Quito (Ahti Heinla)

Pildid on klikatavad

Heips!

Olen nüüd mõne aja vihmaperioodi alguse Quitos pesitsenud. Kuna teadjamate vendade väitel olevat iga pilt väärt oma tuhat sõna, siis seekord pääsen kirjutamise osas 5000 võrra lihtsamalt, pannes teile pildimaterjali vaatamiseks kaasa.

Quitos on mõnus olla ja lahkuma kuidagi ei kipu. Seega olen otsustanud oma tuleviku siduda Quitoga, nimelt selles osas mis puudutab järgmist 3-4 päeva. Mõnus on siin umbes samamoodi nagu La Pazis. Aga võrdlus pole päris hea sest Quito on palju väiksem linn - elanikke on siin sama palju nagu Eestis, tunne on aga nagu linn Tartust oluliselt suurem poleks. Igatahes on Quito palju ilusam kui Peruu pealinn Lima, mille kohta kurtmisi te pidite aasta tagasi taluma :)

Inimesi vaadata on lausa lõbus. Suur enamus on parajal määral indiaani verega, kuid jumala sageli tatsab vastu ka mõni heledate lokkis juustega kohalik poiss. Demograafide väitel 10% on valgest rassist. Seega ka siin turistigetos nimega Mariscal Sucre (mis tegelikult Kaosan Roadile ses osas paari suurusjärgu võrra alla jääb...) ei ole võimalik näo järgi kohalikul ja välismaalasel vahet teha. Seda veelgi enam kui Buenos Aireses, kus 90% on valged, kuid siiski mingite sugemetega mille järgi neid on võimalik näo järgi Ladina-Aneerikasse paigutada.

Tänavatel on näha palju hambuni relvastatud politseinikke ja turvamehi. Mõne panga juures on terve autotäis selle kes näevad välja nagu mõned eriüksuslased. Pole harv näha väikese poekese ees püstoliga ja vormiriietuses turvajat passimas. Kui presidendipalee ees mingi demonstratsioon oli (vist midagi kooliharidusega seoses, presidendi kukutamise moodi see välja ei näinud), siis oli koguni veekahuritega soomusauto kohale veetud. Aga asi nägi välja rahulik, igapäevane. Võib-olla ongi igapäevane.

Demonstraatorid marssisid minust mööda parajasti siis kui ma vanalinnas jäätist sõin. Jäätisepood oli aastast 1857, ja siiani sama perekonna omandus. praeguse poodniku (vt asjakohast tuhandet sõna punases valguses) vanavanaema pilt ripub siiani seinal. Figureerib ka suure ruuporiga grammafon ja hulk vanu raadioid.

Quitos on naljakas troll - selline bussi ja elektrirongi vahepealne. Autotee keskel on talle tehtud oma piiretega sõidurada, ja peatused on nagu metroos - et peatusehoonesse sisse saada, peab sõidutasu ära maksma, ja trolliuksed ühenduvad hoones olevatega. Seetõttu on peatuseks kuluv aeg väga lühike, inimesed hops maha ja hops peale. Troll käib iga 5-10min tagant ja on praktiline+kiire liikumisvahend.

Quitos tegin ühe sellise kirikukülastuse, kus kiriku tavapäraselt nähtav osa oli suletud, selle asemel sai näha kirikuehitise köögipoolt; olete märganud, et sees pead kuklasse ajades paistab kiriku põhiosas enamasti kuplite rida, väljast vaadates on aga sirge viilkatusõ Vaat selle katuse ja kuplite vahelisse alasse mind kolama lastigi, ja käisin ära ka kellatornis ja vahtisin sihverplaate seestpoolt. Vahtige teiegi!

Ilmaga pole just vedanud. Hommikuti on ilm selge, aga keskpäevast on juba pilves, pärastlõunal ja õhtul sajab, lööb välku ja müristab õige kõvasti. Ja nii iga jumala päev, äikeseta päeva pole veel olnud. Päevased tegevused olengi siis nii plaaninud, et hommikul seitsmest kuni keskpäevani katsun ringi vaadata, pärast seda olen sees või ajan asju.

Aga ilm on seotud kõrgusega - Quito on oma 2800 meetriga maailma kõrguselt teine pealinn La Pazi järel. Käisin 25km eemal, et oma silmaga ekvaatorit kaeda, ja seal 500m madalamal oli poolkõrb. Teed tolmasid hullult, kõik oli tolmune... hoolimata asjaolust et Quitos oli 12h tagasi äikesega padukas. Kohalikud rääkisid et ega meil siin eriti ei saja jah.

Ekvaatorile on ekuadorlased ehitanud igasugu atraktsioone. Eriti naljakas on see et on kaks erinevat ekvaatorit - üks on see paik kus aastaid tagasi euroopa kolonistid esimest korda mõõtsid et nad on ekvaatoril, teine on see kus vee keerlemise ehk Coriolise jõu järgi ekvaator on. Neil kahel on sadakond meetrit vahet. Esimene nägi selline palagan välja et ma jätsin selle vahele, teine oli aga huvitav. Pisike mestiitsitüdruk Marcia näitas mulle igasugu erinevaid päikesekellasid ja asjapulki, kus võrdpäevsuse ajal kell 12 päike täiesti vertikaalselt paistab. Coriolist demonstreeriti ka, see oli igati efektne. Neil oli selle jaoks portatiivne kraanikauss, mida sai tõsta erinevatesse kohtadesse. Ja paar sammu ühelpool punast joont läks torusse voolav vesi tõepoolest ühtepidi keerisesse, teisel pool jälle teistpidi. Joone peal aga ei tekkinud üldse keerist, vesi voolas sirgelt. Tegelikult pidi nii olema, et paari sammu kaugusel ekvaatorist veel enamasti ei ole veel keerist; et neil andis hoolega otsida sellise kujuga kraanikaussi, kus keeris hästi näha oli. Aga efektne oli küll! Marcia rääkis veel igasugu värki milles ma natuke kahtlen. Nimelt ekvaatoril olevat kõik jõud tasaskaalus ja see on hea, temale annab ka ekvaator jõudu. Ta lasi mul nimetissõrme ja pöidla otsapidi kokku suruda ja katsus siis oma kätega neid lahti tõmmata. Pisike tüdruk, aga näe ekvaatoril suutis ta seda teha, kaks sammu kõrval aga mitte. Sama kordas ta ühe saksa poisiga ja me mõlemad olime pärast nats ammuli suudega, mine tea mis seal tegelikult toimus. Ekvaatoril sai veel kanamuna naelapea otsa tasakaalus seisma panna, Marcia väitel on ekvaatorist eemal see tunduvalt raskem. Puhkpüssiga sai vastu kaktust märki lasta ja muud lõbusat teha. Aga GPSi järgi on muide hoopis kolmas ekvaator, 0.2 kaaresekundit (ehk vist 30m) Coriolise omast eemal.

Ekvaatori lähedal oli ühe kunstniku ehitatud päikesetempel-kunstimuuseum, suur Pululahua vulkaanikraater, ja üks Peruu omadega võrreldes hale Inkade kindlus. Täie ette läinud päev, ainult põletasin ennast muidugi jälle ära.

Telefoniühendust te minuga selle Ekuadoris veedetava kuu jooksul siiski ei saa, kuna kõik Ekuadori operaatorid tegutsevad ainult 850MHz ribas, mida minu kolmeribaline telefon ei söö :(

Homme lähen mägirattaga allamägesõitu tegema (nagu Boliivias!), ja paari päeva pärast kavatsen 4700m kõrguselt Cotopaxi nõlvalt ka alla sõita.