ESILEHT
RIIGID
REISIKIRJAD
FOORUM
GALERII
KOMMERTS
KULTUUR
TEGIJAD
TERAD
UUDISED
KONTAKT
Suusanädal Soomes Ylläsel Guido Leiburi korraldamisel. Märtsi lõpp 2018.


Yllästunturi mägi asub Soomes 67°33′52″põhjalaiust, 024°13′28″idapikkust, umbes 0,77kraadi ehk 119km põhjapolaarjoonest põhja pool, Tallinnast umbes 8,06kraadi ehk 903,5km põhja pool. Kõrgus merepinnast 719m, ümbritsevast lausktundrast üle 500m, seega tipult hea ilmaga nähtavus sadade kilomeetrite kaugusele.

24.Märts, laupäev, kohalesõit, seljasirutuspeatumised ABC- tanklates, kuna seal on üpris korralikud toidupoed ja pole kempsujärjekordi. Teed olid lõpuni korralikult sõidetavad, ehkki üksvahe tuli liikuda suht aeglaselt lumesaha järele kuhjunud kolonnis. Kusagil tee ääres, lõuna poolt tulles 21 km enne Kemit, on väike asustatud koht Onkalo. Sinna on Simojõe suudme lähedale ehitatud maailma esimene ohtlike radioaktiivsete jäätmete pikaajalise hoiustamise ladu. 450 m sügavusel on graniidis 42 km tunneleid, kuhu peaksid ohtlikud ained jääma puutumatult sajaks tuhandeks aastaks. Pakub mõtteainet, kui arvestada, et oletatavasti hakkasid esi-inimesed Aafrika mandrilt välja rändama umbes sada tuhat aastat tagasi. Õhtuhämaruses tegime väikese kõrvalepõike Haaparanta, kuna navigaator väitis, et seal on K-Circle tankla.

Jõudsime kusagil kõrvalises pimedas tagahoovis asuva rekkatankimisautomaadini, kust ei õnnestunud kütust kätte saada. Lõpuks peale 13 tunnist sõitu saabusime Ylläse mäe jalamile. Meie pool kogu suusaseltskonnast majutus Ahmanportti nimelissehubasesse palkmajja. Kui õhtusöök söödud, vaatasime õues virmalisi. Algul pidasin seda üheks suureks ida- läänesuunaliseks kiudpilveks, aga pisut terasemal vaatlusel olid selgesti märgatavad kiudude veiklused, võimas vaatepilt igal juhul.

25. Märts, pühapäev.
Otsustasin esimese päeva kondiprooviks mäele ronida. Algul kavatsesin tõusuks kasutada mõnd laugema laskumisraja serva, kuid nähes, kuidas laskujad pendeldasid kogu raja laiuses, otsustasin ohutuse huvides hotelli tagant radade kõrvalt läbi metsa ronida. Esmane tunne oli, et käed ja jalad on natuke liiga peenikesed ning kõht natuke liiga suur, suusad püsisid enam- vähem pinnal, aga kepid vajusid kohati käepidemeni lumme, eriti siis, kui väga oli vaja toetuda, õnneks jõudsin ülespoole kulgevale sihile, mis oli lumelaudadega kõvemaks tambitud. Siht ristus korduvalt laskumisradadega, kust mäesuusatajad läbi vihisesid, puhkasin ronides määramatu arv kordi, südametreening oli võimas, taevas selge, nähtavus väga hea, metsapiirist kõrgemal puhus väga tugev tuul kõigist riietest läbi, temperatuur oli -8 kraadi, mitu korda matsin tippujõudmiselootuse maha, aga peale väikest puhkust tõusin jälle sammhaaval edasi. Umbes 30 meetrit enne tõusu lõppu, kui olin väga ebamugavalt kaldu jäisel nõlval, hakkas kusagil riiete all telefon helisema, haakisin end siis suuskadega mingite pehmemate nukkide taha, panin suusakepid ettevaatlikult maha, et need alla ei sõidaks, võtsin kindad käest ja kaevasin jupp aega telefoni välja. Lühike telefonivestlus oli paras puhkus ning peale seda jõudsingi varsti laiale laugele mäetipule.

Üleval oli hulk ringisaalivaid mäesuusatajaid, radade kaart, kaks paksult jäätunud antennimasti, millelt on kukkunud kuupmeetriseid jääkamakaid, idas väga kaugel üksik valge künkaselg, põhjas terve ahelik Levini nähtaval. Suusatasin tipul mitu tiiru edasi-tagasi ja toibusin ronimisväsimusest, lõpuks otsustasin laskuda mööda põhjapoolseid siniseid radu, kuna need tundusid olevat kõige laugemad. Kerge kõhedusega pooleks läks laskumine täies laiuses sahka sõites üpris hästi, kõige ebamugavam hetk oli, kui üks suusk haakus mootorkelgu jälge. Tõstuki allotsas pääsesin murdmaarajale ja suundusin tagasi meie maja poole üle järvede ida poolt mäge, Kesanginkeidase kaudu, suusarajad imeilusad, kõik kahesuunalised, radade ristumistel korralikud viidad olulisemate punktide ja kaugustega, keskeltläbi iga viie kilomeetri kohta mingi puhke- lõkke- ja kohvikoht, metsa kõrgusel tuult väga vähe, suusatajaid sadades, võib-olla tuhatkond, pooled üle keskea, vanemad suusatajad väga sitked, hoiavad püsivalt üpris head tempot. Õhtul selgus, kes mida oli teinud, Kuldev ja Albert veetsid päeva suusamäel, neile tuli ka ülekaalukalt läbitud vahemaa esikoht, Guido ja Endli suusapäev ulatus 60 km kanti, mina olin päevasest liigutamisest üleni valus, saun, söök, väga palju joomist, ega söök esimese hooga hästi sisse ei läinud. Käisin väljas virmalisi vaatamas, aga ainult kasvav kuu oli näha.

26. Märts, esmaspäev.
Reet, Viia ja Irene võtsid mind kaasa. Suusatasime päripäeva ümber Ylläse mäe, tundramets on pidevalt maaliline, puud raskete lumekoormate all, valdavalt kuused, kohati ka männisalusid, igale poole mahub vahele murdunud okste- ja latvadega kaski, pisut ka haabu, tähelepanu pälvis, et erinevalt lõunapoolsematest puudest on tundrakuuskedel ja -mändidel oksad allapoole kaardu, ilmselge märk kohastumisest, sest ülespidi oksad lihtsalt ei suuda kanda kohati meetripaksust lumekoormat. Enamus rada tundrametsas kulgeb paari- kuni kümnemeetriste tõusude ja langustena. Reet jäi korra pildistamishoos vastutulevale laskuvale rajale ning ülevalt tulija palus hüüdes rada vabastada, see oli ka ainus kord, mil kuulsin kõvemat häält, kogu suusaseltskond radadel on väga sõbralik ja üksteisega arvestav, keegi ei nurise möödapääsemise pärast, aeglase liikujaga arvestatakse eranditult alati, korduvalt tekkis võrdlusmoment suusatamisega Harku metsas, kus aeg-ajalt kostab ikka kiireilt liikujailt nõudmisi neile mitte ette jääda.


Peatusime suusaradade ristumisel Tunturijärve puhkekohas, seal oli võimalik osta suupisteid ja kuumi jooke, meie istusime lihtsalt laavu (kaldu katusealune) kõrval lõkke ääres, sõime võileibu ja jõime termosest kuuma morssi. Kõrval männi okstel istusid maiaste nägudega prisked pruunikad linnud, kes krapsasid kiirelt ära kõik mahapudenenud toiduraasud. Küsimise peale vastati, et linndude nimetus on kuukkeli (eesti keeles laanenäär). Üks mees väitis, et linnud söövad ka peo pealt, kallas väiksest kilekotist krõbinaid peo peale ning sirutas käe välja, samas poetas krõbinakoti enda selja taha lumele. Loomulikult ei lennanud peo peale ühtki lindu, küll aga puistasid mehe selja taga maas usinalt maiustustekotti.


Edasi siirdusime umbes 5 km kaugusel oleva Velhonkota poole, mis osutus olevat kuusemetsa-alune hämara-hubase söögisaaliga puhkekoht, maja ümber oli mitmesuguseid haldjakujukesi.


Järgmise puhkepeatuse tegime Äkäslompolol Äkäshotellis, mis asus meie elukoha suhtes teisel pool mäge. Selgus, et olime sattunud päevasele tantsupeole, kus ühemeheorkestri saatel tantsiti suusariietes ja –saabastes parketil. Huvilistest puudus polnud, tantsupõrand oli kogu aeg tihedalt täis, kõrvalt baarist toodi järjest lisaõlut laudadele. Meie tõstsime seljakottidest ka oma termosed ja vorstivõileivad lauale ning nautisime jupp aega nukratoonilisi Lapiteemalisi humppasid, valsse, tangosid ja jenkasid. Silt ütles, et tantsupidu toimub esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kl 14 kuni 16. Edasi siirdusime mäe idaküljelt järvede kaudu kodu poole, Irene otsustas ronida ülespoole ja minna metsapiirist kõrgemal asuvat rada mööda, mina olin eilsest ronimisest nii väsinud, et ei raatsinud kuidagi ülespoole minna. Ühel järvel jäi vastutulijate massis üks suusatav neegritüdruk erksalt silma.

Koju jõudnuna olin üleni valus, seega siis kohe sauna, sealt mitu korda maja ette lumme ja sööma, eriti palju aga jooma, sest päevane veekaotus oli ilmselt suur. Enne magamaminekut käisin väljas virmalisi vaatamas, aga taevas oli pilves.

27. Märts, teisipäev.
Täna liitus meiega ka Katariina. Siirdusime algatuseks Ylläsjärvele, mis jäi meie elukohast 6 km kagu poole ja allamäge, sealt edasi keerutasime 5km koertesuusatamiseringi, kus nägime ainult kolme koera. Siis järgnes väike puhke- ja söögipaus kohas nimega Aurinkotupa, mille juures aedikus põõnasid kaks põhjapõtra. Edasi otsustasid Viia ja Irene oma ringi pikemaks venitada ning soovisid, et neile autoga järele tuldaks, kui nad enam tagasi ei jaksa suusatada. Meie Reeda ja Katariinaga hakkasime ringiga kodu poole liikuma. Ühel ristteel sattusin vastamisi sinisilmse huskyga, kellel oli mulle palju öelda, lakkus usinalt mu nägu ja näksis kõrvu ning lõpuks oli umbes sellise kahtleva näoga, et ei tea, kas kaasa tulla minuga või oma perenaisega. Ütlesin talle siis, et jooksku ikka edasi, küll me kunagi koerte taevas kohtume.


Edasi umbes 4 km enne kodu käis ühel laskumisel pöörde peal mingi krõps ning üks suusk muutus kuidagi lödiks. Asja uurides selgus, et suusasaapal oli pool talda lahti tulnud. Edaspidise põhjal võin kindlalt öelda, et pool-lahtise tallaga on ääretult vilets suusatada. Koju jõudnuna läksin otsima, kustkohast võiks kiiret abi leida. Ühes suveniiripoes juhtus olema ülivõrretes kirjeldusega liimi, ning kleepisime talla kinni ja jätsin selle ööks kaminapuudekorvi raskuse alla seisma. Tundsin, et kõik kohad, mida sai liigutada, olid valusad. Edasi järgnesid tavapäraseda saun, lumi ja söök ja jook. Õhtusöögiga samal ajal oli läbi Guido arvuti lõbus Skypesild Montrealiga, meiega suhtlesid Peeter ja Anna Altosaar, kes olid 1941 Kanadasse sattunud. Taevas oli pilves, virmalised jäid ära.

28. Märts, kolmapäev.
Suusasaabas tundus korras olevat, võtsime ette kõige kõrgema ümbermäeraja vastupäeva. Algatuseks tuli mitu tundi ronimist metsapiirini. Õnneks oli tuult vähe ja seega ka metsapiirist kõrgemal olukord talutav. Jõudsime mäe teise külje suusatõstukite allotsani, sealt edasi tuli väga pikk jõnksuline laskumine pea-aegu Tunturijärveni. Seal kohtasime juba tuttavaid kuukkeleid, kes võtsid peo pealt heaks osa meie võileibadest. Edasi veel 8 km ja olimegi kodus. Leidsin, et kuigi parandatud suusasaabas pidas päeva vastu, oli ta siiski hakanud hargnema. Läksin kohalikesse varustusepoodidesse võimalusi uurima ning ühest kohast pakuti üpris soodsalt vähekasutatud rendisuusasaapaid, võtsin nad ära ja tundus, et seega on probleemid lahendatud.

Õhtul saun koos lumekümblusega ja priske söök. Üle tänava tulid meile külla Raili ja Andres lastega. Ühel hetkel näitas väike Mihkel, kuidas sõrmedega ratast teha, sealt läks lahti üleüldine trikitamine, kõik näitasid ja proovisid vastastikku kõikvõimalikke sõrmede- ja kätemänge kuni võimlemistrikkideni välja. Väga lõbus õhtu. Taevas oli kinni ja ei mingeid virmalisi.

29. Märts, neljapäev.
Hommikul hakkasime koos Reeda ja Viiaga minema kusagile kaugema künka poole. Esimesel 7-km lõigul Latvamaja poole tundsin, et üks värskeltostetud suusasaabas hakkab järjest enam varba peale käima. Latvamaja peatuses võtsin saapa ära ning varbal paistis katkiläinud vill. Selge oli, et nii ma tervet päeva vastu ei pea, seega läksid Reet ja Viia edasi, mina aga vaikselt tagasi. Poes õnnestus hõõruv saabas parema vastu vahetada, panin varbale plaastri ning otsustasin, et suusatan 8 km teisele poole Tunturijärvele ning viin kuukkelitele eilsest õhtusöögist üle jäänud singikoored. Singikoorte nägemine ajas lindudeseltskonna silmad põlema. Puistasin mõned väiksemad tükid pingile, need krapsati kohe ära. Seejärel panin välja kaks pikemat riba, lootes näha, kuidas linnud neid jagavad. Tegelikkuses hüppas üks kuukkeli oksalt alla, haaras mõlemad ribad nokka ja lendas minema nii, et singid õhus laperdasid. Edasi jagasin ainult väikseid tükke peo pealt, üks korraga. Üks lind võttis singi nokka, ära ei lennanud ja vaatas mulle otsa justkui lisa küsides. Mõni piirdus ühe tükiga, aga kui panin järgmise peo peale, tuli kohe tagasi ja mahutas teisegi noka vahele.


Kui pidu oli läbi, suusatasin tagasi, järgnes saun-lumi-söök- jook, täna enam polnud kõik kohad valusad. Kangemad mehed olid Levilt tagasi suusatanud, seega umbes 58 km. Õhtusöögiks olid ahjukartulid ahjupraega. Taevas paisuv kuu, virmalisi näha polnud.

30. Märts, reede, viimane suusapäev, ilm imeilus. Otsustasime Reedaga kirdepoolsetele radadele minna ja ümber mäe vastupäeva tagasi tulla. Kuna Tunturijärve kuukkelid näisid paratamatult teele ette jäävat, võtsin neile kaasa tükeldatud vorsti ning Kuldevi annetatud vana võileiva. Esimene pöördepunkt oli Latvamaja, sealt edasi väga ilus küngastevaheline org ja üks järvelagendik kuni Hangaskuruni.


Kuna aega tundus olevat laialt, otsustasime teha ühe 6-km-se lisahaagi. Selle kaugeimas punktis Kotamajas hakkas silma viit, mis juhatas lähimale tipule Kukastunturile ilusat vaadet nautima, eks siis ronisimegi tükk aega üles, pikk lauge tipuseljandik oli metsapiirist kõrgemal, täis harvu täielikult lumme tuisanud männimütakaid ja imeilusate vaadetega. Mändidel oli nii the ja paks lumekate, et tundus, et nende okste all oleks täiesti võimalik ööbida.



Teisest küljest läks suusarada jälle alla, esimene laskumine küllalt järsk, lõppes pidurdustõusuga, edasi mõnus lauge laskumine pea-aegu Äkäslompolole välja. Muljet avaldas noor emme, kes suusatas vastumäge, vedades aistega enda järel suurt lapsekelku. Eks kinniste lapsekelkude vedajaid oli igal päeval rohkemgi näha, aga enamuses mehed ja mitte kunagi nii järsul tõusul. All järvel kihutas meile vastu sireeniga ja sinise vilkuriga kiirabikelk, kinnine vagunkelk sabas, ilmselt oli midagi juhtunud meie poolt just äsja läbitud nõlvadel. Suusatasime üle järvenuka ja olimegi taas Äkäshotelli suusastiilis tantsupeol. Algul jõime termosest kuuma mahlajooki, siis tegime ka poolteist valsituuri, minu jaoks oli see tihe põrkumine selgade ja küünarnukkidega, kuna tantsupõrand oli puupüsti täis. Peale minu tundusid kõik ülejäänud tantsijad olevat väga elegantsed ja stiilsed tantsulõvid. Algul olin arvanud, et suusatamisele lisaks ei jaksa ühtki üleliigset liigutust teha, aga kuna tantsupõrand oli horisontaalne ning polnud libe, siis püsisin üpris kindlalt püsti. Edasi liikusime Tunturijärve poole, peale puhkepausi on liikumasaamine alati raske.

Otsustasime minna ülarajale, aga algul läksime kilomeetri jagu pisut vales suunas ja tagasi. Siis järgnes väga pikk ja vaevaline tõus ülemise murdmaarajani, sealt edasi läks juba lihtsalt valdavalt alla Tunturijärvele. Puhvis sulgedega kuukkelid juba ootasid. Esimese vorstiga ei suutnud ma veel kätt väljagi sirutada, kui selja tagant lendas keegi ja viis vorsti kaasa. Edasi ladusin vorstitükke ainult põlvedele ja need krapsati pea-aegu hetkeliselt ära. Reet otsustas, et kuna on väsinud, hakkab tasapisi edasi liikuma. Mina jäin veel vorsti jagama, mõnd vorstikildu hoidsin kinni, siis oli lindudel askeldamist ja kangutamist. Kui vorst oli otsas, panin Kuldevi võileiva pingile, et linnud ise jagaksid. Esimene lind krapsas kogu noosi nokka, pani lendu ja kukkus koos võileivaga kahe meetri kaugusel sügava jalajälje sisse, sinna nad minust seda harutama jäidki. Ilmselt peavad edaspidi Tunturijärvel söögipausipidajad oma võileibadel kätt peal hoidma.


Jõudsin Reedale koduteel järele, koju jõudnuna olime üpris väsinud, päev oli olnud ...40 km pikkune ja sisaldas vähemalt 200 m ulatuses pidevat tõusu, lisaks veel üles-alla metsaalune. Selgus, et Albert oli mäel tund enne radade sulgemist oma randme katki kukkunud ning sõidutati arsti juurde lahast saama, samuti oli ka Karl ribidele kahtlaselt kõva matsu saanud. Saun, söök, jook, telesild Kanadaga. Kokkuvõttes tundus, et summaarne saunatamise pikkus hakkas lähenema poolele kogu suusatamise ajast. Enne magamaminekut olin nii väsinud, et ei viitsinud virmalisi vaatama minna. Alles varahommikul, kui esimene helendus paistis üle horisondi ning esimesed ärkajad ringi liikusid, võtsin fliisi õlgadele ja läksin taevast vaatama. Virmalisi polnud, loojuv täiskuu lausa pimestas, taevas olid tuttavad tähed, aga pisut ebaharilikus asendis, Põhjanael oli väga kõrgel. Sellistel hetkedel olen mõeldes minevikus toimunud pöördelistele maailmamõistmistele juurelnud, kas oleksin ise suuteline jõudma järeldusele, et maakera on ümmargune. Tundub, et erinevaist maailma paigust tähistaevast vaadates võiks selline mõte hakata idanema küll.

31. Märts, laupäev. Kojusõit.
Kokkuvõtteks: Yllästunturi on kena koht, väga palju omavahel seotud murdmaasuusaradasid. Eraldi rajad koerasuusatajatele, jalakäijatele, jalgratturitele, mootorkelkudele. Kõigil radade ristumistel suunaviidad olulisematele kohtadele, suurematel ristumistel ka kaardid. Suusaradade kaarte müüakse kohapeal 10E tükk, tulu pidi minema radade hoolduseks. Endal ei pea tingimata kaarti taskus olema, kui tead, kuhu tahad minna, piisab viitade järgi orienteerumisest. Rajad on igal hommikul hooldatud. Kliima tundub olevat stabiilne, kõigil päevadel kõikus temperatuur -3...-8 kraadi vahel. Ylläse mäe ümbruses on metsade vahele peitunud väga palju talvemökkiasumeid, aga kõik sulandub kuidagi loomulikult ja ei häiri ürgloodusepilti. Kohalik poepidaja rääkis, et hotellide kõrgusel on suviti sääski vähe, vahel tuul toob neid altpoolt, aga metsade vahel pidi olema täiesti piisavalt.


Fotod: Reet Teppo

KOMMENTEERI: