Merazonia, Cuenca, Cajas (Ahti Heinla)

Pildid on klikatavad

Hei,

Bañose kaudu pääseb Ekuadori Amasooniasse. Sinna viib üleüldse umbes-täpselt kaks autoteed, ja üks nendest läbib siis Bañost. Niisiis üürisin igatahes ratta ja tõukasin ta allamäge veerema. Tee lookles läbi metsaste mägede, mis 40 kilomeetri pärast pidi muutuma tasaseks maaks koos lõputu metsa ja tohutu laiade ussina käänutavate jõgedega. Umbes sellist maastikku olin ma näinud lennukilt aasta tagasi, lennates Kolumbia ja Brasiilia piiriala kohal. Aga käinud polnud ma seal dzhunglis kunagi ja polnud ka kindel kas see mulle meeldiks. Niisiis jällegi pikad sirged allamäge, pidurdused enne kurvi, pimedad tunnelid ja üha kasvav niiskus ning alanev altimeetri näit. Siis lõppesid mäed päris järsult ja avanes vaade üle tasandiku ja lookleva jõe.

Seal piiri peal on pisike küla nimega Mera. Sattusin seal ägeda ettevõtmise otsa - neli valget on seal ostnud kolmandiku miljoni krooni eest ruutkilomeetri vihmametsa ja ehitavad sinna väärkoheldud loomade varjupaika. Elavad poole ajast põhjapoolkeral raha teenides, teise poole oma Merazoniaks tituleeritud üritust vedades. Nende maal on künkaid, ojasid, koski, orgusid. Sild üle jõekese sai just valmis. Teevad kummikutega poris tammudes matsheetega teeradu ja ehitavad maja. Aastake on niimoodi neil juba kulunud ja loodavad poole aasta pärast esimesed loomad saada. Veetsin Franki ja Jenniferiga hästi toreda õhtupooliku ja kaugemale seda teed mööda sõita ei jõudnudki. Kahjuks pidin ratta samal päeval tagasi viima, muidu oleks vastu võtnud kutse nende poole Gringode Majja ööseks jääda.

Jennifer näitas küla peal kollase-sinise-punasekarva aarat (poolemeetrine papagoi nii paksu nokaga et suudlema ei kipu) ja seletas kuidas Ekuadoris seda lindu illegaalselt puuri püütakse, kuna tegemist on Ekuadori lipuvärvidega; kuidas kohati helistavad inimesed politseisse ja teatavad et naaber peab oma aias puumat; kuidas rahvusvaheline loomade salakaubandus olevat käibelt kolmas relva- ja narkoäri järel; kuidas mõne eluka Amasoonias kinnipüüdmine ei maksa praktiliselt midagi, kuid Euroopas loomapoes müües saab eksootilise looma eest kümneid tuhandeid kroone. 90% salakaubana transporditavatest loomadest sureb oma teekonnal, kuid üks ellujäänu teenib piisavat kasumit, et äri käigus hoida. Nemad siis tegelevad loomadega, mis selle protsessi käigus on kuidagi päästetud; ahvidega kes on leitud metsast aastaks ajaks puu külge seotuna; puumadega, kes on kaotanud hirmu inimeste ees ja keda seetõttu enam lahti lasta ei saa (sest ta läheks mõnele külatänavale ja saaks seal kuuli) Sotsiaaltöö mind isiklikult ei paelu, kuid seltskond oli lahe ja matsheetega poris müttamisel oli ka oma võlu olemas. Tükike midagi jäi sinna ka maha ja järgmised kaks õhtut juurdlesin, kas ma peaks neile helistama ja ütlema, et tulen nädalaks ajaks tagasi. Kui Galapagos ees ei ootaks, siis oleks läinudki. Aga seal oli tõeliselt lahe. Vabatahtlikele - www.merazonia.org.

Tagasi mägedesse. Indiaanikülad annavad siin maal mägedes rohkem tooni kui Peruus või Boliivias (rääkimata Tshiilist, kus nad on lausa teise kategooria inimesed). Käivad rõõmsal meelel oma värvikirevate riiete ja kaabude-kübaratega oma külmades mägikülades pilve sees ringi ja ei tundu põlevat tahtmisest linna kolida. Räägivad ketshua keelt, aga tänu Kolumbusele järgnenud hispaanlastele on kõik kenasti katoliiklased. Andide katoliiklus on küll veidi teist karva kui meiesugune harjunud on - ega Euroopas ju keegi kirikut roosa-kollasekirjuks ei värvi? Aga lõbus rahvas on!

Edasi lõuna poole Cuencasse. Cuenca on Ekuadori analoog Peruu Arequipale. Teisisõnu, ilus-moodne-mugav-puhas linn, kontrast ülejäänud maale, mis kipub rohkem tolmuse-kasimatu kanti. Cuenca lähedal on Parque Nacional Cajas, mis on ka hästi ilus. Kujutlege - 4000m peal olev mägistepp sadade järvesilmade ja punasekooreliste quenua-puudega. Väsitasin ennast päris ära mööda mägesid kõndimisega, sest Cajas oli looduslikult kõge ilusam koht mida ma sellel reisil olin näinud. Muidu tundub et Ekuador looduslikult eriti fotogeeniline pole, Boliiviaga ei anna võrrelda. Aga Cajas, oi, ma hakkasin kahetsema et telgi teisele poole Atlandit jätsin! Telgis kerratõmbamise asemel tuli ööpimeduse saabudes maaneel hääletama hakata. Kui keegi tahab seda korrata, siis võtke müts ja kindad kaasa - pärast päikeseloojangut 4000m peal hakkas nats.. ebamugav, taevas on värvid vaimustavad aga ilm just suplema ei kutsu. Ega keegi peale ei taha ka võtta ja jääb üksnes loterii et kas viimane buss on juba läinud või mitte. Sedakorda polnud veel läinud :)