India reisikiri III (Teet Margna)

Esmalt ootas mind taas piinarikas sõit bussiga Sawai Madhopur’i. Seekord oli küll buss normaalne ja uuepoolne kuid selle sõidu jooksul sai uue tähenduse termin buss on ‘puupüsti täis’. Krt, no kohe tõesti kummist oli see buss…väiksemad lapsed istusid maas põrandal, suuremate jalgade vahel…kahesel istmel ‘istus’ neli inimest..no seda ei oskagi kirjeldada. Ja bussijuht oli ikka totaalne signaalimaniakk – üldiselt siin kõik juhid signaalitavad sõidu ajal tohutult palju. Peamiselt selleks, et jalakäijaid ja rattureid oma tulekust hoiatada, aga ka oma kärsituse väljendamiseks mingites ummikutes. See on lihtsalt siinse liikluskultuuri osa, keegi ei ole seepärast vihase näoga nagu Eestis. Aga see bussijuht…no ta oli muidugi ilge kunn, et tal selline peen buss on..no täielik staar.

Mingite peatuste ajal loivas ringi ja rääkis kõigiga tähtsat juttu jms. Ja tal oli siis mingi oma kindel signaali hüüd…no nii nagu fännid ‘Kalevit’ ergutavad. Ja ta lihtsalt kogu tee pasundas seda…masendav mees…sõitis läbi külakeste ja pasundas…olen mõnus bussimees ja sõidan läbi teie küla :).

JALGAON
Järjekordne pikk rongisõit viis mind Jalgaoni, linnakesse, millest 60 km kaugusel asuvad Ajanta koopad. Jõesängi kaljuseina sisse raiutud buda munkade 30 koobast, millest vanimad dateeritud 200 BC. No päris vanad koopad siis. Eks tuleb ikka oma silmaga üle vaadata.

Jõudsin Jalgaoni mingi kell 4 öösel. Õnneks oli LP soovitatud hotell raudteejaama lähedal ja ma leidsin ta hõlpsasti. Hotel Plaza – hästi puhas ja ilus, normaalne koht. Hind 320Rs. See oli teine normaalne elukoht senise reis jooksul. Omanik rääkis normaalset inglise keelt ja aitas mul veidi reisiplaane sättida. Seda tehes ta oli ka muidugi pisut omakasupüüdlik ja seetõttu jäin tema juurde kaheks ööks. Aga ma vajasin ka normaalset puhkust.

Jalgaon on usna India keskel ja praegusel ajal üks kuumemaid kohti siin riigis - 42 kraadi. Ja sellise kuumusega kimasin siis bussiga Ajanta koopaid vaatama. Bussisõit oli normaalne ja mingi 9.30 AM olin koobaste juures. No mis ikka – koopad olid tõepoolest võimsad. Kaljuseina sisse lõhutud ja seejärel taas üsna peenelt erinevate graveeringutega ja isegi seina ning laemaalidega kaunistatud nii seest kui väljast. Koopasse sisenedes oli otse ees vastasseinas või ruumi tagumises osas suur Buddha kuju ja seinte sees siis munkade askeetlikud kambrikesed. Üks kamber on mingi 2X2 meetrit, no ikka väga väikesed ja sees kaks kivist aset magamiseks. Nojah ja selliseid koopaid mingi 30 tükki. Üldiselt kui pole koopauurija, siis ega väga kaua seal midagi ka teha pole. Ronisin veel mäkke vaateplatvormile kus need koopad 1890 aastal kellegi John Smithi poolt avastatud olid…tappev ronimine, aga tasuks siis kaunis panoraam. Märkamatult oli kulutanud koobastes pea neli tundi.

Seal koobaste juures oli siis jälle trobikond mehi, kes müüsid mingeid mäekristalle…kas võib olla, et ametüst oli selle nimi? No lihtsalt selleks, et mind rahule jäetaks andsin ühele mehele 10Rs ja sain mingi väikese kristalli vastu. Ok. Kimasin tagasi Jalgaoni.

Nüüd Jalgaonist edasi lõuna poole minnes, oli mu plaaniks veel korraks üht suuremat linna külastada – Bangaloret, mis pidavat silma torkama kaasaegsema ja vabameelsema käitumise poolest. Olevat üsna kasvav trend, et paaris kindlas linnarajoonis võib märgata mehi-naisi käest kinni hoidmas :)

Mind ootas ees taas mingi 26 tunnine rongisõit, mis polnud kuigi meeldiv mõte. Lisaks sellele aga selgus, et parim mis sain oli 18 koht rongi ootelehel. Ja kindlaid kohti polnud terveks eelolevaks nädalaks saada. Uskumatu. Ostsin selle ootelehel oleva pileti ara. Hotellimehega rääkides uurisin alternatiivide kohta ja otsustasin järgmist: müün rongipileti tagasi, sõidan öise bussiga Jalgaonist Mumbaisse ja võtan sealt lennuki Bamgaloresse. Tundus kull natuke priiskamisena kuid samas reklaamiti lennukipileteid hinnaga u 1000 krooni. Ja see tundus vastuvõetav. Ma säästan end sellest tapvast rongisõidust seekord, kuradile, et kallim.