Vanadekodu väljasõit e
Tuulelohepuude maal.

Kõik sündmused on tegelikult toimunud ja tegelaste nimed on jäetud muutmata.
Lisatud on riisitera, kes on koondab endas ebaõnnestunud algatusi ja ideid.


22.10.99. Oleme Soome laevas ja sõidame Nepaali. Otse põhja

Kaks päeva tagasi ajas saabunud meil mind laginal naerma, kui selgus, et meil ei ole veel lennukipileteid, kuid eile ostsime juba ka laevapiletid. Siis otsisin viimasel õhtul jope, seljakoti, videokaamera, kõhurohud ja kuivatatud jakiliha, mida trekkijad ostaksid. Kuid ei söö.
Üleeile lubas Tõnis sõbraliku abina 25000 üle kanda, kuid tund hiljem kinnitas, et tema Nepaali minejatesse ei investeeri. Tuli pikalt selgitada, et juhul kui ma tagasi ei tule saab ta emale oma murest ju rääkida.
Guido andis üldiseks imestuseks meile kasutada oma kaamera koos veekindla ümbrisega. Lootsin ka isa kaamerale, kuid töökaotus oli vana hetkeks sadulast tõuganud ja seega hoidsime kindlustuse raha kokku. Meelitasin veel Toivolt Canoni Hi 8-t ja leidsin ka nõutud veekindla ümbrise, sain allahindluse 5300- 4500, kuid oma võitudest meilides tuli mulle meelde Guidsi kaamera … ja imekombel Ennu kanalisatsioonilepingu edendamine aitas õhtuks sihile.
Eile 22-24 olin Ülo juures konsultatsioonis ja pärast panin pemmikani küpsetuskottidesse. Täna pealelõunal olin juba kodus välisvalgustust remontimas. Ujulas jäi küll käimata ja talvekummid garaaþi.
Annet ja Mairet ei saanud Guidsi juurest tulles kätte ja järgmisel päevalgi mitte. Maria kallistas, lubas koolis käia ja vapper olla.
Asjade pakkimine sai tehtud takso saabumise aja, seitsme minutiga. Taksoga kihutades suunasin telefoni Toivole, ostsin Hi8 kassette ja jõudsin enne kuute juba sadamasse. Kõik naised olid kolle saatmas, kuid Ave tööl. Kurb- kurb.
Täna meenus Harkus Ahtit peale võttes, et pole kruusi ja lusikat. Haarasin laeva kapist. Nüüd on vist kõik kaasas.
Iff leidis oma matkalusika koera kausist, samas Tiit on hoopis ilma kausita.
Ülo poolt kaasa võetud kaks kasti Saku õlut tekitasid talle püsiva une. Pakkusin poistele aklimatiseerumiseks jakiliha, mis tekitas küll elevust, kuid keegi teise tüki järgi kätt ei sirutanud.

23.10

Kuna hommikuses laevaraadio tervituses kästi üles tõusta olin sunnitud pimeduse varjus end narilt alla libistama. Dushsh oli tuline.
Olin veidi vara seljakoti ümaraks pakkinud ja nii oli bussilt bussile matkamine kui maadlus.
Lennujaamas tajus Iff situatsiooni unikaalsust ja kordumatust, kui teist päeva järjest kõik õlut pakkusid.
Lennukis sain kolm päikesepoolset kohta. Narva jõe sonnid särasid tõukudena tumedal taustal.
Ülo kell- altimeeter näitab 9000 m kõrgusel 1550 m ja lennuki tiival on sirgiti– sorgiti asetsevate neetidega paik. Tähelepanelik tiiva uurimine lubas hiljem märgata, et A310-l ei olegi harjakesi tiival vaid ainult tiiva lõpus.
Moskvas istusime transiidisektori “restoranis”, kus olid ainsad pehmed toolid. Sõime kalamarja ja lõhega pliine. Ettekandja armastas ja embas meid üheksateistkümnele arve dollarile lisatud jootraha 1 $ eest, kuid Ülo ärkas ikka vaid kempsu minemiseks.
Õhtuks kogunes internatsionaalne keskkond sõitudeks Manila, Lima, Soul, Hongkong, kuid üldiselt oli elu määrdunud, morn, hämar ja unine. Dn200 vasktorudest laekate ei sobinud üldise arvamuse kohaselt rahvusvahelise esinduslennuväljale.
Asutasime end näppu viskama, et 18.00 tranzitnõi otdeli minejat valida, kui selgus, et olen pesamuna. Lubati kommi ja nätsu ja jäätist. Trügisin siis vanast süsteemist tuttava naudinguga sabas ette ja üldiseks kergenduseks olimegi Katmandu boarding cardide omanikud.
Kohad lennukis olid vinged. Mul ulatusid labajalad business classi.
Päikestõusuga koos maandusime Dehlis, mis oli kloori lõhnaline, olematu ehituskvaliteediga ja määrdunud akendega. Kasutati puittüübleid, mistõttu kõik seina kruvitu oli lahti kukkunud. Ainus puhas pood oli tee äri, kõik muud olid tolmused ja koledad.
Õues 210 ja kergelt udune.
Nagu Helsingiski oli Aerofloti pesa äärmine (49) külgnedes okastraadiga kaitstud vanaraua platsikese, tühermaa ja räämas roosa betoonaiaga, millel enam kui kümme okastraati sirgelt ja rullis.
Pagasit veeti räbaldunud puldankatusega T-16-ga.
Teacounteri juures tasuta joogi jagamisega ohjati reisijate parve. Sättisin end kohalikku TV-d vaatama ja kirjutama, kui meie rahvas juba mööda jalutas. Keegi tibi olla tulnud ja edasilennule kutsunud.
Ootesaalis oli palju mundrikandjaid laisklemas. Sama hakkas silma ka Moskvas, kus vast kolme erineva ametkonna mundrikandjad meid uniste- valvsate pilkudega saatis. Transiidisektorist väljudes lasti tõusta kolmeastmelisele trepikesele, kus siis pronksi- halliseguse peaga turvamees mind silitas, kontrollides kõiki eenduvaid osasid. Samaaegselt jäeti metalliotsija piiksumine tähelepanuta.
Väljasoleval tahvlil turvatöötaja meelespeaga soovitati otsida relvasid ja muud. Saanud teada, et olen Eestist vuristas kohe “ja- jaa Latvija, Horvaatia…”
Ligi tunni jooksul lugesin lennujaama teel kolm sinikollast taksot, palju rattureid ja jalakäijaid, kes paari kidura puuga rohumaal hämusse suundusid.
See-eest oli hallide tuvide vahel üks roheline papagoi.
Lennuk lendas sileda tiivaga ( kiirus e slalom purje kujuga), kuid startides keeras maha nii esi kui tagaserva (saades nii race purje).
Lennukis oli sileda välimuse, kuid vähese kooliga sell, kes teadis eesti ilusatest mmmm!!!!! naistest.
Kogu India oli metsata, pruun ja lage, laialivalguvate jõgedega tasandik. Vähesed inimtegevuse märgid olid kanalid ja mõni sild. Koos eelmäestikuga algasid metsad ja varsti tulid majad ja põllud. Lamedad mäeharjad olid kiilaks tehtud ja nõlvad terrassitud. Imeilus maastik koos Himaalaja peaahelikuga.
Peatselt olime Katmandu kohal, kus äratuntavad olid punaste telliste tehased.
oli Koduselt vaikses ja unises lennujaamas suutsid mõned vormikandjad ja ametnikud meie lennuki kolmsada viiskümmend inimest kärmelt ära kontrollida ja pooltele viisadki anda. (Meie kahekuused viisad maksid 8x30$. Andsime 300, millest 50 tagasi anti ja pärast eraldi pöördumist veel kümme juurde.)
Saime kotid kätte ja jälgisime kohaliku varjundiga lennuposti töötlemise võtteid, kus kotte veidra naudinguga hoogsa kaarega läbi õhu lennutati nii, et nad kivipõrandal veel uljalt edasi libisesid. Arno kotti ununenud fotoaparaat oli mitmest kohast seetõttu irvakil ja minu kruus loppis ja email lahti.
Ka siin ei erutanud kedagi metalliotsija piiksatused, samuti ei pakkunud suuremat huvi röntgeni ekraan.
Paki kärud oli vägevatest torudest keeratud. Enamus rattaid olid kõvast põrandal lohistamisest kanti kulunud. Väga nõudlikult käepidet alla surudes sai siiski pidurid vabastada.
Tõsisesse bisnessi keerisesse sattusime kohe lennujaama ees. Kõva taksode ja kandjate ülepakkumise ja meie kahe(hotelli)vahelolemise lahendas Katmandu Peace Quest House’i töötaja, kes Udo nimega plakatiga meid ühte pisikesse mikrobussi meelitas.
Kolm meie ümber sebinud kandjat, kaks tegijat ja boss, küsisid algul üht ja siis viit dollarit jäädes lõpuks päris ilma.
Kivistiku tungivad hotell Garuda soovitused osutusid liigseteks, kuna öömaja oli viimatse (Arno sõnavara) peal. 39 $ kaheksalt inimeselt ööpäeva eest. Katuselt paistis lumine tipp ja kaks kokat rüüpavat rootslast. Stefan ja Michael.
Michael oli vana Nepaalis käija, Stefan aga mäesuusataja ja purjelaudur. Koorisin vestluse käigus kodus külma ootuses selga topitud vatte maha. Asutasin mitu korda palava päikese käes ka pükse maha ajama aga enne sai õlu otsa. Saku õlle järgi määrati ka mu rahvuslik kuuluvus.
Michael oli Sun Kosit sõitnud ning temapoolne soovitus oli- võtke endale aega liivastel randadel lesimiseks.
Maja ümber põldudel peksti riisi.
Valgetega vestluses julgust kogununa tormasin linna. Tähelepanu köitis väike rongkäik, kus kaelkookudega mehel olid minu hinnangul kaasas kogu maine varandus. Ühel alusel alumiinium nõud ja teisel paar vasest anumat ning ilus klaasist pudel. Ühinesin ka protsessiooniga, kuid rahvas kippus hajuma ja ise olin ma palavusest üsna pehme. Jäin maha arvamisega, et mees kolib uude elamisse.
Jõudsin jõe sillani, kus kohalik poisike mulle kasulik proovis olla ja kullid pööraselt risustatud vee ja pühakoja kohal tiirlesid.
Kella kolmeks kogunesime hotelli, et kohtuda kohalike reisi organisaatoritega.
Tahtsin juba jõele, kuid Tiidu ütlemine, et jõed ja mets on kõikjal üsna sarnased osutus tõeseks.

Linn oli põnev labürint. Suundusin äärelinna, kus ainuke valge oli maja rõdult halloo hõiskav kohalik valgetverd daam, näides väga rõõmsana nähtud kahvanäo üle.
Kõrgel künkal leidsin neljast ca kümnemeetrisest bambusest kiige, kus kahe pika köie otsas oleval kiigelaual päris osavalt hoogu koguti.
Õuedes ja tänavatel pesid naised juukseid ja pesu. Oma pikkuse tõttu nägin enamikust pudelikildudega ületamatuteks harjatud müüridest üle.
Elu sujus raugelt.
Suurte punutud liudadega ja ka ventilaatoriga tuulati riisi.
Teed olid katteta, majade vahel olevad põllud olid piiratud punasest tellisest müüridega. Õuedes oli greibi, sidruni, banaani ja mulle tundmatute viljadega puud.
Pimedas kõhedust tundes ja raskustega tagasi linna jõudnuna piilusin salapäraselt plurisevate söögikohtade sitsist kardinate varju. Halvasti valgustatud külastajate tumedad näod olid kutsuvalt põnevad. Suuri riisi hunnikuid söödi näppudega sobilikke kuhjasid vormides, kuid kohalikest koledatest kõhutõbedest Tallinnas kuuldud loeng hoidis mind tagasi.
Üllatusega lugesin mõnel kesklinna majal kokku kuus korrust. Öistes õuedes kolades leidsin suure mitmeastmelise pesukoha, kus napsine sell libedatel kividel alla libises. Samas magavad kitsed ei lasknud end segada.
Õhtu jooksul oli hulk ilusaid naeratusi ja kenade näojoontega naisi.
Vana ärikvartali Thameli tänavatel tutvustati India puutööd, kashmirist kudumeid, kuukiviga ehteid. Kohalikke riiete müüa vedas mind oma poe teisel korrusel asuvasse lattugi ega varjanud oma pettumust, kui visalt kinnitasin, et oman juba piisaval hulgal asju. Müüdavad särgid, püksid, sokid, sallid jm olid niru kvaliteediga.
Kohalikud tervitasid kahe käe peopesasid kokku pannes, kuid ka ühte kätt poolviltu rinna kõrgusele tõstes.

2. oktoober

Hommikul suundusime provianti ostma ja pärast väikest sagimist ja kauplemist kitsas poes sai raamatupidaja Ülo motorikšaga koju sõita.
Startisin uuele avastusretkele poe nurgal algavast tänavast, mis osutus tupikuks. Jõudsin tagasi vast tunni pärast, kui poest väljus meie reisikorraldaja kohmitsedes oma tagatasku kallal. Komisjonitasu tundus saavat ka võmm ameerika saatkonna värava ees resideerivalt lärmaka, enesekindla ja hästiriietatud kohaliku käest.
Peatselt jõudsin elavale ringtee ristteele. Jälgisin naisi ja (bussi)liikluse korraldust, jõin fikseeritud hindadega poes pudelist jooki ja suundusin eelmägede poole.
Esimesest kõrvaltänavast ärapööramine jättis kära ja saastatud õhu kaugele. Ilusas puhtas linnajaos kuivasid pikkade lintidena teise korruse katuselt langevad sarid.
Hea rühiga sarides naised lendasid kui kirevad liblikad.
Varsti olin oja oru serval, kus vana, räämas, kuid klassitsistliku vormiga maja lamedal katusel kuivas riiete komplekt (kleit, rinnahoidja, püksid), mille arvatav omanik rõdul toolis lõdvestunult lebas. Maja suur õu oli sööti jäetud, kuid välja tuli naine, kes pööras mõne mõõduka liigutusega pisikese peenra jagu rammusalt läikivat pinnast ümber. Kohalik risti varre suhtes asetsev labidas tungis kergesti pinnasesse ja seejärel tõmmati kamakas kaevaja poole kummuli. Pärast vähem, kui veerandtunnist tööd suundus emand maja jahedusse teenitud puhkusele.
Taevaalune on täis tuulelohesid, igal natukegi lagedamal kohal on paar last ametis oma lohe taltsutamisega.
Suundusin läbi oru järgmisele ribile, kus avanes vaade jõe lammil laiuvatele riisi põldudele. Bambuse tukkade vahelt paistis kõikides kollase ja rohelise varjundites põllulappe. Valdavalt punasesse riietunud naised ja hallides toonides mehed töötasid eraldi gruppides. Grupid liikusid kokku vaid ühise söömise ajaks, mil poisid toidud ja veekannu külast alla viisid.
Kalda serval, vana harmoonilise vormiga maja seinal kuivasid sõnnikukoogid ja laudast nõlvale lükatud hunnikust täitsid kaks noort meest mahukaid korve. Mitmeid kordi vankusid poisiohtu mehed sõnnikut kuhjaga täis pearihmaga otsaette ja seljale toetatud raskete korvidega kitsast rada mööda alla.
Põldude suurest pinnast tingituna oli siin kasutusel meie voki laadse ajamiga käitatav viljapeksu masin, mis töö lõppedes kahe mehe vahel jõe järsust kaldast üles tariti. Põhk pandi ümmarguse põhiplaaniga saadudesse.
Veel ennelõunal tulid kõik naised külla tagasi ja mina liikusin järgmise kitsa oru nõlvale.
Uus org oli täiuslike detailidega. Oru kaldast voolas kaks kividega ümbritsetud ja võlvitud puhast allikat, mis olid ka ohverduspaigad.
Kaks sarides naist pesid pikalt pesu ja ennast. Naersid ja lobisesid.
Hiljuti istutatud pühade puude vahel asuval allikal käisid küla naised mitmeid kordi vee kanne täitmas.
Kõrvaloleva allika süvendis võttis vaeselt riietatud mees riided seljast, kuid eelnevalt pusis riideräbala niuete ümber. Mehe aluspesuks oligi vöö ümber seotud nöörile kombineeritud palakas.
Mõned riisipõllu terrassid olid muruga kaetud, kus karjatati lehmasid ja hanesid- parte. Hanedel järgi käinud vana mees oli ainuke reisil nähtud rahvusliku riietusega isand. Väikeste valgete haigrute parv saatis põllult koju aetavaid lehmasid, kes isukalt sõid koristatud siiludel lebavat riisi põhku.
Kuulsin selja taga vaikset sahistamist ja üllatusega avastasin, et istun riisi terrassi müüril, kus kitsamad “põllud” on vaid kümne sentimeetri laiused. Hõredad pikad kõrred mu selja taga on valminud riis.
Saabunud kolm daami haaravad vöölt sirbid.
Taandun paar sammu ja valin uue istekoha hoolikamalt. Naised koguvad sari voldid põlvede vahele ja üsna pea panevad sirbid vööle tagasi, tõstavad paari riisivarrega köidetud saagikuhila pealaele ja lahkuvad.
Pooleliolevate majade vahelagedel ja rikaste majade horisontaalsetel sammastikuga ümbritsetud katustel tuulatakse vilja. Tuule puudumisel tehakse teda suurte trumminahkade ja punutud taldrikutega äkiliselt läbi õhu rabades. Riisihunnikule valatakse uus õhuke kiht vilja ja jälle uus tuulehoog.
Sättisin end linna minema. Hämarduvas õhtus hõljus mu ees siniroheline sari. Lootuses, et hästiriietatud daam linna suundub hoidsin ennast samal suunal.
Terve päeva on taevaalune olnud täis tuulelohesid. Iga kasvava puu otsa on takerdunud mitu lohet. Arvan ennast olevat sattunud tuulelohepuude maale.

Varsti jõudsin jalgrajalt teele, kuid hoolimata kuivast perioodist oli väikese vahega mudas kinni kaks tõsiselt telliseid täis laotud pisikest veoautot. Autode ümber sagivate meeste tegevus tundus lootusetu.
Teedel oli näha vee- ja kanalisatsiooni torustikke, tänu millele olidki allikad veel reostamata.
Pilku köitis maja ukseavas valget pesu prooviv tibi. Lähemalt vaadates leian kaks rinnahoidjaid täis riputatud harjuskit. Pesukaupmehed kiidavad aga kaupa ja tädi sätib ühe pesutüki teise järel endale ümber.
Äärelinnas leian UNESCO ja IVO Internationali häärberid. Prantsuse kosmeetika pakkujaid ja ilusalonge, suurte rahvusvaheliste firmade edasimüüjaid ja 1990-1998 asutatud ülikoole võib leida suvalises kõveras tänavas.
Ringtee ühes mobiilses letis müüakse ka ananassi. Õhk on viletsate mootorite tõttu pööraselt reostatud.
Päeva jooksul näen kõige erinevamaid meil unustatud transpordivahendeid. Kaelkoogud; korv; kummiratastega algeline kandekäru, millel tihedas liiklusvoolus kümne meetri pikkuseid bambuslatte veetakse; veloriksha; kuudiga motorollerid, millest osadel elektriajamiga mootorid lubavad vedada kuni kümmet reisijat.
Õhtul hotellis leiab meie riisitera (rt), et tema söödud lõuna peab minema ühisest rahast ehk need on lollid, kes tema lõunatel ei osale.

3. oktoober
Nagarkot, Bhaktapur

Hommikul saabunud rohelise VW õbluke juht veeretas õues olevaid jalgrattaid ja mootorrattaid paar korda eest ära ja poole tunniga pööras bussil teise otsa. Naabri väravaesised poolsurnud koerad suutis sohver mõõdutundetu pasundamisega kõrvale nihutada, kuid juba teine maja nurk jäi bussile ette. Teisel katsel saime minema, kuid tõsiselt niruks muutus juhi töö laskumistel, kus ta ilusaid avanevaid vaateid ahnelt vaatama jäi.
Riisitera tegi katseid proletariaadi diktatuuri kehtestamiseks.
Krishnaiidid, mehed vasakul naised paremal, üks valge.
Varakapitalistlik sumune ja räpane maastik asendus riisikasvatustega koos bambustuttidega
Hõreda asustusega eelmäestik oli samalaadne eilse maanurgaga, kuid osasaamine oli raskem. Seitse sheriffi olid kogu päeva kannul
Kuiv seedermändidega vöönd
Kõrgemal jäi alles vaid põõsastik, puud on vast maha müüdud. Tee ääres oli säilinud üks vana allika veesüliti ja pesunurk, mida nägime kuna aotu mootor läks keema. Pärast väikest visistamist, kastis sohver veidi mootorit ja lasi siis radiaatoritäie tulist auru- vett salongi ja süllegi. Meie transpordi ässade kriitilise pilgu all valati külm vesi asemele ja läks jälle sõiduks.
Tee ääres olid mõned nirud “restoranid”. Ühest vähestest asulatest läbisõitmisel ostsime pileti nii tõustes kui laskumisel. tõustes sisenemisel ja laskumisel väljumisel. Korraks vilksatas suurte klaaspindadega hotell vaatega Katmandu orule, kuid sheriffid ei olnud meist maha jäänud.
Teist korda keemaläinud auto jätsime maha kuna Ülo kell näitas juba 1800 m.
Teel jälgisime krishnaiitide riitust, millest meidki osasaama kutsuti. Lühikese jumalasõna järgi istuti ca 8x10 m suurusele linale nägudega peaaheliku poole. Tagantvaates eraldati mehed paremale naised vasakule. Keelpilli, tamburiini ja rütmika plaksutamisega saadeti keeruka meloodiaga idamaises helistikus laulu. Meie Peeduga tuiskasime viimastena rohuselt välult tolmusele, kuid tippuviivale teele. Peedu oli nagu grupijuhile kohane esimesena kohal.
Tipus oli ropp torn ja hulka rämpsu.
Kärmelt kihutasime alla peatudes vaid korraks vist riisipõhust katusega hea vaatega õllekas. Luristasime Rauli ostetud 650 ml Carlsbergi ja filmisime tõusvat riisikuhilat ning selle pisikest vaevalt nähtavat kandjat.
Iff katkestas vägivaldselt meie allamäge veeremise veel korraks ja Arno sai mõned riisi koguvate tibide pildid (a 5 Rs).
Buss peatus lõpuks telliskiviga kaetud ja telliskivimüüriga ümbritsetud õuel, mille nurgas asuvasse helesiniste seintega restorani meid lahkel käel juhatati. Vakstuga kaetud laua ääres nautisime proletaarse demokraatia võlusid, 250 Rs vesipühvli särisevat praadi ja 125 Rs õlut. Tellitud rohelised salatid kaotasid oma võlu kohe peale tellimist.
Söögiaja pooleteise tunni jooksul olime vist linnakese vingeimad rikkurid, kuna olime tõesti ainukesed kliendid. Võimas.
Esimese pakutud hinna 50 $ eest palgatud giid rääkis meile vähe linnast. Ostsime hulga nänni. Mulle jäi silma roosipuust laekas ja meditatiivse instrumentaalmuusikaga CD.
Muuseumlinn, mängivate laste, koduseid toimetusi tegevate kohalike, 34 a maavärina armide , kitsetallede ja kanatibudega, kvaliteetsete tellisteede, eutrofeerunud tiikide ja reostatud kaevudega linn oli suhteliselt puhas. Elu linnas tundus mulle lavastatuna, teatraalsena.
Garuda on … reinkranatsioon ja jumalate järel teine võimutasand.
Tagasitee ohjeldamatult pasundava juhiga läbi sinise heitgaaside sumu ja pimeduse oli kole küll.
Õhtul veel linna juveele ja sari otsima. Allamäge tuhisesid vastu põhiliselt kahe kohaliku reisijaga koormatud velorikshad. Liiklus oli tublisti hõrenenud.
Nepaly star e blacky star saphire, blacky star ja cat eye olid lemmikud. Iga poeomanik esitas erineva loo, kuid leidsin tõesti ilusad kõrvarõngad ja ripatsi. Hiljem selgus, et pood oli Kivistiku poolt soovitatu. Vana luiskas, et kuue kiirega starid on vaid tehislikku päritolu ja et nelja kiirega on nepaalist. Kui selgus, et tean midagi, kaotas ta mu vastu huvi, kuid lubas mul lahkelt tagasi tulla. Poed olid lahti 21 ja restoranid 22ni. Pärast kolme juveeliäri jõudsin lisanumbri ajaks kohalikku varieteesse. Hõbedane ja platformides taljeta tibi esitas nii pika diskotantsu, et jõudsin menüüst muffon momo välja valida. Rõõmsalt mind tervitanud kelner ei lahkunud mu kõrvalt kogu tantsu jooksul, kuid momost jäin ilma. On hilja, tule homme. Ööklubid pidi olema avatud 02ni.
Saride järgi (800- 10000 Rs) juhatati mind turule.
Peaaegu tühjal kodutänaval terroriseeris põlevate ohutuledega sõiduauto mootorratturit surudes ta rentslisse. Õhtuses tipptunni pimeduses olid mulle silma jäänud mõned veel elusad jalgratturidki.
Kodus olid Arnol pakid ilusti üles rivistatud, mistõttu uinusin kerge rahutustundega, kuid äkiliselt.

Uus päev

Hommikul polnudki midagi pakkida ja juba olimegi bussis, kus olid ka mõned poisikesed. Hiljem selgus, et meie noored kaptenid retkel läbi mustade maa. Kella 7st olid teed tühjad ja üsna pea olime ilusa riisi- ja külamaastikus. Kontrast varakaptalistliku ja endise elu vahel on masendav.
Ilusamatel servadel vaatega Himaalajale oli ikka mõni restoran või resort. Tänu inimeste poolt kujundatud maastikule olid kõik vaated avatud, nagu 2000m kurulgi. Teel oli palju möödunud vihmaperioodist tingitud varinguid, mida likvideerima saadetud rasketehnika koosnes kahest kõhnast ja paljasjalgsest ätist.
Koolmekohast jõge ületades nägime teisel kaldal mehi resoluutse liigutusega tõkkepuud sulgemas. Buss jäi jõkke, kuid viie minuti pärast olid läbirääkimised õnnelikult lõppenud.
Killustikutehase neeme taga voolaski vaiksel sahinal meie jõgi- Sun Kosi.
Kohalikud asusid kohe endid ja meile teadmata funktsiooniga “missinööre” pesema. Kuuma ilma tõttu tegime Arno ja Tiiduga soojas vees mõned suplused.
Pakkisime jälle asju, seekord veekindlalt. Ebaselgust ja rahutust oli veidi ka, kuid kohalikud säilitasid budistliku rahu nähes meid kiivrites ja vestides nihelemas.
Paate sai kaks. Ilus, suurem, halli- kollasega ja populaarne ning paigatud must peletis.
Iseäranis õnnetu tundus meie varustus, kui saabus kohale uus bussitäis toon-toonis vestide-kiivrite-aerude-paatidega reisiselle. Kohalikud giidid olid kui Chippendale plakatilt maha astunud.
Poolte argumendid laevade jagamise osas ei olnud teistele veenvad, seetõttu pika ja laisa arutelu lõpetamiseks tõmmati tikku. Saime musta.
Kargasime paatidesse, kuid nüüd selgus, et meil on Raul kaasas, kes jäi üle. Kahe paadi vahel nägi ta õnnetu välja.
No me halastasime ja võtsime ta suuremeelselt oma lotja, kuid nüüd suruti meile vägivaldselt veel hulk pakke ka lisaks. Sai jälle pakkida.
Keegi paharet oli palja jalaga Tiidu riidemäe tippu asetatud video vastu astunud. Olime esimesel päeval ilma kvaliteetse kaamerata.
Eevile suruti rull raha pihku ja juba olimegi veel. Hall lodi tegi paar vihast manöövrit. Meil ei tulnud välja.
Ülesvoolu paistis lumine ahelik.
Veega sama kiirusega liikudes ei saanud kiirusest hästi aru, kuid väärikalt avanevad külgorgude vaated olid suurejoonelised. Poisid leidsid üksmeelselt kalossil istumise eeliseid, kuid teisalt oli iste ebastabiilsem võrreldes suhteliselt stabiilse kataga !?
Esimese lennukatse tegi Peedu maandudes paati. Meil oli kõige lennukam Ülo, kuid tagant lendutõusnuna pidi ta jõkke hädamaanduma. Vana ujus lodja kõrval, kui hüljatud mängukaru, elavnedes alles Rauli koputuse peale. Rauli ajas väga itsitama. Mind kah.
Esimesel päeval oli jõgi siiski vaikne ja mul jäigi nägu kuivaks. Piibellikud vaated karjaste ja jõe kallastel kasvavate ülilaiade viigipuude ? võrade varjus asuvate koolidega. Jõel vesiveski, graatsiline peapesija, täiusliku vormiga pühakoda, hiljem kalamehi erinevate püüniste ja püügivõtetega.

Laagripaiga leidsime viimastes päikesekiirtes muruga ja liivaga rannal, kus oli vett, puid, päikest. Kõike.
Ainsaks miinuseks oli just suubunud pruunika veega lisajõgi, mis rikkus meie helesinise jõe. Riisitera halas veidi mu liiga suure kruusi pärast ja püüdis määrustiku väliseid suhteid juurutada ahistades pesamuna. Ta oli maha maganud kokkuleppe, mis lubas suurte pudrukruuside kasutamise. Pika hädaldamisega peale sain ikka poolteist kulpi putru kätte.
Peatselt saabunud pimeduses tõusid õhku vilkuvad jaaniussid valgustades riisipõlde, mägesid ja tsikaadidest paksu õhtut. Oli õnnis- ilus hetk. Ma ei pane imeks, et olen sellist kirjeldust kuskil reisikirjas varem lugenud.
Sain vanade matkapäevade lugemise kombe kohaselt kirja esimese päeva. Oeh!

Uus päev

Uus päev algas kärarikka vaidlusega mismoodi õnnestuks kaks giidi elusalt koju tagasi viia, kuna vesi on jões kõrge ja üks nublu pidi kartma. Vastuseta jäi ka poisiusside küsitud rahasumma suurus.
Kuna Tiit ülendati kapteniks, tekkisid tal kohe kaadriprobleemid. Ülo oli nõus ohtusattunud lotja toetama, kuid koolitamata hääled rahva hulgast hüüdsid rämedalt “reetur, äraandja” ja nüüd oli Ülo oma kottidega kahe paadi vahel. Hirmunud kooreriisuja ei olnud nõus ilma Ülota sõitma ja meie ei saanud kuidagi ilma kolme kõhuka meheta. Tundsin end eriti hüljatuna, kuna Ülo oli mu voodikaaslane.
Leidsime variandi, et üks nublu maale ja pool raha tagasi. Nüüd selgus, et saab vanade kampadega küll. Kogu giidide vara seoti meie lodjale.
Jälle veel. Sain nüüd esimest korda pea märjaks ja esimest korda olime sunnitud ka luurama. Ilusa potshka jätsime küll võtmata, kuid tegime selle taustal videot. Ja pilte.
Kaldal nähtud ahvide koloonia pidas sugulasi nähes paremaks mäkke põgeneda. Tiit käis ujumas tehes ilusa vettehüppe ja stiilse paati ronimise.
Laagripaika otsides selgus lisaks giidide liivalembusele, et teede läheduses nad pelgavad ööbida (bad people).
Järgmine rohune kaldapealne oli kui küttetururstuse laoplats, kuid inetu. Uus pikk luureretk tõi päris mõnusa platsi, kuid päike jõudis enne loojuda. Järsu liivarannaga muruplats oli koos läheduses õitsvate banaanipuude, riisipõldusde ja jõega. Banaanid kasvasid veidi puude varjus, õie nektarit noolis 7-8 pikka pruuni mesilast. Loodusloo muuseumis leidsin vist nende kuivatud näidisedki üles, kuid tiivad oli kas tolmuks pudenenud või ära söödud.
Seekordsed külalised olid toredad, vaiksed ja väärikad. Grupi liidriks oli naine kollase liibuva särgiga. Tema koos vanema naisega istusid, kui teised linnameeste armastusväärset juttu kuulasid. Karjakasvatajate küla elanikel olid väga erineva lõikega silmad.
Hiljem koolist tulnud 12 ja 14 aastaste poiste õpikuid ja vihikuid vaadates nägin ingl. Keele, anatoomia, kehalise kasvatuse, hügieeni ja meditsiini alaseid algteadmisi andvat ja matemaatika õpikut. Hulgad, võrratused, hulktahukad, võrdused, tekstülesanded. Õpik oli nepaalikeelne, kuid araabia numbritega. Vihikus vaatas vastu tõeline segadus ja inglise keele hääldus oli võimatu.
Enne külla minekut pakkusid giidid meile oma kartuleid ja pikalt vestelnud poisid küsisid enne lahkumist süüa. Kuulnud mu yes-i olid nad kärmelt kartulikoti kallal, kuid sama kiirelt ka püsti tagasi, kui omandisuhted selgeks said. Hommikul tervitasime rõõmsalt.

Uus päev.

Mõõdutu logelemine. Õhtu küla aia taga. Maabumiskohas peksis pisike päris suure vasaraga mees kive, kuid kuna kurvi taga oli Haktapuri kärestik siis valikut polnud. Hiljem nägime teda kividest ka jagu saamas ja pearihmaga korviga kiviaia ehitusele tassimas.
Ennustasime vaatlejate hulka, kuna mõlemal kaldal oli tee ja lisaks rippsild. Pakkumised olid 12-50, kuid auhinda välja ei antud, kuna külalisi oli oodatust vähem ja suuremaid numbreid teadnud pakkujad proovisid kõik mööduvad kandjad ka hulka lugeda.
Kergema jala ja selgema silmaga veematkajad vaatasid kärestiku üle ja kuna oli kole ja giidid keeldusid sõitmast ja vesi oli kõrge ja lapsed kodus ja võimete piirid ammu teada siis otsustati Haktapur vahele jätta.
Kuna mind kohutas esimene köögitoimkond siis kaotada polnudki nagu midagi.
Ostsime 100 Rs eest lõkkepuid. Kõrgel vastaskalda kaljuseinal urgitsesid kohalikud kive lahti ja lasid neid siis uhkelt jõkke langeda. Igavuse peletamiseks süüdati ka mõned puud põlema.
Meie pisem nublu käis ujumas. Kohalik inglise keele õpetaja pakkus mulle kaks uba ja küsis ühte pastakat. Suuremates külades tundub rahvas iseteadlikum ja pealetükkivam olevat. Arnol läksidki sööginõud öösel kaduma.
Õhtu jooksul kuulasin ära kõik poistega juhtunud koledused, kuid voodis Iff reetis, et Raul oleks võimalik sõitja. Ülo võib-olla. Seega oli ära vaja rääkida veel Arno. Arno oli nõus sõitma ning kuna Ülo nurus tunni küla vaatamiseks ja Arnogi kiitis küla ehedust läksin viimasele soojale (maisele) teekonnale. Kuiv elu- märg haud.
Sattusin Muhu külatänavale, kus kahel pool sammaldunud kiviaiad. Mees tegi kõverast kännust atra, suure vasaraga mees ladus uut aeda lõhutud kividest, vahus lõugadega sead lõõtsutasid, kui renditud muulad, poisikesed patsutasid kuivast mõranema kippuva riisipõllu pragusid kinni ja vanem härra pühkis põllu luuaga puhtaks, pühvlid ja lehmad lebasid saatuse ja päikesega leppinult oma kohati kahekordsetes varjualustes, vana naine määris uut sitast ja savist glasuurkatet õuele maha ja teine puhastas maisitõlvikuid, müüdi õlut, mees ahistas kitse ajades teda poolekslõigatud rippsillale, mägedest aeti alla lamba- ja kitsekarja, naised olid veskil, mölder oli õline ja karjus nagu suurele ülemusele kohane.
Kahe eri pikkusega presentrihmaga sai käivitada kaht erinevat jahuveskit. Valanud kütusepaagist vahepeal väljatilkunud kütuse paaki tagasi tegi mölder vändaga paar kiiremat tiiru ja kargas siis maisi pealevoolu reguleerima. Nüüd ülemus leebus ja piibellik rahu taastus. Jahutusvesi asetses kõrvalasuvas väikeses basseinis.
Külas oli vähe maju, kuid suured põllud. Üksikust elamust põldude ja metsa vahel tuli peremees juttu puhuma. Rääkisin laialt naeratades nii inglise kui eesti keelt. Tema jälle oma keelt. Lahkusime sõpradena.
Põllumees oli pikem kui kandjad, hea rühi ja ilusate näojoontega. Kõik küla lapsed olid ilma mongoliidse lauvoldita, seega suuresilmsed, kuid üks kängujäänud tüdruk meenutas väga ahvibeebit.
Sillast läksid üle kaks voolikut, kuid meie laagris oli juba kiivreid näha ja põlenud savist- kivist varemetega ja poodidega ääristatud peatänavat mööda kohale tormates selgus, et on kiireks läinud.
Kõik ronisid paatidesse !?
Kärestiku ees näpiti veidi kaameraid ja kraami, kui Ülo tegi teatavaks poliitbüroo otsuse: taga paremal on Tiit, kuid sõidab meie punt. Just !
Hommikuse unisusse peletamiseks tegin korralikult sooja ja leidsin oma lõplikult katkiastutud kiivrist tükikese ja seejärel ka jalge alla tallatud korratu vare, tegime kaootilise sõjarööke, unustasin veel vestiräbala rihma maale ja jooksin tagasi, kuid lõpuks olime veel.
Tagasivoolus saime suure varu traavesiks ja pärast tubli kangutamist olime teises kaldas. Pinge maandamiseks, lõdvestamiseks ja sobivaks seinalähedaseks positsiooniks tegime ühe 360o ja siis full forward.
Keelt tabasime täpselt ja täie hooga rammisime vahutavat seina. Mürts oli kõva, kuid me olime võitnud.
Tohutute ohutute seisulainete nõlvadel nautisime võidujoovastust, kui Tiit vist avastas, et Ülo üle parda. Minul oli võrkkesta miraaþ, kui nägin Ülo punast kiivrit teisel pool põhivoolu seina ääres, kuid varsti nägime põhivoolus Ülot, kes ka veidi aeru liigutas.
Pärast väikest kisamist jätsime Ülo ujuma ja kangutasime vesilastis praami kaldale.
Kohale jooksis päästeköiega Deev, kargles veidi allavoolu, siis plaanis meie parvega Ülole järgi saada, kuid kuna ta meile ämbrit kaasa ei usaldanud anda polnud võimalik lotja tühjendada.
Päästeoperatsioonile mindi teise praamiga.
Hiljem videot vaadates meenus nõutu hetk, kus murduvast lainest välja saanuna olid pootsmanid laine vahusest harjast üle, kuid aerud vette ei ulatunud. Paat võnkus ühel kohal seistes ja pärast Ülo ohverdamist soostus siiski allavoolu liikuma.
Tassisime kärestiku nurgast asjad oma maabumiskohta, milleks transpordiguru Raul ka mõned poisikesed värbas. Paati valvanud Tiit oli selle veest tühjaks valanud ja kuna olin giide pakkimisel veidi jälginud ja isegi nööre sakutanud saime Peedu abiga ja RT kritiseerimisel oma kraami enamvähem kokku pitsitatud.
Järgmine sulin oli pikk järsk langus, mida Peedu luureandmetel võis läbida igas poosis. Kuna vesi kenasti langes, pritsmete linik lainete harju katmas, andsime veidi aeru, mille käigus märkasin Rauli aasast väljas olevat jalga. Aitasin tal aasa püsti, jalg sai sisse ja paadi põhjast pead tõstes nägin otse meie kursil mõjusat vahuse äärega vanni. Rauli aukartlik oeh! oli viimane maine hääl… Paadi nina pöördus taeva poole ja järgnes pikk vaikus…
Hoidsime silmi ja laevast pikalt ja andunult kinni.
Lõpuks kostus nagu kuskilt eemalt lõdva paadipõhja vettelangemise pläts.
Olime maandunud ikkagi vette.
Tiit oli meist paar meetrit maha jäänud, mistõttu lasime 180o pöörde ja pinge maandamiseks kõvasti kisades ootasime teda järgi. Vett täis praami kalda poole kangutades röökis Raul veel osa kogunenud pingetest välja ja olimegi kaldal.
Tiit, kellele paat oli vannis tahtnud peale kukkuda, nahutas Peedut, kes maabumiseni ei näinud kaldal Ülot ja teist paati. Olin poistele tänulik mõnusate elamuste eest ja väga üle kuumenenud.
Hiljem selgus, et läbisime Haktapur II nimelise kärestiku.
Saabus teise paadi pakihunnikul, kui kandetoolis reisiv Ülo, kes Haktapuris oli paadi alla sattunud ja veidi keetmata vett neelanud. Hoolimata kergest peavalust meenus talle lõpuks kärestiku õlu, mis soojana ja vahutavana kiirelt kangete meeste kõrri kadus. Leidsin esimest korda, et võiks koju.
Jäime varakult laagrisse kõrge, ajupuiduga kaetud liivakaldaga lahte. Oma esimesse kokanaati valisin makaronid, millel valmistamise retsept peal. Soola panime Rauliga kolm korda vähem, kui pakil kirjas.
Pemmikan küll makaronide juurde hästi ei kõlba, kuid kulinaarne revolutsioon, mille käigus soovisin hommikuks tellitud supis veidi pemmikani veega immutada ja makarone hoopis vorstiga teha langes kodukorda tundvate ässade ägeda kriitika alla.
Unetud pensionärid asusid hommikul hoolimata täis supipotist hoopis vorsti- leiba kugistama, kuna juba aegade algusest alates on hommikul puder vorstiga ja õhtul lihaga. (RT mõttetera).
Muidu väga stabiilsel Iffil oli kui kliimaks kallal, elu oli mage, supp aga soolane. Ülol vastupidi.

Uus päev

Kirjutan oma lugu vähemalt üks päev hiljem ja kuna õhtusest valgusest ei piisa leidsin just täna hommikul telgis mõnusa kirjutamise poosi ja positsiooni, kuna sain samaaegselt jälgida kööki. Köögis lusikate välgatusi nägemata süüvisin oma grafomaanlikesse naudinguisse, kui Ülo usalduslikult teatas, et juba läheb moos. Löödud oma lombakast tähelepanuvõimest tormasin kööki, tegin kolm tiiru ümber ja läbi, kuid pudrust polnud lõhnagi. Roomav toidurevolutsioon (RT) oli selle asendanud kakaolurriga. Nüüd ei teagi, kas saan üldse teise matkapäeva kirja.

Eilne vestlusõhtu oli pühendatud geeniteooriale ja moraali üksikutele aspektidele. Iffi loengu “kuuma vee bakterite ensüümide katalüsaatorina kasutamine identsete rakkude tootmisel” kippus auditoorium tühjenema. Nädal vaimse pingutuseta vedelemist oli vast mõjunud. Buddha poolt hingatud õhk ja piibellikud olupildid olid aga Tiidu ja Iffi hinge sedavõrd hardaks muutnud, et pimedas öös märjad püksid ära võtnud pervert nende kirgliku kriitika ära teenis. Küsimust valgustati mitmest küljest (s.h. taskulambiga), kuni elukogenud Peedu kinnitas, et juhtub hullematki. Temal olnud kaks lillat klassivenda.
Soovides vestlust jälle sündsatele radadele juhtida osutas Tiit pilvele, mis kujutavat kurja hunti (ja seitset kitsetalle). Terve õhtu vaikivalt erapooletu olnud Udo kinnitas aga, et see on hoopis t*ra.
Suure kära peale tuli vabameelsetele abiväge ja moralistid taandusid.
Lasknud vana kamraadi kogu päeva omas mahlas praadida rääkis Ülo lõpuks Tiidule ära, et aasa katkemine oli tema päevase ujumise põhjuseks

Öö.

(Lau)Päevast on vähe rääkida.?? Vesi oli siledavõitu ja tegevusetu Iff kraamis välja oma pedagoogivõimed, lubades mulle pealuu sisse taguda, et on vaja aerutada. Tema paariline Ülo oli aga praktiliselt mugav ja ilma vajaduseta aeru ei puutunud. Nii pidi Iff edasi külmetama.
Õhtul tõstsid valged mässu ja jäime laagrisse enne jõe muljetavaldavat kitsenemist. Kohalikele me seekord suurt huvi ei pakkunud ja nad lahkusid peagi.

Pühapäev

Et pühapäeva hommikul oli söögiks vaid kakao, seda te juba teate.
Päev tuli üsna tihe ja ühes situatsioonis kaotasime oma aluse üle kontrolli. Kaptenil ei jäänud aega mootoreid seisma kamandada ja right back hüüda. Vool oli ka tugev ja nii lendasime külg ees kõrgesse, tervet vaatevälja täitvasse diagonaalvalli. Pilt oli võimas nagu panoraamkinos ja seisulaine vahutav hari põrutas mind trümmi. No rummivarusid kontrollima.
Dzhungli koridoriks kutsutud mõnusate lupsudega lõik aitas hästi koduigatsuse vastu. Lisaks oli koridori lõpus kaunis kosk vasakul kaldal. Jumalikus paigas pesime ja mõnulesime tuiskavas vees ja kuumadel kividel. Idüll oleks võinud pikemaltki kesta, kuid sheriffe ei ole meil maha raputada õnnestunud.
Kärmelt tagasi veele ja lohisesime edasi, nüüd juba ilma ülikonna, vesti ja kiivrita. Info jõe rahumeelsuse kohta oli täpne. Raul jäi peale pesemist balloonile magama ja kõrvetas oma jalad ära.
Tegime kempu peatuse vesiliivaga sisekurvis, kus sai hargivaheni liiva sisse vajuda.
Mõned ahvid, väga suured liblikad, ilusad palmide ja riisipõldudega vaated olid ikka kah.
Põlenud meeste laisk õhtu laial liivarannal.
Läbi häda meenus mulle, et Ülo kukkus jälle sisse. Deep siis koolitas teda ja järgmises vallis haaras Ülo aegsasti nööridest- nüüd jälle vara.
Lähen hambaid pesema. Vo !
Meil oli esimene tõeline lõkkeõhtu, Ericssoni Milleeniumi teemaline.
Õhtul paistis selililebav kuu proþektorina lahtisest telgiuksest sisse, kuid Udo magas kui kott.


Hommikuses hämaruses ja pilveräbalates ilmus Arnole ringutav ümarate rindadega kohalik daam. Sirutamiseks nagu loodud nabasärk, millel paar alumist nööpi veel lahtigi olid, kerkis sobivalt kõrgele ja saadud elamus oli kestev ja mällusööbiv. Kadedaks teeb. Kohalike aeglane elurütm on väga sümpaatne.
Daami nägu oli enamus aega maskilaadselt liikumatu, kuid vesteldes ja naeratades elavnes nagu oleks valgus sisse lülitatud. Seekordsete külaliste hulgas oli ka sinises kleidis nooruke kaunitar, keda tekkis soov haridusteel aidata.
Hommikuks oli leotatud vorstiga supp, päeval haledad lupsud, kuid mõnus päevitamine.
Külastasime vetikatest libedate kividega harujõe suudmes hindu templit. Usk on kohalikes oludes parim bisness, mida peegeldab hästi templiküla inimeste ümar ihu. Pesevad tädid olid mõnuga prisked.
Rassisime tõesti suure erikaaluga õnnekiviga. Kohaliku pühamehe jutlust kuulas vaid kaks pensioniealist mutikest. Kas tõesti usk maailmas püsibki elujõuline üksijäänud emandatele toetudes ?

Kohalikus toidukohas võtsime ka armulauda Buddha ihu ja verega. Ihu oli kosmeetiku järgi karjuva vinnilise naha sarnane vähemaitselisest taignast praetud plänn, veri aga nõudepesuvee lõhnaga roosakas vedelik, mis maitses jumalikult. Nepaali tee.

Iffil on tervis jälle korras, kuid Riisitera ei taha Tamuri jõele, demokraatiat, Kanchecanga trekingut, priimust, naisi, süüa teha. Terake tahab proletariaadi diktatuuri, suve jooksul tubli tööga teenitud raha kallitele hotellidele ja Annapurna trekkingule kulutada, tahab söögiks teha sooja vett, kuid vastiku priimuse allavett saata.
Iva lootuse, et ehk on kõiges süüdi kliima, parandas elutark Peedu diagnoosides kliimaksi. See tundub olevat nakkav haigus ?
Arno lepliku ja praktilise inimesena lõikas siiski priimuse pumbale uue tihendi.
Et Riisiterakese rahmeldamine Buddha loodud maailmakorda ei sobi, kinnitas öine troopiline äike ja sadu, kus suure arhitekti poolt hästi valitud kohta püstitatud telgis uppus loojake ise.
Vabanduseks tuleb ära märkida, et sotsialistliku revolutsiooni sümboleid oli näha ka Katmandu eeslinnades. Kommunistlikud ideed omavad mingit kandepinda. (Tamurilt tagasi tulles saime osaliselt tänu järgmiseks päevaks kommunistide organiseeritud streigile, mis ei oleks lubanud linna siseneda, õhtuks koju.)
Proletaarse ettehoolduse korras avas Riisitera lohakile jäänud brändi, mis lubas vaid tunni võrra hiljaks jäänud bussi ootamise lõbusalt veeta.
Järgmises linnas ? täiendasime provianti. Jälgisin elu läbi bussiakna. Kõrvalasuva triikimistöökoja ja muude firmade käive oli peaaegu olematu.
Transpordivahendite nimistusse lisandus allamäge käru, mille rõhutatult väljaarendatud lintpidur asfaldile visati, kui kiirus kärujuhile kontrollimatuks muutus. Linnakese tänavatel vurasid Volga M-21, Moskvitsh 407/408 ja hilisemad versioonid, mis kohalike tavade kohaselt väljasuretatud mootoriga alla mäge päris kõbusalt veeresid. Elu nagu Mosfilmi stuudios, kus vanade heade aegade kroonikat kohendatakse.
Esmakordselt nägin tänaval kõndimas kohalikku mehest-naisest koosnevat paari, kelle olek teineteisest lugupidamist üsna selgelt peegeldas.
RT otsustas võtta restorani ja hotelli nii kaheksale eestlasele, kui kõigile mustadele. Pärastlõuna veetsime lõunat oodates ja Tuborg, Tiger, Star nimelisi õllesid luristades. Omas lauas sõime ootusärevuses ära kaks suurt toorest sibulat ja jõime tühjaks ketšupi. Maitsvad praed jagasime neljaks, kuid magustoidud määras Raul pimemeetodil.
Akendeta, kongide sarnaste tubade jagamisel tegi meie raamatupidaja Ülo kõva kära, kuid paar hämaruse tundi saime Arnoga ka linna uurida.
Tundus olevat rikas ja vana linn hulga kookos- ja muude palmidega, kuid inetuvõitu majadega õuedes. Kõva kohalik muusika meelitas meid bambusest punutud seintega klubi akna taha. Arvasin varasema hispaania kogemuse valguses targem tagasihoidlik olla, kuid klubi äge viitsepresident Harihar vedas meid kohe sisse.
Omaalgatuslikus klubis õppisid lapsed nepaali, tiibeti ja india tantse. Peatselt suruti meid esiritta ja ülevoolava entusiasmiga esitatu haaras meid kaheks tunniks. Neidude tantsuvõtted olid põhjamaisele raskemeelsusele (-jalgsusele) eksootiliselt graatsilised, poistelgi oli mida õppida. Kasutati soliste.
Kui india tantsude keeruline käte keel välja jätta siis olid äratuntavad loomade liikumiste imiteerimine, võrgutamist ja võimu jagamist väljendavad tantsud.
Klubi, kui vaestest perest pärit lastega tehtav sotsiaaltöö vorm, olla ca kaks aastat vana. Enne demokratiseerimist, mis Harihari arvates oli kestnud 4-5 aastat, olnud tantsimine keelatud ja õhtune liikumine üldse piiratud. Praegustest piirangutest ei jõudnud aru saada.
Klubi alune maa kuulus klubi presidendile. Vundament, bambusseinad ja laineplekist katus oli liikmete kätetöö, samuti tantsunumbrites kasutatavad trummid. Tantsiti paljajalu, tantsuõpetaja palus tossud ära võtta ka ainukesel rikkuril.
Võim järjestuses kuningas, valitsus, sõjavägi, ajakirjandus võimaldavat endale enamat lubada. Ajakirjanikuks olemine tagavat kõrge sotsiaalse staatuse ilma suure sissetulekuta. Üllatuseks oli õpetajate madal sotsiaalne staatus.
Külaline olla nepaallastele nagu jumal. Viitsepresident kutsus meid külla ja koduteel kohtusime poja julgeoleku pärast muretsedes talle järgi tulnud emaga. Saadud selgituste järgi tänavatel ei tapeta, kuid peksa võib saada küll. Huvi tuntakse raha ja naistele külge riputatud kulla vastu. Kullaga ehtimata naine pidavat aga olema kui paljas.
In jure on naised ja mehed (viimased kolm aastat) võrdsed ja Indiaga analoogne kastideks jaotus ühiskonnas likvideeritud. Tegelikkuses ei ole naistel mehe abikaasaks valimisel sõnaõigust ja kasti kuuluvus(/rahvus) kirjutatakse isikut tõendavasse dokumenti.
Keskmine abiellumisiga olla naistel 19-22 ja meestel 30. Vaesemates kihtides olevat säilinud ka laste paari panemine. Suguelu enne abielu on keelatud, ka prostitutsioon. Kord abiellunud naine ei oma õigust rohkem mehele minna. Meeste osas jäi asi ebaselgeks. Varjatult pidi toimima ka mitmenaise pidamine, sealhulgas pidi kuningal olema umbes viisteist naist.
Kodust lahkunud armunud paaridel tagasiteed koju ei ole, kuna vanad kombed piiravad nende vanemate käitumist ja võimalust andestada.
Küsisime “missinööride” ja inimese kastikuuluvuse väliste märkide kohta. Diagonaalis ümber keha kantav nöör olla vanasti maohammustuse korral þgutina kasutatud ja tänapäeval säilinud õnnetoova detailina. Ainuke väliselt määratav kast olla brahmaanid, kuid ikkagi vaid kasutatava sõnavara ja harituse alusel. Preestritel on fataalne kohustus saada harituks.
Poisi kinnitusel kuulus ta brahmaanide (preestite) kasti. Erinevalt kuskilt loetud reisimuljetest, et kõik küsitletud nimetavad end brahmaaniteks oli minule see ainuke kogemus. Väheste viletsa kvaliteediga värvipiltide peal nägime ka tema preestriks pühitsemise /nimeandmise riitust.
Alla kuuendat kasti tasandit asetsevat persooni küll kordagi vestlustes ei nimetatud. Vaid kandjate klass pidi asetsema kuskil hierarhia alamates kihtides.
Noorhärra soovis saada ajakirjanikuks. Ta oli valmis meile näitama oma artikleidki, kuid kohalik tähestik on ju meile kui tapeedi muster. Honorari ta veel saanud pole. Peale poja ka pensionil olevat riigiteenistujast isa ja kodust ema toidab üks lehm. Hommikul saadetakse loom linnatänavale ja õhtul tuleb tark loom oma aseme, samuti soola ja suhkru saamise ootuses tagasi õuele.
Meile pakutud nepaali tee oli parim proovituist, silmaga nähtavaks erinevuseks oli peale puistatud pisut jahvatatud nelki. Serveeriti klaasidest.
Pidupäevadest olulised on pulmad ja usuga seotud tähtpäevad. Festivale on palju ja nad kestavad sageli pikemalt kui nädalavahetus.
Inglisekeelseid raamatuid laenutas ta kohalikust raamatupoest. Võõrkeelset kirjandust oli lausa paarkümmend nimetust.
Nepaali armastuskunsti valgustava eurooplase raamatu alusel oli ta avaldanud pimedas ja teki all toimuva voodielu kohta valgustavaid artikleid. Sihtgrupiks pidas ta just lapsena külades laulatatud noorpaare. Samalaadse raamatu avaldamine nepaallase poolt ei olevat aga võimalik. Oodata ei tuleks küll surmaotsust, vanglakaristust aga küll.
Õhtul eksisime veidi ära. Jäime vihma, kurttummade ja muude kodutute heidikute kätte. Lõpuks oli saatusel veel varuks kärbseid neelav läbipaistev draakon hotelli vannitoa seinal ja NBA korvpall.

Uus päev

Hommik läks kiiresti. Teel ilusad vaated ja tsinkplekist lõigatud kobrad majade katuseharja nurkades. All olid eriti laialehised metsad ja riisipõllud, siis seedermännid ja ülal võserik. Mõned ??? metsakultuurid olid rajatud ülemistele riisiterrassidele. Peeneid kõveravõitu puid kasutati elektripostidena. Veel oli näha roostes torudest ja korrektseid tsingitud konstruktsioonidega elektriliine.

Sõitsime läbi linnast?, mille peatänaval oli turg. Nähtud linnadest oli see ainuke, kus värvikirevad naiste tualetid kesktänaval domineerisid.

Tee muutus üsna niruks, kuid keskpäevaks olime Basanthapuris. Veidi räpane, kuid häiriva raudbetoonist ja punasest tellisest moodsa arhitektuurita linn, mis oli meie trekingu alguspunktiks. Kohal olid ameeriklased nelja kajaki ja kahe raftiga. Mehised mehed.
Meie organisatsioon töötas lärmakalt, kuid saime vähemalt uue kogemuse võrra rikkamaks: tellides asju ja teenuseid, mis midagi ei maksa on meie raha otsa saanud. (riisitera järeldus)

Kohalik kaupmees oli täitsamees ja Deepi sosistamisest hoolimata palutud lisasummasid meie söögiarvele otsa ei pannud. Küll aga saime me trekingu kolmeks päevaks kandjateks kaks koolipoissi. Ostsime poistele kandmiseks vajalikud korvid ja mägedesse.

Päike säras. Üksik rododendroni tukk andis veidi varju. Kõigilt vastutulijatelt küsisime Chauki ?- ja pärast oma suunale kinnituse saamist surusime edasi. Erinevus veematka laisklemise ja trekingu koormuse vahel oli silmaga näha ja seljaga tunda.
Õhtul kukkusime kanalisatsioonikraavi kaldale laagrisse, sõime vorsti ja magasime kaldpinnal.

Uus päev

Hommikul avanes telgiuksest piltilus vaade- kivine karjamaa, rododendronite latvadesse takerdunud pilveräbalatega.
Hommikuse kartulipudruga tegime pika päeva jalgadel. Teine päeva pool oli pilves ja jahe. Lubatud vaated Everestile ja muudele peaaheliku tippudele jäid seega nägemata, kuid meie matkasellide räsitud nägudes oli raske avastada ilujanu. Nägime rohemakaake, jakke, hobueesleid, sigasid, kanasid, kitsi ja kohalikku rahvast. Karjakasvatajate elutingimused olid nirud, külmad ja niisked majad tekitasid lastel köha ja õnnis näoilme, millega kohalike juures harjuda olin jõudnud, asendus saatusega leppinu väsinud nõutusega.
Tekkisid esimesed karjaaiad. Kõrgetele rohustele, kividest ja savist vallidele lisati harjale mõned oksad. Mäekülge lõikunud sälkorud oli looduslikeks piirideks ja radadele ilmusid lagunenud ja hetkel mittekasutatavad väravad.
Võsas, pilvedes ja vahest inimesest kõrgemates kitsastes vagudes kõõlusime kuruni ja varsti olime Gupha Pokharis.
Kohalikud valgustasid meid, et oleme laagrisse jäänud püha jumalanna elupaigaks oleva järve kaldale ja sujuvalt küsisid veidi toetust kohalikule koolile.
Tänu Peedu ettevõtlikkusele linnast saadud keedetud riisi ja lihaga pudru oli ülimalt maitsev. Kahetsusega pean märkima, et aru kaotanud ja/või otsustamisnäljas tervisekaitseinspektorina esineva Terakese pealekäimisel visati kolm kilo säilinud liha nüüd minema! Partei liinis kahtlevale Arnole lubati lihapott pähe kinni lüüa. (Suurema kaalujälgijana tegi grupi rekordi vist Raul -14 kg.)
Õhtu oli üldse tavapärasest lärmakam, kuna RT tõi oma seljas väsinud Ülo laagrisse. Mehise teo tähistamiseks avas ta oma viina ja seejärel joonult ja joovastunult praalis veel telgiski.
Remark: Praalimisest mõnu tundvate moralistide koor: “Kuidas küll võib nii magusa tegevuse selliselt ära labastada.”

Olin veidi mures, kuna nihestasin jalg üle põlve istudes ja külmast kössitades vasakut põlve. Allamäge liikumine muutus aeglaseks ja magades külge keerates oli põlv valus kui kurat.
Iff meenutas oma katset lugeda Dostojevskit originaalis. Ne tshitat -Eto prestuplenije, tshitat- eto nakazanie
Uni tuli jakikaravani kellade kummituslikult kumeda kõlaga.


Uus päev.

Külast väljudes nägime kooli ja üks kohalikest meestest oskas meilt ka reisimise luba küsida. Tundus, et kui me ei oleks paberit talle õiget pidi ette torganud oleks mehel vist pildi õige asendi leidmisega probleeme tekkinud.
Et meie trekingu plaanid olid seotud Milke Danda aheliku harjal alpi karjamaid mööda edasi liikumisega lootsin hommikusel tõusul põlve soojaks saada. Kõige laiem rada läks aga räigelt allamäge. Külast väljudes valitud harjale viiv ribi jäi seljataha ja ilusad alpiinsed maastikud asendusid niiske metsaga ja siis riisipõldudega. Kaotasime jõudsalt kõrgust.
Ühel jalal alla turnides kukkusin, kuid maandusin pehmelt. Lehma kooki !
Tagasi pöörduda segas meid vaid valge mehe mõradega enesehinnang, mis kandjate juuresolekul sellist otsust välja ei oleks kandnud.
Allakäigutrepi mademel toimunud koosolekul tehti meeleheitlik otsus nõlva traversseerida. Rada lõppes esimese sälkoru juures, kandjad lahkusid koos korvidega, Arno sai volituste ületamise eest sõimata.
Arutasime grupi jagunemist. Entusiastlikke edasitormavaid pioneere sai kolm ja tagurlasi viis, kuid asjade jagamine ei tahtnud hästi edeneda.
RT veidi taltunud sõnadevoolust nopiti välja ettepanek uus grupi juht valida, et Iff võib olla. Iffile oli tugev poolehoid.
Liikusime alla, oodatava ?? koolimaja poole.
Kohe tuli edasipüüdlejast RTle peale uus idee. Vaja ikka tagasi pöörata ja kui tema oleks grupijuht, siis tema läheks ette, vaataks raja üle ja siis juba teaks.
Väga järsuseinalise ribi harja mööda laotud rajalt avanevad vaated olid ühed reisi uhkematest. Vanad puhkuse- ja kultuskohad, kividest laotud stuupad ja hauaehitised tundusid pärinevat aegade algusest. Stuupa kivide vahelt turritasid rohututid, kujult meenutasid nad küll väga pudelit. Säilinud oli üks kivisse raiutud sarkofaag ja mõned lihtsama kujuga betoonist ja valgendatud suured hauaplaadid.
Kõige suuremal kivist barjääriga kultusväljakul laulsid koolilapsed ja üks paar tantsis. Sama nägime hommikul Gupha Pokharist väljudes, kus kooliõues tantsiv poiss kandis maski ja hiljem botaanika aias, kus suur kool väljasõidul tantsu- ja laulutundi pidas.
Kogu raja ümbrus oli kui pügatud muruga ja puhas. Selja taha kogunesid pilved, müristas ja kukkusid suured piisad. Seljatagune nägi ähvardav välja, kuid peatselt jõudsin banaanilehtede vahel olevasse lodge, kus meie lõbus kamp õlut rüüpas. Iff läks küll veel rada uurima, kuid teised entusiastid olid peatselt tagasi.
Vahepeal näitas lodge omanik oma maja tagant meile ka otsitava koolimaja kätte.
Poeomanikult oli peatselt tellitud hommikune riis, kandjad, öömaja ja päike paistis.
Kaupmehega lisasime kaardile mõned puuduvad kohanimed ja kauplesime kandjate hinna üle (250 Rs). Üks kandjatest tegi õrnalt nägu, nagu saaks ta aru koolimaja õuest algava viletsa raja käändudest ja seal asuvatest küladest. Lõpliku otsuse tegemine jäi luurerühma ja Iffi saabumise ajaks.
Väikese, tunnise nõupidamise järel selgus ei saaabunud, kuid vahepeal lahkunud porterite hädavajalikkus sai selgeks.
Õhtusöök nepaali riis koos ubade, kartuli, läätse leeme, sidruni, mandariini lõikude, redise, kurgilaadse vilja ja tundmatu rohelisega tõi ülemeeliku meeleolu. Pärast teed tuli suurepärane uni, kuid


Hommikul oma pesa aknast kohalikku noorust hiilides tabas mind äkkäratus, kui Peedu ukse lahti lõi. Peedu oli pinges. Kella seitsmene hommikusöök koosnes hoolimata tellimisest ja tellimuse kinnitamisest vaid teest. Ostsime veel terve paki küpsiseid juurde. Arutasime edasiminekut ja teejuhi vajalikkust.
Kell 7.15 ülendas Peedu ühe kohaliku mehe porteriks, ladus talle toidud selga ja pühkis minema. Viimastest meestest nägin veel Rauli ja Ülo, kellega vaikselt üles surusime. Ilm oli ilus, kuid varsti tundus, et teerajal pole meie matkasellide saapajälgi. Jätsime teele mõned kirjad ja olime varsti 2800 m kõrgusel.
Tee ääres eile bambusest latte lõiganud mees oli juba lauda valmis saanud ja lehma sisse kolinud
Leidsin huvipakkuva tee ja tõusin kurule, kus oli lubatud (George või) Chau Pokhari, tiibetlaste rikas asum. Küsisin kehakeeles perenaiselt joomise võimalikkuse üle ja laskusin tagasi.
Ülo läks koos kotiga üles jooma ja mina jäin poisse ootama, nautisin ilusat ilma, ronkasid ja kotkaid, päikese ringkäiku, karjaste hüüdeid, ahistasin 2065 Rs ehtega tiibeti naist, saatsin poistele Taplejungist saabunud suure trekkijate kambaga sõna meie saatusest, kirjutasin reisikirja, proovisin edutult jaki liha süüa ja kiirustasin siis loojuva päikesega võidu kurule.
Väärikalt ütles tuhmunud rahadest raske ehte täpse väärtuse naise saatjaks olnud mees, kelle inglise keel piirduski nende numbritega.
Viimaste päikesekiirtega jõudsin teha kiirvisiidi maja kõrval olevale perenaise poolt osutatud Milke Danda tipule, kus palvelipud tipu Gupha Pokari poolses ääres asetsesid.
Uskumatu avarus.
Roosad loojuva päikese kiired valgustasid veel hetkeks peaaheliku tippe Makalud ja Kanchchangat tuues nad lähemale. Sügavad, sumedad, hämarsinised, hallid ja lõpuks mustad orud sulasid öösse.
Hämaras elamus oli teed joonud Ülo, voodi ja õhtusöök olla ka lubatud. Vett toodi naiste jõududega kuskilt kaugelt.
Pimeduses toimetas elujõuline umbes 45 aastane naine, kellele õhtuks kogunes seitse meest toita ja joota.
Palusin juua. Perenaine poetas pliidi lähedalt tünnist neli peotäit paksu kraami kahte tumeda, silindrilise, otstest veidi koonilise ja pronksist vitstega vast 25 sm kõrgusesse tündrisse. Silindri kaane servale tegi ta valge nõiamärgi ja asetas siis pliidile.
Vahepeal pakuti istet pliidi ette ülimadalatele pingikestele, mis külaliste jaoks taimekiududest punutud ümara matiga kaeti.
Kaheaugulise madala pliidi kütteavas olid poole meetri pikkused peened rododendroni halud, mida vajaduse järgi edasi nihutati. Tule intensiivsust reguleeriti puude omavahelise asendiga, kasutatav asetus oli mitmekihiline ja ruumiline. Leek oli ühtlane ja suitsuta.
Päeval ei usaldanud ma ojadest eriti juua ja nii tundsin end pliidi tulest tulvavas soojas praguliseks kuivamas.
Bambusmattidest katusega maja oli ruumikas. Kolde valgusringist väljaspool oli jahe, kuigi maja esiuks ja hiljem ka otsauks pandi kinni. Öösel oli mõni kraad külma ja hommikul hall maas. Vahepeal lisati pliidile veel ühe ja kahe peotäiega tündreid lahjemate maagiliste riituste tarbeks ?
Kaks nelja peotäiega tünnikest pandi lauale, läbi kaane torgati hoolikalt valitud pulgad sisse ja lahkel käel suunati laua taha ka meid. Kõrvale istunud sooniliselt ja tõsiselt kaabuga mehelt uurisime võimalikke käitumisvariante.
Järgmise tunni imesime ohjeldamatult läbi pipaa (kõrs) tomba’s (tündrike) serveeritud changi (kohalik õlu). Uue õlle saamiseks valasime kaane vahelt lihtsalt sooja vett lisaks.
Leidsin soodsa võimaluse Kivistiku poolt kaasa antud kasukamaitselise, soolase ja vürtsise jakiliha kasutamiseks. Mehed natuke proovisid, pakkusin ka perenaisele. Perenaine tänas kummardades, samaaegselt kotikest kätega otsaette tõstes.
Meie toiduks oli riis, sibul, kartul, küüslauk. Enne patta panemist näidati toit külalistele ette, mille peale me noogutasime nõusoleku märgiks.
Kui perenaine oma jakiliha varud välja tõi siis ruttasin ma innukalt selgitama, et meie nüüd küll liha ei taha.
Pooles õhtus taarus saabunud vindine peremees köögist servatud laudadega seinaga eraldatud eluruumi. Chang !
Kõige elevam kontakt tekkis kujundlikult zhestikuleeriva kurttummaga. Kiiksuga poiss rääkis pikad lood paraplaaneritest, helikopteritest ja aheliku harjal asuva ilusa mägede panoraamiga ohverduspaiga olemasolust.
Heitsime meile lubatud pinkidele pikali. Hommikul Ülo seljakotti sattunud Peedu uus magamiskott oli soe. Kohalikele tehti asemed muldpõrandale. Kaabuga mees esitas laulva häälega stroofide lõppe venitades pikka (ja vana ?) lugu. Vajusin lee tulest nõrgalt valgustatud pimedusse enne laulu lõppu. Videot oli vaja.



Hommikul ärkasin ägeda pumpamise peale. Luksuslikus mehe reie mõõtu tomba stiilis pikas silindris luristati minutit kümme hallikat vedelikku., mida osade kaupa välja valati. Üsna kiiresti korjasid magajad voodid kokku ja noogutasime innukalt kinnitamaks oma huvi tseremoniaalse joogi vastu.
Jõime tibetian tia (tiibeti tee) kruusi raskustega tühjaks ja kuigi meile näidati ka tee pakendit olen sunnitud kinnitama, et Tiibeti tee on kui maisetu ja värvitu nõudepesuvesi.
Pärast topsi nepaali teed läks Ülo kalleid reisikaaslasi otsima ja mina tõusin üle härmas rohumaade Milke Danda harjale.
Valitses sügav vaikus. Avatud vaated kristallselges päikesetõusu järgses õhus panid mind kikivarvukil käima. All helendas Tamuri lisajõe hõbedane lint ja vaid Nepaalis nähtavad kaheksa püstist kilomeetrit.
Ligi meetrise läbimõõduga rododendronile oli langetamiseks lõke alla tehtud. Võtsin meenena kaasa kohaliku kirvekesega vanast puust lahtikangutatud tüki.
Hall ja lõputa hämarsiniste orgude varjud hajusid peatselt.
Harjal oli kaks tsinkplekist katusega kivist lauta ja palju ajutisi laagripaiku, kus ühel noortest bambuse lehtedest küljealunegi alles. Ühest katusealuse vaiast sain endale laskumisel vajaliku matkakepi.
Koos tõusva päikesega tulid orust kaarnad ja juhtisid mind kasutatava ohvripaiga juurde. ?- kujulistel maasse surutud ohvrialtaritel oli kollaseid, punaseid, oranzhe lillede õielehti, metallrahasid, säravaid kive. Sõnnikust vormitud lõhnaküünla alustel olid värsked kontsud. Nahksetest lehtedest vormitud tikutatud ohvriandide kausid olid kaetud veel punutud kuppeljate korvidega. Maasse löödud tokkide küljest looklevad looduslikest kiududest punutud köied ootasid uusi ohvriloomi ?
Loetavate tekstidega palvelipud noorest bambusest varrastes lehvisid nõrgas tuules palveid.
Altari juures oli aheliku teisest küljest tuleva vähekasutatava raja lõpp koos kividest laotud püha- ja puhkepaigaga. Kivid oli sammaldunud.
Maja juures sättis perenaine lõngasid maasse surutud 6-7 poolemeetrise vaia vahele. Laste abiga loeti äärtesse hallid ja keskele vajalik hulk valgeid lõngasid. Seejärel toodi kolm lapikut liistakat, hulk pulki ja nööre ning ca 25 aastaste kenade tütarde abiga pandi maja kõrval asuval platsil üles algelised kangasteljed. Perenaine tõi süstikud ja umbes 70 sm pikkused y otstega bambuslattidele põimitud lõngakoonlad.
Kahele hargile tõstetud pikilõimed tõmmati ümber punutud mattidel istuva matrooni piha kinnitatud pulgaga pingule, lõimede vahelt põimiti paelad läbi ja villane kangas sai. Vahepeal toodi koormateta jakikaravan alpi aasadele sööma. Sadulalaadsed pakkide alused võeti ära. Kellad sätiti kaela.
Üks loomadest näitas iseloomu, kuid puhkepingi taha hoidvad saatjad heitsid lassopaelad looma sarvedesse. Tasahilju saadi tagant üles lööva looma seljast “sadul” kätte ja loom sööma. Poolmetsikutesse loomadesse suhtuti ilmselge respektiga.
Tellisin hommikuse söögi ja andsin perenaisele 300 Rs. Peremees elavnes, tõi välja paberi ja püüdis midagi arvutada. Perenaine kahjuks lahkus.
Kiirel sammul mööda tormava Iffi fotokaga saime pilte tütardest ja majast.
Hommikuse söögi riisi, sibula, rohelisete lehtede kastme ja sidruniga tegi meile umbes 15- aastane terane perepoeg. Peremees jagas paar mahvi oma tubakalehest keeratud plotskist, murdes tuleta otsa ära nii enne kui pärast võõrale ulatamist.
Matriarh, patsidesse põimitud juuksed tagumikul õõtsumas, tuli meie kiirustava lahkumise ajaks.
Õhtuks oli halvasti pakitud kott Ülo seljalt naha väga ära hõõrunud.
Soojenduseks laskusime tagasi Gupha Pokarisse ja siis tõusime Gupha Pass’i nimelisele kurule. Tee oli ajuti 60o kaljude karniisidel, kus järsud kolmemeetrised tõusud ja langused, et jõuda järgmisele 5-6 sm laiusele eendile. Sellisel “teel” ei suutnud kuidagi ilma automaatpiloodita jaki või muu veoloomaga liikumist ette kujutada. Ülo ja Tiidu vaikse porina saatel jõudsime kurule ja veidi edasigi.
Kaugel all paistis suur rohune jäänukkaljude ja ojaga eenduv tasane “poolsaar”.
Puhkepauside ajal kuulsime ka eilsest poiste rännakust kohaliku pooljuhi jälgedes, õhtusest järsust võsasest tõusust ja vägevast joomingust kohalikus kõrtsis, kus Raul end haigeks külmetas.
Õhtul olid leebunud rännumehed taskulampi oru sügavustesse vilgutanud, kuid ei vastand ükski hing.
Tasakesi hiilis ligi öömaja igatsus, kuid kõik vähegi tasased kohad olid riisi põllud või kitsukesed talu õued. Veidi segadust tekitas sõidutee laiune alguse ja lõputa rajalõik kuid lõpuks õnnestus siiski ülaltnähtud rohusele ninale viiva teejupini jõuda. Peedu asus peateele telgi kohta valima, Tiit kukkus esimesele tasasele platsile, kuid Iff jõudis viimase banaanipuu alla. Kõigest moosimisest hoolimata ei õnnestunud mul telgikaaslasi imeilusale sarkofaagidega neemele meelitada. Vanematel sarkofaagidel oli päike naivistlikult naeratav nagu Eno Raua “Jussikese seitsme päevas”. Hilisematel stiliseerituna.
Magasin üksi, kui tühjuse kohal asuval nukil vaid magamiskotiga, saades taevalikult õndsa elamuse. Naersin ja nutsin samaaegselt.
Tähistaevas magamise illusioon tekkis ka allpool silmapiiri kaugel orus säravate talude ja kandjate tuledest.
Võiks juba koju. Mida enamat võiks veel oodata.
Jäin magama raatsimata prille ära võtta, kuid esimesel ärkamisel oli kõva kaste juba koti märjaks immutanud. Panin nüüd seljakoti tuulevarjuks, kõik sokid jalga ja sättisin Ennu hundinaha (Jack Wolfskin) korralikult peale. Padjaks jäid vaid kaks tühja plastist joogipudelit, mida veidi sõnnikused püksid paigal hoidsid.
Kinnaste kättetõmbamine mõjus unerohuna.



Viimane päev mägedes.

Unisena tundusid Himaalaja klassikalised postkaartide vaated pealetükkivalt kiiresti vahelduvat.
Mustvalge koiduvalguses Himaalaja, lilla ja mustaga Himaalaja, esimene päikesekiir ja päikesest kullatud tippudega Himaalaja, kordumatud päikesetõusu sügavsinised kumad orgudes.
Telkide juures vilkus juba Arno ja Iffi sini- ja punavalge riietus. Tublimad tegutsejad olid väljas koos päikesega.
Mütsis ja heledas riietuses preester kiirustas üle sarkofaagide neeme allpool asuvasse pühapaika. Pikalt kummargil olles luges ta palvet ja asetas midagi maha. Hiljem kogunes kokku suurem seltskond ja kohendati rohumaale kuntslikult juhitud oja sängi.
Kurbusega leidsin, et öösel laulnud inglihääled olid kaasa viinud mu paljunäinud taevakirja tassi koos Rauli moeka punasest plastist kruusiga.
Asjade pakkimine edenes kiiresti tänu 800 Rs nõudvale vanamehele. Külanaabrit muigamapanev jalgade trampimine tõi kraakleja eidele siiski 100 Rs, mis vanapaari heledahäälselt naerma jättis.
Astusime pikal sammul mööda kiltkivist treppe alla. Jõudsime lubatud apelsini ja muude õitsvate puudeni. Esimeste väliselt väheütlevad viljad tõid kilked vanade meeste suhu. Ostetud greibid 2,5 Rs võtsime puu otsast ja olid tõesti maitsvamad kui kodused. Lahkudes sain külatüdrukult suured greibid ühe ruupiaga ja lisaks veel sidruni kauba peale.
Kitsast ojast korjasin imeliste virvendustega kiltkivi, kuid unustasin enne kotti panemist järgmisse puhkepaika, kus … oli oma juurtega puhkekoha müüri pikali lükanud.
Olime tagasi subtroopikas. Peaaegu igas puhkekohas oli oma laiavõraline iidne püha puu. Kas puud on säilinud, kuna kütte järgi vajadust ei ole või kliima ja kommete erinevuste tõttu ma ennustada ei oska.
Kõik nähtud pühakohad olid küll väga sarnase põhiplaaniga. Päris oru põhjas oli seinte ja vana, veidi laguneva kivikatusega kivine puhkekoht. Samas oli vaid Dobhani militaarjõu hoonel samalaadne katus.
Teeäärses talus tegi sulgedega peaehtes vanamees trummi ja tamburiini monotoonse rütmi saatel tantsutiire ja kõrtsi ees esitasid nokastunud mehed õhinal Desured.
Paistis silma, et riisi kasvatamine nõuab põldurite koostööd, kuna vee põldudele juhtimine määrab nende kasutamise rütmi.
Vana pühapuu ja majasuuruse kalju kõrval elav vanahärra sõnas pikema tervituse, mis sisaldas ka Namasted. Siinse nõlva laste tüüptervitus kõlas “Namaste, give me one pen please.”
Esimene jõele avanev vaade sundis foto aparaate haarama. Ilus sini-valge jõgi.
Külla jõudes selgus, et esimene jõgi pole veel Tamur, kuid viimases peatuspaigas Udo poolt väljaöeldud mure raftide ja giidide olemasolu suhtes lahenes poole tunniga.
Poisid olid küll luurest tulles nii lontis olekuga, et jõudsin Iffi pakutud bambusparve Ra-3 üle mõelda.
Hotelli saime teise korruse võnkuva savipõrandaga suurde tuppa.
Konkureeriva külmikuga baari õlle hind langes küll 130-lt 100 Rs, kuid meie kõõrdsilmne peremees teatas usalduslikult oma 90 Rst õllest. Kuna olime kokkuhoiu rezhiimil siis lubasime õlut alla tellima minna.
Omanik tõi ikkagi kuus õlut üles, kuid säilitasime ideoloogilise kindluse lubamata tal pudeleid avada.
Esimesena murdus Raul, siis Iff ja niipea kui pudelid olid tühjad olime veel vapramad ja kindlameelsemad kui enne. Omanikult saime maitsvaid apelsine ja riisi ning ülemeelikust ei tekkinud vaid tundmatu Tamur Khola tõttu. Mehed olid keskendunud ja veidi väsinud.
Hotellist esimene käik viis jõe äärde pesema. Pärast leidsin kivide vahelt ränikivi tükke otsides ka münte. Olime ohvripaigas. Samas altaritega ja riisipõhust katusega pühapaik kahe jõe ühinemiskohas oli hooldamata.
Õhtul tungis meie õdusasse hotellituppa lärmav kamp kohalikku noorsugu, kes oli meile nõus hommikuni Desured laulma. Et neil igavaks ei läheks palusime muid laule ja tantse kah, kuid üsna ruttu olime sunnitud loovutama 50 Rs, kuna jälle kõlas Desure !
Deev juhatas rahvalaulikud lahkel käel välja, kuid üsna pea jõudsid nad oma kontsertturneega kõrvalmaja ette. Vahelduseks lasti paar kõva kärakat ja juba alustasid kuked. Toa iga seina taga oli neid kaks ja kõik rõkkasid kireda. Raskest ööst pahurad vist.
Kõrgel kurul, omanikust kaugel ja 0o juures hakkas priimus ka Arno käes kustuma, kuid nüüd lahvatas see liigse innukusega põlema. Tiit lämmatas vana vaenlase kärmelt märja kaltsuga. Lohistasime asjad jõgede vahelisele neemele ja loivasime lämmatavas palavuses, kuni Deev ämbripoest saabus, ühtlasi teatades oodatud Tamuri giidi tulemata jäämisest. Nüüd veele !
Helesinise veega ja valge vahuga jõgi tormas kitsas ümarate kividega palistatud sängis. Põnevil Tiidul käed värisesid, kuid rabelemine- rabistamine esimestel maabumistel- luuramistel maandas ootusärevuse ruttu. Tamur oli tänu vähesele veele meile jõukohane.

9.11

Adrenaliininaudingud. Uhked kärestikud, kerge väsimus ja koduigatsus. Õhtu vastaskaldal asuva kosega ilusal kaldal, kuid keset rada. Tiidu alukad ja T-särk pandi tuuri.

10.11

Vägevad augud. Vara veel koju minna.
Raul kasutas üht viimast kärestikku esimeseks üle parda hüppamiseks. Ülole jõudis poole lennu pealt veel aeruga silmade vahele äsada.
Õhtuks jõgi rahunes. Varajane laager ilma publikuta. Pikalt sooja päikest. Idüllilises vaikuses kohises vaid üksik perioodiliselt kokkukukkuv auk.
Pikad ööd tekitavad aega koduigatsuseks.

11.11

Hommik pilvedega dþungli latvades, minu kokanaat lokkis nuudlitega.
Tiidul jalg niru näoga. Terve päev jõgi lai ja igavavõitu. Kalda kuivad, üksluised ja inimtühjad. Õhtupoolikul ajuti tugev vastutuul. Iff soovis terve päeva aerutada aga teist kätt ei leidnud. Õhtu vähese publikuga varisemisalti järsaku all. Lapsed põletasid alet, mispeale Arno pedagoogilised mõjutusvahendid lagedale otsis. Tuli väike rändsalk, kes Ülo arahiispähklite ja mandariinidega üle külvas. Ülo fantaasia lendas hoogsalt, kujutades valge mehe rakendusi kohalikus külaelus.
Varjulise ranna tõttu tegime kolm grokki sidruniga. Giidid keetsid riisi.
Kui üle-eelmine Iffi öö oli kolleegi abikaasaga ja eilne unetu siis täna muutsin ta uniseks vaid tunnise looga purjelauandusest.
Raul on jälle terve ja magas hommikusöögi maha. Teiselt kaldalt ujus kohalik playboy üle ja tagasi läks vaid põlvist saati vette vajudes. Niru Jeesuse koopia.

12.11

Päev lõbusa hooga lupsudes. Ainuke “5-“ kärestik tuli väga vaikselt välja, kuid tekitas kõrvalt hiilinud suures lodjas pingeid. Õhtuks oli Peedu nii läbi, et telgipõrand jäi kortsu. Sai Tera käest riielda. Päeva naelaks oli puhaste kõrgete tornidega kitsas kukkumine. Vees jäid kõigil suud lahti ja silmad särama, kuid kui Arno pärast kaldalt käis kohta uurimas polnud nähtus midagi erilist.
Käib meeletu toidu hävitamine. In on piimapulbriga Nepaali tee. Õhtul oli seene, kana supp kartuli klimpidega ja lokkis nuudlitega. Teiseks roaks veel riis lihaga. Tekst hakkab tõeliseks matkapäevikuks muutuma.

Ööd olime legendis märgitud laagriplatsil, kus oli õhtuni paksult lehmasid, kuid puudusid kärbsed. Järjekordne Piibli illustratsioon.
Millest toitus hommikul otse Udo näo kõrval olnud tohutu ämblik, kelle loomisel vanajumal küll pliiatsi joone jämedusega liialdanud oli, jäi ebaselgeks.

Õhtul elavnes Tera käratades endale viidates, et tänu kellele te üldse elus olete !

13.11

Söögiks veidi laiaks litsutud spagetid piimapulbri ja dþemmiga, riisipuding eile ülejäänud riisist, millest osa kohalikele jagasime.
Kohe laagripaiga taga oli kärestik, mis legendi hindest hoolimata koledaks tunnistati. Tera tuli välja jutuga, et giidid ei taha sõita. Tegelikkuses tuli peale giidide meile veel Udo ja tulime vaikselt läbi.
Terve päev oli mõnusaid sulinaid, kuni voolus turritavad kaks kivist sõrme mulle üsna ebasümpaatse mulje jätsid. Ülo rullis lahti stsenaariumi, kus hammas paadi põhja ära lõikab ja lodi kui baranka torniotsa jääbki.
Koleda rezhii järgi roniski teine raft meie silme all täpselt tagumise hamba otsa, kuid üllatavalt rahulikult tõi paat nad alla tagasi.
Jõel oli sobiva kõrgusega vesi, hilisemal ajal sõites pidi lisanduma üks aerutamise päev.
Lõpukanjonis tegime videot ja nägime kärestiku nime (Bat below) kohaseid nahkhiiri koopasuus sagimas
Kohalik traditsioon nägi lõpetamise riitusena ette aerulabade ülestikku panemise ja siis aerudega avaneva õie laadse liikumise tegemise. Või oli see hoopis üle parda kukkuva meeskonna aeruliigutuse imitatsioon.
Mõttes kõlas mul ilus- ilus laul sõnadega “it’s over when it’s over”
Lõpetamisest elevil kargasime Sun Kosiga ühinemise neemel vette, ujusime, pesime endid ja pesu. Arjen tegi video jaoks tagurpidi salto duubligi.
Kuulutasin oma kadunud prillid tagaotsitavateks, kuid kuna pakkumisi ei tulnud olin sunnitud nad ise jõe põhjast üles leidma. Olin koos nendega vette hüpanud, kuid vool oli nad madalasse tagasi toonud ja nii tundsin neid jala all juba esimesel sondeerimisel. Vahva.
Samad prillid leidis Andres pärast kolmetunnist sukeldumist üles ka kevadiselt külmast ja kihistunud veega Võrtsjärvest, mis suunab mind arvama, et järgmiseski eluringis tuleb neid kasutada.
Pesin pükstest trekingu higi soolarandid, sõnniku ja muu välja ning tegin katse jahutada õlut aurustuva püksisäärega. Päikese käes oli ?t muljetavaldav, kuid kui vähenegi tuul vaibus ja päike loojus jäi ?t õlle ja õhu vahel vaid 4o.
Tera jagas toimkondasid ümber, kuid vaid Raul tundis end süüdlaslikult kord sissemagatud hommikuse söögitegemise tõttu. Peedu hiilis vaikides kõrvale, kuid finantseeris Deevi soovitatud lõkkepuude ostu 50 Rs.
Deev oli külas rikas mees ja pruukis lõbutibisid (pleasure girls). Meie lõbud piirdusid valgete kettaheitjate piilumisega, kes Sun Kosit lõpetasid. Jälle oli kohalik giid uhke isane.
Õhtul astus Iff kakaoämbrisse. Pärast olid pidulikud kõned ja Alaskas käinud piirituse kvaliteedi kontrollimine.

Uus päev.

Hommikul oli Ülo 5.50 Iffi äratamas ja enne udu hajumist oli õlugi haihtunud. Star oli ikka niru õlu. Lappasime uniselt asjad kokku, kihutasime templisse läinud valgete grupist mööda ja 9.30 olime … kohal. Jälle matused, seekord nelja nurka püstitaud puuga.
Uue transpordivahendina möödus suurte ratastega härjakaarik, mille 100 W-st kastidest kohalikku popmuusikat mürises.
Meie buss juba ootas ja üsna pea olime laudsiledal Induse madalikul, Terais. Tee kulges peamiselt kanalite kallastel.
Riis oli koristatud, lompidest püüti kala, keedeti suhkruroogu, künti härgadega põldu. Töö lõppenud, lontisid härjad kodupoole, saatjaks adra all lookas olev peremees.
Peagi põllud lõppesid ja algasid ulatuslikud liigniisked soostunud alad. Peatselt jõudsime pikale tammile, mille taha kogutud vesi maad rikkunud oli. Ala nimetati Sun Kosi Wild Life Reservad’iks.

Giidid soovisid korrata õhtut hotellis ööbimisega, kuid kommunistide streik ei oleks bussijuhti järgmisel päeval linna lubanud. Järgmine kraaklemine tekkis Trisuli jõele tehtava haagi tõttu, mis teekonda tunduvalt pikendas, kuid vaidlustes lubatud 24.00 asemel olime Katmandus juba kell kümme.
Uuesti kodus. Poole hommikuni sai TV-d vaadata ja toasusse lohistada. Mõnus.
Vist.





Uus päev

Naaberõue, kus meie saabudes riisi koristati olid vastu talve peenrad tehtud ja taimed juba rohetasid. Hotelli katusel selgitasid valged hinduistid Tiibeti külastamisega ja seal olemisega seotut.( Hiina viisa, Tiibeti piiri ületamine vaid grupina, ja kui saa siis re-entry 50 $, lodge pole, kallis, kuid usklikele väga oluline piirkond.
Postkontorist, mille aknaesises traatvõrgus väike klienditeenindus ava oli, ostsin Sun Kosi piltidega marke, rääkisin Avega poolteist minutit telefonis (300 Rs), peaväljakul sõin kommude streigi tõttu mõnusalt tühja linna puhtas õhus mandariine.
Saatsin postkaarte, tuulasin vääriskivide poodides, valisin ja jõin kohalikku teed, leidsin asjaliku giidi, kellega üheksaks hommikul saride jahiks kohtingu määrasime. Kaupmehed kartsid kommunistide löömamehi. Täies varustuses politsei ja sõjaväe valvesalgad veetsid päeva bussides ja autodes.
Raul käis veepargis ja Iff ahvitemplis.
Laenasin õhtul 1000 Rs ja asutasin sööma minema. Olin veel valvelauas infot korjamas, kui riisitera juba sabas oli ja imestades, et ma kaugemale jõudnud ei olegi küsis raha tagasi.
Võtsin oma hõbedase lusika kaasa ja otsustasin uue 500 ruupiaga kohalikke söögikohti üle vaadata.
Nälg ajas mind esimesse restorani, kuid riis oli külm ja olud kõledad. Üks kohalikest rääkis sotsiaaltööst ja külast toodavatest lastest, keda nad aidata soovivad.
Läksin nüüd kitse momod sööma ja sattusin Seitsme Nurga restoranis tsiklimeeste peole. Uksel lõi valvemees endiselt kulpi ja väikesed hiinlannad sebisid ettekandjatena. Külastajate hulgas ei olnud ühtegi naist ja hiljem kohalikega oma naisega õhtul lõbutsemas käimiste kohta arupärimistele vastasid nad mõistmatusega.
Tantsijad astusid usinasti üles. Ruumi nurgas asuvas vineerist putkas toimus lavariiete vahetamine. Nägin india tantse, kuid ka joodiku mehe ja karske naise lugu moodsast ajast.
Kuudi seinal oli inglisekeelne silt, mis keelas tantsimist.
Laudkonnalt kokkukorjatud raha lavale loopimise eel peoperemees siiski paar tantsutiiru lava ees tegi, kusjuures suurem populaarsus oli traditsioonilistel tantsul (või solistil).
Lavale sadanud raha korjas kokku mitte esineja vaid keegi teine.
Tantsijad teatasid oma huvidest seestpoolt kuudi uksele koputades. Neli-viis naistantsijat ja kaks meest tegid päris tihedalt lisanumbreid.
Soovides õhtule pääseda viskus saalist välja tüüriv tantsijanna teda saatva poisssõbra ja tellijate vahele, lõhkudes nii sidemed tellijate ja täitja esindaja vahel.
Saalis oli üks valge veel, kes kahjuks ka rohkem kohaliku rahva lõbustuskohtasid ei teadnud.
Tantsunumbrite vahel jooksis priske rott üle pudelitega kaetud riiulite baariletti katvasse riisipõhust katusesse.
Tüürisin WC-sse. Avatud uksega naiste kempsus võttis esinemise lõpetanud tantsijanna meiki maha ja vahesein meeste ja naiste poole vahel oli alla kahte meetrit.
Restorani vets oli polüfunktsionaalne, olles nii dushshiruum, kui pesuköök. Suur kausitäis pesu ligunes ebamäärast värvi vees.
All ukse kõrval olev ruudukujuliste avadega riiul osutus kiivrite garderoobiks ja kulpi löödi innukalt.
Kell üksteist oli linn täiesti välja surnud.
Hotellis olid poisid põhjalikult kohalike viskisid ja brändisid testinud.

Uus päev.

Rõve poepäev, kuid ka tore sari müüja.
Vajasin raha, kuid hommikusel ajal soovitakse valuuta vahetamisel passi näha. Haarasin rahulikul hollandlasel T-särgi hõlmast ja tema passiga olin varsti esimeste päris omade ruupiate omanik.
Kohalikus magusa poes viisin läbi ulatusliku magusa testi, mille tulemusel pidin kiirustades külastama kohalikku Holiday Inn kirja kandvat ja Coca- cola punavalge reklaamiga täielikult kaetud toidukohta.
Väga madalast (ei kannatanud juba hästi kummardada) uksest juhatati mind põrandasse valatud malmist süvendiga ruumi, kuid saadud kõhutõbi osutus lühiajaliseks.
Olin hilisemate pettumiste vältimiseks endale nädalase kõhulahtisuse kindlalt sisse planeerinud, kuid mu düsenteerijaga seotud kõrgendatud ootustel ei olnud määratud täituda. Tundsin lausa ebamäärast rahutust- no võiks juba juhtuda.
Ostsin nüüd pettununa teed ja postkaarte, mis hilisemas elus aitasid mul oma albumit koostada. Ehk on õige koht ära märkida mu reisikaaslaste suurepärased fotod matkast, iseäranis Rauli, Iffi ja Udo omad.
Veel sain lohutuseks teada Tiibeti tee valmistamise nõu nimetuse– potetia, ja tee klassifikatsiooni (kohaliku poodniku andmetel)

Parim on SFTGFOP, ehk special, fine, tippi, golden, flavor, orange, piko

Tähistus
Sama
Sort
SFTGFOP

1
FTGFOP

2
TGFOP
Superb
3
GFOP

4
FOP
Golden
5
TGBOP

6


Sattusin tahtmatult linna äritänavatele ja nägin kohalikke rikkureid ja nende ilusaid naisi. Õhtul sukeldusin vanalinna kitsaste tänavate ääres korisevatesse ja pimedatesse urgastesse, kuhu kohalikud kõige innukamalt sisenesid. Sõin kahed momod (14 ja 12 Rs) istudes vaikselt nurgas ja jälgides mehi, kelle nahk, särk ja tõsised näod olid tumedamad kui öö.
Iff käis Patanis ja Raul nänni tuuril.

Uus päev

Hommikul suundusid meie agressiivsemad poisid elevantidega ninasarvikujahile. Minu üksildased ööd lõppesid, sain endale voodikaaslaseks Tiidu.
Hommikusel teel kiidetud ahvide templi poole leidsin lähima lehma 50 m kauguselt Katmandu peatänavast ja puu mõõdus lilla- kollase õiega daalia puu. Jõgi oli möödunud kolme nädalaga kõvasti alanenud, paljastades räpased setted. Üle toorheitveega täidetud jõe viis laudadest jalakäijate sild.
Teisel kaldal toimus pidulik üritus, kus poistel pea paljaks aeti. Pealaele jäeti vaid porgandipealsete laadne tutt. Õlgedest tulease, kus juuksed põletati haises veel õhtulgi.
Pidulised panid jõe vett otsaette, pesid käsi-jalgu ja nõusid. Peagi pöördus protsessioon pühakotta tagasi.
Ahvi templi lähedusest andis märku usutööstuspiirkond. Kõik töökojad olid tihedalt ametis lippude, helmeste, pärgade, küünalde, kujukeste, palveveskite, trummide, taldrikute jm tootmisega.
Järsult templisse tõusva trepi lõpus kasseeriti 50 ruupiat ja sain turule. Stuupade ja pühakodade seinte ääres olid riiulid lookas kui kaubamajas.
Luusisin tagaõuedes, kus makaagid magasid käevangus, prügis, okstel, lootes tegeliku eluga kohtuda.
Mungad olid hästi toidetud, varjatud õuedes ka lodevates poosides ja lärmakad nagu noored ikka.
Kogu platood piirava müüri tagune oli tihedalt prügiga kaetud, kuid oli näha ka põhjalikult tehtavat koristustööd.
Tülitasin kohalikku, kellelt püüdsin Loodusloo Muuseumi asukohta teda saada. Noorhärra selgitas mulle pikalt kuivõrd mõttetu on seesugune muuseum ja kuivõrd olulised on kloostrid, mis lubavad inimestel saavutada hinge ilu.
Meie lähedal oli vast hiinlastest paar, kus poiss oma tungivate soovidega kohalikus talitsetuses silma torkas.
Tänavavalgustus postid olid kõik okastraadiga kokku mähitud. Algul hindasin meetmeid ahvide vastasteks, kuid lõpuks arvasin, et lampe on vaja kaitsta krattivate inimeste eest.
Saamata muuseumist midagi teada sammusin veendunud taarausulisena kloostri lõunatrepist alla ja imede imena oligi esimene maja otsitud muuseum. Kohaliku kaardi alusel ei saanud see nii lähedal kuidagi olla.
Pilet oli kahtlustäratavalt odav (10 Rs). Pileti müüja teatas kindlalt oma kohale istuma jäädes, et 100 rahast pole tagasi anda. Koledat nägu tehes ehmatasin ta siiski raha otsima ja kümne minuti pärast olingi ekspositsioonisaalis.
Tugev naftaliini hais ja tolm on esimesed muljed. Kõik on põhjalikult ligadi-logadi, kuid tõenäoliselt leidsin palju looduses nähtud loomi- taimi- linde.
Tsikaad: Insects, Praying Mantis, Mantis species
Puu aastaringe imiteeriva mimikriga liblikas oli vast Angled castor
Liblika, kelle arvatavat munemist ja surmaagooniat ma ühe kärestiku eelsel niiskel liival jälgisin, leidsin ka üles. Liblika nimetus ei paistnud, seetõttu tõstsin kasti katva vitriini ära, sikutasin liblika koos nõelaga välja ja sain nüüd kätte tiibade varjus olnud infolehekese. Leht oli üsna ära söödud, kuid teksti hiljem raamatupoes täiendades sain kokku: Doris Preacoch, Papilio Paris.
Liblikad on Ida Neaalis tunduvalt suuremad. Näidiseks oli Papiliost veidi suurem Great Windmill, Atrophaneura dosarada dosarada (idast) ja Atrophaneura dosarada ravana (kesk nepaal)
Vennaliku abina oli saadetud ka üks pisike venekeelsete kirjadega mardikate kast.
White necked stork, Ciconia episcopus oli jõel nähtud kurg. Kuivadel nõlvadel sibanud sisalik oli vast Agamas, Caenus Japalura
Kuningkobra klaaskast higistas. Osa taimede klaaspurke oli kaanteta, kaks ekspositsiooniruumi olid muuseumi töötajad muutnud oma kabinettideks ja tiigri pea topis oli tolmunud 1954 aastal lastud printsi jahitrofee.
Kahe tunni jooksul nägin kahte külastajat.
Sõin ringtee äärses söögikohas juurvilja pagoodid ja harukordselt maitsvaid maiustusi.
Suundusin linnast välja. Vaikses äärelinna tänavas auto ratta all oma jalaluu murdnud koer kiunus läbilõikavalt.
Järsul tõusul voolas kanalisatsiooni osaliselt treppidel.
Aegajalt puhates tõusime koos katkiste kandadega mungaga ja kahe telliseid täis korviga kandjaga aeglaselt kõrgemale. Kohalikud aiad olid maisivartest, kuid ka okastraadist.
Kõrgendiku tipus asuv klooster oli vaikne. Eluruumi rõdul silmasin valget meest ja rohelisel välul oli valge paar tekil lebamas. Mäeveerule rajati betoonist Buddhat ja linna poole laskuvat treppi.
Avara õue ümbritseva ruudukujulise magamiskorpuse hästi püsinud kvaliteetne betoon ja krohv oli seotud vast kohaliku kliimaga, kus negatiivseid temperatuurid puuduvad.
Vanas punaselt ja kollaselt värvitud peahoones kolistasid ja pasundasid mungad.
Laskudes künka tagaküljelt nägin räsitud värvides pruune- halle riisipõldusid ja jahenevas õhtus kiirustasin tagasi linna.
Eeslinnas olid esimesed klaasitud tuulekojaga, korraliku haljastusega ja õues lebavate tõukoertega majad, mis tänu palvelippude rohkusele seondusid eelkõike usuliidritega.
Ahvitempli mäe jalamit ümbritses rohkete stuupadega müür, milles lõputu hulk vaskplekiga kaetud palveveskeid. Osa neist meie pukktuulikute mõõtmetega, mistõttu neid ümbritsesid majad ja stuupad. Suuremad veskid tegi päris kõva kolksu, kuid usin hing oli teda terve ringi vedanud. Et jumal ei saaks saadetud palvet maha magada?
Iidsetel puudel väänles kolmandiku meetri jämedusi meie vahalillega sarnanevaid liaane.
Müüri jalami kvaliteetsel kiviteel kiirustasid palvehelmestega naised. Rahulikult vestles helmeid sõrmitsev meeste punt.
Muinsusväärtusega pühamus leidsin esimene veevarustuse pumpla ca 30 kW masinatega ja mitmeastmeliste pumpadega. Juuresoleval infotahvlil olid toodud omanik, koordineerija, projekteerija, organiseerija, finantseerija, tegija action grupi andmed. Ehitati antud piirkonna alternatiivset veevarustuse süsteemi.
Sõin vanalinnas õhtusöögiks jälle momo. Teenindava poisi näos säras äratundmisrõõm ja kuna eile jätsin kogu terava kastme järgi, serveeriti nüüd kaste eraldi topsis.
Maiuste ja tee eest küsiti kõrval kohvikus 50.
Õhtu edenedes sattusin joogikohta, kus 10 ruupia eest klaasi rakshi’t sai. Jook on nõrgalt destilleeritud marjapuskar. Sakumendiks olid kitse südame tükid, pühvli jala siseliha ja muid delikatesse.
Tutvusin 42 aastase selliga, kes oli peidus oma riiaka 29 aastase tiibetlannast naise eest. Kodus oli kaks toredat last ja mulle ei jõudnud perenaine oma riiakat poolt esitada. Elati vabaabielu.
Üüritud ühetoalise korteri eest maksid nad 2000 Rs. Toas oli värviTV, metallist, Mistra põrandal, kohalikus metallitööstuses toodetud puhvetkapp.
Mees elas juba viisteist aastat Katmandus. Ametilt kirjutusmasina remontija
Naine oli vaese külaelanikuna linnas viie aastased kursused lõpetanud, kuid tööta.
Kella kümnest hotelli sammudes nägin kohalikku veekadude avastamise ja likvideerimine üksust kirkaga asfalti lõhkumas, kus 30 sm sügavusel asetsev toru peagi kätte saadi.

Reede,
Botaanikaaia ja transpordiga tutvumise päev

Transpordivahendid ja nende signaalid.

Proovisin hommikul ratast laenutada, kuid lõpuks selgus, et rattateede puudumisel botaanikaaia külastamiseks ratas ei sobi. Thameli ristteelt haaras mind oma motorikšasse kohalik sohver, kes kaarti tundmata ja teadmata botaanikaaia asukohta lubas mind 150 Rs ära viia. Ilma vedrustuse ja amortisaatoriteta sõiduriist kihutas ja hüples tee konarustel hullusti. Sõitjalt on nõutav hea tervis.
Kui olime ringteel õige teeotsani jõudnud sai sohvrile selgeks võetud ülesande maht, kuna kümme kilomeetrit üles mäge suunduvat teed ootas ees. Mees jäi väga õnnetuks, kuid lahkusime rõõmsatena. Sõin ristteel asuvas magusa restoranis ja asusin bussiliiklusega tutvust sobitama.
Õnneks seisis tänavanurgal sama suuna huviline kohalik naine. Vaid talle teadaolevate märkide järgi busse eristades hakkas ta õige bussi korral kõvasti lehvitama, kuid ustest välja rippuvate reisijate tõttu buss ei peatunud. Järgmisena peatus kohalik külluslikult ehitud veoauto, kuid mu tärganud lootustel ei olnud määratud täituda. Võeti ainult tädi.
Järgmisel bussil andsid uksed kinni ja mina sain otse juhi tooli taha seisma, kus tänu astmele sain sirgelt seista. Buss tühjenes ruttu ja siis kasseeris konduktor mult 5 kohalikku raha. Suure täituvusega ajal saab konduktor raha tagant uksest sisenejatelt ja juht arvleb esiuksest liikujatega. Armatuurlaual hoitakse raha ja reisijate pakke; riisi, kanu ja muud. Väljumisel jagab juht küsitud pakid lahkujatele välja.
Ilusad riisimaastikud läksid üle eelmäestiku metsadeks ja samas oli ka oodatud taimeaed.
Teel nägin erakordselt kõrgeid mutant kitsesid.
Väravahoone avariiulilt leitud kahjurite tunnelitest puretud raamatuga suundusin plant huntingule. Hea elupaik isegi satikatele.
Mõnele puule oli ikka roheliseks värvitud silt külge naelutatud, kuid tsingitud pinnalt olid kirjad maha koorunud. Määrasin ühe puu, Alnus nepalensis, mille istandusi nägime esimesel mäe päeval. Noori puid kasutati telefonipostidena.
Aeda külastasid kaks suurt kooli ekskursiooni. Lastel ilus koolivorm purpuri ja valgega, õpetajannadel lilla ja mustaga riietus, kõigil nimesildid rinnas.
Suurt hulka lapsi loendati enne liikuma hakkamist. One yes, two yes …Õpiti tantse ja laule. Jälgisin usinasti kahe poisi esitatud tantsu ja olen püüdnud seda Bonnies & Clydeis vahese eduga ka ette kanda.
Teine kooli grupp riietus sinisesse ja valgesse.
Gruppidele avati troopika maja, kus oli põnev pudelpuu tüvega, banaani varrega ja datli lehtedega puu. Kõrval olev datlipalm oli küll veidi vähem lopsakate lehtedega.
Varrega banaani lehti kandev taim õitses ??? õitega, kus valged õielehed ja lilla põhikujund. Olid mõned orhideed, kask, palju kummipuid.
Kaktuste, orhideede jm majad jäidki suletuks.
Territooriumil olid väikesed põõsad mille punased ja rohelised korralikult triibustatud väikese tomati mõõdus viljad, kõõlusjuurtega vanad puud, kipslille laadne liaan, musta lepa laadse tüvega rododendronid.
Kollased ja punased jõulutähed ja helelillade kollase südamikuga lill puud.
Lillepeenardele oli vastu talve palju hernest külvatud.
Kohalike grafomaanide innukast kirjutamisest olid agaavid pea lehtedeta, mägedes kasutati enda jäädvustamiseks bambuse tüvesid.
Niiskemas kohas oli 20 sm kõrguse jänesekapsa kulttuur. Väetasin veidi kallade võsa, mille tugevad lehed sobisid ideaalselt püha ürituse lõpetamiseks.
Tagasiteel huvitusin maakividest laotud 60-te stiilis saunast, mis osutus pumplaks. Lagunenud 25 m tõstekõrgusega suured pumbad olid Officine Bühler’ilt, Shveitz.

Laupäev, mägiratta päev, teine käik paradiisi.

Üle- eile nähtud hallid- pruunid talvised põllud tekitasid pettumise kartuse, kuid ikkagi soovisin reisi teisel päeval kogetut üle vaadata. Kohalik vanim mägiratta tuuride pakkuja kinnitas eile samuti antud regiooni sobivust rattasõiduks. Ratta valimine ei läinud just kergemalt kui eile. Seitsme nurga teel oli uusi üritajaid, kuid väikese raami ja lühikese sadula toruga rattal käisid põlved lõua alla. Paluti veidi oodata, kuni saabub suurema raamiga ratas.
Saabunud ratas oli vinge amortisaatoriga ja konsoolina eenduva sadulaga, kuid viiemeetrise raadiusega prooviringil kukkus ära üks pedaal !
Mulle jäigi veidi mõistmatuks rentijate soov tehniliselt täiesti õnnetus seisukorras olevaid rattaid välja anda.
Katmandu Guest House kõrval tänavanurgal asuvad sellid, kes eile püüdsid mulle loperguste rataste ja kandiliste kuulidega pisirattaid rentida (küsisin pärast prooviringikest raha tagasi) leidsid täna mulle ratta millel mu pikad jalad hästi pedaalideni ei ulatunud. Ratas oli mudane, mis viitas tema kasutamiskõlblikkusele. Tegin katset end kindlustada võimalike rikete vastu pakkudes tasumist peale kasutamist, kuid mehed kinnitasid, et võin sattuda liikluses avariisse ja siis ei oleks neil kuskilt raha võtta.
Vestlusest julgustatud sukeldusin tänavamöllu. Õhk tänavatel oli talutav ja raskustega kohanesin vasakpoolse liikluse omapäraga. Osaliselt tuttavatele teedele sattudes leidsin, et detailide nägemiseks on rattaga linnas liikudes kiirus liiga suur. Püüdsin liikuda kaarti abil, kuid peatumisteks ja asukoha määramisteks tehtud peatused tekitasid liikluses arusaamatusi ja kulutasid kallist valget aega. Lasin siis lihtsalt jalgadel ja silmadel ringi käija. Olin varsti vanadel radadel, kuid värvide muutus looduses oli kardinaalne. Üle värvimata olid vaid lehm ja laut eelmise reisi lõpp-punktis.
Laskusin nüüd üleskangutatud riisipõldudele. Jalakäimiseks sobivad rajad terrasside barjääre mööda osutusid rattasõidul veidi ebamugavateks. Kitsad ja mõnes kohas veel servad ära vajunud. Suuremaid mussooniaegse suurvee purustusi lapiti bambuse ja korvidega veetava täitepinnasega. Õnnelikud kellele jõgi ülemjooksult maad juurde tõi olid juba ka “kündnud” ja müüre ehitanud.
Puhkepäevaga seotud pesupäevas oli ametis nii mehi kui naisi.
Hallikaspruunide toonide taustal ei säranud punane endises jõus ja suundusin uutele radadele.
Kividel turnides läbisin oja ja tõusin üles paarist kivvi raiutud astmest. Ojas pesi kaks naist, kellest ühel valged rinnahoidja paelad paljastel õlgadel helendamas, kuid teisel lilla- kuldne sügisesse sobiv sari. Ootasin kaua, kuid kiviga iluprotseduur vana naha ja karvade mahakulutamiseks osutus mõõtmatut kannatlikkust nõudvaks. Mõnest varasemast kogemusest õppinuna loobusin pettumist kartes naise näo ootamisest ja asutasin end rajale.
Kohalik poisike soovitas vastassuunda hoida ja kohe ülal kaldaserval leidsin korraliku tee. Kohaliku inglise keele õpetajaga vesteldes leidsin ka teekaaslase, vast 30 aastase tiibetlase, kes oli teel Kopani kloostrisse, kus õppis tema 11 aastane poeg.
Kuulnud, et olen juba kuu aega Nepaalis, uuris mees kohe koduigatsuse kohta. Kuna päevad olid nii erinäolised oli magus tunne uinunud.
Lõikasime tõusvat tserpentiini ratast õlal tassides ja kõrval lükates.
Uurisin mehe motiive oma poja kloostrisse panekuks. Vastus oli kergesti mõistetav, kuna ta soovivat hoida rahvuslikku kultuuri. Kohalik kõrgkultuur on usuline.
Vanuselt teine poeg läks üheksa aastaselt kloostrisse, kuna ta on reinkranatsioon. Eelmises elus olla poiss elanud Norras ja seetõttu oskavat nüüd hästi inglise keelt. Kohalikus hierarhias saavutanud ta isa kinnitusel juba litlle budhha tiitli.
Kloostri keskel mäe tipus oli muru, mõned vanad okaspuud, palvelipud ja … rahu.
Ma päris võpatasin, kui isa kõnetas mind estonian ja kinnitas, et olen talle esimene eestlane. Avaldasin arvamust, et kergesti võin olla ka viimane arvestades meie väikest rahvust.
Selgus, et poiss enne kloostrit koolis ei tohtinud käia, kuna oli risk kokku puutuda teiste lastega. Tema toitu ja jooki ei tohi teised puutuda. Eraldi pudel cocat, millest isa võiks juua juhul, kui poiss lubab. Kloostris õpivad ka arvutiga töötama ja poisi mänguasjaks oli binokkel.
Kloostri suur külaliste maja ja mäeveerul asuv telklaager oli väga tasaselt käituvate valgetega asustatud. Mediteeriti, külastati raamatukogu, organiseeritud oli toitlustamine, kus kutsuti üles külastama söögituba kindlas ajavahemikus.
Laskusin kummide sahinal siledat asfalti mööda alla. Esimesel ristteel, püha puu juurest keerasin uuele teele.
Sälkorgudest lõhestatud maa poolsaartel läbin mitmeid piinlikult korras nukukülasid., Majad on vana kombe kohaselt lubjatud punaseks ja valgeks. Nägime ka jõelt üht selliselt värvitud küla. Kas tugev kultuur, liider või kolhoos ?
Vana arhitektuur ei olevat linnas hinnas. Vana arhitektuuriga uut maja ehitades olevat oht saada naerualuseks.
Külad on siiski eriilmelised. Puhtad ja idüllilised elamised vaheldusid karjakasvatajate veidi sagris elamistega, kus ristteel kasvava pühapuu ümber kivimüür lagunenud ja kitsed varjus vedelemas. Teed lõppesid vahest järsult kukkuva seina või hooviga.
Puhtast valgest lubjast mäkke tõusev rada hargnes ja hetketi laienes. Tee ehitamine oli katkenud ja nii pidin truubile, millel pealesõitude asemel kolme meetrised lõhangud, hüppama.
Lapsed magasid päikesest soojendatud plekkkatustel, kus kuivasid ka põllusaadused.
Vähekasutatav lai tee jõudis seedermänni vööndisse ja keeras lõunasse. Ristteel luurasin oma reisisellidele tuuri korraldamiseks teeharu uuele ribile, kuid kohalike info alusel pidavat tee varsti lõppema.
Sõin kohvikus magusaid jahuplänne ja teed. Naaberäri müüja, suurepäraste proportsioonidega ja õndsalt valgustatud näojoontega vana daam, oli kohvikus juttu vestmas. Püüdsin suurema eduta talle selgitada, kui täiuslikult ilus ta on.
Tagasiteel peatusin kividega ümbritsetud ja raidkiviga veesülitiga puhtal allikal, kuid üsna pea olin tagasi Katmandu oru nõlval, kus koos mootorratturitega mööda munakivi sillutist linna keskuse poole kihutasime. Teel sõin kohisevas momo kohvikus õhtust ja kihutasin kesklinna suunas. Liikluskeerises tundsin end kindlamalt liikudes- kihutades.
Päike vajus mägede taha, kuid enne laenutajatega kokku lepitud aega olin tagasi Thamelis.
Pidasime ninasarviku jahilt saabunud kamraadidega kesklinnas asuvas kena kujundusega bambushütis veidi pidulikuma õhtusöögi. Valisin tundmatust menüüst õnnestunult maitsva pala nimega Chara Ko Sekuwa ja natuke kuulasime päris huvitavaid kohalikke lauljaid.

Uus
CD-de ja raamatute päev.

Muusikapoes kohtasin tõsiseid ja intelligentseid venelasi, kellelt sain kinnitust õhtuse lennuki väljumise ajale.
Suundunud raamatupoodi ei saanudki ma enne õhtut välja.
Kohalike kaladega seonduvast andis detailse ülevaate:
Jiwan Shrestha, Fishes, fishing instruments & methods of Nepal ISBN-974-7315-55-6, mille alusel määrasin kõrval tänavanurgal elusalt müüdavad lutsulaadsed nelja paari poisetega kalad: Heteropneustes fossilis
Toodud olid hinnad turgudel, valik erinevate linnade turgudel, s h erinevate valmistamisviiside kaupa, toitumiskombed jm

Nähtud suure musta liblika määramine õnnestus lõplikult Paul Smart, Encyclopedia of the Butterfly World abil, ISBN-1-85501-168-9

Kõige kvaliteetsem üllitis meie reisi piirkonnast oli Roy Lancaster, A Plantsman in Nepal, Antique Collections Club, 1995, ISBN-1-85149-179-1. 1981 aastal toimunud kolme kuise ekspeditsiooni ja hilisemate reiside muljed Milke Dandalt ja Kannchechanga regioonist.

Kuidagi ei ole aega minna õhtusöögile ja lennukile.
Viimased ruupiad kulutasin nurgapealses poes kohalikele whiskidele.
Lennujaama sõitsime avara bussiga, mille hotellipidajad meile kalli rahaga tellisid.
Katmandu lennujaamas tuli lahkumisel täita isikuandmetega paber ja maksta lennujaama maks (Passenger Service Charge) 1000 Rs.

Raulil andis tüdimus tunda ja Iff igatses siberi ja harjumuspärase matkastiili järgi.

Dehlis ei tundnudki nagu kloori haisu, jälle katsuti pukis pükste kumerusi, tee on neli korda kallim kui Nepaalis. Seekord kutsus vaikse häälega mees Moskvasse lendava transiitreisijate kamba kokku.

Moskvas olime tänu Everesti base campi ringi teinud tartlastele tunduvalt vilunumad transiitreisijatele mõeldud hommiku ja lõunasöögi talonge küsima ja realiseerima.
Slaavlannast kaunitar, kes tegi saarpolli kohalikule tax free kauplusele, meelitas mind lõpuks poodi, kus oli klassikaliselt ilus müüja ja kõrvalasuvas osakonnas veel õrn ja veidi traagilise alatooniga elu nägev habras ja emotsionaalne mimmu. Lennuk lendas veidi kiirustades Helsinki poole.

Omamoodi rahustavalt mõjusid Helsinki lennujaama sirged seinad ja rahuliku vanahärra poolt juhitav sujuvalt liikuv buss. Olime tagasi oma kultuuriruumis.



Kokkuvõte.

Nepaal on haruldaselt mitmepalgelise looduse ja elanikega erakordne turismimaa, kus on loomise järgset aega.

Kliima oktoobris- novembris on parasvöötme elanikele äärmiselt sobiv.

Üksi liikumine ärgitab kohalike loomupärast uudishimu, mis võimaldab saada oludest ka verbaalset informatsiooni.

Peaaegu eranditult valgustatuna mõjuvad kohalikud inimesed avaldavad kergesti mõjutatavatele turistidele laostavat mõju.
Olen oma naise arvates pärast Nepaali erakordselt mõnus mees.

Läbi.