India reisikiri I (Teet Margna)

Tere kallid ja armsad!

Ma karjun praegu sisemiselt kõigest hingest ja laamendan nagu segane, aga väliselt säilitan rahu ja alustan sama kirja kirjutamist neljandat korda. Esimene kord kirjutasin tund aega Delhis, teine kord poolteist tundi Delhis. Mõlemal korral kirjutasin hoti meilboksis ja mingi internetikammi tõttu ei jõudnud mu saadetud kirjad kuhugi. Kolmandat korda alustasin sama kirja kirjutamist Agras, tund ja kümme minutit tagasi. Seekord otsustasin olla targem ja kirjutada esmalt kiri wordis valmis, seivida see desktopile ning alles seejarel minna hot-I meili saatma. Nii tegingi…kirjutasin ja iga natukese aja tagant seivisin – nagu ikka (autoseivi peale ma siin loomulikult ei lootnud). Ja siis kui olin juba jõudnud kõvasti üle poole – kadus majast vool. Kõik arvutid peale kahe jäid tänu UPSile töökorda kuid minu oma muidugi mitte. Ja hoolimata minu korduvatest seivimistest, polnud alles midagi peale esimese lause. Ja nüüd alustasin neljandat korda….kas tahaksite seda tunda? Ehk see ongi mingi jumalik kannatlikkuse proovilepanek.

Neile, kes pikka reisikirja lugeda ei viitsi, ütlen, et olen täie tervise ja mõistuse juures. Esimesed hirmud on selja taga ja enesetunne üksi reisides paraneb. India on vaene, räpane, palav jne…aga ka lummavalt ilus, nagu mõni tund tagasi Taj Mahali juures kogesin. Tõepoolest, see erakordne ehitis väärib vaatamist ja tunnetamist. Tunnetasin mingi kaks tundi…aga nüüd hakkan pikka kirja kirjutama.

SISSEJUHATUSEKS
Olgu kohe öeldud, et mul on väga hea meel, et selle reisi siiski ette võtsin. Hoolimata sajast erinevast põhjusest, miks oleksin võinud koju jääda. Olin seda reisi siiski juba poolteist aastat planeerinud või kui mitte otseselt planeerinud, siis vähemalt kuklas kandnud. Loomulikult oleksin sel reisil meelsasti koos Kristiga voi Vennoga kuid erinevatel põhjustel pole see võimalik. Samas olen alati imetlenud neid, kes suudavad üksinda mööda maailma rännata. Olen mõelnud, et tahaksin teada, mis tunne see on ja kui raske see on. Kui ma poleks praegu siin, ei teaks ma seda endiselt ja mu elus oleks veel üks vaid mõtteks jaanud tegemata tegu. Aga ma olen ju tegija :) Tahan kirjutada sellist reisikirja moodi asja nii nagu ise oskan – iseendale ja teistele, kes lugeda viitsivad.

HELSINKI
Lennujaamas oli mitu tundi ootamiseks ja seepärast alustasin peale vormeli teise kvalifikatsiooni lõppu lennujaamas ringikolamisega. Peamiselt tiirlesid mu mõtted selle ümber, kas osta endale Samsonite nn ühepäevakott või mitte. Teadsin, et varasematel reisdel olen sellisest sageli puudust tundnud ja et ka seekord on see minu varustusest ühe olulise elemendina puudu. Hind oli mingi 30 eurot, kott ise väike kerge ja nägus. Otsustasin siiski, et kui selle vajaduses kindel olen, ostan selle Müncheni lennujaamast. Ja kuna peale neid suuri mõttetalguid endiselt veel edasilennuni aega oli, otsustasin juba varasematest reisidest tuttavas restoranis kerge eine võtta. Valisingi valja kalli ja erakordselt halva salati ning lootsin selle maitse peagi lennukis serveeritavat toitu süües unustada. Ei olnudki seda söögipakkumise hetke vaja kaua oodata. Kurvaks muutis kogu loo see, et sel lennul pakuti halvimat lennukitoitu, mida ma kunagi söönud olen. Ei vedanud.

MÜNCHEN
Müncheni lennujaam on suur, ilus ja puhas. Eurovärk ikkagi. Oli pühapäeva õhtu ja seetõttu enamus poodidest suletud – see lahendas oma vägivaldsel moel minu ühepaevakoti probleemi (ja loomulikult kahetsesin sügavalt, et ma seda H-st siiski ära ei ostnud). No lootsin, et ehk Delhist leian midagi (ei leidnud ja ei tahtnud ka otsida).

Olin Tallinas saanud kull oma pagasi Delhini tsekkida kuid iseennast vaid Münchenini ning seetõttu kiirustasingi seda tegema, et ehk saab veel ka neid ruumikamaid istmeid pinnida. Ei saanud, selleks oli juba liiga hilja. Siis mõtlesin, et ehk näen oma värava läheduses mõnda toredat reisumeest, kellega eelseisva reisi marsruute ja muid asju arutada. Ei näinud kahjuks kedagi….toredat. Üht meest nägin küll Lonely Planet näpus kuid ta nägi välja veelgi kogenematum kui mina ja seetõttu otsustasin otsekontaktist loobuda. Ta nägi kohe selline kohtlane välja…mind tabas esimene tõsisem igatsushetk ja kõhedus teadmatuse ees.

Õhkutõusu ja maandumist ma ei tundnudki – lahe. No vahemalt Lufthansa pikamaalennud on endiselt tasemel. Esmalt pakuti veini ja soolapulki ja varsti parast seda maitsvat õhtusööki, millele omakorda järgnesid kaks korralikku Bailey’st. Tuju paranes ja ma muutusin uimasemaks. Telekast näidati Bridget Jonesi teist filmi ja see tundus mulle erinevalt esimest korrast väga naljakas ja armas. Miks ma ei tundnud nii küll CCPlazaz istudes? Jäin tukkuma. Ärgates tundsin hommikusöögi lõhna. Sõin ja püüdsin kiirelt veel eesootavad ohud raamatust üle vaadata. Püüdsin ka otsustada, millises piirkonnas ja millises hotellis elada ja et kas ma siis valin budget voi middle range elupaiga.. No valisin paar hotelli valja ja mõtlesin, et otsustan käigu pealt.

NEW DELHI
Sain oma koti ilusasti kätte, korrastasin mõned asjad ja läksin rahavahetuspunkti otsima. Vahetasin 450$ kursiga 1$=43Rs, mis omakorda tahendab, et 1Kr=3,6Rs. Otsustasin, et edaspidi jagan koik hinnad jämedalt neljaga. Järgmiseks ülesandeks oli lennujaamast linna, soovitavalt ka hotelli saamine. Selleks soovitas LP leida lennujaamast pre-paid ehk ettemakstud takso putka. Tuleb siis öelda sihtpunkt, maksta raha putkasse ja anda kviitung juhile kui kohale oled jõudnud.

No leidsin putka, ütlesin nime ja hotelli nime ja maksin 200Rs. Hind klappis, aga mingit kviitungit ma omakätte ei saanud. Nägin, aga oma kätte ei saanud. Ok. Kaks meest vedasid mind auto juurde ja sõit laks lahti. Auto oli norm, aircon ja puha. Kõik sujus kuni ühel hetkel hakkas üks meestest minu hotelli nime uuesti pärima. Ütlesin nime, näitasin kaardil jne. Mees küsis, et kas mul hotelli broneering on…vastasin, et pole…tema, et andku ma hotelli tel nr, ta helistab….helistas ja rääkis midagi oma hindu keeles ning teatas, et kahjuks minu hotellis kohti pole. Täis. No kõlas üsna kahtlaselt, et mitte öelda – täpselt nagu LP petuskeemi kirjelduses kirjas. Ütlesin, et viidagu mind lihtsalt kohale. Siis ei suutnud mehed aadressi leida, ‘eksisid ära’ ja tiirutasin nisama ringi. Lasin neil lihtsalt kinni pidada ja astusin taksost välja. Kui kaugel ma nüüd ikka oma hotellist sain olla. Otsustasin jala minna. Üks meestest hakkas veel rääkima, et andku ma talle 10-20 Rs! Jajaaa, tänan väga!

Kõndisin nats edasi ja astusin mingisse suvalisse hotelli sisse, et pisut rahuneda ja plaani pidada. Seal hakkas mulle külge kohe üks inglise keelt valdav noormees, kes mind oma turismi info putkasse tiris. Ütles, et tahab mind aidata ja et see ongi tema töö. Hakkas mulle kohe uut hotelli soovitama ja taksot orgunnima. Tahtis teha minu jaoks ükskõik mida…no õnneks sain talt piirkonna täpsema kaardi ja õige jalutamissuuna. Tasuta :) Võtsin ette oma esimese jalutuskäigu New Delhis.

Palavus oli talutav. Enam häiris hingemattev kuse-ja heitgaasihais – pole ka imestada, tänaval kusemine on täiesti tavapärane. No kohe meie mõistes kõnniteelegi laskmine, rääkimata paar meetrit eemal siristamisest. Ja liiklus on tihe ning täiesti oma indiapäraste reeglite järgi. Ometi pole olnud ühtegi hetke, mil oleksin tundnud end kõndides või millegagi sõites tundnud ohustatuna. Pole näinud ka ühtegi avariid ega allaaetud koera. Tallinna närviline liiklus, olgugi, et näiliselt kordades distsiplineeritum, tundub mulle ohtlikumana. Koeri on muide tänavatel palju ehkki vähem kui Tais kuid siiski piisavalt. Samas lehmi, keda arvasin pidevalt tänavatel kohtamas, nägid Delhis vaid korra. Tõsi, praegu Agras kohtab neid juba rohkem.

Imelik on see lugu nende lehmadega – teame ju, et nad justkui India pühad loomad ja nende liha siin ei sööda – samas ei hooli neist ka keegi. Liikuvate luukeredena kõnnivad nad räpastel tänavatel ja söövad sõna otseses mõttes prahti. Ehk mitte plastpudeleid küll aga igast muud sitta.

Kõndisin oma kaardi ja näidatud märkide järgi hotelli suunas, millest mind lahutas kolm-neli kilomeetrit. Ühel ristmikul foori taga hakkas autost minuga rääkima viisaka väljanagemise ja korraliku inglise keelega mees, kes kohe võitis minu usalduse. Kuna ta liikus minuga ühes suunas, oli ta valmis mind edasi aitama. Istusin autosse. Mees rääkis oma Saksamaal elavast vennast ja päris minu plaanide kohta. Kõik oli normaalne kuni ta hakkas rääkima, et enne kui edasi liigun võiksime tema juures tassi teed juua. No hakkab pihta jälle…Kui ta auto oma poekoksi ees peatas ja mind sinna kuidagi teed jooma ei saanud, ei jätnud ta enne järele kui oli mind kuidagi oma hea sõbra juurde turismi info putkasse lükanud. Pidavat olema suurepärane inimene – väga hea südamega ja oskab mind kõiges aidata.

Istusin siis mingis konditsioneeriga (hea seegi) kubrikus ja minu vastas küsiva näoga mees, kelle töövahenditeks paistsid olevat telefon ja mittetöötav vanaaegne arvuti. Ma nagu ei teadnudki mida küsida või tahta, kuidagi vägisi oli mind ju siia aetud. Moe parast pärisin siis enda väljavalitud hotelli kohta ja mees teatas, et võib mulle igast hotellide puhul soodsama hinna saada ka minu väljavalitud hotellile. Teataski, et pidi muuseas nagunii just sinna minu hotelli minema. Et lähme siis koos…Aga ma päris usaldasin seda vana. Miks ma ei või ise minna oma hotelli ja ise hinna üle kaubelda. No sogasin midagi, et ma ei tea ikka kindlalt kas ma just seda hotelli tahan ja lasin jalga. Huh.

Üle tänava leidsin ka LP-s mainitud riikliku turismi info punkti. Oli vist tõesti riiklik – kohe selline avaram ruum mitme töötajaga. Aga mingit abi ma sealt küll ei saanud. Mutt, kes mind nõustas arvas, et minu väljavalitud hotell pole sugugi heas rajoonis ning on ka liiga kallis (no seda ehk tõesti kuigi kõik on ju suhteline). Soovitas mulle tungivalt kõrvalmajas asuvat hotelli ja kiitis ka sealset piirkond. No mis ikka, läksin ja vaatasin soovitatud koha ule. Maja kolmandal korrusel oligi väga räpane ja jäle hotell. Toad mustad ja väikesed, peldikupotid katkised, valgustuses laest juhtme otsas rippuv pirn. No ikka kohe kole koht. Hinnaks 800Rs.

Ei saanudki pikalt kõndida kui varrukasse hakkas järjekordne Vale Dimitri. Hoolimata minu pingutustest leidsin end mõne hetke pärast taas ühest turismi info putkast. Seekordne abimees oli selline kuri ja hakkas mind sõimama. Et miks ma teda ei usalda: ega nad mingid vargad pole: mingu ma välja ja sattugu tõeliste petiste katte – võiksin tänulik olla, et ta mind päästis jms. Päris ikka mu plaanide kohta ja hotelli kohta ka…et kas mul ikka broneering on jne. Siis palus mul oma LP-st öelda oma hotelli tel nr, helistas sinna ja andis toru mulle. Küsisin, kas vabu tube on…öeldi, et kahjuks mitte…ka homseks mitte…hmmm. Siis proovisin mehe soovitusel õnne ühe teise enda väljavalitud hotelliga – sama lugu, ei ühtegi vaba tuba. No siiski oli kogu skeem sarnane neile petulugudele nagu LP-s kirjeldatud ja ma ei uskunud enam ühtegi nende sõna. Tõenaoliselt rääkisin lihtsalt mingi mehega kõrvaltoast. Vana aga ei väsinud pressimast mingit oma hotelli, kus ta saab mulle 50% alet teha. Kui ma ikka nõusse ei jäänud, hakkas ta mulle mingit bussi voi rongipiletit soovitama – et üleüldse on lollus praegu Delhisse jääda. Tuleb minna mägedesse…Sain lõpuks välja sealt.

Peale veerandtunnist jalutuskäiku enda arvates õiges suunas, küsisin ühelt mehelt teed. Ja ennäe imet – kuigi seegi mees soovis mind palju enamal moel aidata, viis ta mind tõepoolest minu hotellini. Tänan!

Ei olnud seegi Radisson – tuli ronida taas kolmandale korrusele, kus asus Hotel 55 vastuvõtt. LP-s mainitud kui puhas ja korralik middle range ehk keskklassi hotell. Omasuguste seas odavaim. Ühe paeva hinnaks öeldi 1300Rs pluss maksud. Ütlesin, et seda on palju ja et ühes kohas pakkus mulle mingi mees hinnaks 1200Rs, milles juba maksud ka sees. Mees küsis, et kes mulle seda ütles… no ma päris mäletasin…keegi neist tuhandest abimehest. Aga näe imet, vastuvõtumees jai hinnaga nõusse – 1200Rs oo. Kahe võimaliku toa vahelt valisin selle, millel polnud aknaid – oli palju vaiksem ja natuke eraldatumas nurgas. Suva neist akendest…tuba oli puhas, mõnusalt jahe (aircon), teleka ja telefoniga ning sooja vett sai boileri sisselülitamisel. Normaalne. Võtsin koti seljast ja jäin magama.

Ärgates oli õhtu ja väljas oli juba pime. Otsustasin pisut ümbruses ringi vaadata ja mõne ohutuma söögikoha leida. Orienteerumine polnud kuigi keeruline ja söögikohti oli külluses. Torkas silma, et erinevalt Bangkokist puudus tänavatoitlustus pea täielikult (hiljem nägin, et seda on rohkem raudteejaama ümbruses ja mõnes teises piirkonnas – siiski üsna vähe) ja samuti oli erakordselt vähe internetireklaame. Nägin kahte. Muidu söögikohti oli palju….erinevad restoranid, aga ka Mc ja Pizza Hut. Siiski otsustasin, et pean järgima oma kaalujälgimisplaane ning tobe oleks alustada taas Big Mac-ga. Valisin mingi kababi koha…vist Nizaam Kabab vms. Ja tellisin endale double chicken egg roll'i. Maksis 75 Rs ja maitses hästi. Läksin hotelli magama.

Magasin kaua ja ärkasin mingi ühe paiku päeval. Pidin üles leidma New Delhi raudteejaama, mis läheduses asus. Iga koha leidmine on aga omal käel paras ülesanne, sest pidevalt tülitasid igasugused ‘sõbrad’ ja ega siis kusagil ka ühtegi tänava nime pole. Või vähemalt mitte inglise keeles. Muidu saab siin inglise keelega üsna hästi hakkama – väga paljud räägivad enam-vähem arusaadaval tasemel, mõned kohe hästi. Samuti on söögikohtades inglise keelsed menüüd, poodidel inglise keelsed nimed ja üldse tundub inglise keel siin popp olevat. Aga tänavanimesid inglisekeelseid ei nainud :-/

Peale mõningasi eksiteid leidsin siiski raudteejaama üles voi õigemini selle tohutu kompleksi. Palju maju suurel maa-alal…broneerimismaja tuhande erineva funktsiooniga kassaga…mingid muud majad …ja lõpuks ikkagi see peahoone. Aga kuhu seal peahoones minna? No enne sisenemist haaras mul varrukast mningi rohelises ürbis tüüp, näitas mingit plekist märki oma käisel ja teatas, et ta on siin selleks, et turiste aidata. Ja mina loll jäin jälle uskuma….kutt vedas mu raudteejaamast üle tee mingisse majja. Jälle istus mu vastas laua taga mingi mees, kes oli valmis mulle rongipileteid hankima. Kurat. Mul käis sõna otseses mõttes pea ringi…ma ei teadnud enam midagi…umbusaldasin kõike ja kõiki ja ei teadnud enam isegi kuhu ma rongiga minna tahan. Tahtsin sealt putkast välja. Aga vana päris mu nime, aadressi Delhis ja hakkas mingeid ronge uurima…kuna temagi arvuti oli katki :) ja ta sedasi süsteemi onlines ei näinud, pidi ta helistades piletite kohta pärima. Ütlesin talle mingi suvalise koha, kuhu ma mingi hetk minna mõtlesin. Vana helistas ja sai teada, et kahjuks järgmiseks päevaks pileteid pole. Jesss. Piisav põhjus lahkumiseks…tegin pettunud näo ja lasin jalga.

Läksin tagasi hotelli, et mõtteid korrastada ja otsustasin leida üles ehtsa riikliku info-ja turismipunkti, kes Delhi linnatuure korraldavad. LP markis ühepaevase linnatuuri (Old Delhi + New Delhi) hinnaks 300Rs. Odav ju. Leidsingi vajaliku koha kuid loomulikult selgus, et 300st tuuri ei ole või ei saa vms. Saaks tellida autojuhi ja giidi – hind 1450Rs. Kallis. Siis pakkus ilma giidita 950Rs. Ikka kallis, tulin tulema. Nuud mõtlesin, et lasen sellel hotellimehel endale Delhi tuuri orgunnida (LP ju kiitis abivalmit staffi).

Läksin uuesti raudteejaama ja seekord leidsin LPst lihtsa juhendi kuidas ja kust välismaalased endale rongipileteid saavad osta. Kurat, et ma selle enne olin kahe silma vahele jätnud. Muidugi peatas mind veel sisuliselt ukse ees järjekordne suller, kes ütles, et seal müüakse hoopis bussipileteid mitte rongi omi. Seekord ma muidugi ei peatunud…olin endaga vaga rahul :)

Raugteejaam on must ja inimesi pungil täis nagu herilasepesa. Inimesed tulevad, lähevad ja tunglevad…väga paljud istuvad või magavad põrandal. Kõige kurvemad vaatepildid on ikka seotud lastega… mingi isa (veel noormehe ohtu) magab seina ääres ja kaisus ehk paariaastane lapsuke. Mõlemad on räpased ja kasimata, kuidas nad üldse elus püsivad…sellised pildid pole harvad ja on vaga kurvad. Lapsed on siin erakordselt armsad…täiskasvanud vähem…ei tea mis nendega vahepeal juhtub. No igatahes on lapsi üldse raske vaadata, sest kohe tekib tohutu igatsus oma tibukese jargi. No vähemalt on tema elu miljon korda turvalisem ja lihtsam kui siinsetel pisikestel. Turistidele on piletiost tõesti lihtsaks tehtud Delhis. Sain viie minutiga pileti ülejärgmiseks päevaks Agrasse. Hind 140Rs.

Hotellis palusin siis endale orgunnida linnatuuri. Selleks tuli kohale mingi tuurikorraldaja, kellega läksime tema büroosse üle tee. Päevase tuuri hind autojuhiga oli 800Rs. Ok. Saab vähemalt tehtud. Kutt hakkas mulle muidugi jälle igast muidki tuure muuma, ühepaevane Agra tripp näiteks – hind 5900Rs. Ups…rõõm oma 140Rs rongipileti üle kasvas veelgi. Mees muidugi kiitis oma asja ja utles, et näe minu hotellist just üks Londoni tüdruk võttis selle tripi. Et naine on just täna linnatuuril ja homme siis Agra. No lubasin mõtet kaaluda ja hotellis selle naisega rääkida.

Hotelli jõudes kohe teatati mulle, et see Londoni naine jõudis just linnatuurilt ja ootab mind terrassil. Info liikus kiiresti. Läksin terrassile. Istuski seal 32 aastane Claire Londonist. Claire on LAV-ist pärit vaeste müügimeeste laps, kes viimased viis aastat siiski Londonis elab. Kõrgharidus on tal enda sõnade järgi ainult Elukoolist…no nagu mulgi vist... Claire on pea aasta kihlatud kahekordse Oxfordi haridusega ökonomistiga, kelle vanemad on arstid. Ja no eks sealt siis ka Claire reisiraha... Tema juba raha ei lugenud…kahenädalase reisi jooksul oli ta katnud vahemaid lennuki ja bussiga, mis muidugi üksireisiva naise jaoks on ka mõistlik ja ohutu (kui võimalused olemas). Nüüd paar päeva enne lahkumist tahtis veel Agra kah ära näha. Muidu oli selline elava loomuga tore inimene - selline sädistaja…näe tuli ühest töökohast just ära ja mees ütles, et mine õige Indiasse (mees olevat ise viis korda Indias käinud). Läkski. Tubli tüdruk. Mul oli hea meel, et kellegagi normaalselt rääkida sain.. Olgugi, et tolku oli vähe.

Linnatuur oli pikk ja väsitav. Väga väsitav. Käisin siis ikkagi Delhi kõige kuulsamad kohad läbi – kokku kuus templit, pühamut, matmispaika ja kindlust. Peale seda kõike olin nii täis vana mogulite ja afgaanide arhitektuuri, legende jms, et ma mõtlesin, et rohkem küll sarnastes kohtades kolada ei viitsi. Aga India ju kubiseb igasugu monumentidest ja mosheedest ja koobastest. No Taj Mahal ootab mind juba homme. Samas oli mul hea meel, et erinevalt Caracasest ja Bangkokist võtsin ma India pealinna tõsisemalt. Ja ehk oli ta ka seda väärt.

Maksin hommikul hotelliarve ja lendasin raudteejaama. Pileti peal oli küll palju infot kuid rongi väljumise platvormi mitte. Küsisin politseinikelt, kes suunasid mind platvormile nr 4. Muidugi polnud see õige…tekkis kerge paanika, sest ega siis kusagil mõnda vormiriides raudteeametnikku ei paistnud, kellelt nõu küsida. Ja platvorme oli krt teab kui palju. Õnneks siiski mingi mees teadis ja platvormilt nr 6 ma oma rongi leidsingi. Samuti oma vaguni ja istekoha. Rongisõit Agrasse kestis kolm tundi.

AGRA
Agra kohta on LP-s palju halba kirjas. Ikka petistest rikshajuhid, krediitkaardipettused ja halvaksläinud toitu pakkuvad söögikohad. Tore koht kull. Jaama jõudes olin juba otsustanud, et ei võta uhtegi rikshameest ega muud meest. Lähen jala. See plaan sobis hästi minu kaalujälgimise programmiga. Teine põhjus oli see, et hotell, kuhu suundusin ei andnud rikshameestele komisjonitasu ja seetõttu ei taha rikshamehed turiste sinna viia.

Minna polnud siiski lihtne, sest kaart polnud täpne. Kogu tee saatsid mind hullutavad rikshamehed, aga ma ei teinud neist väljagi. Paar korda avastasin end eksinud olevat, aga suutsin ikka jalle õige raja peale saada. Aeg-ajalt kuulasin, mida minu ’teejuhid’ ise rääkisid, et mis tänaval ma olen ja mis kuhu jääb. Oli abiks ja jõudsingi kohale. Läbimärg ja üsna väsinud.

Hotell Tourists Rest House on LP-s märgitud kui lihtne, aga puhas ja toreda omanikuga. Sain toa 200Rs eest, viskasin koti tuppa ja kimasin Taj Mahali vaatama. Esimest korda pakkusin Indias tööd jalgrattarikshale. Endasõnul 69 aastane vanamees sõidutas mind Taj Mahali juurde kokkulepitud 20 Rs eest, ootas mind seal paar tundi ja tõi ka tagasi. Rahulolu märgiks maksin vanale 50 Rs.

Taj Mahali pilet välismaalasele maksab 750Rs. Hind hindule on vist 20Rs…vot nii. Ostsin pileti, viisin mobiiltelefoni hoiupunkti (sest sellega sisse ei lubata), loobusin õnneks riiklikust giidist ja sees ma olingi. Lugedes infotahvlilt taas kord Taj-I saamislugu tuli meeleliigutus peale. Tõepoolest suurepärane materialiseerunud monument armastusele. Ilusamal moel ei ole maailmas keegi suutnud kunagi oma armastust ühte ehitisse valada. Ühe India valitseja poolt 22 aastaga ehitatud matmispaik oma teisele naisele, kes suri sünnitades nende 14. Last. Vot nii. Suur huvilistemass ei riku selle suursuguse ehitise nautimist. Erakordselt sümmeetriline…peensusteni viimistletud…üleni marmorist…hiiglaslik…ümbritsetud imekauni rohelise aiaga. Väga ilus. Siin oleks kull Kristiga voinud olla…armastuse vark ju :)

Kõndisin seal siis mingi paar tundi…oleks tahtnud päikeseloojangut veel kauem vaadata (sest just sel ajal peegelduvad loojangu erinevad värvid kuldsest punase ja siniseni Taj Mahali valgel marmoril), kuid telefoni hoiupunkt pandi seitsmest kinni. Pidin minema. Hea, et käisin!

Naastes sõin kohalikus taimetoidukohas maitsvat taimetoitu. Mu lemmikuks on saanud tomatisupp, aga söön ka muud taimekraami ja joon peamiselt vett. Ühe kohvi olen ka joonud. Seejarel pesin end ja enda musti riideid (mõlemaid Fa geeliga, sest pesupulbrit enam õhtul ei saanud) ja kobisin voodisse. Seekord toas muud peale voodi ja tooli polnudki…ja laes oli üsna vaikne propeller. Normaalne.

KAALUJÄLGIMISPROGRAMM
Eestist lahkudes kaalusin 82 kg ja mu üks väiksem soov India reisil on seda numbrit vähendada. Näis kuidas õnnestub, sest süüa siin tõepoolest leidub ja üsna maitsvat. Püüan juua ainult vett (umbes 15Rs liiter)ja süüa India toitu, mitte siiski ainult taimetoitu. Mis ma siis soonud olen:
1. paev – üks kabab (75 Rs)
2. paev – üks kabab (75Rs)
3. paev – kanasupp (40Rs), tomatisupp (35Rs) ja kabab (75Rs)
4. paev – 2 tomatisuppi (2x35Rs), kaks naani (2x10Rs)üks keedetud riis (10Rs) ja üks taimetoit (50Rs)
5. paev – puder (25Rs), tomati-juustu röstsai (20Rs) ja kohv (25Rs)