India reisikiri II (Teet Margna)

Nii. Ei mäleta enam täpselt, kus mul jutt pooleli jäi, aga…

Agrast pidin siis edasi soitma Sawai Madhopur’i, mille kulje all asub uks suuremaid India rahvusparke – Ranthambore National Park. Olin juba näinud kuhjaga igasugu arhitektuurimälesstisi ja tahtsin nüüd vahelduseks nautida India eksootilist loodust. Õnnetuseks liikus Agrast soovitud suunas ainult üks rong ja selle väljumisaeg oli erakordselt ebamugav 4.15 AM. Kui silmad avasin nägin õudusega, et kell on juba 3.45, õnneks oli mul kott pakitud ja nii olin viie minutiga valmis. Astusin tänavale ja sain õnneks kohe autoriksha, kes just oli toonud kaks uut rännumeest samasse hotelli. Jõudsin jaama 4.02 ja sain peaaegu shoki kui mulle oeldi piletikassast, et minu rong laheb hoopis teisest jaamast, mis on mingi 4-5 km eemal. Jaama kohta ma muidugi ei taibanud küsida ja ega see hotelli mees ju ise ka ei öelnud. Oletasin, et rong valjub samast jaamast, kuhu olin saabudes maandunud (NB! Alati, ükskoik millist infot küsides tuleb iga pisidetail üle täpsustada ja mitu korda üle korrata)...See pani juba mu südame pekslema…ma ei tahtnud veeta veel ühte paeva Agras. Jooksin tanavale, võtsin jooksu pealt riksha (õnneks on neid tohutult ja igal sammul)…lubasin rikshamehele rohkem maksta kui ta aitab mul õige piletikassa leida ja pileti osta. Krt..lootsin kogu hingest, et rong mõne minuti ehk hiljem välja laheb (hiljem olen korduvalt kogenud kuni 2 tundi hilinevaid ronge). Joudsin jaama 4.12. Jess! Leidsin kassa, sain pileti ja ühtlasi info, et minu rong on graafikust umbes tund maas. Kuigi see muutis kogu minu varajase ärkamise ja paanilise kiirustamise mõtetuks, olin rahul – mis see tund oodata ei ole. Pidin ootama oma rongi natuke üle kahe tunni…ja see oli siiski juba liig. Ühtlasi on see siiani koige tülgastavam moment minu reisi jooksul.

Perroon oli algul suht vaikne…paljud perroonielanikud veel magasid ja ootavaid reisijaid ning igasugu toidukraami müüjaid suht vähe. Aga iga minutiga läks sagimine üha elavamaks. Ja täiesti uskumatu oli vaadata kuidas mingi banaani müüja huppas perroonilt alla raudtee peale, tõstis oma hõlsti üles, kükitas ja sinna ta sittuski – perrooni peasissekäigu ette…. Mõne aja parast nägin sarnaseid sittuijaid veel, need olid mõni meeter kaugemal. Üks kümneaastane poisike, kes oma perega rongi ootas ja hiljem minu vastas istus, ei hakanud alla raudtee peale hüppama vaid soristas otse perroonilt. Katsusin edasi – tagasi jalutades varskemat õhku hingata, aga kuhu ma ka ei läinud või ei vaadanud – igal pool nägin sitahunnikuid ja loomulikult suures külluses ka igasugu muud sitta. Kurat, seal on ju peldikud igas jaamas, seal on ka üldiselt prügikastid (kuigi vähe) – miks nad ei kasuta neid? Need inimesed situvad ise oma maa täis ja kes selles siis süüdi on? Mingi elementaarse puhtuse hoidmiseks pole ju koolitarkust vaja…Keegi peale minu ja ehk veel mõndade turistide ei kasutagi vist prügikaste. Kõik lendab maha või rongiaknast välja. Ja siis LP räägib ‘vastutustundelisest turismist’ ja ei soovita plastpudelites vett osta, sest plastjäätmed on Indias suureks probleemiks. Nojah – mina vähemalt panen oma plastpudelid prügikasti. Igatahes ajasid need paar tundi seal Agra jaamas mu südame pahaks.

SAWAI MADHOPUR / RANTHAMBORE RAHVUSPARK
Rongisõit oli jalle üsna pikk. Sõidan kogu aeg nö ‘sleeper’ klassis, kus aknad on kõik lahti, ventilaatorid laes töötavad ja õhk liigub normaalselt. Peamine asi, mis häirib on mustus – ükskõik kus istud või mille vastu lähed – kõik teeb su riided mustaks. No mis parata!

Kohale jõudes leidsin kiiresti infoputka, kust sain sama vähe abi nagu alati. Õnneks sain ka kohaliku täpsema kaardi. Ja kohe putkast väljudes sain ka autoriksamehe, kelle hind minu hotellini tiheda konkurentsi tõttu (teised rikshamehed, kes karjudes järjest odavamat hinda pakkusid) langes 20Rs-lt 10-le. Maksin 12 Rs :) No vähemalt oli sealne hotell tõesti hea – siiani parim. Tuba oli ruumikas, ja puhas ning telekaga :) Vastuvõtumees oli suht abivalmis ja ma saint alt palju vajalikku infot.

Indias on ju rahvusparke ning looduskaitsealasid väga palju, mälu järgi vist isegi mingi 4% kogu riigi pindalast. Põhjuseid miks ma just selle koha valisin, oli kolm:
1) see on välja toodud LP peamisel India kaardil, kuhu eeldatavalt pannakse vaid paremad?
2) see viib mind jälle mõnisada km lõuna poole, mis on minu paratamatu suund
3) selle kaitseala peamiseks atraktsiooniks on võimalus näha tiigreid (keda selles pargis suurusega u 1334 ruutkilomeetrit on u 36 isendit). Tegelikult tahtsin algul minna Corbett Tiger Reserv’I (kuulsaim tiigrite kaitsela), aga kuna see jääb Delhist 300 km põhja poole ja kuna ka nimetatud park on osa Project Tiger’ist (spetsiaalne programm, mille eesmärk on kaitsta tiigrite elukeskkonda ning säilitada/kasvatada nende arvukust), leidsin, et ka see park on ok.

Park on suur ja sellest on turistidele avatud vaid kolmandik. Siiski on parki sisenemine võimalik ainult nö safari koosseisus. Kas Jeebiga (600 Rs) voi 20 inimest mahutava lahtise bussiga (350Rs). Kuna Jeepi polnud enam selleks õhtuks võimalik saada, otsustasin minna canteriga (nii nad seda lahtist bussi nimetasid).

Lühidalt öeldes oli see kolmetunnine erakordselt piinarikas loksumine mooda pargi erakordselt konarlikke radu. Kogu safari vältel ei näinud me kedagi peale kitsekeste ja paari suurema veise. Ma muidugi ei kujutagi ette kuidas on võimalik tiigrit näha kui pargis kimab mooda kindlaid radu ringi kümmekond Jeepi ja paar-kolm canterit. Milline tiiger sel ajal end näidata tahaks? Ja minu lihtsameelne ettekujutus, et saan ehk tiigrit isegi pildistada, sai karmi reaalsuse osaliseks. Isegi kui kusagil kauguses tiiger vilksataks, oleks tema pildistamiseks mingit hiigelobjektiivi vaja nagu mõndadel meestel ka kaasas oli.

Park ise oli jumala ara kõrbenud, ei mingit rohelust ega midagi. Ei teagi, mida need veised seal nosivad. Praegu (mai alguses) on siinmail siis kõige kuumem aeg – vihmaperiood algab 1.juuni paiku kõige lõunapoolsemas otsas ja liigub siis ühtlaselt üle kogu maa ning kestab kuni septembri-oktoobrini.

Igatahes jõudsin hotelli pettununa ja totaalselt kange ja valusa tagumikuga. Pesin, puhkasin ja sõin hotelli väliterrassil õhtust. Süües nägin, kuidas üle tänava mingit rohelise muruga väljakut. Selgus, et õhtul on algamas pulmapidu ja kohaliku kombe kohaselt ei panda pahaks kui ka võõrad asja kõrvalt vaatavad. Otsustasin võtta peale õhtusooki kaamera ja minna kontvõõraks.

Pulmapidu polnud veel alanud kui ma kohale läksin…inimesed kogunesid, kokad tegid pirukaid ja kukleid, lapsed jooksid ringi ja tantsisid, mehed ja naised väiksemates gruppides rääkisid niisama juttu. Saavutasin laste seas muidugi kiiresti tohutu populaarsuse. Jooksid ja kõndisid mul kannul, tahtsid kätt suruda, pärisid mu nime ja kust ma pärit olen….tahtsid näha neid pilte, mis ma fotokaga seal tegin ning tahtsid ule kõige, et ma neid pildistaksin. Siis pidin jalle pilti näitama ja kõik kogunesid seda kobaras uudistama. Sain seetõttu tegelt endale paar täitsa toredat pilti neist lastest. Olin seal ma arvan paar tundi kokku, oodates pruutpaari, aga neid ma ei jõudnudki naha. Ei tea millal nad tulema pidid ja ma ei jõudnud enam kõigi huviliste vestluspartneriks olla. Kobisin üle tee hotelli. Öö oli sama pulma tõttu suht lärmakas, aga ei hullu.

Hommikul kimasin jaama edasisõidu pileteid ostma. See piletite ostmine on samuti üks väsitav protseduur. Järjekorrad on pikad ja vaheletrügijaid palju, mingid kutid passisid kassade juures ja teenisid endale vist raha sellega, et võtsid kellegi pileti ja trügisid siis vahele. Lisaks teenindatakse alati naisi väljaspool järjekorda. Nii seisadki mõnes kohas tund aega piletisabas. No õnneks sain lõpuks oma piletid katte. Kõigepealt Kota’sse ja sealt kohe edasi Jabalpur’i.

JABALPUR
Järjekordselt olen mingi 14 tundi rongidega sõitnud ja jumala väsinud. Jabaluri jõudes oli mul mingi napp tund aega, et istuda viimase bussi peale, mis sel päeval mind minu järgmisesse sihtpunkti toimetab – Kanha Rahvuspark. Võtsin veloriksha ja sain 20Rs eest bussijaama, kus läks slime eest mustaks. Jälle palju romusid seisis paltsil…kust just mina oma bussipileti pidin saama või bussi leidma – ei saanud aru. Aga kui sa ise midagi Indias ei leia, siis leitakse sind. Mingi vennike juba küsiski, et kas tahan Kanhase. Jah, tahan. Tiriski mind kättpidi mingi puupüsti tais romu juurde, pistis mingi reklaamlehe pihku ja nõudis oma viletsas inglise keeles, et ma kindlasti selles tema reklaamitud hotellis ööbiks. Ronisin bussi, lootuses, et see ikka mind kohale viib. Sõita oli 160 km ja LP markis sõiduajaks 7-8 tundi. Miks nii kaua aru ei saanud. Igatahes istusin kokkupressitult väga mustas bussis väga mustade inimeste kõrval.

Peale 100 km oli mingi vahelinn, kus pidin bussi vahetama. See oli veel hullem parsa kui eelmine…kõigepealt ei töötanud tal signaal ja seejarel käigukast…peale pooletunnist susimist said mehed siiski aparaadi liikuma. Ja siis ma sain aru, miks see sõit nii pikk on…esmalt muidugi see, et iga viie minuti järel tuli inimesi peale ja läks maha, aga peamine põhjus miks me 60 km 3 ja pool tundi sõitsime oli see, et 40 km ulatuses teed lihtsalt polnudki. Kunagine tee oleks nagu tohutu pommirünnaku objektiks olnud. Mitte augud ei olnud tee peal vaid kraatrid olid üksteise kõrval. Olin juba varasemast rongisõidust üsna läbi, aga see oli liig!

KANHA NATIONAL PARK
Kanha ise on väike külake enne rahvusparki. Üks tänav ja mõned nutused hütid selle ääres. Mõned söögikohad, näljased kassid, koerad ja lehmad. Saabudes Khanasse võtsin ‘hotelli’, mis oli LP poolt tugevasti soovitatud kui parim ümbruses (tõsi nö odavamas klassis). Sara ja see tuba, mida mulle näidati olid nii jälgid, et tahtsin väsimusest hoolimata edasi minna. Aga märgates, et lähim alternatiiv on mingi 1,5 km kaugusel ja maksab neli korda rohkem ja ma peaksin sinna jala minema ja kohalik mees teadis rääkida, et see on ka allakäinud, otsustasin, et sitta kah! Jään siia ja kui ei meeldi lähen järgmisel päeval minema.

Ei läinud ma sealt kuhugi…siiski olid sealsed kolm ööd minu senise reisi (kirjutan Bangallorest) hirmsaimad. Kõigepealt seetõttu, et seal oli nüüd siis putukaid. Ja kuigi akende ees olid mingid võrgud, oli seal piisavalt auke, kust igast hirmsad olevused sisse pääsesid. Ma kardan putukaid…või igatahes nad on nii jälgid, et ma pelgan neid. Eriti kui nad pimeduses madalalt porisedes vastu mu nägu või käsi lendavad. Oak! Ühesonaga magasin pükste ja sokkidega ja panin hoolimata ullust palavusest oma fliisi selga. Seni kuni jaksasin lugesin raamatut ja tapsin putukaid…no ei olnud mõnus.

Lisaks putukatele veel ka see, et igal õhtul-öösel laks mingi veerandtunniste vahedega elekter ara. Siis oli kottpimedus (mida õnneks leevendas mu taskulamp…NB! Alati võtke Indiasse kaasa taskulamp, sest voolukatkestused on pea kõikjal tavaparased)….ja läbi akna lõi hetkeks valgeks kui kusagil kaugel pikne kärgatas. Lõunamaa äikesetormid on palju võimsamad kui need välgukesed, mida Eestis oleme harjunud nägema. Lisaks kirjeldatule ei olnud selles kohas ka telefonilevi, mis võttis mult ka viimase lohutava voimaluse Kristile sms-sse saata. See kõik kokku muutis mu sealsed ööd põrguks.

Peale Ranthambore pargi pettumust otsustasin, et ühe pargiga ma Indias ka ei piirdu - eriti veel nii õnnetuga. LP-d uurides leidsingi Kanha rahvuspargi, mis kaldus minu peasuunast küll kõrvale kuid mitte sedavord palju, et ma sinna minna poleks jõudnud. Kanha on siis mõnevorra teist tüüpi park kui Ranthambore ja on tuntuks saanud kui Rudyard Kiplingi dzhunglilugude toimumispaik. Olin Mowgli jälgedes :) Ka Kanha park on osa Project Tiger’ist ja ka selle pargi peamine atraktsioon on tiiger. See park on isegi suurem kui eelmine…kogupindalaga 1945 ruutkilomeetrit ja kokku tiigreid mingi sadakond…ei mäleta täpselt. Selle pargi pingutusi tuuakse välja parimate näidetena tiigrite ja barasingade arvukuse säilitaja ja tõstjana.

Kui Ranthambores läks mu safari maksma 350Rs, siis siin tuli maksta järgnevalt: 500Rs parki sissepääs + 150Rs mind vedava Jeebi sissepääs + 600Rs Jeebi eest + 100Rs giidile (kohustuslik) + 600Rs elevandimaks (kui õnnestub avastada tiiger, keda vandi seljast vaadata saab)..kokku 1950Rs.

Äratus oli 4.30 AM ja sõit läks lahti 5.00 AM. No see oli juba palju ilusam park ja palju mugavam sõit. Taas vuras mööda pargi teid ringi mingi 10-15 Jeebikest kuid palju vaiksemini kui eelmises kohas. Ja loomi oli siin tõepoolest külluses…igasugu veised…paabulinnud (paabulind on muide India rahvuslind)…hüäänid…Peale paaritunnist sõitu tehti peatus. Siis selgus, et pargivahid on leidnud tiigri ja ma maksin 600Rs elevanditasu. Kimasime tiigrit vaatama. Kõik, mis tee pealt näha oli – paarkümmend meetrit teest eemal oli kolm-neli elevanti, kes siis sellise põlvini-puusadeni heina sees ringi müttasid. Inimesed seljas. Ootasin oma korda, ronisin redeliga elevandi selga ja sättisin oma kaamera valmis. Ja tõesti, paarkümmend meetrit teest lamas heina sees tiiger, noor 5-6 aastane emane loom. Suht vaike, aga väga ilusa naha, näo ja valgete kihvadega. Lihtsalt lamas seal mingi loomaraja peal. Kui temani jõudsime, tõusis ta järsku püsti ja hakkas kõndima…kõik elevandimehed tombasid nats eemale tast ja ma mõtlesin, et läinud ta ongi. Aga tegi teine vaid mingi kümme sammu ja heitis uuesti lamama. Mina muudkui klõpsisin…ja teised ka…kõik olid hästi vaiksed ja tundub, et tiiger oli ka selliste vahtijatega ehk harjunud. Või igatahes ei olnud ta kuri….viis minutit ehk ja siis tagasi auto juurde. Aga ma olin rahul ja õnnelik…nagin tiigrit looduses..tegin temast mõned paris ilusad pildid. Seda õnne paljudel ei ole. Ma võisin edasi liikuda, ikka lõuna poole.