Galapagose Saared (Ahti Heinla)

Pildid on klikatavad

Hei,

Pärast viimase kirja kirjutamist veetsin veel kolm päeva laeval, ja nüüd olen jälle suurel maal tagasi. Maa kõikus veel 1-2 päeva pärast laevalt äratulekut, ja laua taga istudes kippusin igaks juhuks lauaservadest kinni hoidma.

Lõpupoole jõudis mulle kohale, et selleks et vee all midagi põnevat näha, et pea sugugi ootama, kuni giid sind päevaplaanis ettenähtud korallrifi juurde veab. Piisab täiesti sellest, et suvalises ankrupaigas prillid ette panna ja laevasabast vette karata. Kui kümme minutit oodata ja sulistada, siis ikka tuleb mõni vahva elamus.. vee all aerutab vastu kilpkonn ja ujub su kõhu alt läbi... mööda põhja sinust 5m allpool ujub grupp meetriseid tähnilisi kotkasraisid, rahulikult tiibu lehvitades, saba sirgu.. kusjuures raidel suutsin krooli ujudes kannul püsida, kilpkonnal aga küll mitte. Need maa peal nii uimased elukad on vee all päris väledad!

Rai-elamusi oli veel... jälitasime kord ühe ameeriklasega (Steve) kahekesi madalas vees nelja kuldpruuni värvi raid (golden ray) oleks võinud puudutada, aga ei tahtnud. Stevel oli veekindel fotokas kaasas, oleks ma aimanud, mida siin isegi ainult maskiga ujudes näha saab, oleks ka võtnud... ühe kalju juures sattusime tervele karjale astelraidele, kes olid sellised paksud ja hästitoidetud, peesitasid põhjas osaliselt üksteise seljaski, punnis silmad liiva alt paistmas. Mürgised, nii et torkida ei tasu.

Albatrossid	Merilõvi poeg peesitab liivas

Viimasel hommikul, paar tundi enne lennukile minekut, käisime paadiga madalvee ajal mangroovisalus. Mootor välja ja aerud kätte, ja kui niimoodi vaikselt passida, siis hakkas vee pealt silm ka seletama et haisid ja haipoegi ikka leidus. Mõni väike rai ujus ka mööda.

Laeva raamatukogus oli mitu rifikalade välimäärajat, nii et tegin endale sagedamini kohatavad kalad selgeks. Mõned viited netist leitud piltidele:
Surgeon fish
Angelfish
Sergeant Major
Kahjuks pole need pildid pooltki nii ilusad ja värvilised kui päriselu päikesepaistelisel päeval... :(

Kuskil viiendal laevapäeval tüütas hetkeks ära, tundus et iga päev näeb ainult samu asju, kuid õnneks just siis läks jälle huvitavaks, asustamata laiukene sadade väga ilusate lindudega. Panen mõned pildid jälle teile vaatamiseks kaasa. Mõni väiksem lind tuli peost jooma meie kaasavõetud vett.. nokk tegi käele kõdi! Magevett enamikul Galápagose saartest ei ole, olid teised päris janus.

Pelikan mere kohal	Viir-troopikalinnud