Millal ma viimati LADA-ga sõitsin (Ahti Heinla)

Pildid on klikatavad

Tere jälle!

Vene autosid on siin tõesti palju. Tänavapildis kipuvad nad teistest autodest nähtavalt maha jääma, ja see eksemplar mis mulle taksoteenust pakkus kolises munakivisillutisel päris korralikult :)

Viimasel ajal on sõitmisi üldse palju olnud. Cuencast Vilcabambasse, kuus tundi. Buss läks läbi Saraguro-nimelise küla, kus elavatel indiaanlastel on meestel tavaks patsi ja miniseeliku moodi lühikesi pükse kanda. Bussis potsatas mu kõrvale kohe üks selline patsiga poiss vanemast generatsioonist. Ei tea kas pikk pats tähendab ka pikka taipamist, aga igatahes pidas ta vajalikuks küsida mitu korda, kas ma olen pärit ühendriikidest, ja oli iga kord eitava vastuse peale siiralt üllatunud. Tavaliselt arvatakse Estonia kohta küll heaks küsida España? - ega mu hispaania keel nüüd nii perfektne ka pole, ju nad lihtsalt ei tea mingit muud sama kõlaga riiginime. Hispaania keeletaju pole sõnakasutuse osas perfektne vähemalt niikaua, kuni poeustel sildid "Se necesita señorita de 18-25 años con experiencia" veel naerma ajavad. (Vajatakse kogemustega 18-25a tütarlast)

Vilcabamba on selline pisike küla, mis muutub vaikselt gringo-hipi getoks, aga praegu pole turismi kõrgaeg veel käes ja küla jättis ikka loomuliku mulje. Ma pesitsesin küll külast eemal turismitalunike Sarah ja Charlie juures. Põhjapoolkeralt tulnud talupidajad, kes juhuslikult oma elamise 27 aastat tagasi Ekuadori tegid. Sel ajal nad üle 20 vanad küll olla ei saanud. Kasvatavad aias kohvipuid ja banaane, aga Charlie rääkis kuidas ta solvus, kui Ekuadori suurim päevaleht neid olla kohvikasvatajateks nimetanud - tegelikult ilma turismita oleks ebareaalne ots otsaga kokku tulla. Vahetasime muljeid üleriiklike päevalehtede ajakirjanike faktitäpsuse ja töömeetodite kohta, ja rõõm näha et Ekuadori ja Eesti vahel selles osas erinevusi pole :)

Vilcabamba on päris cordillera (Andide peaaheliku) kõrval, ja paari tunni matkatee kaugusel on juba Sarah ja Charlie järved, millest ühed voolavad Atlandisse ja teised Vaiksesse. Sealkandis kolada oli lahe, vahepeal oli Himaalaja tunne, järsud rohelised mäeküljed ja kiired mäeharjarajad.

Ja siis jälle Andides üles-alla sõitvad bussid, sakiliste harjade taha vajuv päike ja roosa taevas. Lõbustused bussis, kus ülal 3300m peal mäe otsas kinni pandud plastpudel oli 2400m peale orgu jõudes ilusti kokku tõmmanud. Harva juhusena sattus bussijuht, kes suutis vaikust ka taluda, ja kelle muusikamaitse minu omaga sarnanes. Pimedas öös tuli vahepeal juba Lõuna-Ameerika elektrot, mis mulle meeldis, aga kahjuks asendus see varsti ikka tavapärase lõõtspilliga, mille peale räppi loeti.

Homme varahommikul lend Galapagose saarestikku. Seal netti niisama lihtsalt ei leia, halval juhul ei saa ma teie kirju kätte enne 5ndat detsembrit. Praegu panen teile lõbustuseks kaasa mõned Cuenca->Quito lennukist tehtud pildid aktiivsetest, kustunud, ja metsastunud vulkaanidest, ja ühe Mindo liblikafarmi pildi ka.