Galapagose Saared (Ahti Heinla)

Pildid on klikatavad

Tere!

Teate, siin Galápagose saarestikus on inimeste ja loomade suhe päris eriline. Loomad inimesi ei karda, ja vastupidi ka pole põhjust karta. Haidega ujusin ma ise ja võin tunnistada et purema nad ei kippunud. Mujal peale Galápagose enamasti ei õnnestu pildistada linde lainurkobjektiiviga, siin aga pole see mingi probleem.

Esimesel õhtul passis laevasabas, kust ma mõni tund varem ujuma hüppasin, meetrine potsakas pelikan, ja laeva all tegi ringe valge hai. Kui pelikan ära läks, hüppas laeva peale puhkama hüljes. Vahtis järgemööda läbi kõik inimesed, aevastas paar korda ja hakkas ennast sügama.

Kuival maal peab mõnes kohas ikka vaatama, et iguaanidele peale ei astuks, ja mõni paarimeetrise tiibade ulatusega fregattlind päris näkku ei lendaks.

Maskiga ujudes nägin vee alt kuidas pelikan mu nina ees kala pyydis: kõigepealt lendas miski asi hetkega veepinnalt põhja (sügavust võis olla 5m ringis), mullirida järel, ja siis oli näha kuidas pelikan, suu kõrvuni, tagasi yles läks. Samal ajal nägid kaaslased teisel pool kaljut ujudes kahte raid. Värvilisi kalu on muidugi igal pool, mõni laseb peaaegu puudutada. Korra sain 5m kauguselt haid ka näha. Pingviini ma veel vee all pole kohanud (ainult peal), aga iguaane on olnud õnne mõlemas keskkonnas kaeda. Hülgeid nii vee all kui vee peal. Vees tuli täna mõni neist koguni ise mängima, keeras otsa ymber täpselt käeulatuses, ja kui küünitasin teda puudutama, siis tuli sabaga paar kiiret laksu ja jälle jäi mul 10cm puudu. Teised nägid samal ajal veidi eemal haid ja kahte raid.

Sõidame siin 16 reisijat mahutava laevukesega nimega Angelito, ja jalgealune kõigub mul kokku terve nädala, mille jooksul saab nähtud peaaegu pool saarestikust. Praegu on kogu sõidu ainuke sadamapeatus, Puerto Ayora, mis on ka Angelito kodusadam. Kahjuks jääb mul nägemata Isabela saar, kus kuu aega tagasi vulkaanipurse oli (rääkisin tshehhi tüübiga kes ulpis samal ajal vulkaanist 10km kaugusel merel...), aga see-eest sisaldab marsruut muudest saartest eemal paiknevaid Genovesat ja Espaõolat.

Genovesal olime ankrus Darwini lahes, mis on osaliselt vee all olev ümmargune vulkaanikraater, mille üks serv on lahti ja seega on seal hea rahulik ankrupaik. Juba sellel ööl, kui Genovesale sõitsime, käis prügikast ülemistes kajutites ühest seinast teise, päeval oli aga tuul tõusnud. Kui öösel vastu lainet ja hoovust tagasiteele asusime, sättisime ennast teisele tekile kaptenisilla ette parimale kohale vaatama.. Tuule kaitseks olin jope selga pannud, ja hea oli, sest nii kui Darwini lahest nina välja pistsime, hakkas vesi lendama kolmanda korruseni välja. Mõned meist olid veiniklaasiga tulnud.. klaasikilde andis pärast taskulambi valgel otsida. Kapten, San Cristóbalilt pärit pruuniks päevitunud vend, seisis keskööl keset laeva kuskilt kinni hoidmata käed taskus, naeratas rõõmsalt ja ütles et täna on nats tuuline. Teised pidasid paremaks passida igaüks oma nurgas kuskil kindlustatud paigas ja tegeleda vaikselt iseendaga. Pidasin vastu kaks ja pool tundi ja siis olin sunnitud reelingu ääres rikkuma rahvuspargi reegleid, mis keelavad loomade toitmise. Ega sealgi kuivaks jäänud, mõni laine lõi üle reelingu ka.

Maastik on saartel muidu üksildane. Vihma on praegusel aastaajal vähe ja rohelist värvi paistab kasinalt. 97% saarte pindalast on rahvuspark ja inimtegevus piiratud. Angelito meremeestel on karm elu - miski 7 nädalat järjest laevas, ristlevad oma kodusaarestikus, aga perekonda ja sõpru näevad harva. Aga ühele asustamata saarele oli inimtegevuse keelu erandina lubatud rajada jalgpalliväljak, et saart külastavate laevade meeskonnad saaks omavahel jõudu katsuda. Angelitolased said muudkui pähe, kuna giidi jutu järgi on nad kõik laisad ja ei treeni üldse :)

Magav merelõvi	Iguaan