India reisikiri V (Teet Margna)

Varkala beach (Ahti pilt)

Bangalorest lahkumise eel, tahtsin siit kaasa osta mingit India muusikat. Muidugi avaneb mulle selleks arvatavasti võimalusi veel ka edaspidi kuid LP kiitis taevani üht musapoodi, mille valik olevat eriti mitmekesine. Pood oli ok ja muidugi ei osanud ma selle suure valikuga midagi peale hakata. Õnneks mangisid nad parasjagu mingit India new age pop muusikat, mis oli päris lahe ka endal kuulata. Õnnetuseks aga oli see plaat riiulitelt otsas. Küsisin siis endale hunniku plaate muusikaga, mis praegu Indias pop ja katsusin siis neid põgusalt labi kuulata. Valisin välja paar plaati popmuusikaga, mingi Buddha Lounge new age plaadi ja plaadi India rahvamuusikaga. Mitte päris need kõige iidsemad raga’d (raga on siis minu teada mingi iidne India muusika, selline soigu ja joigu meenutav jorutamine) vaid ikka natuke meeleolukam muusika – küll siis India pillide saatel, milleks sitar jt. Kulutasin umbes 900 Rs.

Kohvikus Barista, mis taas LP poolt soovitatud kui üks populaarsemaid kette, mis pakub kvaliteetkohvi, nägin midagi, mis meenutas kangesti seksturismi. Pisut küll ebatavalise nurga alt….Kaks valget inglise keelt kõnelevat prillidega paksu vanameest (no mingi 50-60 vahel) kostitasid kolme kohalikku tänavapoissi. Ühel poisil oli üks silm küll pime, aga no mis sellest. Seda nad peamiselt moosisidki. Ostsid neile jäätist, kooki ja capucchinot…näitasid neile oma imeriista – elektronmärkmikku ja katsusid poiste jalgu. No paris nõme oli…ilased perverdid :)

Minu rikshamees ootas mind õigel ajal ja enne bussisõitu, palus ta mul siis veel kahest poest labi hüpata. No ok. Jõudsin oma bussipeatusesse poolteist tundi varem, aga siinseid olusid arvestades parem karta kui kahetseda. Ja kohe selguski, et seekord see mind päästiski. Läksin oma piletit kinnitama ja mehed bussiputkast teatasid mulle, et minu pilet ei kehti. Järjekordne külm dušš. Ütlesin mulle, et helistagu ma sinna firmasse..mina, et helistage ise..helistas…rääkis midagi väga pikalt. Lõpuks teatas, et ma pean minema sinna kust pileti ostsin ja need mehed leiavad mulle ehk mingi teise bussi. Hea uudis! Täielik tipptund liikluses…ja ma päris saan mingile teisele bussile… võtsin riksha ja sõitsin pool tundi sinna bussifirmasse. Seal laksin ma jumala närvi kohe…ütlesin, et antagu mu raha tagasi või tehtagu midagi. Ja kuidas saab olla, et mu pilet ei ole kehtiv. Kutt võttis asja muidugi rahulikult, helistas jälle justkui sinna teise kohta, kust mingi 30 minti tagasi oldi just talle helistatud. Jälle pikk kõne ja seejärel teatab ta mulle, et koik on ok, võin tagasi minna. Kuradi uskumatu lugu, kuidas nüüd siis kõik korras on, ma ei saanud aru. Kinnituseks valis mulle siis selle teise koha numbri, rääkis algul ise ja andis siis toru mulle üle. Küsisin, mis kohaga ma raagin ja kas mu pilet on siis nüüd kinnitatud. Jaa, vastati, kõik on korras, tere tulemast bussi peale. Ma olin jumala segaduses…mis värk toimub, aru ei saa. Aga valikut polnud, võtsin riksha ja lootsin, et see enne bussi väljumisaega kohale jõuab. Jõudis. Ja imeväel samad bussiputka vanad juba tervitasid mind ja kusisid mu piletit. Kõik jälle kuidagi toimis, sain bussi peale.

ALLEPEY
Minu lõunapoolseim punkt Indias. Krt, eks need pikad sõidud on ikkagi väsitavad. Hommikul 7 ajal hüppasin siis bussist maha, võtsin riksha ja kuigi olin plaaninud päeva enda väljavalitud hotellis maha magada, lasin end kohe algatuseks siiski nende paatmajade juurde viia. Mõtlesin, et hindan olukorda. Olukord oli selline, et paate oli mingi 100 ja valikut nende seast teha üsna raske. Minu peamiseks kriteeriumiks nagu hotellidegi puhul nii ka siin oli puhtus. Aga puhtust ja sellist värskust oli taas raske leida. Olid paar uuemat paati, aga need olid ka suuremad ja väga kallid so 7000-10 000Rs 24 h. No igatahes otsustasin lõpuks ühe paadi kasuks ja küsisin hinda - 3500Rs. Olin juba otsustanud, et mis ma seal hotellis ikka magan…magan siis parem paadis. Väsimus oli nii suur, et polnud jaksu kaubelda – ütlesin, et 3000Rs eest võtan selle paadi ja kõik. Oligi lepitud. Kindlasti oleks ka 2500 eest saanud, aga no suva.

Paat oli tegelt ok – seal oli siis üks magamistuba koos WC ja dušiga. Voodi oli ka moskiitovõrguga, mis oli igati abiks seekord. Hinna sees oli ka söök pardal – puuviljad, vesi, lõuna, õhtusöök ja hommikusöök.

Mis see siis tegelikult oli – backwaters. No minu arusaamist mooda siis jõedeltad, mis suubuvad ookeani. Suur kanalite võrgustik ja mõni suurem järvelaadne veekogu nende vahel. Neid kanaleid eraldavad üksteisest vaid mõnemeetrised maaribad, milledel siis elab selles piirkonnas mingi 5000 inimest. Hütid maaribadel on mõistagi armetud (paljud siiski kivist). Joogivett neil seal pole (kuna jõgede-kanalite vesi on ookeaniveega segunenud) ja nii veetakse seda mööda kanaleid inimestele laiali suurtes tunnides. Peamine tegevus on seal riisi kasvatamine suured riisivaljad annavad seal saaki kaks korda aastas. Maaribadel kasvatatakse kookospalme ja banaani. Püütakse kala. Mööda neid kanaleid siis sõit toimuski…ei midagi erilist…lihtsalt suht kaunis vaatepilt kanalite ja palmidega…lõõgastav kuid minu arvates mitte imeline. Võib-olla arvaksin teisiti kui oleksin Kristiga. Õhtusook nagu ka eelnenud lõuna ja järgnenud hommikusöök oli ok….aga taas kord mitte nii tohutult eriline nagu minu eelkäijad külalisteraamatusse olid kirjutanud. Üldse olid pea koik sissekanded ülivõrdes..no mina igatahes tasakaalustasin seda pisut rahulikumate ridadega. Ööseks seoti paat ühe kanali äärde ankrusse ja peagi peale õhtusööki ning pingutavat vestlust inglise keelt üleüldse mitteoskava kokaga, kobisin voodisse. Uni paadis oli suht rahulik. Oleks teadnud, mis ees ootab oleksin võtnud 2-3 tunnise turismikruiisi kanalitel 500Rs eest.

KOTCHI
Linn mõnikummend km Allepeyst põhja poole. Ei teagi, mis ma siin pidin tegema…vaatama mingeid hiinapäraseid vanaaegseid kalavõrke ja kultuuriprogrammi osana külastama iidset India rahvateatri etendust – kathakali’d. Linn koosneb mitmest eraldatud osast: Fort Kochi, mis on kui vanalinn; Ernakulam, mis kui ärikeskus koos bussi ja rongijaamadega; mõned saarekesed, mis siis rohkem puhkajatele mõeldud vist.

Leidsin vaevata oma hotelli – Spencer’s home – portugali päritolu perekonna hotellikene. Väga ilus, puhas, mugav ja odav – 300Rs. Läksin kohe Ernakulami, et võtta endale rongipilet Goasse. Oma reisi lõpp-punkti. Ja taas sain ebameeldiva uudise, et mul pole terve eeloleva nädala jooksul võimalus saada endale kinnitatud piletit – ainult ooteleht. Otsustasin minna bussiga. Sain teada, et ei riiklikel ega eraliinidel otseühendust Goaga pole. Saab sõita 12 tunniga Mangaloresse ja sealt siis võib võtta järgmise bussi Goasse. Järjekordne lootusetu olukord…läksin tagasi raudteejaama ja otsisin ules area manager'i, et nõu küsida. See ütles, et ostku ma ootelehel oleva numbriga pilet ja siis nad püüavad mind aidata rongile. On mingi skeem, et turistid on eelisseisundis võrreldes kohalikega või et neile on eraldi kohad vms. Ok. Kassa juures sain teada, et parim variant on ülejargmiseks paevaks ja olen ootelehel nr 199. Hea nali :) Area manager käskis mul järgmisel paeval tagasi tulla, et siis oskab ta minu pileti kohta rohkem midagi kosta.

Tagasi Fort Kotchisse läksin jälle praamiga. Praamisõit on siin arusaamatult odav…üks ots 2.5Rs. Võiks ju siis tasuta juba olla. Seadsin oma sammud otse teatrihüti poole, kell oli mingi 17.30 ja grimm juba kais. See kuidas näitlejad endale grimmi teevad on eraldi etendus ja pikk protseduur…tõepoolest, sellist grimmi annab teha. Pilet maksis 100Rs ja istusin siis koos kümnekonna valgenahalisega telgis ja vaatasin kuidas näitlejad end grimmeerisid. No lõpuks umbes tunni aja parast laks show lahti.

Esmalt räägiti Kathakali ajaloost, mille juured ulatuvad aastasse 200 AD, aga tanasel kujul XV sajandist. Kokku on sellel teatrivormil umbes 120 erinevat lugu. Igauhe pikkus 6-9 tundi ja tavapäraselt kestavad etendused labi öö. Turistide jaoks on siis tehtud 1.5-2 tunnine lühiversioon. Näitlejad lauljad pidavat õppima kokku kuus aastat, et omandada kutse. Etendus ise meenutab pantomiimi – näitlejad räägivad kindlate zhestide ja grimasside keeles..neid saadavad trummimehed ja jutustaja, kes ühtlasi on ainus, kes ka sõnalist osa kannab. Oma laulude ja soigudega. Kathakalil on üheksa peamist emotsiooni, millest igaühe jaoks on oma grimass voi silmadepooritus :) Kogu etenduse aja tegelikult muud ei olegi kui üks vana pööritab silmi ja zhestikuleerib…midagi aru ei saa :) No tund aega vaatasin ja siis tulin tulema.

Koht oli tühi ja nii läksin keedetud tigusid proovima LP poolt vaga kiidetud koht. Pekki, istusin inimtühjas restoranis ja mulle toodi viis tigu :) Kurat. Võtsin ühe õlle ka vihaga…kosutav eine maksis 250Rs. Läksin ja ostsin tänavapoest väikese shokolaadi, Lays’I paki ja veel ka ühe õlle.

Hommikul otsustasin kolida umber Ernakulami ja lootsin hea õnne korral juba samal päeval bussiga jalga lasta. Muidugi selgus, et bussid Mangaloresse on juba valja müüdud. Raudteejaamast öeldi mulle, et peaksin ikka järgmisel päeval rongi peale saama. Kallimasse klassi, aga siiski….see jutt polnud siiski kuigi veenev ma olin ootelehel 199. Jätkasin bussifirmade läbikammimist ja ühes kohas hakkas vana tõsiselt pingutama, et mulle kohta leida. Muudkui helistas ja möllas…selgus, et mees leidiski uhe vaba koha, aga see oli ette nähtud naisreisijale. Siis korraldas mingi ümbertõstmise ja orgunnis mulle selle koha. Tänan teda selle eest!

Bussipeatuses kohtusin kahe sobraliku seiklejaga paarike – üks Hispaaniast, teine Inglismaalt. Teevad neljakuulist reisi Austraalia, Uus-Meremaa, Tai, Malaisia, India…ise on algklasside õpetajad ja lähevad peale reisi Barcelonasse elama. Kolivad siis Londonist Barcelonasse.

Buss oli nüüd mitte istmetega vaid naridega nagu voodid. Pidin jargmised 12 tundi loksuma meeshindu kõrval. Bussisõit oli kohutav. Esiteks oli buss jaakülm no kohe nii külm, et fliisi ja tekiga oli ka jahe. Mütsi ja kindaid oleks tahtnud. Tee oli käänuline ja konarlik…ei saanud magada.

Hommikul kell 7 olin Mangalores. Võtsin riksha ja kimasin bussijaama. Erabusse hommikul ei läinud, aga õnneks riiklik buss laks 8.30 AM. Järgmised 9 tundi veetsin higises ja lappunud õhuga bussis, surutuna kahe hindu vahele kolmesel istmel. Kolgata tee.

GOA
No vähemalt kohale jõudsin. Palolem – LP ja paljude reisumeeste väitel ilusaim rand Goas. No Lost Paradise, mis 20-30 aastat tagasi oli hipide pärusmaa. Tänaseks on see paradiis ikka täiega kaotatud. Sattusin lärmakasse pirita randa, mille palmide all kubiseb nirudest bambushüttidest lärmakas, kallis ja ei mingit mõnu. See rand on pettumus, aga minus pole enam jaksu, et kuhugi edasi sõita. Homme-ülehomme vaatan ehk kõige lahemat randa,mida on kirjeldatud kui vaikset. Surmväsinuna hakkasin rannahotelle labi kammima ja mõistsin, et ka siin on hinnad oluliselt tõusnud. Viimane India LP on aastast 2003…liiga vana. Lühidalt valisin taas kõige puhtama ja turvalisema, mille küljes olevat ka üks parimaid kohalikke restorane – Ciaran’s camp. See lõbu laheb mulle maksma 800 Rs öö kohta. No las siis minna…ei jõua enam soodsamat otsiada ja ei taha ka mingis liiga ‘basic’ hutis elada.

Kas teadsite, et Goa pole linn vaid osariik – üks India 29-st. Kõige väiksem vist. Mina ei teadnud. Goa pealinn on Panaji. On siis nii, et Goa on mingi 120 km pikk põhjast lõunasse. Sellel ribal on siis hulk linnakesi, mille külje all on hulk erinevaid randasid. Palolem, kus mina olen, on kõige lõunapoolsem rand.