Itaalia (Oudekki Loone)

Põhifaktid
Itaalial poolsaare erinevad valitsuseüksused ühendati kaasaegseks riigiks 1861. aastal, kuningas Vittorio Emmanuele II võimu alla. 20. sajandi teisel poolel. Pärast monarhia kattevarjus toiminud Benito Mussolini fašistliku diktatuuri kogemust hääletasid itaallased 1946. vabariigi loomise kasuks ja niisugusele riigikorraldusele ollakse truud siiamaani.

Pikaaegne kogemus tugevate väikeste omavalitsusüksuste näol (pärast Rooma Impeeriumi lagunemist olid just vabalinnad need, mis tsivilisatsiooni allesjäämise enda kanda võtsid) ilmestab aga Itaalia elu siiamaani. Kultuur, kombed, kõnepruuk on regiooniti erinev – ja isegi comune'ti erinev. Comune on Itaalia väikseim omavalitsusüksus, Eestiga võrreldes siis vald või linn. Seega, reisimisel tuleb arvestada, et ei ole võimalik näha "Itaaliat", on võimalik näha Napolit ja Milanot, Tarantot ja Bolognat, Agropolit ja Ivread ja nii edasi ja nii tagasi. Seepärast on see riik, kuhu mitmeid kordi tagasi tulla – ja kust väga paljude eri reisiviiside ja eesmärkide jaoks rahuldustpakkuv lahendus leidub.

Milaano Duomo (Ülo Suursaar)	Vana Rooma foorum

Keel
Peamiselt räägitakse itaalia keelt, Bolzano provintsis saksa keelt ja Valle d'Aostas ka prantsuse keelt. Lisaks räägitakse kohalikke dialekte (tuntavamalt lõunas). Võõrkeelteoskused on keskpärased, väga paljud inimesed ei räägi ühtegi võõrkeelt ja püüavad seda lihtsalt korvata zhestide ja avatud suhtlemisega. Tavalisteks võõrkeelteks on prantsuse, inglise ja hispaania keel. Kuid ärge liigselt lootke võõrkeelte oskuse peale ja võtke kuldreegliks "suhelda! Kätega, ilmega, ükskõik kuidas, suhelda!"

Viisa
Kolm kuud järjest võib EL liikmesriigi kodanik viibida ilma igasuguse registreerimiseta. Praktikas ei kontrollita, kui kaua sa riigis viibinud oled – seni kuni sa millegi kriminaalsega hakkama ei saa.

Elamisluba
Elamisluba (permesso di soggiorno) ei ole EL kodanikele vajalik, aga kui siin pikemalt elada, on mõtet ennast siiski kas ajutiseks elanikuks registreerida (domicilio) või alaliseks (residenza). Residentsuse tingimused comune'ti erinevad, kõige parem on sihtlinnas Anagrafe'st küsima minna, aga peamiselt pead näitama: elatusallika (töökoht või teatud summa raha arvel) meditsiinikindlustuse olemasolu (Euroopa ravikindlustuskaardist ei piisa.) Lisaks on ülevaatlikku infot ka siin: http://www.stranieriinitalia.it/

Raha
Itaalias on käibel euro. Reisile tuleks varuda ka piisaval hulgal sularaha, sest kaardiga maksmise võimalused võivad olla piiratud: eriti turgudel ja väikepoodides, viimaseid on aga kogu see vahemeres asuv poolsaar täis tipitud.

Poed
Kui plaanida ostlemisreisi, siis on kõige julgem seada sammud Milanosse või Rooma, kus leidub kõige enam outlet'e, suuri ja väikesi firmapoode, nende lähistel ka "village" tüüpi outlet-keskusi, kus tuntud silte saab tavaliselt 70% võrra odavamalt; tihti on sedalaadi paigad seotud ka suurte elektroonikakettidega.

Niisama ringi vaadates on lühiajalisel reisil toitu mõtet hankida samuti turult ja väikepoodidest, nii saab kindlustada kõige värskema ja parema toodangu – ja samuti õpib tundma Itaalia eripära. Suuri kaubanduskeskusi on kogu maailmas, Itaalia, eriti Põhja-Itaalia Po oru mikroettevõtted on aga küllalt unikaalne kaubanduskeskkond.

Itaalia poodide/avalike asutuste lahtiolekuajad on hommikune ja pärastlõunane (mattina/pomeriggio). Hommikune on umbes 9/10–12.30 ja õhtune on umbes 16–19.30. Erandiks on siin pangad, mille pärastlõunane lahtiolekuaeg on tavaliselt umbes 14–16 ning teatud hulk supermarketeid (ja muid kohti), mis on mõnikord lahti kogu päeva (orario continuato). Pühapäeviti on enamik kohti suletud, ka teatud hulk toidukohti (mitte kunagi kõik). Paljudes kohtades kehtib ikka veel komme (mis kunagi oli seadus), et poed peavad olema peale pühapäeva suletud veel ühe nädalapäeva pärastlõunal. See varieerub regiooniti, tavaliselt võib poodide ustelt lugeda "riposo settimanale (nädalapäev)". Baarid on tavaliselt avatud kella kaheni öösel – ja need, mis pühapäeval avatud on, on suletud esmaspäeviti (Milanos visatakse nalja, et Milano on esmaspäeviti suletud; baaritöötajad peavad ka puhata saama).

Pizzeria, trattoria, ristorante, bar…
Kui itaallane hakkab väljas söömiselt raha kokku hoidma, siis tal on tõsiselt näpud põhjas, ennem jätab ta ostmata riided, hoiab elektrit ja gaasi kokku, aga õhtust väljaskäimist sõpradega ei taha ta mitte maha jätta. Sellest järgmine samm oleks vast juba kodu haamrialla minek… Seega, avalikke toidukohti on kõikjal ja neid leidub igasuguse rahakoti tarbeks. Samuti, kui otsite võõras linnas toitumiskohta, minge niisugusse, kus kohalikke ees paistab, sest see on eeldatavasti hea kvaliteedi ja mõistliku hinnatasemega (sest muidu inimesed ei läheks, neil on valikut).

Veel tuleb aga tähele panna, et toiduaegade suhtes on itaallased pisut põikpäised – ja just see seletabki seesuguseid äriaegu, nagu "poodide" all kirjeldatud.

Hommikusöök – kuni kella 12; kui teie ööbimiskoht seda ei paku, siis seadke sammud lähimasse baari. Itaallased söövad tavaliselt saiakese ja kohvi/cappuccino. Seega, ettevaatust "bread & breakfastiga", ka selle pidaja võib pakkuda täpselt ainult sellist toitu. Soolase hommikusöögi armastajatel on siis parem endale midagi poodidest varuda. Hotellides tavaliselt on siiski olemas ka laiemat valikut.

Lõunasöök – 13–15. Tavaline itaallane istub lõunasöögilauda kell 13 (lõunas ehk tsipa hiljem), seega on mõistlik ka ise ennast umbes selleks ajaks paika sättida. Lisaks, suur hulk toidukohti avavad ennast päeval umbes 12.30 ja sulgevad 15.30 – sest pärast seda keegi enam nagunii keegi ei söö ja toidukoht hakkaks kahjumit tootma. Muide, ärge olge üllatunud, kui mitmed pizzeriad ennast üldse lõunaks ei ava. Samas võib astuda ka läbi lihtsalt mõnest baarist või pagaripoest ning endale lihtsalt panino söögiks haarata.

Apertivo – paljudes linnades on võimalik 18–20 vahel baarides aperitiivi "süüa". See tähendab teatud hulka toiduvalikud, mida võib oma äranägemise järgi baariletilt/spetsiaalselt laualt võtmas käia, makstes aga vaid (alkohoolsete) jookide eest. Hind varieerub linnati ja kohati, suurusjärgus €5–15 esimese joogi eest.

Õhtusöök – 20 – 23 (kerget toitu saab ka hiljem). Lõunas, taaskord, tsipa hiljem, 21 – … Restoranid on tihti lahti ka kauem, aga pärast 23 sooja toitu leida on siiski raske. Tasub tähele panna, et kohad, mille nimi on "osteria" või "trattoria" – eestikeelne tõlge võiks olla "trahter" – on tavaliselt odavamad, nende valik on väiksem, sisekujundus lihtsam – aga kvaliteet võib olla kõrgemgi, kui sellel, mille nimi on ristorante.

Amalfi (Ülo Suursaar)

Transport
Auto
Kõigil itaallastel on auto. Peaagu. Ja arvestage, et vahetult enne toiduaegu – 12.30–13 ja 19.30 – 20 on kõik kohad täis ummikuid, sest kõik inimesed lähevad sööma, kes koju, kes mujale. Kui vähegi võimalik, vältige sel ajal autoga teele sattumist.

Samas teedevõrk on seetõttu väga hästi välja arendatud, kiirteede, riigiteede (strada statale, SS), provintsiteede (strada provinciale SP) ja kommunaalteedega (strada comunale SC), rääkimata igasugustest nimetutest radadest. Muidugi, siin tuleb teha tillukene mööndus: allpool Roomat muutub see võrgustik mõnevõrra kaootiliseks, igavesti remondis lõikudega Salerno lähistel, märgistuste hajunemisega ja liiklusreeglite allajäämisega kohalikele tavadele. Varuge aega ja kannatust, Lõuna-Itaalia ilu korvab selle kõik.

Kiirteed on tasulised, kiirteele sisenemiseks tuleb võtta pilet ning kiirteel väljudes selle eest maksta. Kohalikud kasutavad tihti ka elektroonilist vidinat "telepass", mis võimaldab peatumist ja piletiga jändamist vältida, nende jaoks on kiirteedel erilised kollasega tähistatud väravad. Ärge püüdke kellegi sabas sealt läbi sõita, sest teid registreeritakse ning hiljemalt mahasõidul saate trahvi, mis võib ootamatult soolaseks osutuda.

Bensiinihindu võib vaadata siit: http://www.prezzibenzina.it
Olukorda kiirteedel siit: http://www.autostrade.it/

Hääletamine
Kuna kõigil itaallastel on autod, siis hääletatakse vähe ja peale võetakse ka vähe – umbusust ja harjumatusest, arvavatasti. Natukene mängib oma rolli ka tänavaprostituutide märkimisväärne hulk paljudes linnades, autoroolis harjud hääletajat ignoreerima. Samas ei tähenda see, et niisugune reisimine võimatu oleks, lihtsalt kannatust peab olema, see pole nii lihtne kui paljudes teistes Euroopa riikides. Tüdrukud – parem konservatiivsemalt kui vabamalt, muidu satute valede juhtide otsa.

Rong
Milanosse, Roomasse ja Veneetsiasse minnes matke see automõte parem heaga maha, esimeses kahes on liiklus kaootiline ja keeruline, parkimiskohti ei ole ja nad on kallid – ning viimases ei ole teil sellega midagi teha. Lisaks, kes autoga ei sõida, sellele on rong mugav ja hea võimalus ühest kohast teise pääsemiseks, üldiselt sõidavad rongid tihedalt.

Kõige mugavam on pileteid osta automaatidest, mis räägivad paljusid võõrkeeli, kus on väiksem saba ja mis pakub kenasti valikuid näha. Kui satute reisima pühade ajal või augusti esimesel nädalavahetusel, siis on mõtet kaugemateks otsadeks osta pilet eelneval päeval, muidu saab pileti tavaliselt kenasti enne rongi väljumist jaama minnes (aga 15–20 minutit plaanige ikka ette).

Ronge on Itaalias mitut tüüpi, ülikiired (AV, alta veliocit?), lihtsalt kiired ekspressid (Eurostar), natukene vähem kiired poolekspressid (Intercity IC, Express E) ja regionaalrongid R, mis peatuvad iga toika või iga teise toika ääres. Loomulikult on regioonalrong kõige odavam ja AV kõige kallim (samas, Milanost Rooma millegi muu kui AV-ga sõita on väga keeruline juba sõiduplaani tõttu). Seega, valik sõltub kaetavast vahemaast, rahast ja isiklikest eelistustest.

Regioonalrongi pilet müüakse liinile: saad õiguse sõita peatusest A peatusesse B kuue tunni jooksul pärast pileti komposteerimist (convalidazione), s.t kui plaanitud rongist maha jääd, võid järgmisele minna – ja kui tahad mõnes kohas vahepeatust teha ja ringi jalutada, siis võid ka seda teha. Komposteerida saab pileteid nendessamades automaatides, kust neid ostetakse (kui pole katki, mõnikord on) või siis eraldi kollastes automaatides. Regionaalrongi pilet tuleb enne rongile minekut komposteerida, muidu ähvardab nii €50 trahv. Kui teie peatuses ei ole komposteerijat või nad olid kõik katki, siis otsige esimesel võimalusel üles rongipealik (capotreno) ja seletage talle asi ära; ta komposteerib teie pileti ise.

Teiste rongide piletid müüakse konkreetsele rongile, selle piletit ei pea komposteerima – aga võib. Nimelt, kui sa jääd rongist maha Trenitalia süü tõttu (hilinemised ümberistumisele) või millegipärast väljuvad kõik rongid 200 minutit hiljem (esimese lumega seda juhtub) või mingi muu sellelaadse kaose pärast, siis sul on õigus kasutada teist sama tüüpi rongi (või madalamat tüüpi rongi) sama piletiga (ehkki kohareservatsioon ei kehti). Just ümberistumise osas on hea, kui piletid on komposteeritud, siis saad tõestada, et sa sellel rongil oled olnud. Lisaks – kui kiirrongid jäävad väga palju hiljaks, siis on õigus Trenitalialt kompensatsiooni saada (tavaliselt mõne uue rongipileti näol endale sobival ajal), ka siis on hea, kui pilet on komposteeritud. Ühe tunni jooksul pärast rongi väljumist saad oma reservatsiooni muuta – st sama piletiga sama või madalama kategooriaga rongi valida.

Linnasisene liiklus See sõltub väga palju linnast, tavaliselt on igal linnal oma liiklusskeemi kohta veebileht, seega otsige :) Ühistransport eksisteerib igas keskmise suurusega linnas, suurtest rääkimata. Pileteid saab kindlasti osta ajalehekioskitest, tabaccaio-dest (suure sinise T-ga märgitud tubakamüüjad), baaridest; mõnedes linnades (Bologna) ka otse bussis olevatest automaatidest. Tunnipilet kesklinnapiirkonnas maksab suurusjärgus €1, keerulisemate transpordisüsteemidega linnades on tavaliselt kasulikum hankida perioodipileteid. Lõuna-Itaalias ei ole vaja imestada, kui buss just päris liini ei pea, otsustab mahajäänud inimestele ikka järgi sõita või siis sümpaatsed inimesed otse treppi viia. Kannatust :)

Capri ja Sorrento (Ülo Suursaar)

Inimesed
Itaallased on üldiselt sõbralikud, abivalmid ja suhtlemisaldis inimesed. Alati ulatatakse käsi inimesel, kes on abitu ja nõrk, igaüks püüab hädasolijat aidata. Suhtlemiskatsetele vastatakse üldiselt rõõmu ja heameelega – kiitke nende linna, selle ajalugu, kõike, mis teile endale meeldinud on (siiralt, võltsid naeratused tuntakse kiiresti ära, sest itaallaste enda oskus selles vallas on juba kõrgem pilotaazh) ja see avab teile tee huvitavate seikluste, soovituste ja ootamatute kohtumisteni. Itaallased naudivad veel kõike, mis on ilus, ilusatest inimestest kunsti ja ilusa looduseni, kõik kaunis äratab tähelepanu ning headmeelt. Viisakus ning lugupidamine käib loomulikult ka ilu alla…

Napoli kalaturg (Ülo Suursaar)	Salerno kalamehed

Kui satute Itaalias töötama, siis just lugupidamine, austus on üks olulisematest võtmetest hea läbisaamise juures: tuleb demonstreerida, et sa tead, mida sa teed, olles enesekindel kõiges, mida sa tunned – ning näidates, et sa oled võimeline probleemidest üle saama, neid lahendama – ja oled ka nii enesekindel, et suudad vabalt tunnistada, kui sa mingisugust aspekti ei tea, ei oska, kui midagi on sulle uus. Professionaalsus on hinnatud ning austatud.

Professionaalsus on austatud ka tavavestluse tasemel – eeldatakse, et sa tunned valdkonda, millest sa räägid, et sa oled huvitatud ja tahad paremaks saada. Olgu siis valdkond söögitegemine, automehhaanika, semiootika või majandusteadus, kuulujuttudest kõrgseltskonna kohta kõnelemata, eeldatakse, et ka sinu lihtsalt õhkuvisatud lausete taga on alati mingi laiem teadmine.

Kirjandus ja film
Kui vanuses 30+ itaallaselt küsida, milliseid raamatuid ta on lugenud, siis arvatavasti kuuluvad sinna Dante "Divina Commedia" (terve kooliharidus on pühendatud Dante analüüsile), Manzoni "I promessi sposi", Verga "I malavoglia", Collodi "Pinocchio" ja Tomasi di Lampedusa "Il gattoprado"… Filmidest ilmselt "La Dolce Vita", "La Grande Guerra", "I soliti ignoti", "Fantozzi", "Il nome della rosa"… Neid teoseid lugedes-vaadates (enamik kirjandust on eesti keeles ka olemas) saab hea ettekujutuse teatud kultuuritaustast, käitumisviisist, eetikast, rõõmudest ja muredest, mis itaallastes on – ning ka sellest, miks üteldakse, et Itaalias on iga naeratuse taga tragöödia…

Viagra (Ülo Suursaar)	Trevi purskkaev

Majutus
Majutus sõltub väga tugevalt paigast ja ajast, kus ja mil te Itaalias viibite. Suurematesse linnadesse ja populaarsematesse turismisihtkohtadesse (Rooma, Veneetsia, Firenze, …) on mõistlik hotell/hostel/B&B võimalikult vara ära broneerida, muidu kas ei saa, või maksate hingehinda. Sama kehtib ka suveperioodi rannaäärsetesse kohtadesse. Väiksemates kohtades on lihtsam ning väljaspool juuli lõppu – augusti algust võib olla täiesti võimalik niisama ringi sõita ja otsida tillukesi kodumajutuse liiki majutuskohti, kuhu ette broneerima ei pea. Eriti lõunas, aga ka mujal, asub maapiirkondades palju väikeseid armsaid pansionaate, kus saab külluseni süüa ja külalislahkust kuhjaga peale.

Kindlasti on vahva ja võimalik ka telgiga rännata – telkimispaiku leidub peaaegu igal pool (ka linnades :) ). Kindlasti tuleb arvestada, et Itaalia on väga tihedalt asustatud ja omatud, seega põhja-ja ida-euroopalikku "ilus mets/rand, telgime siin" reisiviisi harrastada ei saa (ning see võib ka ohtlik olla, Napoli kandis on ikka igal aastal uudiseid, kuidas rannas telkida otsustanud turistid on armutult läbi pekstud ja paljaks röövitud). Seega: telkige ametlikes kämpingutes või muudes tähistatud-osutatud telkimispaikades. Hinnatase on üldiselt suhteliselt mõistlik, sõltub ajast ja kohast.

Veesuv (Ülo Suursaar)	Veesuv ja Pompei

Mõned reisisoovitused

Itaalia on tegelikult täis imelisi kohti, võib osutada näpuga kaardile ja siis otsida entsüklopeediast infot tolle suvaliselt valitud paiga kohta: ning on suhteliselt kindel, et seal leidub kihtide viisi ajalugu ja kultuuri, kaunist loodusest rääkimata. Kuid siiski, mõned soovitused väljaspool tavapäraseid reisijuhtide nimetusi… Palju on siit välja jäänud, keeruline oli valikut teha – ja loodan, et see nimekiri ajapikku aina täieneb ja täieneb.

• Val Camonica (Lombardia). Euroopa suurim kaljujooniste kompleks, ning mitmeid kauneid külakesi, rahvusparke jne.
• Val Taleggio (Lombardia). Kolmekilomeetrine kanjon (Orrido della Val Taleggio), omapärane loodus, omapärane juust (taleggio), kui sinna minna, siis ka juba Val Brembana ja Valsassina
• Lago di Garda (Lombardia). Imeilus piirkond väikeste kohakestega, kus saab hästi süüa, Itaalia kõige paremat oliiviõli, ajalugu (Sal? :P, aga ka palju vanemat suurtes kogustes).
• Parco nazionale delle Dolomiti Bellunesi (Veneto), täiesti imepärase loodusega maastik

  Dolomiidid (Ülo Suursaar)	Castello Sant Angelo (Rooma)

• Marzabotto (Emilia-Romagna). Marzabottos näeb etruskite pärandit, lisaks võib külastada Parco di Monte Solet, ühest otsast hingematvalt kauni loodusega paika, teiselt poolt aga taaskord õõvastavate mälestuste paika (http://en.wikipedia.org/…tto_massacre). Kui võimalus tekib, siis tasub vaadata ka filmi L'uomo che verra' (suures osas Marzabottos salvestatud; http://www.imdb.com/…e/tt1351672/)
• San Benedetto in Alpe, Acquacheta (Emilia-Romagna) – rahvuspargi ääres (Parco nazionale delle Foreste Casentinesi, Monte Falterona e Campigna; Romagna ja Firenze piiril) olev imelise loodusega paik, Acquacheta jõe ääres võib näha kaunist koske, millest kirjutas juba Dante (nii kahetunnine jalgsimatk San Benedettost, tasub kindlasti tegemist!).
• Pietra di Bismantova, Castelnovo ne' Monti (Emilia-Romagna). Kummaline silinderjas geoloogiline formatsioon, müotseeni merepõhjast, hiigelkivi keset tammemetsi ja tillukesi juustu järele lõhnavaid külasid. Dante sai sellest inspiratsiooni oma Monte del Purgatorio loomisel ja kirjeldamisel.
• Borzonasca, Borzone (Liguria). Liguria pole ainult meri ja rand, see on ka mäed ja külakesed. Borzonasca lähistelt leiab paleoliitikumist pärineva inimnäolise megaliidi (volto megalitico di Borzone), Euroopa suurima kivikuju (umbes 7×4 meetrit); lisaks tasub kindlasti külastamist 712–714 aastate jooksul ehitatud klooster L'abbazia di Sant'Andrea, mis juba terve sajandi on Itaalia rahvusmälestiste nimekirjas.
• Siena, San Gimignano ja ümbrus (Toscana). Imeline loodus nagu kogu Toscanas. Kui sattuda juulis või augustis, siis võib ennast palio (2.07 ja 16.08) ajaks rihtida, see on uskumatu vaatepilt.
• Parco di Pinocchio, Collodi, Pescia (Toscana). Nimi ütleb kõik – paik, mille järgi Pinocchio looja Carlo Lorenzini oma kirjanikunime võttis, kuna ta emapoolne suguvõsa sealt pärines, on loonud koha, kus seda muinasjuttu saab tõelisuses, kunsti ja looduse keskel, läbi elada. See ei ole lõbustuspark, Disneyland, see eeldab, et te olete raamatut lugenud (ja see teile natukene kallis on), ning näitab teile siis toda maailma elusuuruses – hariduslikel ja emotsionaalsetel eesmärkidel.
• Assisi/Norcia/Orvieto (Umbria). Lisaks etrustkite pärandiga Perugiale on ka teised Umbria linnad põnevad, kõigis neis on midagi huvitavat, kõik on umbriapärane – valige mõni.
• Monte Argentario (Toscana). Imeline vaatepilt mäest, mis on poolsaare ja tammidega maa küljes nii, et tekivad kaks huvitavat laguuni. Kui tammi peal sõidad, siis on tunne, et sõidad üle vee. Hea kala ja huvitavad vaatepildid, kus igal käänakul tahad autot kinni pidada.
• Capalbio (Toscana). Valgelt alabastrilt nime saanud tilluke koht, mille müürid ja tornid tasuvad jalutamist.
• Tivoli (Lazio). Ei vaja vist palju tutvustamist, UNESCO maailmapärandisse kuuluvate objektidega paik. Kõige põnevamad on sealne veidrate purskkaevude kooslus (mis Itaalia suves oikuidas ära tasub)
• Sperlonga (Lazio). Villa di Tiberio – rooma imperaatori villa tasub kindlasti nägemist, aga ka vanalinn on seal täiesti hämmastav
• Pompei (Campania). Siia ei ole küll tutvustuseks midagi vaja kirjutada ;)
• Paestum (Campania). Kreeka stiilis templid, mille kohta itaallased kinnitavad tuliselt, et Kreekas küll nii ilusaid kreeka templeid ei ole.
• Matera (Basilicata). Taaskord ei loe üles kõike, mille eest see maailma üks vanimaid linnu UNESCO maailmapärandi nimekirjas figureerib, aga huvitav on sealkandis kindlasti külastada iidvanu grotte, kus inimesed veel aastat nelikümmend tagasi elasid (sest maja ei saanud nad endale lubada) /La Casa Grotta nei Sassi di Matera/
• Castel del Monte (Puglia). Oktagonaalne Friedrich II loss, niisugust tüüpi arhitektuurset lahendust on maailmas täpselt kahes kohas, teine neist on Moldaavias.
• Foresta Umbra (Gargano, Puglia). Antiikne mets, niisugune nagu ta oli 1000 aastat tagasi (puud on ainult väga palju suuremad) – jugapuud, pöögid, tammed. Täiesti imeline looduskaitseala, palju puhkust ja üks hoopis teistsugune Itaalia, selline, milline see poolsaar oli siis, kui inimesed ei olnud veel hakanud puid maha raiuma. Umbra, muide, siin kontekstis viitab ladinakeelsele sõnale, mis tähendab varjulist paika (mitte Umbriale kui maakonnale)
• Motta D'Affermo (Sitsiilia). Tilluke Sitsiilia küla, avatud uste ja avatud meeltega, kui tahta näha, milline on päris Sitsiilia, inimeste Sitsiilia, milline on koht, kus ajalugu on peatunud, milline on Macondo, kuhu banaanikompaniid iialgi ei loodud, siis minge Motta D'Affermosse.

Napoli (Ülo Suursaar)	Rooma vaade