Mindo ja rattasõidud (Ahti Heinla)

Pildid on klikatavad

Tere jälle.

On selgunud tõsiasi, et praegusel aastaajal on Ekuadoris ka väga meeldiva kliimaga paiku. Tuleb lihtsalt sammud seada rõskest ja pilvega kaetud Quitost allapoole. Kahe tunni bussisõidu (alla-alla-alla mööda mägiteid) kaugusel Mindo-nimelises külakeses tundub pidevalt olevat +25 (nagu minu korteris Tallinnas). Aias lendavad ringi koolibrid ja liblikad.

Mindo ümber pilvemetsas (vt pilti) on 400 linnuliiki, 250 liblikaliiki, ja kaks inimeseliiki: tavalised inimesed ja linnuvaatlejad. Mu inglasest hotellikaaslane kuulus sinna viimasesse liiki, ja näitas oma märkmikku kus ta oli eelmisel päeval määraud oma 60 erinevat linnuliiki. Läksin minagi järgmisel hommikul jalutama samale rajale, ja kuigi karvased olid esindatud vaid ühe orava näol, siis sulelisi oli ikka mitu tükki tõesti. 60 erinevat ma just kokku ei saanud, aga ka kümme on diletandi jaoks tubli tulemus :) Enamik lindudest on varblasest väiksemad, koolibri moodi elukad. Mõni selline pisike on vaikse lennuga, aga üks must lendas sellise madala kurjakuulutava põrinaga nagu oleks selja taga karu norsanud. Leidus veel punaseid harakaid, suuri valgeid pelikani moodi lendajaid, ja üks koolibri moodi pisilane passis õhus ühe koha peal sääseparve sees ja jäi ainult noka siia-sinna pööramise ja matsutamise vaev. Matsutamine polnud tal just eriti häälekas, peab tunnistama. Ju siis olid vanemad talle viisakust õpetanud :)

Liblikaid saab näpuga katsuda Mariposas de Mindo liblikafarmis, kus Ekuadorist pärit ja enamiku elust ühendriikides elanud Rosie juhtimise all kasvatatakse 25 liiki lendajaid. Näha saab liblikaid kõigis arengujärkudes. Alates munadest kuni selle kasvuhooneni, kus su ümber lendab ringi paksult erisuguseid liblikaid, käelabasuurune sinine tuleb ja istub sulle õlale, ja kui tuju tuleb võid näpu banaanimahla sisse kasta ja mõne endale näpu otsa mugima võtta. Eraldi kohas on täna sündinud liblikad, kes kuivatavad veel tiibu ja paari tunni pärast lendu tõusevad.

Rosie jutustas mulle veel paljutki Mindo ümbruse poliitikast ja loodusega tegelevatest aktivistidest. Ise ta müüs oma maja maha, et Mindosse kolida ja liblikafarm asutada, ja laiendab vaikselt oma tegevust looduskaitsesse. Kohalikud aktivistid on juba 14 aastat organiseerunud olnud, ja ostavad vaikselt vihmametsa üles, et seda suvilate ja metsalangetajate eest kaitsta. Valitsusel on läheduses ka oma projekt (Mindo-Nambillo metsakaitseala), kuid rahapuudusel nad seal suurt midagi ei tee ja metsavargaidki ei takista. Erakaitsealad (mõni neist 60 ruutkilomeetri suurune..) on paremal järjel ja kuuldavasti on Mindo ainuke koht Ekuadoris, kus metsa hulk suureneb, mitte ei vähene. Mõtted on head, vabatahtikku tööjõudu on vaja (andke teada kui kedagi huvitab puhkus pilvemetsas käte mullaseks tegemise näol), ja loodetavasti osalen ise ka tulevikus nende projektides ühel või teisel moel.

Samme olen seadnud ka Quitost kõrgemale. Seltsisin Quitos ühe mägirattasõite korraldava firma seltskonnaga. Annemarie, 22, Hollandist, aasta aega üksi väikebussiga mööda Austraaliat sõitnud, nüüd seitsmendat kuud Quitos, töötab kolmel kohal korraga (õpetaja, mägirattagiid, lapsehoidja). Fernando, Quitost, eelmise boyfriend, ka giid ja sõidab ratast nagu jumal, tunneb iga kurvi Quito ümbruses. Loubna, Maroko tüdruk kes ronib üksi mööda 5000m mägesid ja kelle sõpradele on Secret Gardeni nimelises backpackerihostelis vägijoogid tasuta. Kolm 35a Kanada kutti, kes saatsid oma naised New Yorki shoppama ja ise tulid kaheks nädalaks Ekuadori. Kirev seltskond kellega sai kolm päeva allamäge sõidetud, enamasti alates 4500m kurudest, korra aga ka Cotopaxi refugio juurest. Sekka vahepeatused Papallacta kuumaveeallikates (oi kui mõnus!) ja Quilotoa kraatrijärve juures (vt pilti) indiaanikülas. Secret Gardeni üle-kogu-Quito vaatega katusebaar pannakse keskööl kinni, vaene Fernando peab aga 4:30am ärkama, et rattad peale võtta ja meie teistega siis 7am kontori ees kohtuda.. Nagu ka Boliivias eelmisel aastal, sattusid ka nüüd kogu aeg sellised sõidugrupid, kus kõik panid üsna kiiresti ja kõigil oli äärmiselt lõbus :)

Pärast Quilotoad lahkusin neist Panamericana peal ja loksusin bussis kuni linnakeseni nimega Baõos, kus chillin juba kolmandat päeva, kogu aeg suitseva Tungurahua vulkaani külje all. Fernando soovitas mul maad kuulata Tungurahua otsa ronimise osas, aga ma seekord passin, võib-olla käin hiljem Loubna jälgedes Iliniza Norte (kraatrijärve pildil horisondil keskel see kaest pisikesest mäest vasakpoolne) otsas ära. Kõik Ekuadori kõrgemad mäed, isegi 6300m Chimborazo, on ilma telgita käidavad. Aga ilmad on praegu nii kehvad, et Tungurahuast või Iliniza Nortest kõrgemale pole mul mõtet sihtida. Baõoses 1800m peal on muidugi mõnus ja soe, isegi vihma ei tule. Homme varahommikul rendin ratta ja sõidan Puyo poole, kuulu järgi pidid tee peal olema ägedad vaated üle Amazonase metsade.