India üks väheseid kohti maailmas, kus sa oled võimeline tajuma maailma ja elu kogu tema täiuses ja
mitmekesisuses.
Üldinfo
Pealinn: Delhi
Rahvaarv: 1,016 miljardit (kasvab suure hooga)
Keeled: hindi, inglise
Religioonid: 80% hinduism, 14% moslemid, 2.4% kristlased, 2% sikhid, 0.7% buddistid, 0.5% džaiinid, 0.4% muu
Parim aeg külastamiseks on oktoobri ja märtsi vahel. Aprillis ja mais võib tasandikel temperatuur küündida üle 40 kraadi.
Mussoon hakkab üldjuhul juunis ja kestab septembrini.
Ajavahe Eestiga on 3 ja pool tundi.
Majandus ja riigikord
Ametlikult on India demokraatlik parlamentaarne riik. Majandus on selline
riiklik-tsentraalse planeerimisega-kapitalistlik,
ühesõnaga ei liha ega kala. Kõrgelt on arenenud tarkvara progemise tööstus, eriti Bangalore kandis. Üldjuhul kasvab India
elanikkond (ligemale miljard) märksa kiiremini kui majandus, sellest ka üldine vaesus. Sellest hoolimata on India elanikud
küsitluse andmetel ameeriklaste järel maailma õnnelikumad. Vaat mis tähendab hindu religioon ja soe kliima.
Viisa tuleks korda ajada Eestis. Mugav on, et võimaldatakse kuni 6 kuulist viisat.
Kui asuda õppima (näiteks Dharamshalas budistlikku filosoofiat), siis on võimalik saada ka kuni viie aasta viisa.
Inimesed
Indiasse ei soovita nõrganärvilistel reisida, kuna ei ole kerge taluda olukorda, kus miljon hindut püüab sulle pidevalt
elevanti maha müüa. Sadu kordi päevas korduv vinguv: "hello sir, how are you, change money" või midagi analoogset, viskab ääretult
üle. See kehtib just tähtsamate turismikeskuste, nagu Delhi, Agra, Jaipur ja Varanasi kohta. Neis linnades õpid sa hindusid tõeliselt
vastikuks rahvaks pidama (kuigi kui hästi meelde tuletada, siis ega eesti ärikad kah just mõnusamad tüübid vist olnud).
Et selle talumisega toime tulla, soovitan jääda absoluutselt ükskõiksest ja mitte millegi vastu huvi tunda, või siis hindudega kaasa
mängida ja üritada oma käitumisega neid peeglist näidata. Näiteks kõndides Delhis mööda Main Bazaari, kus mitmed poepidajad üritavad
sind meeleheitlikult oma poodi meelitada, soovitan neile näituseks arusaamatu näoga pakkuda tualettpaberit, misjärel nad ka ise muigama
hakkavad.
 |
 |
|
|
Alati pead sa arvestama faktiga, et turiste üritatakse meeletult nöörida, küsides neilt iga teenuse eest 3-10 korda tegelikust
hinnast kallimat hinda. Lisaks pead sa pidevalt valvel olema hindude eest, kes käsitlevad sind kui lüpsilehma.
Esimese õppetunni saab turist tavaliselt kiiresti kätte. Saabudes Delhisse, oli meil (3 selli) vaja sõita kuidagi Nepaali. Et
lennupileteid polnud ja rongisüsteemi me ei teadnud, otsustasime sõita dziibiga (võttis aega 3 ööpäeva). Teepeal hakkas autojuht
meile rääkima, et 6 kuu multiple-entry viisadest ei ole mingit kasu, kui ei elata vähemalt 1 nädal Indias ja et meil tuleb maksta
siis 150$, kui uuesti Nepaalist Indiasse tagasi tuleme. Pakkus välja varianti, et ta maksab riigilõivu 50$ ära, kinnitus faxiga tuleb
piiripunkti ja piiri peal saame siis erilist värvi templi passi. Pärast pikka arutelu otsustasime selle raha ära maksta. Piiripeal ei
olnud mingit faxi, saime tavalised templid passi, samuti polnud faxi Kathmandus hotellis, kust autojuhist lahku läksime. Ega polnud
seda faxi vajagi, mis sai selgeks Indiasse tagasi pöördudes, kuna piiripunktis ei tekkinud mingeid probleeme.
Lisaks peab tunnistama, et Indias ei ole eraldi tsoone prügimägede jaoks, vaid inimesed elavad selle prügi otsas, mis nad ise
toodavad ja maha viskavad. Orgaanilise osaga pole probleeme (selle söövad ära igatsugu koduloomad), nukram on plast ja muu sünteetilise
olmeprahiga, mida küll vahest põletatakse, aga enamasti see lihtsalt vedeleb inimeste silmarõõmuks tänavatel. Võib-olla ongi etem,
kui ühiskond näeb kui palju ta saasta tekitab ning ei vea seda loodusesse, vaid ümbritseb enda kodu omaenda elutegevuse ja tarbimise
jääkidega.
Tavad ja kombed
Iga asjapulk ja kuli (pakivedaja, isehakanud teenäitaja, templi väravate juures jalatsite valvur või mis iganes asjamees)
tahab saada bakshees't ehk jootraha meie mõistes. See võib olla täiesti sümboolne, vaid mõni ruupia, aga ka see ajab asja
ära. Samuti on kaupmeestelt millegi ostmisel vaja üldjuhul tõsiselt tegeleda tingimisega (põhi toiduainete ost enamasti
selle alla ei käi).
Templite külastamisel (kui sisse lastakse), tuleb jalanõud jalast võtta, samuti tuleb tihtilugu nahkesemed ukse taha jätta.
Mosheede külastamisel tuleb meestel kanda mingit peakatet, samuti pole soovitav ennast pesta samas basseinis, kus tõsiusksed
moslemid oma jalgade ja käte pesuks vett ammutavad. Samuti tuleks ülimalt tagasihoidlik olla templites fotografeerimisega
(tihti seda lubatakse, kuid küsitakse üpris soolast hinda).
Toitu süüakse üldjuhul parema käega (sõrmeotstega). Seetõttu pestakse käsi enne ja pärast sööki. Vasak käsi on mõeldud
tagumiku pühkimiseks (enamasti kõikjal idamaades).
Kui satud hinduga kokku, siis kõige esimene on küsimus, kust sa pärit oled. Et hindud ei tee suuremalt jaolt vahet Australia'l
ja Estonia'l, siis soovitan rahumeeli vastata, et oled hoopis Indiast pärit (kui reisid kauem kui paari kuud, siis hakkabki
see pikapeale nii tunduma).
Suhteliselt esmane asi, mida hindu sult küsib on sinu amet. Sellega pannakse paika sinu kuuluvus hindudele tavapärasesse
kastisüsteemi.
Tervituseks ikka namaste või namasgar.
Riskid
Suhteliselt ohtlik on juhuslike võõrastega vesteldes nende käest vastu võtta küpsiseid või klaasikest teed. Tihtipeale lõpeb
see sellega, et ärkad paar päeva hiljem paljana kuskil tühermaal. Eriti kurikuulsad on sellepoolest Varanasi ghattid (Gangese
kaldapealsed). Samuti ei tohi krediitkaarti kauplustes ja teenindusettevõtetes hetkekski nägemisulatusest välja lasta, kuna
krediitkaardipettused on väga levinud.
Rongis reisides on soovitav oma pagas keti ja lukuga kuskile rauatoe külge kinnitada, kuna käib pidev edasi-tagasi voorimine ja
öösel on võimatu oma tränil silma peal hoida. Hoolsalt tuleb valvata fotokate ja muu elektroonilise kraami järgi, kuna neid kiputakse
üsna tihti ära virutama.
Päris tavaline on situatsioon, kus saabudes hommikul mõnda linna ja tehes hotelli jaoks aega parajaks, palud sa motoriksha
wallahil ennast viia kuskile templisse. Sõites paar minutit, võtab rikshajuht kuskilt tee pealt kaasa oma "venna". See vend
tunneb huvi sinu tausta vastu, soovitab sulle odavat ja puhast hotelli ning templi asemel lased end hoopis odavasse hotelli
sõidutada, kus antud "vennakestele" kena komisjon makstakse, mis lisatakse hiljem sinu hotelliarvele. Taoline situatsioon võib
läbi minna ühes linnas, aga teises linnas absoluutselt sama situatsiooni kogedes hakkad seesmiselt irvitama ja hotelli jõudes
lihtsalt jalutad minema. Lisaks kõikvõimalikud situatsioonid, kus sulle teatatakse, et hotell mida otsid, on suletud või on
tegemist väga viletsa hotelliga. Peab märkima, et üldiselt ei kehti eeltoodu negatiivne info riigiametnike kohta, kes võivad
olla väga ausad.
Siiski peab mainima, et kuritegevuse tase on Indias tunduvalt madalam, kui tavapärases õhtumaa kultuuris.
Ohtlikud (tulevahetus, pantvangi langemise oht) on piirkonnad, kus toimub võitlus iseseisvuse eest: Kashmir,
Kirde osariigid (Manipur, Assam). Seal võib liikuda ainult iseenda riisikol.
Narkootikumidest on hashis (ganja, india kanep, marihuaana) üldlevinud, aga sellest hoolimata ei soovita politseile sellega
vahele jääda. Kui just ei õnnestu politseinikule altkäemaksu anda (kõik summa, mis sul kaasas on), siis võib asi väga kurvalt
lõppeda.
Prostitutsioon on üldiselt vähelevinud.
Transport ja teeolud
Delhisse on võimalik lennata nii SAS-ga (via Kopenhaagen) ca 12 tuhat eek edasi tagasi, või otsida odavamat lennuühendust
idast: Moskvast, Taškendist või Alma-Ata'st. Mööda maad reisides läheb ehk kuskil 150$ (Prahast) ümber ja ehk 2 nädalat. Reisibussiga
Riiast näiteks Prahasse, sealt bussiga Istanbuli, sealt saab bussiga Teherani, edasi Pakistani piiri äärde. Pakistanis saab
juba rongi peale istuda ning sõita Lahoresse, kus Kashmir ning Punjab juba kiviga visata on (Euroopas võib hääletada, Aasias
eriti ei soovita). Lahoresse võib ka lennukiga üritada lennata (ehk tuleb odavam kui Delhi), soovitaks neil kellel reisusihiks
Himachal Pradesh või Kashmir. Lisaks alternatiivsed lennuühendused suuremate India linnadega nagu Mumbai (Bombay), Madras, Calcutta.
Kohalik transport
Indias on ainuvõimalikuks reisimise vahendiks raudtee, kuna maanteeliiklus on tõeliselt hullumeelne. 8 m laiusel asfaltteel
voorivad koos autodega samas suunas tuhanded inimesed, sõidavad jalgratturid ning härjakaarikud, sihitult jalutavad igatsugu
koduelukad (lehmad, kitsed jne), nende vahel sõidavad pidevalt signaali andvad (s.t 1 min jooksul 10-20 korda) suured veoautod,
bussid, sõiduautod, mopeedid, moto- ja velorikshad. Seetõttu on bussi keskmiseks kiiruseks kuskil 35 km/h ning mägedes veelgi
vähem. Bussireisi üheks iseärasuseks on veel, et ükski buss ei liigu enne paigast, kui ta on puupilgeni rahvast täis.
Rongisõit 1000 km magamisvagunis (platskaart) läheb maksma natuke alla 100 krooni, esimeses klassis (kupee) 3,5 korda rohkem.
Rongipilet tuleb osta vähemalt üks päev varem, kuna samal päeval on rongipileti hankimine praktiliselt võimatu (reisiagendid
tulevad sellega mõnikord toime, seejuures sind ropult nöörides).
Ära peab mainima fakti, et üks diisliga sõitev motoriksha võib tagant välja ajada samasugust tossu nagu kõige hullem kollane
Ikarus buss, mida sa eales oled näinud. Seetõttu on ka väikseimas India linnakeses õhu saastatus meeletu, rääkimata suurlinnadest,
mille sudu kraabib su kurku ka mitmeid päevi hiljem.
Raha ja hinnad
Hindadest rääkides peab tunnistama, et India on üks odavaimaid maid maailmas. Elu on seal meie omast üks 2-3 korda odavam.
Hotellituba (tavaline) läheb maksma alla 100 krooni (Delhis, Main Bazaaril maksis ühene hotellituba 75-e krooni ümber, kahene
80-90 krooni). Tavalise hotellitoa all on mõeldud tuba, mis on puhas, kus on sees nii vesi pesemiseks, kui ka tualett
(kui on lääne tüüpi WC, siis võib pidada juba väga heaks kohaks). Paremates kohtades on sees ka dušš sooja veega. Antud tingimused
peaksid välioludega harjunud matkaselli täiesti rahuldama. Toit on keskmiselt kaks korda odavam, kui piirduda väga läbuste
(loe antisanitaarsete) kohtadega, siis võib päevas kõhu täis saada paarikümne krooniga.
Üldiselt tuleb arvestada, et 20$-ga päevas elab lahedalt ära, 10$ päevas tuleb elada kokkuhoidlikult, kuskil 7$ päevas on minimaalne,
alla mille ei tasu minna. Valuuta vahetamisega erilisi probleeme pole, sama kehtib ka reisitšekkide kohta, krediitkaartidega (Visa,
Mastercard) saab sularaha välja võtta ainult üksikutes pankades (Bank of Baroda), sedagi ainult käidavamates kohtades.
 |
 |
|
|
Toit võib olla väga piprane, aga pikapeale harjub täiesti. Tavaline toit
on thali, mis kujutab endast kandikule asetatud
keedetud riisi, paksu läätsesuppi ning mingit maitsestatud keedetud köögivilja (kartul, lillkapsas
jm). Selle kõrvale nisujahust
ja veest valmistatud ümarad leivad tshapati'd, sinna juurde ka hapupiim (ingl. k curd) ja
tavaline joogivesi, mida võib täiesti
rahulikult juua. Minu meelisroaks kujunes raita, mis kujutas endast paksu hapupiima segu
tomati, kurgi ja sibulaga ning sinna
peale raputati veel punast ja musta pipart. Tshai (ega ikka ei ole meie mõistes tee) on põhiline
jook, mida valmistatakse suurest
portsust mustast teest, piimast (või piimapulbrist), suhkrust ja sinna hulka maitseaineid,
näiteks ingveri ja kaneeli. Maitseb
nagu kakao või halvimatel juhtudel nagu piparkoogi taigen. Lihavärgist pakutakse kana ja
mutton'it (ingl. k) ehk siis kitseliha
meie keeli (parem, kui veiseliha). Mõnes kohas pakutakse ka sealiha, aga siga on seal tõesti
roojane looma, kes toitub prügimägedel
vedelevatest viimastest jääkidest ning rentslis leiduvast sitast. Kalatoite on võimalik süüa
mere või mingi muu veekogu lähedastes
piirkondades (hindud ise eriti liha ja kala ei söö). Pakutakse ka kartuli chipse ja keedetud
kartulit. Lisaks puuviljad: õunad,
banaanid, ananassid, mandariinid, kuivatatud datlid (lõuna pool Gujarat-s sai ka arbuusi ja
viinamarja). Seega ei tohiks
eriti toidu üle nuriseda, kuigi tihtipeale satud ampsama toitu (näit taignas küpsetatud
chillit), pärast mida suu põleb.
Hele õlu on parem ja odavam ("Kingfisher") kui Eestis, ainult see ei ole igalpool saadaval.
Järgmine leht
TRÜKI