas vältida turismiobjekte ja reisida ilma kiirustamata väiksemate asulatega rannikut mööda Koktebelist Aluštani koos võimalusega igal päeval merd nautida. Liikumise paindlikkuse huvides otsustasime ööbimiseks kaasa võtta telgi ning söögitegemiseks väikese gaasipriimuse. Kuna lennukipagasisse gaasiballooni ei tohtinud kaasa pakkida, tuli loota sellele, et gaas Simferoopolist leida. Söögikraami otsustasime täielikult kohapealt osta. Kella unustasin koju, fotokatel ja Reeda telefonil olid aga ajanäitajad peal.

Seljakotid täies mahus kaalusid 7,3; 7,3; 12,8 ja 12,5 kg, seega kokku 39.9kg

Reisijad:
Heigo 15 a.
Tuuli18 a.
Reet 48 a.
Peeter 47 a.
Kõik sattusid Krimmi esmakordselt.

9. August, Laupäev.
Lennuk Simferoopolisse väljus 17 kraadisest ja pilvisest Tallinnast kl. 8 ning maandus 10.30 päikeselises ja soojas Krimmis. Lennujaamas tuli enne passikontrolli täita maaletuleku ankeet - see oli seintel olevate näidiste tõttu lihtne. Passikontrolliputkas selgus, et kindlasti on vaja ankeeti märkida mingi hotelli nimi, kus kavatsetakse ööbida, selle koha pealt aitas kontrollija ise, öeldes sobiva hotelli nime. Meile sobis näiteks Koktebeli hotell „Koktebel”. Tollikontrollitädi naeris aegajalt röntgenskanneri ekraanilt eestimaalaste pagasit uurides. Ühel mehel oli probleeme kaasavõetud alkoholiga.

Lennujaama fuajees tervitasid lapsi ja Reeta kõigepealt taksojuhid, mind uuriti kaugemalt kahtlustava pilguga. Kuigi lennujaama kemps oli endisaegade mõõdupuu järgi täiesti OK, ei tahtnud lapsed sinna sisse minna. Lennujaama trollipeatuses küsisime ajalehemüüjalt nõu, kust võiks priimusegaasi otsida. Ta soovitas meil sõita 98 marsaga Silpo peatusesse (sama marsaga saab ka raudteejaama, kust algavad kõik kohalikud bussiliinid. Kaugemad bussid väljuvad bussijaamast, mis asub mujal.) ja seal suurest kaubamajast otsida. Marsasõit kaubamajani maksis 2grivna/in.+1gr/seljakott. Kaubamajas gaasi polnud, küll aga sealtsamast algaval K.Marxi tänaval pisut edasi oli paremat kätt pisike pood „Mir Prikljutšenij”, kus oli gaas täiesti olemas (450g/50gr), samuti saime sealt puuduolevad magamismatid (hiljem selgus ühest reklaamist, et ka täitsa rdtjaama lähedal Lenini bulvar 14 on matkavarustuse pood „Vertikal”.). Kaubamaja pizzabaaris sõime kerge lõuna 98gr/4 in.

Raudteejaama parkimisplatsi ees hakkasid silma sildid: „Määrdunud autodel parkimine keelatud!” ja „Parkimisplatsil autode pesemine ja remontimine keelatud!”. Küsisin ühelt vintis mehelt, et kustkohast Koktebeli buss väljub, ta lubas näidata ning hakkas ise otsima. Leidsin väljumiskoha enne teda üles, meie abiline kadus aga otsimistuhinas rahvasumma. Rdtjaama juures seisime Koktebeli bussi piletisabas alla poole tunni (Simf-Kokt 28gr/in, samas pakuti hulgaliselt erasõite samas suunas 100 gr/in.), ning siis ootasime veel bussi väljumist ligi poolteist tundi, selle aja sees selgus, et samas suunas Feodossiasse läks busse palju tihedamalt ja Feodossiast marsaga Koktebelisse saamine oleks olnud ilmselt lihtne ja kiire. Siiski jõudis ka meie buss pärale. Selgus, et ühe bussi asemel tuli kaks, ühele bussile oli müüdud istekohad 1-32 ja teisele 33-64, kuna teine buss jõudis kohale varakult ja meie istekohtadega bussi polnud veel mõni minut enne väljumisaega näha, hakkas tekkima pisuke paanika aga lõpuks ta tuli ja sõit läks lahti.

Bussisõitu ja muud liiklust jälgides sain peagi aru, et ka Krimmis kehtivad liiklusmärgid ja kiiruspiirangud ainult lollidele. Mööda sõideti nii paremalt, kui ka vasakult ning pidevjoon ei olnud selleks eriline takistus. Bussis palav ei olnud, kuna tuul pahises üpris vabalt akendest ja luukidest läbi, Reedal hakkas sõidu lõpu poole isegi pisut jahe. Esialgne plaan oli meil väljuda bussist umbes 5 km enne Koktebelit Uzun-Sõrti seljandiku juures aga kuna bussijuht keeldus peatumast, sõitsime linna välja.

Koktebel võttis vastu kohe linna servalt algava liiklusummikuga. Linn oli paksult täis poolpaljaid suvitajaid. Ostsime turult arbuusi 2,5grivna/kg, melonit 4gr/kg, ja persikut 14gr/kg ning sõitsime eravedajaga 11 km tagasi Uzun-Sõrti e. Klementjevi mäele (50gr)..

Küsisin taksojuhilt ilmaprognoosi kohta. Taksojuht rääkis, et ilm on ettearvamatu, samuti teadis ta, et sealkandis ohtlikke putukaid ja madusid ei olevat ja pani meid maha mäel asuva para- ja deltaplaneristide pesa juurde, see on pisuke telk- ja putkalinnak, kuhu sai ka oma telgi vabalt püsti panna hinnaga 3gr/in/öö. Olemas prügikastid, kemps, joogi- ja pesuvesi ning isegi väike kohvik.

Uzun-Sõrt on u. 8 km pikk kaarjas ühtlase sileda harjaga ilmselt mitte kellegile vajalik jalamilt u. 100 m kõrgune lubjakivine seljandik. Side- ja sõjaväeantennid on kõrgematel küngastel. Uzun-Sõrti omapära seisneb selles, et tema nõgus külg on mere poole avatud ja lõunatuulega (päevane briis) tekib mäenõlval maapinnast alates tugev tõusev õhuvool, mis loob erakordselt sobivad tingimused purilennuks. Samuti tekib tõusev vool põhjatuulega ning seetõttu ongi antud mägi olnud Vene puri- ja harrastuslennunduse häll, kust muuseas olevat poisikesena oma karjääri alustanud ka Nõukogude kosmonautika suurmees Koroljov. Purilendurite pesa asus paraplaneristidest 2 km läänes, aga kuna keegi nendest oli end just hiljuti puruks kukkunud, valitses seal vaikus. Ka Klementjevi nimi on antud mäele seal hukkunud purilenduri mälestuseks.

Püstitasime oma telgi seljandiku harjale mõne meetri kaugusele nõlvast, sõime arbuusi ning nautisime täielikus tuulevaikuses imekaunist vaadet. Kogu ümbrus oli panoraamina näha, all orus mere ääres Koktebeli tuled, otse linna kõrval sakiline Kara-Dagi mägi, läänes küngaste taga roosa loojangutaevas. Viimases videvikus tõusis õhku üks tuledega deltaplaan ning tegi mäenõlva kohal üpris hirmuäratavat pilotaaþi (ületiivapööre). Idülli rikkusid ainult mõned väikesed sääsed. Öösel hakkas Heigol telgis palav ja ta ronis õue magama. Mingil hetkel hakkas puhuma tugev põhjatuul, ilmselt ööbriis, mis väristas telki nii, et ronisime välja ja kinnitasime igaks juhuks kivikamakatega lisanöörid, tähevalgel oli täiesti võimalik askeldada. Koktebelis käis kõva pidu, proþektorid valgustasid taevast ja muusikatümps kostis 10 km kaugusele mäele.

10. August, Pühapäev.
Kuna meil oli kavatsus ronida Kara-Dagile, läksin maad kuulama ja soovitusi saama paraplaneristide peaideoloogilt, kes oli kohalik mees. Ta teadis, et Kara-Dag on looduskaitsealune ja hästi valvatav ning pääs sinna tasuline, giidi juhatusel ning algusega ainult teispool mäge asuvast biostantsiast. Helistas siis ühele sõbrale, kes oli endine mäegiid ja küsis tema võimalusi. Sõber helistas mõne aja pärast tagasi ja teatas, et ta läbirääkimised polnud õnnestunud ja ka teda ei lubata mäele.

Sõime hommikusöögi, pakkisime kotid ja hakkasime alla minema. Mina soovisin algul ronida järsupoolsest lõunanõlvast alla ja minna Koktebeli suunas all paistvaid viinamarjaistandustevahelisi teid mööda võites nii paar km, aga siiski otsustasime mugavama käimise huvides minna pikemat asfaltteed mööda. Laskuva tee ääres olid suured istandused hapude tooreste viinamarjadega, kreekapähklipuud tooreste viljadega, veel mingid hapud marjad ning lõputu sirtsude sirin. Feodossia-Koktebeli teel oli kõva liiklus, jalgrattasõit seal oleks täielik risk, teepeenrad jämedaklibused, nii, et õhukese tallaga tossudega ei olnud mugav käia, Reedal läks korduvalt peenikest kivipuru sandaalidesse ja varsti vajasid jalad plaasterdamist. Enne Koktebelit oli üle tee suur rauast nikerdatud triumfikaar, mille peal suur kiri: "STRANA KONJAKOV" ning varsti peale seda vasakul käel uhke sammastikuga värav ning silt: TEHAS.

Vahepeal oli hakanud puhuma lõunatuul ning Uzun-Sõrti nõlval hõljus paar varju. Linna lähenedes suurenes teeveertes pudelite ja kilekottide kontsentratsioon. Esimese poeni jõudnuna karastasime end ohtralt jäätise ja joogipoolisega ning otsustasime minna plaaþile ja seal mõelda, mida edasi teha. Plaaþi promenaadipoolses servas, kus on rohkem konisid ja pudelikorke, leidub ikka mõni vabam nurk. Igal pansionaadil oma rannalõik, inimesed sõbralikult tihedalt koos. Käisime kõik ujumas. Vesi mõnus hägussinine aga mitte prahine, läheb kähku sügavaks, kaldalevaade on nagu tagumikkude näitus. Merel toimivad kõikvõimalikud paadi- ja laevateenused.

Meie lesimiskohast paarisaja m kaugusel oli sadamasild. Selgus, et sealt saab paaritunniste vahedega laevaga teiselepoole Kara-Dagi Kurortnojesse. Panime siis lõpuks riidesse ja läksime laevale, järjekorda polnud aga istekohad läksid kõik tihedalt täis, pilet 25grivna/in, reisi kestvus 40 min. Merelt ilus vaade Uzun-Sõrtile. Kara-Dagist möödasõit üpris meeliköitev, valjuhääldist tuli kogu aeg vali giidi jutt, küllaltki huvitav. Kara-Dag on vulkaanijäänus, mille merepoolne külg on täis pilkupüüdvaid kaljusid ja uurdeid, suviti pidi merevesi selle jalamil soojenema kohati 40-e kraadini.

Kurortnojes rand täis nagu Koktebelis, rannapromenaad märksa tagasihoidlikum, hinnad pisut madalamad, arbuus 2grivna, melon 2,5gr, pirnid ja persikud10gr/kg. Kui küsisime teed delfinaariumi poole, näidati suund kätte ja öeldi, et võiksime jõuda veel viimasele kl. 17. etendusele. Delfiinietenduse hind 50gr/in, päris huvitav, natuke häiris, et kogu aeg plärtsus vali muusika. Paistis, et kõik publikukohad olid täis, delfiinid pritsisid basseini keskosa ääres istujad nii täis, et nad nirisesid. Peale delfiinide astusid üles veel Komandorisaartelt pärit kotikud. Delfinaariumi ümber päris kena park, pargi värava juures mõnus väike pood põhitoiduainetega, ümberringi igasuguseid nänni- ja näksiputkasid.

Küsisin ühelt delfinaariumi sadama töötajalt telkimisvõimaluse kohta, algul näitas ta kaljusid teispool Kurortnojet u. 5 km kaugusel ja väitis, et lähemal pole võimalik, Kara-Dagi looduspargi alal ammugi mitte. Kui ütlesin, et meil on ainult 1 telk ja gaasipriimus ning lõket teha ei kavatse, juhatas ta delfinaariumi kempsu nurga tagant ühe väikese rajakese, mis viis kümmekonna sammuga kitsale kivisele varjatud rannale, kus oli ainult mõni erak ja kaks väikest seltskonda. Lõkkeasemeid oli mitu, neist üks veel suitses, selle juurde jäime pidama. Lapsed kustutasid lõkke ning ladusid koos Reedaga väiksematest kividest siledamad magamisalused. Mina tõin arbuusi ja meloni ning hakkasime õhtusööki valmistama. Kartulipelmeene sai liiga palju ja need kõrbesid põhja. Arbuus oli asendamatu vedeliku ja maiustuseallikas. Rand oli muidu puhtapoolne, ainult mõnes kohas veepiiril vedeles autokumme ja pudeleid. Ilm oli nii soe, et telki püsti ei pannudki, magasime magamiskottides telgi peal ja vähemalt minul oli sealgi palav.

Enne magamaminekut jalutasin ja vaatasin neemenuki taha. Seal oli Kurortnoje ööelu, tuled vilkusid, muusika tümpsus. Läksin tagasi magamiskoha juurde, seal oli vaid randuva laine kohin, kuurada merel ja tähistaevas üleval. Noorkuu valgustas piisavalt, et rannas vabalt liikuda. Enne magamajäämist kostis veel kusagilt ülevalt geofüüsikajaama juurest alla visatud pudeli kolin, meieni see ei jõudnud, jäi kusagile vahepeale pidama. Öösel jäi lainemüha üpris vaikseks, hommikul taas valjenes ja selle peale ärkasingi.

11. August, teisipäev.
Päike polnud veel Kara-Dagi tagant meid valgustama hakanud, lesisin pisut, siis läksin otse magamiskotist paljalt 4-ja sammu kaugusele merre (olime rannal ainsad). Põhi oli u. tellisesuurustest kividest nagu randki, väga ebamugav käia, seepärast hakkasin põlvesügavuselt ujuma. Eile oli üks kohalik rääkinud, et meres siile pole, küll aga on 10...25 cm pikkused kalad jorþ või jerþ, kellel on seljauimes 3 mürgist oga ja kes tulevad öösel ranna lähedale kivide vahele, kuid pidid siiski üldjuhul kõndija eest ära minema. Olin vees vähemalt pool tundi, imeilus, imemõnus! Vesi puhtuselt Koktebeli sarnane. Hommikusöögiks nuudlid, eilseid pelmeene hapukoore ja ketsupiga, magus melon. Keegi käis juba varakult rannal koera pissitamas, siis tuli üks kena sale tädi ja jäi laagrisse meist 15-20 m edasi, võttis end paljaks ja võidis põhjalikult millegiga ning siis sättis ennast vaheldumisi igat pidi päikesesse. Paisti, et eriti meeldis talle tussut päikesele näidata aga kuna päike oli teises kohas, jäi kogu ilu meile imetella. Hiljem ilmus paljaid tädisid-onusid veelgi, ilmselt mitteametlik paljasterand. Delfinaariumi merepoolsest nurgast ulatus välja joogikõlbliku vee kraan.

Käisin teaduskeskuse majas uurimas Kara-Dagile ronimise võimalusi, selgus, et sinnapääs on eranditult rahaline, sõltumata sellest, kas grupis on 2 või 20 inimest, tuleb maksta ekskursiooni hind u. 360gr. Siis vastavalt enamuse soovile minnakse kas üle mäe Koktebelisse või tullakse biostantsija juurde tagasi. Erijuhtumid mäelepääsuks pidi otsustama direktor ainuisikuliselt aga ilmselt oleks ka erijuhtum meile sama kalliks maksma läinud, kui ekskursioongi. Otsustasime siis Kara-Dagi vahele jätta ja edasi reisida. Selgus, et Kurortnojest lääne poole reisimine praktiliselt võimatu, laeva ei läinud, bussi samuti mitte, looduspargi töötajad väitsid, et lihtsaim on sõita tagasi Koktebelisse ja sealt edasi soovitud punkti, sest vahepealsesse teeristi jäävas šebetovkas hääletades võib busside täituvuse tõttu pool päeva tee ääres seista.

Õnneks väljusid bussid biostantsija juurest Koktebelisse iga viie minuti järel 4grivna/in.+3gr/4 seljakotti. Koktebelis seisime kohe bussipiletijärjekorda, et sõita Sudakki. Siis tuli üks kurttumm erasõidutaja ja pakkus paberi ja pliiatsi vahendusel Sudakki (31 km) 100gr eest. Küsisin paberi kaudu Morskojesse, sest see tundus kaardilevaadatuna väiksem ja mõnusam koht olevat. Siis ilmus veel üks eravedaja (nad hoiavad kokku ja aitavad üksteist ning teise eest nii lihtsalt äri ära ei võta) ja vahendas meid kurttummaga Morskojesse 150gr eest (4 in+seljakotid/48 km). Kurttumm kihutas hästi ja tal oli fenomenaalne tagumikutunnetus, pidevjoonega pimedates kurvides sõitis ta teistest mööda eranditult seal, kus kedagi vastu ei tulnud. Seal, kus ta möödasõitu ei alustanud, tuli ikka keegi vastu, vahel isegi mitu. Sõitsime mööda kahest jalgrattagrupist, tee oli ilus aga kitsas ja liiklustiheduse tõttu rattaga riskantne. šebetovka ja Vesjoloje vahel tõuseb tee väga kõrgele ja läheb siis pikalt alla. Vesjoloje tundus ülaltvaadatuna kena, samuti Solnetšnaja Dolina, Sudak paistis autoaknast suur, tolmune ja palav, randa muidugi ei näinud.

Morskojes kulgeb tee paar km mere ääres piki pikka tükeldamata plaaþi. Riietevahetuskabiine pole, kempse harva, vesi tundub üpris puhas, rand peenike tuline klibu ja paksult-paksult peesitajaid. Igal pool väljanäitusel igas mõõdus tissid igale maitsele ja arvamusele, samuti meeste kõhtusid. Vesi pisut läbipaistvam kui Koktebelis ja Kurortnojes, põhi hakkab 10 m kaugusel jalge alt kaduma, 30 m kaugusel sügavus u. 4 m. Käisin ka sukeldumismaski ja hingamistoruga vees, Eesti meri on ujumisrandades oluliselt läbipaistvam. Morskoje plaaþi juures u. 10 m alas rannast oli hingamistorust sisse tulnud vesi üpris sita maitsega. Jämeda arvutusega võis oletada, et rannas on ligikaudu 3500...4000 inimest, huvitav, kuhu nad kõik pissivad, kempse ju pole! Peale randa käisime ainsal kaubatänaval ühes söögikohas, kerge lõuna neljale 93 grivna. Pirukad 2-3gr, külm Sprite 8gr.

Kui lootsime leida plaaži lääneotsas telkimiskoha, siis mida edasi, seda prahisemaks pilt läks. Läänepoolsesse otsa oli ilmselt kuldsel nõukogude ajal hakatud suvitajatele ehitama hiigelpikka betoonist astmestikuga peesitusplatvormi aga see oli mingist kohast lihtsalt selgelt pooleli jäänud ning selle seinatagune oli paksult prahti täis topitud. Edasi jäi prahti küll vähemaks, aga telke tuli tihedalt juurde. Kuna soovisime olla rohkem omaette, siis ronisin üle kaljuvaringute neemetipu taha piiluma. Selgus, et seal oli isekujunenud paljasterand, kuid kenasti üpris puhas ja harva asustusega, nii, et ööbimiskoht leidus vabalt. Õhtul jõime Tuuli ja Heigoga pisut vett telgi lähedal olevast magedast allikast, peale seda oksendasime Tuuliga kogu öö. Taevas sähvisid langevad tähed ja kimasid sputnikud. Morskoje asulast kostis kõva muusikatümps ja taevast määrisid proþed, see lõppes alles varavalges.

12. August, teisipäev.
Hommikul enesetunne paranes. Käisin ujumas, vesi oli puhas läbipaistev, 3-4 m sügavusele oli vabalt näha ilus kaljune merepõhjamaastik. Päeva tõustes ilmus juurde nii paljaid, kui ka snorgeldajaid, meie kõrvale sättisid end ema ja tütar Tatarstanist, nendega jätkus huvitavat vestlust tükiks ajaks. Proua oli ametilt arst ja jutustas, et keegi tema tuttav oli Tšernobõli AEJ avariijärgsetel töödel sattunud sellisesse kohta, kus oli olnud väga ebameeldiv jalgu maha panna, kõik, kes autost jala maha panid, tõmbasid selle kähku tagasi. Kogu rannaseltskonna tähelepanu pälvisid 3 delfiini, kelle seljad merest paistsid.

Morskojest Rõbatšessesõit tundus olevat probleemne, Reet läks juba bussipeatuse ette teele hääletama, siis tuli Alušta marsa, kuhu saime seisukohad. Sirgjoonena on Morskoje ja Rõbatše vahekaugus u. 18 km, vingerdavat teed mööda aga u. 36 km. Tuulil oli palavas ja vänderdavas bussis paha, ka minule tundus, et hakkan varsti oksendama, võib-olla oligi halva enesetunde põhjus ülekuumenemine. Esimene mulje Rõbatše rannast oli tohutu konihunnik, eemal läks puhtamaks.

Jäime laagrisse mingi mere poole suunduva pika betoonist lagunemahakkava rannaehitise varju, lähedal oli kemps 1gr ja dušid (soe ja külm vesi 8gr/15 min, aega ei jälgitud). Käisime vaheldumisi ujumas, mina sattusin usalduslikku vestlusseltskonda sealsamas betooni varjus tegutseva rannatarvete laenutajaga, ühe ukrainlasest matkajaga, kes kutsus meid Rõbatše taha mäkke ronima ning Pjotr Koljatšiniga, Moskva pesuärimehega, kes väitis, et tema puhkuse ajal ainult puhkab, elas „Meistri ja Margarita” tegevuse kõrvalmajas ning soovitas otsida endisi sõjaväesõpru leheküljelt: odnoklasnik.ru. Samuti kutsus ta külla ja lubas korraldada tegeliku Moskvae kskursiooni, et saaksime näha tõelist Moskvat, selle varjatud külgi ja isiklikel suhetel avanevat sissepääsu sealsesse maailma.

Üldiselt olevatki kuurortkülades välja kujunenud teatud peamised suvitajate liigid: ühed, kes päeval lesivad rannal päikesevarjude all ning öösel üürikorterites ja teised, kes öösel osalevad aktiivselt rüüpamises ja varavalgeni kestvas ööelus ning päeval magavad.

Kui olime veetnud palavama päevaaja betooni varjus ning päike hakkas õhtu poole vajuma, ostsid Reet ja Tuuli vett ning toitu ja siis läksime otsima telkimispaika mere ääres, mida pidi olema võimalik leida kilomeetripikkusest päris plaažist idas, nn. metsikul plaaþil. Plaaži otsa pool oli selgelt uuemaid ja ehitusjärgus hotelli-pansionaaditaolisi ehitisi, peale neid algasid järsult prügihunnikud, siis läks prügi harvemaks, puhtamatel kohtadel oli telke. Tegime väikese peatuse ühel puhtamal kohal, kus rannakalju varjas juba päikest. Istusin suuremale kivile ja oli selline tunne nagu oleksin istunud mõnusalt talvekuumale ahjule. Edasi minnes läbisime pika rannakääru, mille olid ilmselt meri ja tuul prahti täis kuhjanud, sekka ka mõned inimeste poolt pillutud pudelid, sealt edasi tuli üpris puhas ala, kus seisid mõned telgid, püstitasime ka enda oma nende lähedale.

Meie naabriteks oli õpilaste matkaseltskond Mari vabariigist koos oma valjuhäälse pidevalträäkiva juhi Volodjaga, kes üpris pea ka meiega tutvust sobitas ning rääkis pikalt väikerahvaste keele ja kultuuri säilitamise ja kaitse vajadusest.

Kuna ühe kaardi järgi pidi kohe neemenuki taga olema kaitsealune looduspark, läksin vaatama, mis seal näha on. Näha oli umbes 7 eraklikku päevitusseltskonda, paar paljast, üks suuseks ning mõned kalamehed aga mitte loodusparki. Edasi läks rand veel pikalt-pikalt, seal oli u. 5 inimest, nendest u. pooled paljad. Kõndisin veel järgmise neemenukini, sealt avanes pilgule veelgi pikem rand koos paari inimesega kauguses. Leidsin ranna kihilisest kurdkaljust väljaulatuva u. lestakalasuuruse fossiilkala või –eluka. Eriline tunne oli silitada väga väga väga vana soomust.

Õhtul oli söögiisu pea olematu, vaid mõned juustusaiad ja vesi, Heigo ei söönud üldse, ilmselt kuumašokk. Jäime Heigoga jälle magamiskottidega lageda taeva alla, meri hakkas ka vaiksemaks jääma, paar rohutirtsu lendas üle, siis hakkasid end satelliidid näitama ja langevad tähed sähvima, paisuv kuu valgustas kiviklibust randa mahedalt. Magamiskotis oli palav, tegin luku lahti ja magasin palja kõhuga. Ärkasin korraks, kui taevas hakkas heledamaks minema ja langevad tähed kahvatuma. Öö oli olnud pea-aegu vaikne, Rõbatšest ei kostnud ühtki muusikatümpsu ega muud lärmi, ainult kaks ilutulestikku, mis olid päris kenad kaugelt vaadata, ülejäänud ööl oli ainsaks heliks laisk aeglane laineloks.

13. August, kolmapäev.
Lõplikult ärkasin natuke enne, kui kaldakalju vari meie pealt ära läks. Pisut palavavõitu tunne, seega viis sammu ja merre. Olin seal vähemalt paarkümmend minutit, vesi oli hommikul väga läbipaistev, tõin maski ja snorkli ning mulistasin veel tükk aega. Kaljude vahel kohtasin erisuguseid kalu, kes nokkisid midagi kaljuseintelt, põhjas askeldasid ümaramad vuntsidega kalad, korra sattusin u. kilusuuruste kalade parve, kellel käis triip ninast sabani. Leidsin ka ühe kena spiraalse kojaga söödava molluski, tõin ta korraks kaldale teistele näitamiseks ja viskasin siis tema oma maailma tagasi.

Sellel reisil ongi mulle kõige enam meeldinud tähistaeva all magamised ja hommikused ujumised. Päeval tahaks midagi jäisemat. Hommikusöögiks oli pakikartulipuder vorstilõikudega, maisikuivikleib sulatatud juustuga ning roheline tee. Siis ilmus välja laigulises mundris looduskaitseinspektor, kes valjul häälel nõudis telkide mahavõtmist. Reet oli õnneks meie telgi sisu maha lasknud ja katuse mitmete teiste eeskujul pisut kõrgermale kivide peale päikesevarjuks tõstnud, nii, et tuul alt läbi käis. Kui inspektor meieni jõudis ja alustasin temaga ettevaatlikult vestlust, et plaažilt lubati siia telki püstitada (kto razrešil?), siis pani ta mulle äkki ise sõnad suhu, öeldes, et selge, te tulite ainult päevaks ja püstitasite telgi päikesevarjuks, nii tohib, aga ööseks telki püstitada ei tohi.

Küsisin talt veel selle looduspargi kohta, mida ma eile ei leidnud, ta rääkis, et see on siinsamas neemenuki taga poole km kaugusel, nõlva peal, seal kasvavad kaitsealused moþevelkad ja veel mingid punase raamatu puud, mis pidid olema nii rasked, et vees upuvad. Järgnevalt jõudis härra inspektor naiseni, kellel olid rinnahoidja asemel kaks väikest paelteta täppi, see vaidles häälekalt vastu ja ajas oma õigust taga, lärm paisus ja asi hakkas juba trahvi järele lõhnama, siis kära vaibus ja kõik jäi nii, nagu oli olnud, ühtki telki maha ei võetud. Meie naaber Mari koolmeister Volodja oli inspektori visiidi ajal olnud külas vett hankimas, kui ta tagasi jõudis ja külaskäigust kuulis, tuli ta meie juurde ja lubas inspektori puhtas vene keeles sauna saata. Meres on palju snorgeldajaid.

Käisime homseks Aluštasse bussipileteid otsimas, u. 25 km 4 in + seljakotid 58 gr. Tee ääres veteläästeputka peale oli õhutemperatuuriks märgitud 35 ja veele 24 kraadi ning silt : kl.19.00-8.00 päästmist ei tagata.

Ühe söögikoha ees uhtus tõmmu mees voolikust kõnniteed, Reet sai ka natuke vett pihta, ei teagi, kas kogemata või natuke meelega. Seda nähes tekkis ka minul vastupandamatu soov palavust jaheda veega mahendada ning palusin pritsimehel ka ennast kasta. Mehe nägu näis algul ehmunud aga kui ta sai aru, et minu ilmselt tavatu sooviga pole tegemist tülinorimisega, piserdas ta mind asjalikul ilmel korralikult üle nii, et nirisesin. Tõeliselt mõnus, märgi riideid jätkus lausa paarikümneks minutiks.

Volodja juhatuse järgi sai tasuta joogivett bussijaamast u. 100 m Alušta poole mere ääres oleva kämpingu territooriumilt, seal nirises üks nelja kraaniga toru vahetpidamata ning pudelite ja ämbritega elav järjekord oli olemas. Bussijaama vastas söögikoht toreda nimega: RASTI PUZO (kasva kõhuke), mille reklaamsilt lubas suuri portse ja tasuta õlut. Kõige külmemat pudelivett ja muid jooke leidis Reet ühest keldripoest bussijaamast paar sammu turu poole. Turult ostsin ääretult viletsamekilise meloni, ehkki müüja väitis, et melon on magusam kui mesi ja tema on aus kaupmees. Melon oli magus küll, kuid mingi ebameeldiva kõrvalmaitsega. Heigo oli päeval kõvasti snorgeldanud ja näinud isegi üht poolemeetrist kala. Volodja käis koos kaardiga meil külas ja rääkis nende praegusest matkast ja oma varasematest reisidest.

Õhtupoole peesitasime ja suplesime ning tegutsemisvajaduse rahuldamiseks ehitasime Heigoga lapikutest kividest trepi rannalt vette ning Tuuli ja Heigo puhastasid trepi ees meres kividest pika raja mugavaks ujumaminekuks, ainulaadne ehitis vähemalt paari km ulatuses mõlemale poole. Mari koolmeister lubas meid homme pool kaheksa äratada, et jõuksime kenasti bussile ning rääkis lisaks, et tal on peale kolme 20-aastase naise veel mitu alla 18-aastast sõbrannat (ise on ta 58).

Meri on üpris tüüne ja mere kohal särab paisuv kuu, õhtune briis toob kaldakaljude vahelt kanjonist sitahaisu.

14. August,neljapäev.
Ärkasin enne päikesetõusu, lageda taeva all oli mõnus magada, õhtupoole ööd vooris pimedas palju inimesi mööda, seljakottidega ja ilma. Öösel ei kostnud Rõbatše poolt ainsatki muusikatümpsu, ainult üks ilutulestik, oli kena vaikne kuuvalge öö. Kui oli selge, et enam magama ei jää, tegin magamiskotist 5-6 sammu ja olin meres. Hommikune vesi oli väga puhas ja selge, ääretult toniseeriv oli veerandtunnine vaikne ujumine, pigem lesimine 3-4 m kõrgusel merelooduse kohal. Päike ei olnud veel meie nurga telgikommuunideni jõudnud, kogu rand oli vaikne, ainult ühe laagri ees suitsetasid kaks kummimadratsil kõhutavat tüdrukut, kui lõpetasid, tõmbasid teki peale ja magasid edasi.

Meie seltskond käis ärkamise järjekorras ujumas, siis tuli karulipuder tomativiiluga ja roheline tee, siis võeti telk maha, telgis olid ööbinud ainult Tuuli ja seljakotid. Ärkamisest alates olid lääne pool umbes rannikuahelike kohal olnud toredad lenticularis-pilved, ka varasematel päevadel on ranniku lähedal näha olnud pilvi, mis viitavad õhumassi lainelisele liikumisele. Kui seljakotid olid pakitud, läksin jätsin hüvasti naaberkommuuni Mari koolmeistri Volodjaga ja kiitsin tema tüdrukõpilaste ilu. Volodja vaatas mulle kätt surudes sügavalt silma ja ütles: „ Me näeme veel kindlasti, kindlasti näeme, inimeste teed on erinevad aga paradiisi väravate ees saavad lõpuks kõik kokku...”.

Siis kõndisime mööda palavat randa bussijaama poole, esimesed päevitajad olid juba kohad sisse võtnud, paistis, et paljad tissid on OK, seda hõredama asustusega äärtes, mitte tihelesilaalal.

Kuni teised turu varjualustes bussini aega parajaks tegid, käisin rannal ja jätsin hüvasti laenutusettevõtjaga, kellega esimesel päeval tutvusin, väga sõbralik ja asjalik poiss. Üldiselt on kõik väga sõbralikud ja enamjaolt ka abivalmid, ainult paari pisikest tüli olen korraks kuulnud, ka jonnivaid lapsi on erakordselt vähe, venekeelses keskkonnas harjumuspäraseid bljatte ja matte praktiliselt ei kuule. Paistab, et Rõbatšest Aluštasse saab igati probleemideta, bussid tihti ja bussijuhid otsivad pidevalt häälekalt sõitasoovijaid, ennetavalt saab pileteid kassast. Märkimist väärib, et igas asulas on olnud bussijaama ees üpris pidev liiklusummik. Tee Rõbatšest Aluštasse on serpentiinne, väga ilusate vaadetega, liiklusvaesemal ja jahedamal ajal jalgrattaga sõites ilmne maiuspala, praegu suvitushooajal liiga riskantne ja vett kuluks kindlasti 30 l/100km, siiski mõned ratturid olid, samuti ka jalgsi seljakotimehi. Pidevjoon tee keskel ei tähenda siin ilmselt midagi.

Alušta on soliidne linn korraliku bussijaamaga, trollipeatus otse jaama ees. Kuna soovitud suunas trolli uste ette tekkis päris korralik saba ja samaaegselt seisis ka marsa ees, siis tehti kähku otsus, et sõidame Nikitasse hoopis marsaga, kotid peale ja läks (15gr/in)! Enne väljumist küsis juht, kas enne Jaltat peatusi teeme, peale meie Nikita hõigati veel üks peatus. Seepeale keeras juht Modern Talkingu valjusti tümpsuma ja hakkas kihutama. Kui eelmistel teedel ei tähendanud pidevjoon tee keskel midagi, siis sellel teel ei tähendanud see üldse mitte midagi, liiklus reguleerus osava pöiklemisega vastutulijate eest, kiirust vähendati ainult tõeliste troppide taga.

Välja lasti meid Nikita botaanikaaia tee otsas, u. km tuli mööda serpentiini alla laskuda ning olimegi bot.aia külgmise värava juures. Sissepääs 12gr/in, sees õnnestus seljakotid jätta sõbraliku töötaja Vita kaasabil veinidegusteerimissaali tagakambrisse hoiule ning samasse lubati jätta ka fotokaakud ja telefon laadima. Botaanikaaed on ilus ja puhas, palju näksi- ja joogiputkasid, prügikastid ei ole ülekuhjatud, silma hakkas aromaatsete õlide degustatsioonimajake, kuna Tuulil ja Reedal said korraga fotokaakud ootamatult tühjaks, oli võimalik kohe koha pealt ka patareisid osta.

Botaanikaaed on imeline, looduse- ja ilusõpradele soovitaks reserveerida sinna vähemalt 4-5 tundi, et oleks aega maha istuda ja nautida, huvitavat on praktiliselt igal sammul. Põõsaslabürindi sissepääs 10 gr/in, sinna me ei läinud. Liblikatemaja 10 gr/in, piletimüüja sõi müügitegevusega samaaegselt pelmeene. Sisuliselt 10*4m kasvuhoone, kuum ja niiske, u. 20 värvilist liblikat lendles ringi, maandudes aegajalt ka külastajate peale, õrtel valmisid nukud, üpris huvitav, eriti lastele. Meil kaasasolev aia kaart oli üsna kasutu, olulist infot seal kaardina polnud, lihtsalt peamised rajad ja needki küsitavalt. Aed on piisavalt piiratud mõõtmetega, et seal ilma abivahenditeta orienteeruda, lihtsam on ringi kõndida ja vajadusel saab kohalikelt töötajatelt alati mida tahes küsida. Tõeliselt vahva on kaktusteaed, seda tuleb tingimata näha, sõnades on võimatu kirjeldada näiteks 4 m kõrgusel puhkevaid õisi või väikese tünni suurust okkalist kera.

Kaktusteaed asub väljaspool bot.aia territooriumi, merepoolsest väravast 70 m mööda teed alla, 5gr/in. Bot.aiast kaktuste juurde välja minnes tuleb säilitada bot.aia piletitšekk, sellega pääseb pärast sisse tagasi.

Kaktusteaiast tagasitulnuna istusin tükk aega kenas varjulises kohvikus ja kirjutasin reisikroonikat, pea kohal mingi puu otsas läksid valju plaksatusega valminud kaunad lõhki ning seemned ja kaunapooled pudenesid krõbinal kohvikupõrandale. Peale bot.aiakülastust üles trollipeatuse poole kõndides juhatati meile kätte teest paarisaja m kaugusel nurkade taga olevad päris korralikud toidupoed, sealt saime õhtu- ja hommikusöögi.

Üleval suure tee ääres ei jõudnud veel peatust otsidagi, kui troll juba tuli ning jäi lihtsalt Reeda viipamise peale seisma. Seljakottidega või muu suurema pagasiga trolli sisenemine käib eranditult tagumisest uksest. Sõit Nikitast Angarnõi Perevalile maksis 6 gr/in, pagasit ei maksustatud, juht ütles, et sõita on u. tund ja tema isiklikult ütleb meile õige peatuse. Tegelikult läks tal see meelest ära ja kui nägin õiget silti mööda vilksatamas jooksin juhini ja palusin peatust, selle peatuse tunneb ära veel seetõttu, et on kõrgeim punkt Alušta-Simferoopoli maanteel, mõlemale poole läheb tee alla. Teel oli mitmes kohas näha liikluspolitseid. Angarnõi Perevali turismilaagris on ööbimismaks 5gr in, tegelikkuses paistab, et laagerdamise üle erilist kontrolli pole, kui üldse on. Laagrikomandandi uks ees oli koer, kelle lõugamise peale ikka keegi välja tuli. Telkimiskoha valik üpris avar aga ühtki väga head kohta tegelikkuses pole, dušš 3gr. Laagri kõrval on suur poolelijäänud raudbetoonehitis, ilmselt nõukogude ajal alustatud talipuhkemaja.

Homme üritame tõusta Tšatõr-Dagile, komandandi sõnul edasi-tagasi 4-6 tundi. Siin laagris on selgelt jahedam ööbimine, kui mere ääres. Õhtusöögiks nuudlid, skumbriakonserv, kurki ning rohelist teed küpsistega. Minul tegelikult isu pea-aegu polnud, sõin teadmisega, et homme tuleb ronida. Magasime Heigoga jälle lageda taeva all, vaatasin ära esimese tähelangemise, siis uinusin. Paarisaja m kaugusel mürises Simf.-Jalta maantee.

Öösel käis muidu täiesti vaiksest laagripaigast üle mitu ootamatut ja väga tugevat tuulepuhangut, siis äkki vaikus ja oli kuulda, kuidas tuulekeeris mööda latvu suure kiirusega kohisedes kaugusse kadus, nagu muinasjutus.

15.August, reede.
Äratus kell 5 varavalges, veerand tundi kohmitsemist, joogipudelid kraanist vett täis ja mööda metsaradu ülespoole, õhutemperatuur just paras lühikeses riides kõndimiseks. Õhtul olime viinud ühe seljakotiga väärtuslikuma kraami komandandi juurde hoiule, ülejäänu jäi ronimise ajaks telgiga laagriplatsile.

Tõusva raja ääres oli ka metsa vahel telke, raja servas on tugeva veevoolu poolt uhutud väheldane kraav, praegu täiesti kuiv. Tõus muutub järjest järsemaks, siis hakkab selja tagant puude vahelt paistma ilus päikesetõus Demerdþi massiivi tagant. Lõpuks jõuame metsast välja ja natukese aja pärast massiivi ülaosas oleva suht tasase ala servale. Alt puhub väga tugev tuul ja selles tõusvas õhuvoolus hõljub poollahtiste tiibadega u. 7 suuremat kullilist. Üks väiksem, varblasest pisut suurem lind seisab mõnda aega järsaku kohal õhus täiesti kinniste tiibadega.

Lõpuks jõuame lähemalolnud tipule, Simferoopol ja Alušta rand on näha , samuti häguselt pisut Krimmi läänerannikut, vaade kena aga pildistajatel on tuule tõttu raskusi püstiseismisega. Siiani on olnud laagrist u. 700 m tõusu. Teine tipp, kõrguselt (1527) Krimmi teine Roman-Koši (1545m) järel, on ka kenavaateline. Rada sinna oli suht vaikne, raja kõrval paistis edelweissi, oli ka tugevalõhnalist piparmünti ja väga ilusaid roomavaid kadakaid. Kõrgemal tipul muidugi veel kõvem tuul, allatuulepoolsele servale ei kippunud minema, tundus, et tuul võib kaasa viia, minul viis püksitaskust salvrätid minema.

Tipust mõnikümmend m allpool võdises tuules üks telk koos värskete ärkajatega. Alla läksime väikese ringiga, metsatsooni läbides tõdesin korduvalt, et siledaks kulunud tallaga sussid ei ole parimad jalatsid lehepurustest ja tolmava mullaga järskudest radadest laskumiseks, kuid ka ei midagi väga hullu.

Allajõudnuna märkasin, et ei ole ikka mingit söögiisu. Pakkisime asjad, kinkisime pooliku gaasiballooni naabritele ja läksime trolli peale, et sõita kusagile tee äärde jäävate marmorkoobaste juurde. Angarski Perevalilt Zaretšnisse 1gr/in+1gr/pagas. Trollijuht lubas, et teeotsal ootavad meid poisid autodega. Nii see oligi, teeristil ootasid abivalmis þigulimehed, seal selgus, et koobasteni pole mitte 5 km, vaid erinevate versioonide kohaselt 12..15 km ning sinnasõit 20gr/in. Kaalusime seda asja ja võimalikke kulusid siis pikalt ja pöhjalikult ning otsustasime lõpuks sõidu kasuks, kui autojuht lubas meid 160 gr eest sinna ja tagasi sõidutada ning koha peal oodata. Seljakotid jätsime autojuhtide korraldamisel sinnasamasse teeäärse baari laoruumi luku taha, raha ja dokumendid muidugi kaasa. Istusin juhi kõrvale ja oli selline tunne, nagu oleksin mesilase peale istunud. Hüppasin välja ja juht viskas esiistmelt mesilase välja. Nii sain minagi tasuta suveniiri.

Sõit oli pidev kimamine, eessõitjaist paremalt ja vasakult mööda, algul mõned km mööda asfalti, siis 8 km tõusvat halba kruusateed, kabiinis tugev bensiinihais, juht ütles mulle: „Ära vajuta põrandat, sinu pool pidurit ei ole!”. Teeveeres seisis mitmeid ülestõstetud kapotikaantega sõidukeid ning oli näha ka mõningaid higiseid jalamehi. Äkki läks tee kaheks ja juht küsis: „Kumba koopasse?” Vastasin: „Huvitavamasse!” ja sõitsime edasi. Piletid koopasse maksid 20, 30, 40, 50 ja 60gr, autojuht soovitas võtta 50gr-sed piletid, ilmselt oli nii, et ekskursioon toimus, kui vastavahinnalistest huvilistest oli kogunenud piisav grupp ja 50-sed piletid olid kõige minevamad. Autojuht võttis meie piletid ja susserdas midagi piletikontrolliga, ilmselt üritas kiirendada meie sissepääsu, et vähendada oma ooteaega. Sissepääsu juures oli silt: +5kraadi C, peale piletikontrolli laenutati jopesid 2gr/jope ning müüdi ka sokke. Pildistamine ja filmimine eripiletitega. Olin esimest korda sellises koopas ja seetõttu oli väga huvitav, sees näidati 40000 a. vanuseid mammuti- ja piisoniluid. Ühes sügavamas saalis kõlas mahe orelimuusika, see oli tõesti võluv, räägiti, et seal koopas oli viibinud pikaajaliselt meditsiiniteadlaste grupp ning nende ööpäev oli ajapikku veninud 48 tunniseks. Vähemalt meie giid oli asjalik.

Kui olime Þiguliga trolliteele tagasi kimanud, oli möödunud u. 2,5 tundi koopaekspeditsiooni algusest. Küsimuse peale, et mida Tšatõr-Dag tähendab, oskas meie autojuht (ilmselt tatarlane) sellise seletuse anda, mis maakeeli võiks olla kas Kaalukangimägi või Balansseeriv Mägi. Kusagil ida pool paistsid taevas lenticularised.

Zaretšnist Simf-i raudteejaama trolliga 3gr/in+1gr/pagas. Raudtteejaamast üle teeristi andsin kaljatünni ahvatlustele järele, samast sai ostetud kohupiimapirukaid 2gr/tk ja persikuid 12gr/kg, kaal näitas muidugi aiateibaid aga persikud olid tõesti head. Sealtsamast trügisime nr 98 marsa peale ja kihutasime lennujaama poole 10gr /4in+kotid. Lennujaama juures trollipeatusetaguses hotellis kohti polnud,väljaarvatud luxnumber. Tulles olin broneerinud kahese toa, lootes, et karastunud matkajatel pole mingit probleemi seal üks öö neljakesi ööbida, sellest ei tahtmud registratuuritädi aga midagi kuuldagi. Lõpuks soovitas ta viie käiguminuti kaugusel järgmist hotelli proovida, ehk seal leidub kohti. Reet ja lapsed jäid hotelli ette varjulisele pingile ootama, mina läksin asja kaema. Selgus, et see teine hotell oli kolme käiguminuti kaugusel, täiesti samaväärne esimesega ning vabu kohti vabalt saadaval (42 gr/in) ning sinna me majutusimegi. Soe vesi, dušš, kemps ning voodid olid eelnevatele matkapäevadele meeldivaks vahelduseks. Kahe hotelli vahel on täiesti asjalik toidupood, avatud kl 22ni ning samas kõrval viinapood, mis poe ees kõikujate sõnul on avatud määramata ajani.

Pimenedes selgus, et laelambid põlema ei lähe, aga see on tühiasi. Duši all käidud, õhtusöök söödud, pärani rõduukse taga sume, sirtsude sirinaga Krimmi öö, vastasmaja ees teevad väikesed lapsed suitsu. Reet on reisiga rahul, homme lendame koju.

Kokkuvõtteks: Kulud kokku 4 in/1nädal=3129grivna

Raha läks joogivee peale vähemalt sama palju, kui toidule.

Mida oli vaja: Päikesekaitsemüts hädavajalik, päikesekreem ja nahahoolduskreem hõõrdumise ja haudumise vastu, plaastrid, kriimustuste desinfektsioonivahend, ujumispüksid, kerged kinnised hingavad jalatsid jäigema mustrilise tallaga, kellast tundsin vahel puudust sõiduaegade klapitamiseks ja valge aja arvestamiseks.

Mida üldse vaja ei olnud: vihmakeep, kampsun, pika varrukaga pluus, jakk, kompass, käterätti vaja haruharva.

Kraanivett kasutades on alati mõistlik üle küsida, kas on tegemist joogiveega, mõnedest kraanidest voolab joogikõlbmatut, nn. tehnilist vett.

Õlle hind igal pool 4...6 gr/0,5l, vesi u. 2,60gr/l, poed täis euro(hiina)kaupa, sellest väike pettumus, oleksin soovinud rohkem kohalikku omapära.

Simferoopoli rdtjaama juurest mõnest putkast saab täitsa häid Krimmi atlaseid 1:50 000 26gr.

Simferoopoli lennujaamas enne kojusõitu pagasi kogukaal 40,3 kg.