Nepaal. Seljakotiga Langtangi rahvuspargis 13. - 28. november 2009 (P.Teppo)

Osalejad:
Marika 44
Raivo 48
Reet 49
Peeter 48

Reet oli varem käinud Nepaalis Everesti kandis ja koos Marikaga ka Annapurna ringil ning leidis, et ka Langtangi rahvuspark vääriks tutvumist (langtang peaks nepaali keeles tähendama: jaki järel). Raivo ja mina olime esmaavastusretkel. Meiega samal matkarajal kõndis u. nädalase edumaaga Eesti matkajate grupp Ivar Järvingu juhatusel. Siin välja toodud kõrgused merepinnast on võetud põhiliselt kohapeal asuvatelt siltidelt ja võivad mõnevõrra erineda kaartidel märgitud kõrgustest.

Kodust välja minnes kaalus minu suur seljakott 18,9 kg, lennuki käsipagasisse võetav kott 6,7 kg. Reeda suur seljakott 15,5 kg, käsipagas 5,6 kg.

11. november, kolmapäev. Tallinnast lahkumine

Tallinna lennujaama infotelefoni kaudu oli mulle korduva üleküsimise peale kindlalt kinnitatud, et toiduaineid võib lennukisse kaasa võtta piiramatult, piirang kehtib ainult vedelikele, mida tohib olla enim 100 ml. Lennujaamas turvakontrolli läbides kuulutati ohtlikuks ning tuli loovutada kartulisalat, määrdejuust, rosinatega kohupiim ning sprotikonserv. Ilmselt on minu arusaam toiduainetest ja vedelikest iganenud ning inimkonna üldisele progressile jalgu jäänud. Lisaks leidis röntgensilm minu väikese seljakoti voodri vahelt pisikese kruvikeeraja (olgu see hoiatuseks kõigile, kes lastelt koolikotte lennureisiks laenavad), seda aga ei õnnestunud kellelgi kätte saada ja nii löödi käega. Kuna lend Tallinnast Helsingisse lükati 50 minutit edasi, leidis Reet lõpuks koti ühest sisetaskust augukese, kust kruvikeeraja ilmselt oli sisse pugenud ja kust ta nüüd lõpuks ka välja õngitseda õnnestus. Kinkisin selle ühele lennujaama turvamehele, et vältida edasisi ekstsesse järgnevates lennujaamades, vastutasuks jutustas turvamees kõiksugu nõksudest, millega üritatakse turvakontrollist asju ja aineid läbi tuua.

Helsingis sobis meie hommikune viivitus edasilennuga Amsterdami nii kenasti kokku, et tuli lihtsalt ühest lennukist teise kõndida. Amsterdami-lennul üritasin end blondi lahke stjuardessi abil pilootide juurde kokpitti rääkida, aga seekord osutusid eeskirjad minust tugevamaks, küll aga paluti sõbralikult pärast lendu juhtimisruumi külastada. Otse loomulikult kasutasin selle võimaluse ära! Jutt hakkas kohe klappima, kapten Järvinen tutvustas ülevaatlikult seadmestikku, A-320 juhtimine on valdavalt elektrooniline, mehhaaniliselt on ühendatud vaid pöördetüür ja kõrgustüüri trimmer. Jõudsime just ilma tagasisideta joystick-tüüpi juhiseni, kui Reet sisse jooksis ja ütles, et meil on edasiminekuga kiire. Olin siis sunnitud mõningase kahetsusega lenduritega hüvasti jätma ja edasi tõttama.

Amsterdami Schipcholi lennujaam on maalttulnule kuradi suur, veerand tundi andis kiiresti kõndida, et saabumisväravast väljumisväravasse jõuda! Kunagi rääkis üks endine Soome ohvitser, et Soome sõjaväes on kõigil kiire minna kuhugi ootama, nii ka meie jõudsime tükk aega aknast oma lennukit imetella, enne kui sinna sisse kolisime. Lennukisse astunult juhatas üks stjuardess Reedale kohasuuna kätte, siis vaatas minu pardakaarti ja küsis: „Kas te olete koos?“, kui vastasin jaatavalt, ütles ta: „Then follow Your Chief!“(järgne oma ülemusele). Lennukis vahetasime naeratavate hindudega kohti nii et saime kõik kokku istuma.

Ja siis tõusime õhku.

Amsterdam-Delhi 6370 km. KLM-i B-747 sabaosa väriseb mahedalt, lennuteenindajad on väga meeldivalt sõbralikud. Kui jooke pakuti ja Raivol paluti valida ning ta ütles: “Only water!“ (ainult vett), siis stjuuard pööritas algul silmi, seejärel läks ta nägu naerule ja ta selgitas, et oli algselt kuulnud: “Holy water!“ (püha vett). Süüa pakuti veel enne, kui olin jõudnud ühe sudoku ära lahendada, tõeliselt maitsev kana riisiga. Mingil hetkel lõppes silmapiirini ulatuv mitmefaktuurilise korrapärasusega pilvisus ja siis paistis u. pool tundi (ca 500 km) vaid korrapäraseid põlde ja harva asustust, ei metsa, vaid mõned jõed ja kuivi jõesänge, ei oska arvata, mis maa see nii põllune võis olla.. Siis algas taas lennuki kõhu all pilvisus, mille loojang roosaks värvis, lõpuks roosatasid ka lennuki mootorigondlid ning kiiresti mööduv videvik mattus öösse. Lennukis on 428 reisijakohta, kõik tunduvad ka täis olevat rahvuseliselt väga kirjut seltskonda.

Pärast maandumist istus kogu rahvas veel pool tunnikest lennukis, kuna eelnev hilinenud lend hoidis saabumisväravat kinni. Delhis lennukist välja kõndides näis reisijatesalongi põrand valdavalt nagu peldik, meeletu praht igal pool istmete vahel. Lennujaamas transiitalale jäädes pole vaja India viisat. Sõbralikud ning asjalikud ametnikud kirjutasid üles meie pagasinumbrid ja lubasid selle toimetada meie homsele Kathmandu lennule ilma, et peaksime ise kätt külge panema. Eks homme paista. Kuna edasilendu tuli ligi 12 tundi oodata, siis öö veetmiseks soovitati meile kolme ooteruumi, neist kahes istepingid, kolmandas (vaiksemas ja isoleeritumas) midagi lamamistoolide taolist. Business Class-i Green Lounge-i portjee pakkus meile öö veetmist seal, 25$/inimene, suupisted, joogid ja kärakas hinna sees. Pakkusime talle 20$/in. ja see sobis hetkeliselt. Nüüd on kõigil kõhud täis saiakesi, kohvi, mahla jms. Marika ja Reet magavad nahkdiivanil, Raivo loeb ulmet, keegi norskab nii nagu taevas käriseks, mina kirjutan kroonikat, termomeeter näitab +23 kraadi C, kohalik aeg on 3.15.

12. november, neljapäev

Lennujaamas jalutades lagunesid kaasavõetud kergetel linnakingadel tallad ära ja nad lõpetasid prügikastis. See oli üllatuseks, et transiitreisijatele toob ametnik isiklikult pardakaardid kätte (hõikudes sihtkoha nime). Turvakontroll oli paras tsirkus, aga väga põhjalik. Igal juhul tasub üritada võimalikult koos läbi ühe või kõrvuti turvavärava minna (mehed ja naised eraldatakse füüsiliseks läbiotsimiseks), hoides tihedat järjekorda, sest vaheletulijaid on igal hetkel. Samuti tasub protseduuri kiirendamise huvides üritada rahulikult täita kõik turvatöötajate arvatavad nõuded. Hea oleks, kui esimene läbipääseja võtaks oma käe alla kogu reisigrupi skannerist läbi sõitnud kraami, muidu võib üht-teist kaotsi minna, suures inimeste sebimises on segadust piisavalt. Minul oli mõned minutid kogu kaasavõetud raha enda küljest ära ja võõraste kaasreisijate sagina keskel. Soovitav on püksirihm, mis ei sisalda metalldetaile, siis ei pea seda igas kontrollis maha võtma. Avastasin hiljem, et mul olid turvamise käigus mingil viisil ka metallist püksinööbid lahti läinud.

Kogu lennujaamas askeldavad ringi erisugustes mundrites püstolite ja automaatidega relvastatud mehed. Lennul Kathmandusse istusime vasakpoolse akna juurde, et rohkem mägesid näha. Delhist Kathmanduni oli kõik paksus pilves, nii et ei näinud midagi. Stjuuard väitis, et pole vahet, kus pool istuda, kaheksatuhandesed mäed pidid jääma otse ette, nii et neid pole näha. Kathmandu lennujaamas täitsin esmalt ühe pisikese immigratsioonipaberi ära, siis jõuti arvamusele, et vaja on hoopis pisut suurem paberike ära täita. Kirjutasin siis kähku andmed ühelt teisele ümber, kortsutasin mittevajaliku väikese paberi ära, pistsin taskusse ja läksin viisaametniku järjekorda. Viisa saamiseks vajaliku fotona oli mul taskus ootel kodustes tingimustes tehtud ja mustvalgelt välja trükitud passipilt 16-s eksemplaris, lootsin, et ehk see kõlbab, halvemal juhul oli ka lennujaamas võimalik oma portreepilti teha, vist 5$ tk. Meie ees pakkus üks noormees viisaametnikule ajalehest välja käristatud fotot väidetavalt enda pildiga, see sobis ka. Viisataotlus algas 40$ maksmisega. Kui mina jõudsin ametnikuni, siis selgus, et ka seda väiksemat paberit on hädasti vaja, ma ei söandanud talle pakkuda taskupõhja kortsutatud eksemplari ja hakkasin kähku uut täitma. Poole täitmise poole sõna pealt krapsas ametnik mult paberi ära, teine ametnik ulatas viisastatud passi ja nii astusin Nepaali riigi valdustesse.

Lennujaama ees ootas meid reisikorraldaja Nepal Environmental Treks& Expedition (P.) Ltd.esindaja Ramesh ja säädis kõigile kaela helekreemjad siidised sallid. Mingid mehed krabasid meie seljakotid ja kärutasid need meile vastu tulnud autoni, siis selgus muidugi, et need mehed polnud meie reisikorraldajaga kuidagi seotud ja seega sai nad tasustatud 1$/mees.

Kathmandu lennuväli on linna sees, nii on raske öelda, et hakkasine lennuväljalt linna sõitma. Aga sõitma igal juhul hakkasime. Kathmandu linnas reguleerus liiklus mulle mingil üpris arusaamatul kombel. Algul tundus, et kogu liiklust juhatab Vanajumal isiklikult, sest muuga ei saanud seletada seda, et järgmise 10-ne sekundi jooksul kõik jalgrattad, rikšad, mootorrattad ja autod üksteise otsa puntrasse ei sõitnud. Siis aga hakkasin märkama ka mõningaid seaduspärasusi. Esimene seaduspärasus oli, et tuli õigel ajal pidurdada, näiteks meie autojuht suutis täiesti vabalt pidama saada 10 cm enne ettesõitnud jalgratturit. Teine seaduspära oli, et liiklus tundus olevat valdavalt justkui vasakpoolne. Kõik ülejäänu paistis siiski ilmselt olevat ohjatud Vanajumala poolt.

Ramesh viis meid oma sugulaste käsutuses olevasse hotelli „Buddha“ Thameli linnaosas (vana ja kõige turististunum linnaosa). Paigutasime oma reisikraami hotellitubadesse, riietusime linnakliima kohaselt ja siis juhatas Ramesh meid reisikorraldaja kontorisse u. 7 käiguminuti kaugusel. Seal kohtusime ettevõtte juhi Nava Raj Dahaliga (kohalikus pruugis kõlas tema nimi ligilähedaselt:„Navaras“) ning arutasime homme algava matka üksikasju. Reet tingis meie matka hinda pisut alla, lõppkokkuvõttes maksime reisikorraldajale 460$/in. Nava andis meile täitmiseks ja allkirjastamiseks lepingublanketid, mille põhisisu seisnes selles, et reisi ärajätmisel saame tagasi vaid pool raha, ning matka toimumisel on korraldaja vaba mõningast vastutusest. Suuliselt sai kokku lepitud, et tee kuulub igal söögikorral hinna sisse ning Nava kinnitas, et Ganja La kuru ületamiseks vajalik varustus saab kontori poolt korraldatud ning kandjate poolt õigeks ajaks õigesse kohta toimetatud. Leppisime kokku kohtumise järgmiseks hommikuks hotelli fuajeesse, kus ta pidi meid tutvustama ka teejuhiga, kes praegusel hetkel polnud veel kindel. Vestluse juurde nautisime teed.

Pärast kontorist lahkumist juhatas Ramesh meid ilmselt ka omade valduses olevasse rahavahetuspunkti, kus saime mõned sajandikud soodustust. 1USD=u.73 Nepaali ruupiat. 100 NR=u.15EEK. Rahavahetuskohti on Thamelis 5...50-meetriste vahedega, enam-vähem sama võib öelda ka hotellide ja söögipaikade kohta, poed ja poekesed on märksa väiksemate vahedega, Ramesh juhataski meid järgnevalt Buddha hotelli vastas olevasse matkavarustuse poodi, mis ka ilmselt kuulus temaga seotud ettevõtlusele. Ostsime sealt endile käimiskepid ning Marika ja Raivo leidsid sealt veel sulejope, tuulejaki ja muud vajalikku, hinnataseme kohta võiks öelda, et Eestiga võrreldes väga soodne. Sõime õhtusöögi väljas, kahele läks see maksma u. 1000 ruupiat. Pärast õhtusööki tänaval kõndides tundsin end esmakordselt sahibina, äriettevõtjad tänava ääres jälgivad igat su pilku ja liigutust, sa oled kogu aeg tähelepanu keskmes ja sind koheldakse kui ülikut. Ainus hirm on see, et mootorrattad ja autod võivad varvastest üle sõita. Tänavakaubanduses kehtib reegel, et alati saab kusagil odavamalt, nii paistis mitmel pool näiteks käimiskeppe mõnevõrra soodsamalt, kui olime päeval ostnud. Üldiselt tundub kõiksugu matkavarustust olevat saadaval nii laias valikus, et ühe-kahe päevaga võib ka nõudlikumaks matkaks vajaliku kraami üpris soodsalt kokku saada. Samuti tundub olevat lihtne leida ülevaatlikku kaarti ükskõik missuguse Nepaali matkapiirkonna kohta. Kõik tänavad lähikonnas on täis meiesuguseid promeneerivaid ja õndsalt naeratavaid valgeid neegreid. Pärast kaht vähe magatud ööd tuli hotellitoas uni hea. Viimane, mis teadvusse jõudis, oli mootorrataste tuututamine tänaval.

13. november, reede. Lahkumine Kathmandust, 1. matkapäev

Ärkasin kohaliku aja järgi kl. 6 paiku tänavalt kostva kolina peale. Lahtise aknaga toas oli temperatuur 18 kraadi C. Hakkasime seljakotte pakkima, minul ei tahtnud vajalik kraam hästi ära mahtuda. Oma linnariided ja muu matkaks mittevajaliku jätsime Rameshi korraldamisel hotelli hoiule, meie passid pidi ta kusagile seifi viima. Ka oma julgestusköie, mille pidid kandjad meile Ganja La kuru juurde järgi tooma, jätsime Rameshi kätte, sest Nava kohale ei ilmunud. Küll aga jõudis enam-vähem kokkulepitud ajaks kohale auto meie tulevase teejuhiga Lhakpa Thinle Sherpa’ga. Lhakpa on väga sõbralik ja lahke, läbinud alpinismikoolituse, pikkuselt mulle õlani, 22 a. vana.

Sõitsime hotelli juurest matka alguspunkti Sundarijali (1460 m) pisut alla tunni, teel lasi Lhakpa autojuhil korraks peatuse teha ning ostis meile kaasa banaane ja mandariine. Läbi linna sõites jätsid mulle sügava mulje metsikud elektrijuhtmete sasipuntrad postide otsas. Nägime ilmselt ka maoistide manifestatsiooni, kus bussi katusel lehvitati punaseid lippe ja ummistati liiklust. Alates Sundarijalist ronisime algatuseks paar tundi mööda betoontreppe ülespoole, teel korjasid väikesed lapsed teelõivu kommide näol. Kasutasin esmakordselt elus käimiskeppe, on küll päris mugav nendega ülespoole ronida, käed ei valgu verd täis ja ronimiskoormus jaguneb kehale ühtlasemalt.

Teel seltsis meiega veerandtunniks mitu kaheksanda klassi koolipoissi, kes olid samas klassiekskursioonil, nad olid väga sõbralikud ning rääkisid küllalt hästi inglise keelt, koolis pidid lisaks sellele õppima veel hiina keelt. Lhakpa rääkis, et Nepaalis on 36 kasti ja 36 keelt, sõjaväe moodustab põhiliselt Gurum-kast. Enda kohta rääkis ta, et sõjaväkke ei igatse, meeldib olla iseenda peremees, mägedes ja matkadel teejuht. Lhakpa räägib üpris korralikku inglise keelt, ta naeratus paneks kadestama kõik hambapastade ja –harjade reklaamijad. Kui küsisime mõnd vahemaad kilomeetrites, rääkis Lhakpa, et siinseid vahemaid ei tea keegi km-tes vaid käigutundides. Pärisime ka punaste täppide kohta inimeste laubal ja Lhakpa selgitas, et seesuguse märgi nimi on tika ja selle esmane sõnum on, et inimene on käinud kloostris ja palvetanud ning soovinud kõigile head või siis teiseselt lihtsalt märk headest soovidest. Lhakpa suhtub loodusesse ilmse austusega, isegi banaani- ja mandariinikoori ei jäta ta metsa alla, vaid korjab nad oma kotti, et hiljem mõnes külas need üldisesse prügipaika pista.

Jõudsime oma esimesse ööbimispaika Chisapani’s (tõlkes: külmvesi), 2300 m merepinnast. Hotelli apartementide uksed lukustuvad riivi ja väikese taba abil, kemps on käsitsi pealevalamisega auk, aga väga korras. Pimenes kl. 18 paiku, istume pisukeses askeetlikus hotelli söögitoas, väljas on temperatuur +11 kraadi, sees +15. Menüüs jäi silma sidrunitee hind 45 R ja 0,65L Everesti õlu 350 R. Nüüd saabus mixed rice (riis aedviljaga). Homme on äratus kl.6, siis pidi olema päikesetõus ja parim aeg mägede pildistamiseks. Kell hakkab lähenema 20-le, olen hotelli katusel, väljas käib kohalike noorte kõva tantsupidu siinsete hittide saatel. Org on täis väikesi tulukesi, viidates asustatusele. Taevas on mõnusalt pime, linnutee sädeleb, Põhjanael on harjumatult madalal, lõunas särab kõrgel Jupiter. Nägin just pikka roosat tähelangust. Ehkki praegu peaks olema Leoniidide aeg, tuli see kindlasti hoopis kusagilt mujalt, mitte Lõvi tähtkuju poolt. Pimedus on täis raugematut peomelu, noorte meeste hõikeid ja naeru ning noorte naiste kilkeid. Teised juba magavad, istun ikka hotelli katusel ega suuda pilku kauaks kiskuda tähistaevalt, loode pool särab Luige Deeneb, kirdest on just kerkinud Orioni Betelgeuse ja Riigel, kõrgemal jagab aupaistet ja armastust Veomehe Capella.

14. november, laupäev. 2. matkapäev

Millalgi öösel vaikis ka tantsupidu lõplikult, uni tuli kõvapõhjalises voodis hea, magamiskotis hakkas isegi palav. Ärkasin lõplikult viie paiku ja läksin välja tähti vaatama. Taevas säras selili kitsas vanakuusirp, Lõvi oli otse pea kohal, üle vaevumärgatavalt helendava idahorisondi kerkis just Veenus, temperatuur hotelli katusel oli +8 kraadi.

Pärast hommikusööki hakkasime liikuma kl 7.20. Laskusime oru põhja, kus oli väga omanäoliselt kena küla mitmete kommimaiaste lastega. Kui teiselt poolt tõusma hakkasime, oli varjus t. +16 kraadi, kõndida üpris mõnus. Tee ääres kenad mõnemeetrise läbimõõduga bambusepuhmad, mõni bambusevars on ilmselt 15...20 m kõrge ja alt minu sääre jämedune. Ühes idüllilise vaatega paigas kostis orust selgelt kaunist rahvuslikku flöödimängu. Lhakpa jutustas, et otsepuhutava nepaali bambusflöödi nimetus on murali ning risti nina all hoitava bambusflöödi nimi on basuri.

Istume ja joome teed pisikese hotelli terrassil, pisut eemal teevad pisikesed lapsed kodutöid, üks pikkuselt minule kõige enam poole reieni. Väike vaidlus tekkis Lhakpaga, sest Nava olla talle öelnud, et tee kuulub ettemakstud hinna sisse ainult hommiku- ja õhtusöökidel, lõunasöögi juurde peame tee ise ostma. See näitab lihtsalt, et suulised kokkulepped ei ole eriti pidavad.

Üldiselt kulub raha pisut enam, kui ette arvestatud, lapsi tipitakse kommidega, onusid ja tädisid sõltuvalt olukorrast 10...100R või isegi 1$-ga, mina ei ole tippimise pooldaja ja arvan, et nii võime lõpuks jõuda olukorrani, kus klapitame rahasid ja ostame ühe tee nelja peale. Lhakpa aitab kõigile kotte selga ning ulatab kepid kätte, mina pole siiani harjunud sellega, et mind kõnetatakse „söör“, Reet ja Marika on „madamid“. Lõunat sõime ühe laama kodus, väga ilusti kaunistatud ja puhas, endise kuningapere, suurlaamade ja valgustunute pildid seintel. Laamal pidi aegajalt üks hirv külas käima, kes aga end võõrastele ei näitavat.

Täna tõuseme juba kolmandale ahelikule, summaarset tõusu tuleb ilmselt üle kilomeetri. Igasuguseid radu ja rajakesi on niivõrd palju, et teejuht on väga kasuks. Ilma teejuhita oleks vaja väga detailset kaarti ja GPS-navigaatorit, vajaliku detailsusega kaarte ilmselt polegi olemas. Lisaks peaks veel olema väga selge ettekujutus sellest, kuhu maastikul tahetakse minna. Täna tulime Chisapanist (2300 m) Kutumsangi (2400 m) pisut üle kümne tunni, normaalne olevat 7-8 tundi, ilmselt võtsid meie rasked seljakotid tõusudel kiirust maha.

Lhakpa jutustas, et Nepaali koerad hauguvad hau-hau. Tegelikkuses haukuvaid koeri pea-aegu polegi olnud. Siin Kutumsangi hotelli verandalt avaneb tõeliselt imeline vaade loojangujärgsele õhtutaevale. Sedamööda, kuidas punane taevaserv tumenes ja videvik hääbus, süttisid pea kohal tähed. Hotell ise on väga lihtne, aga meeldiv, söögitoas on burþuikatüüpi raudahi. Nii eilses kui ka tänases hotellis on valgustus LED-lampidega, mis saavad toidet päikesepatareide abil laetud akudest. Askeldamiseks seesugune valgus kõlbab, kuid kirjatööks jääb väheseks, seetõttu ongi mul pealamp pidevalt kasutuses.

Raivol on täna sünnipäev, istume hubases söögitoas ja maitseme Everesti nimelist õlut ning räägime juhtumusi. Peale meie on hotellis veel ainult kaks külalist, nad istuvad meie kõrvallaua ääres. Küsisin, nad on prantslased ja nüüd tekkis meie seltskondade vahel vestlus.

Täna selgus, et olen kogu oma kempsupaberivaru suutnud Kathmandusse jätta, hiidlane ütleks seepeale: tuleb kasutada muud asja. Terrassil on t.+9 kraadi, päeval mõõtsin ahelike harjadel meie raja kõrgeimais punktides +13...15 kraadi C. Õhtusöögiks oli dal-bhat, mis ilmselt tähendabki täis kõhtu, sest seda pakuti pidevalt juurde. Pärast sööki vestlesime veel laua ääres Lhakpaga, kes rääkis, et soovib saada mägironimisinstruktoriks ning kunagi ka Everestile jõuda, on käinud Namche Bazari kandis mõnel vastaval kursusel, et ta ei ole kunagi suitsetanud ega tarvita mingisugust alkoholi. Ühe korra teismelisena on olnud raskemini haige, pärast seda on olnud vaid üks kõrgusest tingitud mõnetunnine peavalu. Lhakpa jutustas, et tal on palju välismaiseid sõpru (foreign friends), Marika ei saanud tükk aega aru, mida Lhakpa sellega öelda tahab –boring friends-(igavaid sõpru).

Kui üle õue magamistubade poole läksime ja taevasse vaatasime, hakkasid langema tähed.

15. november, pühapäev. 3. matkapäev

Koidik oli võrratu, käisin korraks duši all, siis seisin ja kuivasin terrassil ning nagu iseenesest hakkasid imekaunis ümbruses toimuma kehasirutused ja painutused. Ei suuda pilku lahti kiskuda kaugustes sinetavatelt künkaseljandikelt.

Täna on oodata kilomeetrist tõusu. Lhakpa rääkis, et siin piirkonnas elavad punased pandad, karud, tiigrid, hirved, ahvid, kotkad ja muid linde-loomi, kelle nime ma ei mõistnud. Tiigrid ei pidanud inimesi ohustama, karudega olevat vahel probleeme olnud. Lhakpa olevat giidina tegutsenud juba alates 17-ndast eluaastast. Ta perenimi –Sherpa tähendab umbes –idast tulnu-, -sher- tähendab ida. –Lha- on jumal, Thinle on kloostrivoodi või kõrgem koht kloostris, kus magatakse. Lhakpa pannakse nimeks ka kolmapäeval sündinuile. Tõusime mööda imelisi poollooduslikke kivitreppe läbi suurte puudega võrratu sammaldunud metsa, raja kõrval on igas mõõdus kuni 5 m kõrgusi rododendroneid. Tõeline muinasjutumatk imepäraste vaadetega sinetavaisse kauguisse, igati samaväärne „Sõrmuste isanda“ filmi loodusega. Meist läks mööda mitu meest pooleteise käsivarre pikkuste nugadega. Lhakpa märkis, et nad lähevad tippu laama õnnistatud palvelippe viima ning alla tulles korjavad puid ja muud vajalikku kaasa. Ta ütles, et kui ka meie tippu läheme, peame ka õnnistatud lippe üles viima, see kaitseb meid ja mõjub retke kulgemisele hästi.

Raja servast korjasime hapukaid murakaid, üle raja lipsas tuhkja kasukaga kärplase moodi loom, Lhakpa ütles, et kanasööja. Lhakpa teab väga palju rääkida vanadest kloostritest ja stuupadest, ka meie matka lõpupoole pidi laskumisrajale üks eriti võimsa mõjuga stuupa ette jääma. Puhkepeatuses arutasime, et missuguseid terviseilminguid on kõrguse lisandumine meile tekitanud, põhiliselt oli peas midagi teistmoodi tunda, mina olin sunnitud tunnistama, et esialgu on ainus sümptom see, et ajab peeretama.

Reet ja Marika räägivad, et meie praegune rada on palju paremate vaadetega kui Annapurna trekk. Ülevalt tuleb ikka aeg-ajalt teisi rändureid vastu, vahel ühistes peatuskohtades räägitakse mõni sõna juttu. Eile näiteks sattusime kokku vanemapoolsete austerlastega, mees ja naine, ning nende seltsis liikuva sakslasega. Sattusin sakslasega jutu peale ja küsisin talt otse, kuidas praeguseaegne tavasakslane suhtub Hitlerisse. Ta vastas mõnevõrra ettevaatlikult, et nii ja naa ehk mitmeti. Noorte jaoks pidi ta lihtsalt olema üks mineviku riigijuht, on ka neid, kes näevad temas rahvuskangelast, kuid valdav osa sakslastest pidid seda teemat pidama pisut halvamaiguliseks. Sakslane rääkis, et on Eestis mootorrattaga tuuritanud ning talle meeldis väga Dorpat. Kui ta kuulis, et meil on kavas üle Ganja La ronida, laskus ta mu ette naerdes põlvili ja ütles, et austab meie enesekindlust, kuna see pidi olema tehnilisust nõudev kuru ning küsis, kas me ikka teame, mida teeme? Minul võttis selline hoiak sisetunde pisut kõhedamaks.

Istume nüüd lõunasöögilodge’is 3255 m kõrgusel. Siiani tulles oli rodometsade vahel t. +7 kraadi C, söögitoas on väike raudahi, siin on +12. Siiani olen hakkama saanud põlvpükste ja ühekordse pika varrukaga särgiga aga tundub, et varsti tuleb midagi peale panna. Lhakpa jutustab, et ennevanasti Everesti kandis suhtles sherpa-rahvas jetidega.

Tänane päev on olnud võrratu: mööda kivitreppe üles, üles, üles, tee ääres rodo-kuusemetsad, puhkepeatustes võrratud vaated, ees paistab Lauribina kuru, sinna jõume homme. Lhakpal on rääkides alati naeratus näol, mulle tundub, et mind on kaaslaseks võetud võrratule budismirännakule. Ühest kohast üle oru paistis kaugel künkatipus ka meie eeldatavale tagasiteele jääv võimas stuupa, ühel hetkel tekkis selle ümber pilvering.

Lõpuks u. kl 18 jõudsime mõningase pingutusega pärale oma ööbimiskohta Ghoptesse 3350. Kogu päev oli olnud muinasjutuliselt kena, viimane lõpp kiskus kiireks. Tharepatis tegime veel viimase puhke- ja teepeatuse, sealt paistsid juba ala- ja üla-Ghopte katused, Lhakpa hinnangul oli sinna u. kahe tunni tee, samapalju oli veel järel ka valget aega. Lhakpa kirjeldas üksikasjalikult eesolevat rada, kus on järsud langused, kus muutub rada kitsaks ja kus on tee ääres peenike bambus, ta tunneb siinseid radu ilmselt kõiki peast.

Loomulikult olime päevast väsinud ja see viimane teejupp venis natuke pikemaks. Siin, alumise maja juures, poole tunni kaugusel ülemisest, näitaski Lhakpa oma imevõimeid. Kuna Reet oli üpris väsinud, võttis Lhakpa lisaks enda kotile veel Reeda koti kõhu peale, mõlemad vähemalt 15 kg, ja kihutas nendega minema. Kõndisin vaikselt talle järele, tee peal imestasin korduvalt, kuidas oli võimalik mõnest kohast kahe kotiga läbi pääseda. Kuna läks pimedaks, panime pealambid põlema, kiviklibu libises jalge all ja seiklus tundus olevat ehe. Pea igal sammul oli midagi pildistamisväärset ja pea igal sammul oli võimalik jalg ära väänata. Kui olime viimasel rajalõigul jõudnud 2/3 peale, tuli Lhakpa kergejalgselt vastu, ütles: „See Your later!“ (kohtume hiljem) ja läks allapoole Marikale appi. Ausalt öeldes pole ma oma elus ühtki teist nii kõva meest näinud.

Jõudsime lõpuks täielikus pimeduses üles maja juurde, Reet oli üpris väsinud. Mõne aja pärast jõudis Lhakpa Marika seljakotiga ning siis Raivo koos Marikaga. Meid juhatati oma apartementi, mis oli veel kaks korda askeetlikum kui eelmised ööbimiskohad kokku. Kuna päevateekond oli kestnud kokku 10 ja pool tundi, siis oli Raivol ilmselt koormusest algul söögiisu täiesti läinud. Mina läksin pisut pärast Reeta söögituppa ja leidsin Reeda söögilauaäärsel laial lavatsil lesimas, perenaine sättis talle just patja pea alla. Kitsad söögilauad olid ruudukujuliselt keset tuba ja seinte äärde mahtusid vaid istumislavatsid. Laudade keskel olevas tühjas kohas küdes mõnus raudahi, kes tahtis rohkem sooja lähedal olla, pidi laua alt läbi pugema ahju juurde. Laua ümbrus oli tihedalt täis trekkereid (osa jutles, osa kirjutas ilmselt matkamärkmeid, üks tüdruk joonistas laua ümber istujaid), portereid ehk kandjaid, teejuhte ja pererahvast. Vahepeal läks Reeda asemel Marika lavatsile lesima (meie seltskond istus laia magamislavatsi serval), tema kõrval lesis üks kohaliku moega härra. Vahel lisati ahju puid, laetalad on suitsupigised, kõigele annab mõnusa hõngu ahjust lekkiv suits. Inimesed ütlevad üksteise järel „Good night!“ (head ööd) ning lähevad magama, kandjad tõstavad kätega dal-bhatti suhu . Ilmselt vanaperemees tinistab mõnusalt mingit rahvuspilli, inimesi jääb vähemaks, perenaine kohendab lauaäärset laia lavatsit, olemine on väga hubane ja siis äkki sain aru, et see lavats ongi pererahva ainus magamisase. Soovisin ka goodnight ja läksin meie elektrivalguseta apartementi.

Vaatan väljas veel natuke tähti, temperatuur on ilmselt nullilähedane, lumised mäeseljad on juba üpris lähedal, homme üritame minna üle Lauribina kuru. Meie toast on pimedas läbi seinapragude täiesti vabalt näha, kui kolmandas toas valgus süüdatakse, meil on valgustuseks küünal ja kaks pealampi.

16. november, esmaspäev. 4. matkapäev

Ärkamise ajal oli toatemperatuur +5 kraadi C, väljas taevas üpris pilves. Valgenedes avaneb kena vaade lõunakaarde, põhja pool algab kohe majade tagant ...100 m kõrgune kaljunõlv. Söögitoas hakkavad inimesed ärkama: osa pererahvast magas ümber laua pinkidel, perenaine toob korvis kanaema koos tibudega toast õue.

Hommikusöögiks on omlett kartulitega ja sidrunitee, väga mõnus! Kuna Raivole ja Marikale nende ports hästi sisse ei läinud, siis toetasin neid oma eeskujuliku isuga. Lhakpa tervitas mind särava naeratusega: “Good morning, sir!“ (tere hommikust, söör) ning tundis huvi, kuidas olin maganud. Siiani tulin eilse +3-kraadise temperatuuriga veel särgiväel toime, aga täna panin fliisi peale, põlvpükse esialgu veel ära ei vaheta, teised panevad ka soojemalt riidesse. Lhakpa on igal sammul abiks ja kõikide soovide puhul ütleb naeratades: “Sure!“ (muidugi!). Päike hakkas paistma, võtsin fliisi ära ja ronin jälle särgiväel, istume hetkel väga kenal looduslikul terrassil. Kui eile tuli pissil käia rododendronimetsas, siis täna on raja ääres hästi lõhnav u. 10 m kõrgune kadakataoline puiestik ning madala bambuse salud. Lhakpa räägib väga asjalikult ja huvitavalt, kuulates on vaja lihtsalt mõnedest sõnadest aru saada: luba on pormission, isik on porson, täht on istar, St. Peterburg on ligilähedaselt Sanpetsbad, viimase taipamine võttis mul kõige rohkem aega. Horisontaalselt on straight. Reet ütles, et see on tema raskeim Nepaali rada.

Jõudsime Phedisse, mis on viimane võimalik ööbimiskoht enne Lauribina kuru, siiatulek oli üpris vaevaline. Teel tuli vastu palju teises suunas liikuvaid trekkereid, enamik kandjate toel. Märkasin siiski üht tädi, kellel oli endal suur seljakott seljas, lisaks veel 20 kg-ne kõht. Üla-Phedi kõrval on väike stuupa mälestuseks lennuõnnetusest 1992. Tai Airbus 180 reisijaga oli Kathmandusse maandumisel pilvise ilmaga läinud teisele ringile ja üpris Phedi lähedal vastu mäekülge lennanud.

Sõime lõunat ja arutasime kurust ülemineku plaane. Reedal, Marikal ja Raivol eriti isu polnud, minul aga oli väga hea ja seega aitasin ka nende toidud otsa saada. Lhakpa oli ööbimiskohas arvanud, et tänane päev võib venida 12-tunniseks ning nüüd arvas, et Phedist edasi üle kuru minek võtab 6...7 tundi. Siis tegi ta ettepaneku, et võtab ise kolm kotti, viib need kurule, ja mina, kui pisut kiirema sammuga, lähen kottide juurde ja jään sinna ootama ning tema tuleb alla teistele appi. Nii tegimegi. Eesti jõujunnid ja muidu kõvad mehed võiksid järele proovida, kas saavad oma kehakaaluga samas proportsioonis hakkama sellega, mida suutis see kõige enam 160 cm pikkune noormees: kolme vähemalt 15 kg-se seljakotiga 4 km kõrgusel järsult tõusval rajal paljakäsi kõndijatel eest ära minna! Mina suutsin oma seljakotiga tahtejõu toel tal pisut aega kannul püsida, aga tundsin käimiskeppide najal komberdades end nagu pohmellis härg: oksendamise meeleolus, nürinenud mõtlemisega (nimede meenutamisega oli selgeid raskusi), sooviga mitte kellegagi tegemist teha. Lhakpa tegi ühe pooliku lodge’i-ehitise juures peatuse, jättis koorma sinna ja läks järeletulijatele appi, mina nägin altpoolt, kuidas kaks väga suurt varest tundsid seljakottide vastu huvi. Komberdasin kiiresti sinna ja tundsin, et tahaks karjuda ja oksendada, aga ei jaksa. Saime siis jälle kõik korraks kokku, jagasime komme ja panime soojemaid riideid selga.

Edasi minna oli veel sitem, pea hakkas tuikama, oleks tahtnud oksendada ja samm muutus üpris töntsiks, samuti hakkas kuru kohal pilv tumenema. Lhakpa läks edasi vaid kahe kotiga, suutsin teda vaevu nägemisulatuses hoida. Lhakpa jättis kotid ühele künkale, ilm hakkas hämarduma ja lumi õhus keerlema. Jätsin ka oma seljakoti teiste juurde ning üritasin allapoole abiks taaruda, Lhakpa tuli Marika ja Raivo kottidega vastu, oli üpris tõsine, ütles, et ma oma koti võtaks ja kurule kiirustaks. Nägin, et allpool olid Marika ja Raivo ilma lampideta lume peal rajalt natuke kõrvale kaldunud, panin oma lambi põlema ja juhatasin nad karjudes õige tõusu otsale, siis komberdasin ise edasi. Hämardus väga kiiresti ja lumehelbeid keerles üha rohkem. Vedasin end lõpuks koos kotiga kuidagi kurule ja vajusin lume peale ühe kivi najale pikali puhkama, kõrgus 4610 m. Oleksin väga tahtnud nutta, karjuda ja oksendada, aga jaksasin ainult hingeldada. Lhakpa oli ka kindad kätte ja kapuutsi pähe pannud ning aitas kõik kohale, oli läinud täiesti pimedaks ja tuiskas lund. Korrastati veel riietust, säeti pealambid paigale, minul sõrmed külmetasid ja tundsin, kuidas tuul tasapisi ka sulejopest läbi surus. Hakkasime siis allapoole minema, rada tundus olevat hea, aga lumesadu tegi selle libedaks ja peitis kohati jälgi, isegi Lhakpa jäi paaril korral seisma ja uuris suunda, raja kõrval haigutas pimedusega lõppev süvik, see tegi libisemise suhtes ettevaatlikuks. Pea valutas ja sant oli olla, jalad kippusid risti käima, ülal olin mõelnud isegi külmale ööbimisele, aga nüüd viis iga samm lähemale paremusele ja see motiveeris metsiku väsimuse kiuste. Kusagil vasakul kaugel allpool olid juba vilksamisi aimatavad meie sihtkoha tuled, aga sinna tuli veel tükk maad ronida. Kohati poolloodusliku trepi kivid olid üle voolavast veest mitmes kohas jäätunud, Reet ja Marika ka kukkusid, aga õnneks viga ei saanud. Viimane lõpp oli küll peaaegu horisontaalne, kuid väsimuse tõttu väga raske. Kui puhkama istusime, oli vähemalt minul tunne, et enam ei taha tõusta. Sadakond meetrit enne maja istus Reet kotile ja ütles, et ta enam ei jaksa, ning ootab, kuni keegi talle järele tuleb. Mõtlesin siis oma koti ära viia ja Reedale järele tulla, aga mõneteistkümne sammu järel sain aru, et ma ei jaksa tagasi tulla. Läksin siis jälle Reeda juurde, upitasime ta püsti ja taarusime edasi. Lhakpa, Marika ja Raivo olid meist eespool, aga ka nende edasiliikumine toimus aeglaselt ja jupikaupa. Raja lõpus viis maja juurde tõusev trepp, ehk nii umbkaudu 8m, iga aste nõudis ähkimist ja kogu trepi läbimine 3-4 puhkepeatust. Lõpuks suutsime astuda Gosainkundi Lodge-Hotel’i sooja seltsituppa, kell oli 20.30, seega oli päevateekond kestnud täpselt 12 tundi, kõrgus 4218. Istusime ümber sooja ahju, muus osas oli sitt olla, pead vajusid kõigil viltu või põlvedele, välja arvatud Lhakpal. Süüa-juua ei soovinud esialgu keegi, lõpuks võtsime turgutuseks mahlad ja Raivo ühe Coca. Avanud pudeli, leidis Raivo, et seda on raske juua, sest ilmselt madala õhurõhu tõttu vahustus Coca suus silmapilkselt. Mõningase toibumise järel, kui olime taas suutelised liigutama, saime oma toad kätte, kiskusime magamiskotid laiali ning siis saabus peavaluga segatud õnnisolek.

17. november, teisipäev. 5. matkapäev

Virgusin, kui aknast oli aimatav esimene helendus. Tundus, et enesetundel pole väga viga, lesisin paar minutit, siis üritasin kõõritada akna poole ning selle liigutusega tundsin äkki, kuidas magu hakkas tõmblema, suud ei saanud enam lahti teha. Reet aitas mulle kähku püksid jalga ja tormasin kempsu oksendama. Tagasijõudnuna fikseerisin, et kell on 6 ja toatemperatuur –2 kraadi C. Panin ennast korralikumalt riidesse ja tormasin taas oksendama, rabasin kaasa ka termomeetri välismõõtmisteks. Oksendamiste vahel nautisin kempsu juurest avanevat kauniskarget vaadet allpool olevatele järvedele lumiste kaljude vahel. Gosainkundi nime teine pool „kund“ tähendabki tiiki, kaardi peale vaadates on see piirkond täis kund-lõpuga veekogusid. Kusagilt järvedest veel altpoolt surus pilv end järvede kohale, termomeeter ütles: - 4. Läksin tuppa ja üritasin sündmusi kirja panna, aga oli ebamugavalt külm, siis läksin seltsituppa, seal oli mitmekeelseid trekkereid hommikueinet võtmas, minul pole mingit isu ja vastik on vaadata, kuidas teised söövad. Lhakpa hommikutervitas mind oma täies säras ning tundis huvi minu enesetunde vastu. Seltsitoas hõõguvad lõhnaküünlad ja olemine on hubane. Nüüd on kell 8.14, viimased trekkerid läksid oma rada, meie omad pole veel ärganud. Täna ootab meid kilomeetrine laskumine.

Marikal pea valutas, neil oli öösel toas lund tuisanud ja joogipudel ära jäätunud.

Kell on 9, päike tuli välja, ilm on väga ilus. Gosainkund on kolmest küljest nagu suure kausi sees järskude kaljude vahel, kaljutippudel meist ehk 50 m kõrgemal lehvivad palvelipud. Majade kõrval pisut allpool on kaks järvekest, neist suurem on pühapaik, ümber mille rahvapühade ajal teevad inimesed kolm tiiru päripäeva, praegugi näikse kaks trekkerit sellega tegevuses olevat. Oru lahtisest küljest paistab, et oleme rünkpilvedest märksa kõrgemal. Just nägin, kuidas üks kandja maja nurga juures külili libises.

Söögituppa tuli üks kõhnunud trekker, kes tingis peremehega söögihindade pärast. Selgus, et see oli Kanada poisist Nepaali-hulkur, kelle viisa hakkas lõpule jõudma ja ilmselt ka raha lähenes lõpule. Pakkusime talle šokolaadi, ta oli väga tänulik, ütles, et ei mäleta, millal viimati šokolaadi nägi. Ta oli esimene inimene meie poolt kohatute hulgast, kes teadis Eestit, Kanada eestlasi ning eesti-soome keelte sugulust. Peremees tegi talle head allahindlust ja andis tasuta joogivett. Üldse tundub siitkandi rahvas väga sõbralik ja abivalmis. Lhakpa päästis eile meie elud.

Dannebad=aitäh nepaali k.

Puhkepeatuses allaminekul loetleb Lhakpa nimepidi kõiki nähaolevaid järvekesi ning peale selle veel kõrgemaid, mittenähaolevaid lähikonna järvekesi, samuti tundub, et ta teab peast kõiki kloostreid ja radu. Reeda ja Marika poole pöördub ta ikka: madam, aitab neile seljakotte selga ja kotirihmu kinni. Ühes kohas vilksatasid kaljudel kaks merisea suurust väga vilgast looma.

Peatusime jälle ilusas kohas, nurga tagant tuli nähtavale kolm päikeses kiiskavat üle 7000-st, pilvedesse jäid peitu Dhaulagiri, Annapurna 2 ja muid tuntud mägesid, Lhakpa teab kõigi nähaolevate tippude nimesid ja kõrgusi, samuti rääkis ta, et meie käidavad rajad on väga väga vanad, sama vanad kui šerparahvas, ilmselt kõnnime siis praegu enne-Kristuse-aegseid radu.

Järgmine peatus on kohas, kus pool panoraami moodustavad kiiskavad 7000-sed, neist lähim ja võimsaim on Langtang Lirung. Ilm on meeletult ilus, tuul vaevumärgatav ja pilved on meist valdavalt km allpool, vaid kõrgemate-kaugemate tippude kohal tekivad vahel läätspilved. Otse meie ees on Tiibeti poolele jääv lumine ahelik.

Rada viis meid mööda ühest maalilisest gompast, kus sees istus pronks-Buddha.

Lhakpa kõrval käia on nagu budistlikus entsüklopeedias sees olla, nii paljudest vanadest ja praegustest tavadest, hõimu-, kasti- ja peresuhetest, lähirahvastest ja veel ja veel ja veel... Kogu jutt on väga huvitav, kahjuks ei suuda meeles pidada. Ðerpad ise loomi ei tapa, vaid ostavad liha tamoni(?) hõimult, kes olevat valdavalt karjakasvatajad ja elavat šerpadest pisut kehvemini. Samuti jutustas Lhakpa munkade pidustustest ja rääkis, et Tiibetis on mõni eriti võimas munk, kes suudab u. meetri kõrgusel maa kohal hõljuda. Ka rääkis ta, et üks ta onudest on tugev laama, kes olevat mõned aastad tagasi raskelt haiget Vene peaministrit tervendanud. Tänuks olevat talle antud käekell, mille näitamisel piiridel ja lennujaamades lüüakse kulpi ja lastakse läbi kontrolliväliselt.

Istume söögimajas 3900 m kõrgusel, päike paistab, ümberringi kobrutavad pilved, mõned käivad ka meist üle. Lhakpa tõi just meile padjad istumise alla. Siin majapidamises tundub olevat kaks last, üks tissi otsas, teine askeldab juba ise ringi. Raivo andis suuremale lutsukommi, see kukkus tal paar korda liiva sisse, aga maitses sellest hoolimata hea.

Lhakpa rääkis, et ta pole tegelenud joogaga, vaid mägi-, kalju- ja puuderonimise treeningutega, ometi on näha, et ta täidab budistlikke rituaale, et kogu ta hing ja elu on budistlik selle sügavamas tähenduses.

Siinse söögikoha nimi on Maya ehk armastus, vanaperenaine ütles, et ka tema tütre nimi on Maya.

Koos kõrguse suurenemisega on avaldunud järgmised tendentsid: rajad on läinud puhtamaks, majad askeetlikumaks, tee kallimaks, tee maksab valdavalt 40...60R, söök 200...300R, väike 200g mahlapakk 80R. Lhakpa pakub meile puhkepeatustes oma seljakotist banaane ja mandariine, istume praegu pilvetippudega ühel tasandil päikeselise raja ääres, mõned pilved ronivad ka meie juurde, otse üle raja on u. km sügavune org. Laskusime läbi muinasjutuliste metsade, kus olid väga kõrged, kohati meetrise läbimõõduga sammaldunud puud. Oma järgmisse ööbimiskohta Shin Gompasse (Puust Klooster) 3300 m kõrgusel jõudsime 16.30. Majutusime hotelli nimega Red Panda (punane panda), see on lausa löövalt luksuslik võrreldes paari eelmisega, seinapragudest ei saa läbi vaadata, laes on korralik LED-lamp ja voodite vahel on ruumi veel voodijagu (viimases kohas ei mahtunud seljakott hästi voodite vahele). Õnnestus ka päikesega köetud leige duši all käia ja mõned riided ära pesta, Lhakpa tegi üpris põhjaliku pesupäeva. Istume Punase Panda söögitoas ja naudime loojangutaevast pilvetippudest kõrgemal. Raivo jutustas, et eilse laskumise lõpuosas, kui ta toetus näoga käimiskeppidele puhkama, nägi iga kord kohe selget ja sügavat und. Siin istub igasugu trekkereid, osa kirjutab ilmselt päevikut nagu minagi, märgatavalt palju on hallipäiseid vanemaid inimesi. Söögitoas näitab termomeeter +18 kraadi C, aga istume joped seljas – ilmselt ei tooda organism praegu piisavalt soojust pluusi väel istumiseks. Seinal on punase panda pilt, näeb välja nagu valge koonu ja silmaümbrustega ning triibulise sabaga paks rebane, sööb 2/3 bambust, ka muud taimetoitu ning putukaid ja hiiri.

Pärast sööki seisin veerand tundi väljas, vahtisin taevasse ja ootasin leoniidide tähesadu. Taevassevaade oli suht kitsas, kahel pool majad, põhjas kõrge mäenõlv, Põhjanael paistis napilt üle. Kirdest oli näha tõusev Sõel ja lõunakaares ere Jupiter. Linnutee on kuidagi hästi vaadeldav, ühtki satelliiti pole siinsetel õhtutel silma jäänud, ilmselt jäävad nad siin päikese suhtes maakera varju. Lõvi tähtkuju jääb praegu põhja poole sügavale horisondi alla, ainult üht kahvatut sähvatust nägin sealtpoolt tulevat, lõunast paistavad mõned tähed, mis Eestis jäävad paarkümmend kraadi horisondi alla. Temperatuur õues on -3 kraadi.

Magamistoas on t. +8 kraadi C.

Öösel ärkasin ja mõtlesin tükk aega kallite ja lähedaste peale, siis ajas mingi sund üles, panin riidesse ja läksin välja. Kohe, kui katuse alt välja sain, käis hele sähvatus üle pea ja seekord õigest suunast! Vaatasin veerand tundi suu ammuli taevasse, see oli tõeline leoniidide tähesadu, Lõvi ise oli idas hotelli katuse kohal ja sealt suunast enamik sähvatusi ka tuli, umbes kolm tükki minutis, vahel ka kolm sähvatust 10-s sekundis, osa kahvatumad, teised aga jälle väga heledad ja jätsid paarisekundilise hõõguva jälje. Läksin kutsusin ka Reeda välja ning koputasin ka Marika ja Raivo uksele, et astronoomiline tähtsündmus oleks igati ära märgitud. Reet soovis oma kümmekond soovi ära ja läks magama, mina vahtisin veel veerand tundi lahtise suuga, pea täis lõpuni sõnastamata soove. Peaaegu seniidis oli tähine kuusnurk: Capella, Aldebaran, Riigel, hiilgav Siirius, Prooküon ja Castor ning Pollux. Tähistaevas on siin võrratu!

18. november, kolmapäev. 6. matkapäev

Viimane, mida õhtust mäletan, oli laepragude vahelt paistev ülemise apartemendi valgus. Hommikul oli toas +4 kraadi C, väljas mäenõlv härmas, taevas täiesti pilvitu. Hommikusöök läks ainult minule täielikult sisse, unistasime seapraest, soolasilgust, küpsetatud lõhest ja muust seesugusest. Pärast hommikusööki käisime tutvumas kohaliku kloostri ja juustuvabrikuga. Klooster oli lukus, laama koos võtmega pidi tulema hiljem, juustuvabrik oli seoses piimahooaja otsasaamisega selleks korraks töö lõpetanud, saime imetleda ainult läikivaid vaskpadasid. Täna alustasime päevateed kell 9, laskumist on oodata 1200 m.

Teel tuleb vastu nii trekkereid kui ka kandjaid, tundub, et põhitransport toimibki siin kandjate näol. Lähimas ehitusmaterjalipoes käik võib nii aega võtta ligi kaks nädalat. Siin kandis pidi kandjate koorem olema 25...30 kg, Everesti kandis aga 40...45 kg, ilmselt mingil põhjusel ei tasu seal vähemaga jännata. Lhakpa arvas, et siin saaks kandja 2500R eest päevas ja kaup pidi seda kindlam olema, mida rohkemateks päevadeks tehing tehakse. Teel nägime ilmselt välgust tabatud puud. Tsatang tähendab nepaali keeles nii välku kui ka draakonit, Lhakpa algul rääkiski, et draakon lõi puu lõhki. Lhakpa ütles, et varsti näeme jakke ja nakke, meie küsimise peale selgitas ta, et nakid on emased jakid. Laskumisel jäi raja lähedusse raagus õunaaed, Lhakpa jutustas, et kui õunad (Lhakpa ingl. k. eppal) valmis saavad, tulevad džunglist langurid (vist mingid ahvilised) ja püüavad kõike pintslisse pista. U. kl 13 Syabrus lõunasöök. Kanasupp (meie lihahimu tulemus) on täielikult ilma kanata, lihtsalt paksendatud puljong, võtsime siis kotist eesti leiba kõrvale ja kõik oli taas kombes. Mahl 230 ml, 120R.

Edasi minnes nägime, kuidas üks mees tagus vaiu põlluastangusse. Lhakpa selgitas, et mees ehitab kariloomadele ööks ajutist varjualust, öösel toodavad loomad sellele põlluosale sõnnikut, järgmiseks ööks nihutatakse varjualune edasi jne. Läksime üle pika silla ja laskusime läbi džungli, raja ääres pakkus üks karjus meile mingeid imelikke junne müüa, ilmselt mingitlaadi kanepisaadus, huvi mõttes nuusutasin, lõhnal polnud viga.

Lhakpa ütles, et siin kandis on tihti näha ahve ja langureid, meie nägime esialgu ainult üksteist. T.= +14 kraadi. Jõudsime u. 16.05 oma järgmisse ööbimispaika Pairosse (kaardil Hotspring Hotel), mis on sügaval orus (1800 m merepinnast) kobrutava jõe kõrval. Jõe teisel kaldal pidi olema soe allikas, milleni oli kange soov jõuda, kevadine tulvavesi oli aga silla kaasa võtnud, jõgi ise paistab selline, et igaks juhuks ei ürita läbi minna. Viimasel rajalõigul nägime, kuidas vastaskaldal hirvemamma tissitas last seesuguse kalju peal, kus mina ei suudaks ilma käte abita püsti seista. Vahetult enne Pairot oli jõe ja kaljuseina vahele surutud väike betoontrepp, mille kõrval langes ülalt džunglist kitsas juga, piserdades kõigi möödujate peale pisut värskust.

Siin paistab olevat asustuskõlblik maa nii ahtake, et konkureerivad öömajad on tihedalt kõrvuti. Meie söögitoa ukse kohal ripub kena kootud, haakristidega kaunistatud kardin tekstiga: “Tashi Dhele“, mis peremehe sõnul pidi tiibeti keeles tähendama sama, mis nepaali keeles „Namaste“ (-Namaste- on minu arusaamist mööda ennekõike hea tahte väljendus, seda sobib kasutada nii tervituseks, hüvastijätuks, tänuks kui ka muul põhjusel heasoovlikkuse väljendusena).

Hotelli hoovil näitab termomeeter +11 kraadi C, vaja midagi soojemat peale panna.

Nüüd jõudsid siia neli väsinud jalgrattamatkajat, täiesti uskumatu, kui mõelda, et selle raja läbimine on isegi jalgsi raske ettevõtmine, ilmselt tassisid nad enamiku aega rattaid seljas, nende kandjad jõudsid ammu enne rattureid.

Istume söögitoas laua taga ja Lhakpa õpetab meile nepaali keelt. Mägi on näiteks himal, ama on ema, Ama Dablam on Suure Jää Ema, machu on kala, chissapani on külm vesi, tatopani on soe vesi. Lhakpa kirjutas üles ja selgitas meile ka tähestikku, siin jäi minu aabitsaloogika esialgu jänni, kha-, pha- tha-de, khe-, phe-, the-de jms kasutamise loogika erineb ilmselt mõnevõrra maakeelest. Minu ülesandeks jäi numbreid õppida:

Ak=1 (ek)
Dui=2
Tin=3
Char=4 (tsaar)
Panch=5
Chha=6 (tsa)
Sat=7
At=8 (ät)
Nau=9
Das=10
Seena=0 (sõõna)
Tänane laskumine oli põlvedele üpris koormav. Hubaselt sooja söögitoa keskel on kuum raudahi, selle ümber lae all kuivavad märjad sokid ja särgid. Kõik majad on siin varustatud päikeseelektrisüsteemidega ja päikeseveesoojenditega. Matka- ja transarada käib enamiku majade ja ilmselt kõikide söögi- ja öömajade hoovist läbi, Eestis ei suudaks seesugust olukorda ette kujutada. Valisime õhtusöögiks kõige lihasema roa – tuunipitsa (tuna pizza).

19. november, neljapäev. 7. matkapäev

Magasin jõekohinas nagu kivi, paar korda ärkasin ja mõtlesin minna tähti vaatama, aga enne, kui jõudsin tõusta, uinusin uuesti. Ärkasin hommikuse esimese helendusega koos džunglist kostvate vilede ja sädistamistega, taevas oli täiesti selge ja toas rõõmustav +10. Õues tervitas mind särava naeratusega Lhakpa ja majaperemees tundis huvi, kuidas olin maganud.

Nüüd on ees u. 6 päeva tõusu, kokku 3300m.

Hommikusöögiks oli kõigile tiibeti leib ja kaks keedumuna, kõrvale lõikasime seljakotis kaasa reisivat Wõro suitsuworsti, jagasin tavakohaselt ka polümoluvitamiine ja rauatablette. Siitkandi menüüd tunduvad olevat üpris ühekülgsed ja rauavaesed, ühekülgsuse mõningaseks kompensatsiooniks siis vitamiinid ja koos kõrguse kasvuga oodatava vereloome toetuseks raud. Oma eralõbuna sõin veel mingit liigestetugevdusainet (tahket sülti), seda teised üldiselt ei tahtnud. Ka Lhakpa nõustus raua ja vitamiinidega, tema ei tahtnud eriti vorsti, ainult väga vähe. Pärast hommikusööki näitasid end ahvid, Reet märkas, et terve kari on puu otsas ja pildus mingeid kõvu asju kempsu plekk-katusele. Lhakpa ütles, et siitkandi ahvid ei pidavat hammustama, kusagil mujal aga, kui püüda neid kividega peletada, tungivad karjana kallale ja hammustavad. Küsisin, kas Nepaalis hõimu- ja kastisõdu või rahvustevahelist vaenu on, Lhakpa vastas, et mõrvad ja vaen on ainult poliitilised (79 parteid), kasti-, rahvuse- jms põhiselt pole mingit vaenu. Suurim valitsuspartei on maoistid, järgmine on Congress (endine kuningapartei) ja siis Emali, mis jagab mõlema vaateid. Lahkusime 8.40.

Märkasin, et seljakoti kaalu praktiliselt enam ei taju. Raja kõrval on tore džungel hiiglaslike põlispuudega, rippuvate ja ümber puude keerdunud liaanidega, bambuse ja tuhande muu taimega. Horisontaalset rada praktiliselt pole, ainult ronimine või laskumine. Ratturid (prantslased) tulid just mööda ja lükkasid rattaid käekõrval. Lhakpa näitas vastaskalda kaljude küljes rippuvaid metsmesilaste pesi, kärg pidi olema hinnatud ja kallis ravim, aga 10 pistet pidi olema surmav. Siis näitas Lhakpa meile langureid, algul kaugelt, lähemale jõudes nägime, kuidas raja ääres puie ladvus istusid heledate soengute ja pikkade sabadega u. poole inimese pikkused härrad ja prouad ning vaatasid, kuidas alt mingi kari vastu vahtis.

Sellel reisil on väga vajalikuks osutunud pealamp, vähemalt liitrine joogipudel (meil on siiani edukalt toiminud Värska vee pudelid), mida on vaja tihti täita usaldusväärsetest torudest, käimiskepid, käekell. Saabastesse sobivad kuni 3500m-ni õhukesed sokid, u. +10-kraadise välistemperatuuriga sobib hästi pika varrukaga särk ja põlvpüksid. Päikeseprillid, servaga päikesekaitsemüts, päikesekaitsekreem ning kätekreem on vajalikud. Õhtuks oleks hea kerged jalatsid palja jala otsa.

Teel tuli vastu üks lõbus hallipäine austraallane, mulle ütles ta: “You are a Big White King!“(sa oled suur valge kuningas). Natuke alaväärsustunnet tekitas, kui mäkketõusul läks mööda minust vanem ja kõhetum kandja kaks ja pool korda suurema seljakotiga. 13.15 jõudsime lõunasöögikohta Lama Hotel’i.

On kahesuguseid palvelippe: valgeid ja viievärvilisi. Viievärviliste tähendus on suunatud: sinine – taevasse, valge – pilvedesse, punane – tulle, roheline – taimestikku, kollane – mulda. Valgetele lippudele on kirjutatud muud laadi palved.

Sööki oodates liikus jutt keedukartulitele soolaheeringa ja hapukoorega, siin tellisime tuunikalamomosid (suured pelmeenid tuunikalatäidisega). Eestis kehtivate seaduste ja eeskirjade põhjal pandaks siinsed matkaraja äärsed söögikohad viimseni kinni ja omanikele väänataks trahvid kolmanda põlveni. Olles tund aega lõunat oodanud, liikus arutelu sellele, et huvitav oleks näha, kuidas siinmail kohaliku tööjõuga McDonaldsi söögimaja toimiks. Pärast lõunat Lama Hotelist ülespoole minnes tuli ootamatult Marika poeg vastu, rõõmu kui palju ja kõvasti rääkimist, ta ütles, et üle Ganja La ei õnnestunud lumeolude tõttu minna ja seetõttu tuleb kogu Ivari matkaseltskond sama rada mööda alla, tema on kiirema käiguga ees, teised tulevad järele, ööbima jäävad Lama Hoteli juurde. Marika jäi veel vestlema, mina hakkasin vaikselt edasi liikuma. Järgmisele vastutulnud härrale ütlesin: “Tere!“, rõõmsalt üllatunult vastas ka tema samaga, järgnes lühike vestlus ja läksime kumbki oma suunas edasi. Siis tulid kaks tüdrukut vastu, tervituse peale leidsid nad, et mind on vaja kallistada, rääkisime pisut juttu ning siis jõudis Ivar koos ülejäänud seltskonnaga ülalt ning meie väike seltskond altpoolt kohale, vahetasime olukorra ülevaateid ja uudiseid. Ivar rääkis, et Tsergo Ri otsa nad jõudsid, aga kuna nende teejuht oli Ganja La lumeolud peale vaadates liiga kahtlaseks hinnanud, siis olid nad selle ületamise ära jätnud.

Lõpuks läksime meie üles, nemad alla. Arutasime oma võimalusi üle Ganja La minna. Lhakpa leidis, et meil on köit natuke vähe, ta ütles, et tema jaoks on see kuru lihtne, kui on vaid piisavalt varustust ja meie tervis korras. Leidsime, et siis võiks Ivarilt lisaköit küsida ning Lhakpa jooksis alla Ivarile järele. Mina tassisin seni tema kotti edasi, selle juures oli suurim ebamugavus piiratud nähtavus ette ja just jalge ette. Lhakpa jõudis meile varsti ühe teemaja juures järele. Kuna lõuna oli veninud ja kell juba 17, arutasime, kuidas edasi toimida. Lhakpa küsis, kas tahaksime jääda sinna ööbima, kuna kavandatud ööbimiskohani oli kahe tunni tee ja sinna jõuaksime pimedas. Otsustasime siiski edasi minna, kuna pärast viimast pingutust oli ootamas pikem puhkeaeg öösel ja ühtlasi kergenes seega homne teekond. Korraldasime nii, et Lhakpa ja mina läksime koos kiirema sammuga ees ära, Reet, Marika ja Raivo tulid rahulikumalt järele. Ees paistev lumine tipp värvus loojanguvalguses imekaunilt algul roosaks, siis kollaseks, siis kahvatusinkjaks.

Jõudsime Ghoratabelasse (2992m) just napilt ilma lampe põlema panemata, viisime kotid magamistubadesse, pistsin fliisi selga ja lambi pähe ning lippasin mööda džunglirada teistele vastu. Pea kohal särasid tähed, kahel pool orgu kõrgusid mustad kaljud, džunglist kostis huikeid. Natuke hakkas nagu meelde tulema, et tiigrid vist on ka rohkem öise küttimisviisiga. Enda julgustuseks laulsin Alenderi „Veel olen teel...“ ja „Valgusse, vaikusse, puhtusse minna...“ ning ronisin mööda rada alla-üles, kuni tulijate lambid hakkasid puude vahelt vilkuma.Võtsin Reeda koti, Lhakpa oli ka kohe kohal ja võttis Marika koti ning siis läksime juba rahulikult kõik koos. džunglist kostis veel huikeid, siis sama huige meie peade kohalt, Lhakpa seletas, et see on bars (lind), kaalub kilo-poolteist. Jõudsime kõik kohale veerand seitsme paiku, üpris kena koht tundub olevat.

Õhtusööki oodates istus kogu seltskond söögitoas ümber raudahju. Reet tellis riisi munaga, Raivo ja mina dal-bhatti, Marika keedetud kartuleid juustu ja võiga. Marikale toodi 6-7 suurt keedetud koorimata kartulit ning teisel taldrikul juustuviilud ja või. Marika naeris selle serveeringu peale kogu õhtu.

Siin varjab kaljusein põhjakaare u.70 kraadi kõrguseni, teisel pool orgu lõunaakaare u.50 kraadini, edelas särab kenasti Jupiter, idas on nähtavad Sõnn, Sõel ja Veomees, viimase Capella helgib kuidagi eriti kutsuvalt.

20. november, reede. 8. matkapäev

Magamistoas hommikul +2, õues -3 kraadi C, väga ilus koht, kahel pool peaaegu püstloodis kõrged kaljud, sealt jugade kaskaadid alla pudenemas, kirdes päikeses kiiskav Langtang Lirungi (7225) tipp päris lähedal. Hommikusöögiks kõigile tiibeti leib juustuga, keedetud muna või omlett, natuke lõikame oma suitsuvorsti juurde, kõigil peale minu isu kehvakene. Ganja La kurule on tõusta veel 2300 m.

Läbisime külmetavate sõduritega kontrollposti, Lhakpa esitas meie matkapassid, andsime kaustikusse oma nimede järele allkirjad, sõdurid lubasid nii end kui ka väeosa pildistada. Lhakpa ütles, et selle väeosa ainus eesmärk on turiste registreerida ja vajadusel nende otsimist või päästmist organiseerida, vahel pidavat mõni turist ikka kaotsi minema. Need, kes Tiibetist salaja üle mägede tulevat, pidid käima džungli kaudu ja neil sõjaväega asja ei ole. Niipea, kui päike meieni ulatus, oli hetkega palav ja vahetasin pikad püksid lühikeste vastu. Tegime ühe teemaja hoovil peatuse, Raivo tippis lapsi kommidega ja Reet tohterdas kreemidega vana perenaise käsi.

Raja kõrval, ühe kirjatud kivikuhjatise veeres seisis salk trekkereid (neid liigub siin küllalt tihti üles-alla), üks seisjatest osutas mulle käega kuhjast vasemalt mööduva raja poole, tegin siis vastavalt näidatule kombekohase päripäeva ringi ümber ehitise ja ümisesin: om mani padme hum, keegi trekkeritest ütles lohutava häälega: “Sometimes it’s normal...“ (vahel on see normaalne).

Langtangi rajal möödusime Langtang Lirungi tipu alt, mis jäi valgelt särama u.60-kraadise nurga all vaadatuna meist u.4 km kõrgemale. Prantsuse jalgratturid möödusid meist raskelt vändates ja kohe ka rattaid järele lohistades. Jäägu muidugi igaühele oma, aga mulle tundub, et jalgratas seesugusel mägirajal on nagu kassile sarved – uhke ja raske.

Lhakpa jutustas, et Nepaalis kehtib turistidele mägedele ronimise maks, üldjuhul 350$, mõni kõrgem mägi 2000$, Everest sõltuvalt hooajast 20 000...25 000$

U.12.05 jõudsime Lang Tangi, see on üpris suur küla võrreldes eelmistega, kõrgus 3430 m, ümber vaid jakikarjad. Mu tähelepanu pälvis see, et vastasolev täiesti varjus nõlv on kõrgele välja metsa täis, meiepoolne päikeseline nõlv kaetud vaid okaspõõsaste ja rohuga. Lhakpa seletas, et päikese käes olevalt nõlvalt aurab vesi ära ja seetõttu puud ei kasva. See arvamus võib olla täiesti tõene, mõõtsin varjus temperatuuri, see oli 6,5 kraadi C, päikese käes istudes pakuksin aga 18...20.

Majutusime seninägematult luksuslikku hotelli, teise korruse nurgatubadest on hingematvalt ilus vaade ühelt poolt kiiskavatele 6000-stele, teiselt poolt sügavasse orgu. Ootame lõunasööki (tuunipitsat kui kõige lihasemat sööki), Lhakpa on nagu alati köögis abiks, vahel käib naeratades küsimas, kuidas me end tunneme. Siinsetes menüüdes pole kusagil liha, oleme Lhakpale ikka suitsuvorsti pakkunud, ta võtab viilu või kaks ja ütleb, et rohkem on liiga palju, süda läheb pahaks. See siin pidi olema viimane elektrienergiaga varustatud asula, elektrijaam on jõe lähedal külast allpool, olgugi et energiat saab ta ühest või kahest mäenõlvalt kukkuvast ojast, jaama viiva raja otsal passib relvastatud sõdur. Lhakpa soovitas siin kõigi elektrisööjate akud täis laadida, aga selgus, et elektrivarustus algab alates kl. 16.30-st. Mida energiajaam päeval teeb, see jäigi teada saamata. Akude laadimine köögi pistikust pidi maksma 100 R/tund. Pärast lõunat korraldas Lhakpa meile 700 a. vanuse kloostri külastuse. Selleks tuli tuldud teed pisut tagasi minna, raja ääres on mitmes suuruses ja värvitoonis jakke, pisut tuleb ronida oru nõlvast üles.

Istume kloostri trepil, uks on hetkel kinni. Klooster asub ilmselt väga vanas külaosas, pilgule pakub iga samm midagi ääretult huvitavat traditsionaalse elulaadi kohalt. Kuna võtmevalvur olevat metsas tööl, siis võtit ilmselt nii pea ei tule ja seega läheme tagasi.

Jäime ühele käänakule ülihapusid astelpajumarju sööma, kui kloostrivalvur mööda kõndis. Ronisime siis jälle üles tagasi ja pääsesime pühakotta sisse. Alumine korrus oli ilmselt munkade eluruumiks mõeldud lihtsalt tühi ruum, teine korrus oli siis pühamu. Valvur läbis kummardusrituaali Buddha ja teiste valgustunute piltide ees ning siis tutvustas kogu sisustust. Mulle jättis sügavaima mulje sajanditevanune tiibetikeelne raamatukogu, mis oli ainult munkadele ja laamadele lugemiseks. Meie palvel pakkis valvur ühe raamatu ümbritsevast kangast hellasti lahti ja keeras mõningaid lehti, mis olid täidetud kenade selgete kirjamärkide püstiste ridadega. Valvur tunnistas, et tema neid lugeda ei mõista. Muust värvikast sisustusest jäi pilk pidevalt pidama laetalade küljes rippuvale suurele haakristiga tõhustatud trummile. Enne lahkumist tegi Lhakpa tõsiselt ja süvenenult läbi kummardusrituaali. Tema eeskujul ja loal proovisin teha samamoodi. Ei tea, mida Lhakpa mõtles, mina püüdsin häid soove meeles hoida.

Kui kloostrist lahkusime, jäi Lhakpa kloostrikülasse meie eesootava kuruületuse jaoks kandja- ja varustusekaupa tegema, meie jalutasime hotelli juurde. Reet läks tuppa pikutama, Raivo, Marika ja mina istusime hoovil ühe päikeselise seina äärde ning arutasime järgmiste päevade tegevust. Päike kadus 16.45 mäenõlva taha ja kohe hakkas külm. Elektrit pole veel tulnud, idakaares kiiskavad 6000-sed, lõunas on õhuke noorkuu. Õhtuse dal-bhati juures oli nii kõva paprika, et me Raivoga ulgusime pärast esimest ampsu. Täna sai pool matka läbi. Head ööd!

21. november, laupäev. 9. matkapäev

Täna algab matka teine pool.

Ärkasin varavalges 6 paiku, tuul väristas idapoolseid kardinaid, sooja oli toas 3 kraadi. Lesisime veel, voodiga samal kõrgusel algavast aknast oli näha, kuidas tipud valgenesid (tõeline miljonivaade!).

Õues tervitas mind säravalt naeratav Lhakpa: „Dobrõi utro, sir!“ (tere hommikust, söör).

Hommikusöök oli hea, praetud kartulid praemunaga. Meie vastas istuvad USA kodanikud New Mexicost (üks naine eriti metsiku välimusega) ja desinfitseerivad uv-seadmega vett.

Liikuma hakkasime 8.30. Kohati jagasid raja suunavöönditeks kümmekonna m pikkused kirjatud kividest laotud seljandikud, millest tuleb kombekohaselt mööduda vasakult (mõnevõrra, võiks öelda, tulid Muhu kiviaiad meelde), ühel korral pidin kogemata äärepealt valelt poolt mööduma, kuid kõrvalasuva maja õuelt juhatati mind abivalmilt õigele rajale.

Ühes kohas tuli kolm u. 13...15 a. poissi algul pildistamist, siis šokolaadi, pliiatseid jm. norima, kõnemaneeri järgi kogenud väljapressijad, peale pildistamise ei õnnestunud neil minult muud saada, lõid käega ja läksid edasi, käänaku taga suutsid nad Reedalt peale pildistamise veel kaks varupastapliiatsit kätte saada. Mõeldes võimalikele eelseisvatele rasketele päevadele, otsustasin, et ilma erilise põhjuseta ei anna oma kotis olevatest varudest kellelegi midagi. Puhkepeatus Nayen Kanga tipu vastas, Lhakpa näitab kõiki ümberkaudseid tippe, ütleb nende nime ja kõrguse.

Raja ääres mörisesid jakid, proovisin neile vastu möriseda, aga minu hääl kõlas kaks oktaavi kõrgemalt.

Kyanjin Gompasse (3730) jõudsime 11.15, seega Lang Tangist 2t 45 min kõndimist.

Siin saime kokku reisikorraldaja office’i (kontori) poolt meile kuruületuseks varustust tassivate kandjatega: Dendi, 19 a. (kohalikus keelepruugis kutsuti teda ka Dedi ja Densi), Lhakpa rõhutas, et Dendi on sherpa; Dharma, 22 a. ning Ashok, 45 a. Varem olevat Dharma ületanud Ganja La kuru kaks korda, teised lähevad sinna esmakordselt.

Lhakpa kontrollis varustuse üle ja leidis, et reisikorraldaja on puuduliku varustuse saatnud nii toidu kui ka ronimisvahendite poolest, puudu olid ka magamismatid telgis lume peal ööbimiseks.Söögivarustuse poole pealt väärib märkimist, et kaheksa inimese nelja päeva raskete tingimuste toidukraam sisaldas üht tuunikonservi tomatis. Lhakpa ütles, et ka riisi ning mõne muu asjaga on kitsas.Tekkis mõte, et võib-olla siin toimibki seesugune süsteem: turistidele müüakse suht kallilt julgestusköis, saadetakse nad giidi juhtimisel siiani, puudulik varustus saadetakse kandjatega järele, giid ütleb, et kuru on jääs ja üle ei saa, ning nii minnaksegi tagasi. Reisikorraldaja on raha saanud ja vaba ka kõikidest üleminekuga seotud riskidest ja vastutusest. Lhakpa püüab kõike korraldada parimal viisil ning soovib meid kurule viia, ta ütles, et see ongi alati lumes, aga kui meil on piisavalt varustust ja tervis korras, siis ta viib meid üle.

Lõunaks võtsime nuudleid munaga ja ketsupiga ning coca-cola, isu on hea, seega võib oletada, et oleme aklimatiseerunud. Hoovi peal on mõnus põlvpükste ja pika varrukaga särgi väel peesitada, päike on tugev, õhutemperatuur varjus on +4 kr C. Lhakpa kontrollib varustust, meie pilku paelusid muu kraami hulgast paistvad kopsakas bensiinipriimus, potid, pannid ja üks suur alumiiniumist pesukauss. Ühe kandja koorem pidi olema ...40 kg.

Langtang Lirungi nõlvalt paistis lühikese vahega kaks laviini. Õhtupoolikul korraldas Lhakpa meile küla taga nõlval mägironimise lühitreeningu ning õpetas köit ja abivahendeid kasutama, pärast seda näitas oma kaljuronijaoskusi.

Kui päike 16.30 vastasaheliku taha kadus, oli mõne minutiga külm.

Homme vara üritame ronida Tsergo Ri-le, see on küla taga üks kättesaadav tipp, tõusta on vaja u. 1200 m. See on siis nagu Ganja La ületamise peaproov. Kuna kõrgus on enam-vähem sama Ganja La kurueelse laagriga, loodame sealt saada ka täiendava kõrgusaklimatisatsiooni.

22. november, pühapäev. 12. matkapäev

Kell 3.40 koputas Lhakpa meid ärkvele, toppisime riided selga ning 4.05 asusime pealampide valgel ja ilma seljakottideta teele (Lhakpal siiski on väike kott). Tähistaevas on niivõrd võrratu, et pelgan kogu aeg üles vahtides komistada. Vastu ootusi ronime hoopis allapoole, siis ühte järsupervelisse jõesängi, kivilt kivile astudes üle jääsäbrulise jõekese ning siis üles, üles. Kõrguse kasvades läheb samm tuntavalt aeglasemaks, Marikal on vahepeal paha, puhkame kividest laotud suviste karjusemajade juures. Ülevalpool läheb astumine väga töntsiks ja mõte aeglaseks, iga samm vajab tahet. Selja taga hakkas Langtang Lirungi tipp roosatama, tähed tuhmusid, viimasena paistis Siirius, tõusukiirtes välgatas ka paar satelliiti. Päikesetõus ja valgenemine on kiire. Mingil hetkel hakkas orust kostma suminat ning siis oli näha, kuidas helikopter, pirisedes orunõlvade vahel nagu kihulane härgade vahel, jõudis alla külasse.

Vastu ootusi keerdub rada tipust loodesse, just varjupoolsesse külge, ühes kohas tuleb pikalt ronida üle suurte kivide, külm ja sitt on olla. Raja ülemises otsas süvenesid minul selgelt järgmised sümptomid: ähkimine, peeretamine, kiire pulss, aeglane mõtlemine, pehmed jalad ja kõikumine. Lhakpa kulges naeratades ja kergejalgselt ees.

Lõpuks jõudsime palvelippude juurde tipule 4984 m. Lhakpa võttis oma seljakotist välja meie hommikusöögi: juustuchapatid (ilma rasvata magedad juustupannkoogid), keedetud munad ja sooja tee ning siis oli võrratu hommikusöök täispanoraamse kiiskavvalgete 5000-, 6000- ja 7000-stega ääristatud imelise vaate keskel. Ilm oli väga ilus ja kohatise nõrga tuulega. Munade juurde mõeldud sool maitses magusalt, Lhakpa väitel oli see vitaminiseeritud.

Allaminek oli lihtsam, soe ja valge, Lhakpa kiirustas meil eest ära, et jõuda külas matka jätkumiseks ettevalmistusi teha. Täpselt 9 tundi pärast hommikust liikumahakkamist jõudsime hotelli juurde tagasi.

Ülevalt Ganja La juurest tulid üks poiss ja tüdruk (šveitslased) alla ja rääkisid, et üpris palju lund on, et kuru poole läheb suurekiviline moreenvall ja sellel on paksu lumega ebamugav kõndida, võib jalgupidi kivide vahele kukkuda. Nad ise ei olevad kuruni läinud, olid seal lähedal vaid kaks ööd telkinud, ütlesid, et päike hakkab hilja sinna paistma ja kaob juba kl 15 paiku kaljude taha.

Raivo tundis end pärast tänast ronimist mõnevõrra kehvasti ning seoses ebamäärase olukorraga ülal oli väga raske otsustada, kas võtta kuruületusekspeditsioon ette või mitte, st. hakata tuldud teed alla tagasi minema. Lhakpa oli suutnud kurulemineku täielikult ette valmistada, üürinud ja ostnud koha pealt varustuse ning söögi ja leidnud kaks lisakandjat, kes pidid meie omad seljakotid kurule viima, et meil ronimine hõlpsamalt läheks. Kandja päevapalk pidi olema u. 2500 R, meile kauples Lhakpa oma sõbra ja selle sõbra 1800 R eest päevas, aga nad küsisid palka nelja päeva eest, see, jagatuna tõenäolisele kolmele päevale, teeb päevatasuks 2400 R. Samas ei püüdnud Lhakpa meid kuidagiviisi ühes või teises suunas mõjutada ja kuigi otsustusaeg oli piiratud, ei kiirustanud ta meid kuidagi tagant. Olime väsinud ja teadmatuses kurul valitsevast olukorrast, seetõttu oli nii väga raske otsustada. Lõpuks rehkendasime välja, et kui ronime üles kuru juurde, aga mingil põhjusel üle ei suuda minna, siis on meil piisavalt aega ka alla ronida ja tuldud teed tagasi minna ning kaotame sel juhul ainult oma isikliku kraami kandjatele makstava raha, seega sai otsustatud üritada kuruületamist.

Esimene käik pidigi kohe nüüd õhtul olema minek üle jõe vahelaagrisse, mis oli Lhakpa korraldamisel juba ette valmistatud. Minek viibis veel mõnda aega seetõttu, et kandjad olid meie otsustamise ajal ära kadunud ja Lhakpa otsis neid mööda küla taga. Lõpuks tundus kõik siiski lahenevat, Lhakpa jäi ise veel külla üht kandjat ootama, kes oli mingi hetkel tekkinud tööotsa ära kasutanud, meie läksime teiste kandjatega teele. Järgnes täpselt kahetunnine rännak üle silla, läbi rodoalusmetsaga, habesamblikega kaetud hõreda kõverkasemetsa siksakrada loomulikult kogu aeg ülespoole, pärast metsa tuli keerata vasakule ning minna mööda karjaradu ja üle suurte kivikülvide. Leidub telkimiseks sobivaid keni tasaseid platse, kuid ilma veeta. Tõusule lähemal on oja, kust vett saab, pisut enne seda jõudsimegi lõpuks maalilisele laagriplatsile. Kui magamiskotid olid telkidesse lahti tõmmatud, kutsus Dharma meid köögitelki, arvasin algul, et sööma, aga selgus, et pigem siiski sooja. Telgis pahises ja tootis hubaselt bensiinivingu bensiinipliit, meile oli ühte serva istumiseks kile laotatud, istusin kohe mingi laokilejäänud taignatüki sisse ja üks hirmus kleepuv pudel jäi ka kohe käe alla. Kitsavõitu oli, aga see sulandas meid kokkadega üheks seltskonnaks. Varsti pakuti teed, siis valmis meie silme all isuäratav ingverisupp ning selle kõrvale õlis küpsetatud krõbuskid, siis valmistati Ashoki juhatusel taigen ja hakati küpsetama tiibeti leibu, lootsin väga, et õli täis küpsetuspann ei lähe lahtise leegi kohal põlema. Teiseks söögiks olid maitsvad salatid ja meie ekspeditsiooni ainus konserv söödeti ka meile sisse.

Täna tuli siis kokku 11 tundi käimist, 1200 m üles, 1200 m alla, 400 m üles. Istun romantilisel laagriplatsil, süttivate tähtede all kivil ja avastasin just habemest jääpurika. Temperatuur on -7 kr C. Lhakpa ja Nima (üks meie kandjatest) peaksid ka varsti jõudma.

23. november, esmaspäev. 11. matkapäev

Öösel pani tähevalgus telgikatuse helendama. Õues oli imeline tähistaevas, üks hele tähelangemine, paljajalu samblal astuda tundus nagu pehmel vaibal. Hommikupoole nägin ridamisi värvilisi unesid: üks lähedane naine silitas mu habet ning sosistas kirglikult: „ Sa oled nii ilus!.. Sa oled nii julge!..“, siis kõndisin Reeda kannul põlvini vees, siis vaatasin telekast selgevärvilisi krimifilme. Siis ärkasin häälte ja priimusekohina peale. Kell on 5.45, telgis -4, väljas ilm selge ja -12 kr C.Täna on Marika sünnipäev. Laager on ärganud, köögitelgis pahiseb bensiinipliit, suur ja haisev.

Hommikusöök toodi kandikul telkidesse: müsli ja maisihelbed kuuma pulbripiimaga, röstsaiad praemunaga, joogivalikuks kohe tehtav tee, kohv või kakao. Asju pakkides leidsin oma seljakoti küljetaskust mingi kile sisse pakitud imeliku pulbri, millest mul aimugi polnud, Reet arvas, et olen kotti mingisuguse vana jõujoogipulbri unustanud, mina olin kindel, et enne reisi tegin koti korralikult tühjaks. Maitsesin, magus oli, aga ei saanud aru, millega tegemist on. Lõpuks kallas Reet selle telgi taha kuiva kraavi. Mõne aja pärast tuli Nima meie juurde ja hakkas minu seljakoti taskutest midagi otsima, siis saime aru, et see pulber oli tema jagu, Lhakpa tuli ka meie juurde ja selgus, et see oli just eile laama õnnistatud püha pulber, õnneks sai Nima kraavist suurema jao puhtalt kätte. Andsin talle vabanduseks ühe šokolaadi, see oli parim, mis hetkel võimalik.

Meie kui aeglased kõndijad hakkasime 8.05 Nima juhatusel kuru poole astuma, Lhakpa jäi teistega laagrit kokku panema. Edasiminek oli paarist kivikülvist üle, siis mööda kaldus seljandikku üpris järsult üles, rada on suht õrnuke, väiksema lumega ilmselt märkamatu. Nõlval otsisin kõiki asjaolusid arvestades päikesemütsi välja, parandasin seljakoti lahtiläinud tõmblukku ja sellega jäin teistest pisut maha ning seisin üksi keset miljonivaadet.

U. 4700 m kõrgusel ronisime oma kandjatega ligikaudu samas tempos, nemad 30-40 kg koormatega, meie peaaegu ilma. Lhakpa ootas meid 45-kraadisel nõlval lumel lamades järele, hetkel meil veel kõrgushaiguse sümptomeid ei esine. Ashok, Dendi ja Dharma on veel kusagil allpool. Üpris üleval kuru suunas kulgevas kaljudevahelises vaos muutub tõus laugemaks, seal on suurekiviline moreenvall, parim on liikuda selle valli harjal kivilt kivile astudes. Lumesajuga, kui kividevahelised praod on kaetud, võib seal käimine olla ohtlik. Vall lõpeb väikese lagendikuga, kuhu saab teha ülemise laagri. Kyanjin Gompast ülemisse laagrisse jõuab hea käiguga ...5 tunniga, aeglaselt...7 tunniga.

Mingil hetkel, aeglase sammuga edasi ukerdades, ütlesin Raivole kusagilt loetud luulerea: „Mingem üles mägedele, oksendagem orgudesse...“ Raivo arvas, et kõlab koledasti, aga tõsi ta on.

Ülemine laager u.4900 m, pärast puhkamist kasutasime valget aega ja päikesepaistet ning pesime lumega hambaid. Nägime Raivoga pisikesi hiiri. Astusin ühele lume all peidus olevale jäätunud kivile ja kukkusin külili, küünarnukiga vastu kivi, aga pääsesin vaid kõva matsuga. Raivo küsis, et kas mulle ei tundu, et me räägime tavalisest peenema häälega, olin sunnitud tunnistama, et tundub küll, ilmselt on see hõreda õhuga kaasnev ilming. U. 14.30 kadus päike kalju taha ja kohe läks külmaks. Nüüd saab kell varsti 16, meie kandjad läksid kaks tundi tagasi kirkade ja köitega kuruületamist ette valmistama. Kolm office’i kandjat jõudsid Lhakpa toetusel oma kandamiga kohale, Dharmal on vist palavik ja Dendi on väga väsinud ning köhib pahasti. Tuli välja, et neil rohkem riideid polnudki, kui all olime näinud! Niisiis tulid poisid 5000 m kõrgusele ilma kampsuniteta, õhukestes nailonjopedes ning õhukestes sokkides! Andsime neile kõik oma soojad varuriided selga ja Reet pani Dendi meie telki magamiskottidesse pikutama, nad said paratsetamooli ja proovime neile ka ravimteed anda. Lhakpa raius kirkaga jääd, korjasime kõik anumad täis, et jätkuks ka hommikuks, nüüd sulatatakse seda. Dendi isa hukkus kandjana kusagil mägironimisel.

Istun kivil ja kirjutan, kell on 16.09, t. on -8 kr, minu selja tagant nõlvast veereb aeg-ajalt kolinal kive, käed on kohmetunud, taevas noorkuu. Oleks homme ometi ilus ilm ning Dendi ja Dharma tervis korras! Ilm on siiani küll suurepärane olnud, aga mõningast hirmu tekitab teoreetiline võimalus, et homme ärkame mõnemeetrise nähtavusega tuisus ja vööni lumes. Paistab, et ilmateate ja -prognoosiga pole siinmail kellelgi suurt asja, keegi pole kordagi osanud mu sellesuunalistele küsimustele vastata. Kui Kathmandus Nava kontoris küsisin ilmaennustuse kohta, rääkis Nava pikalt-laialt, kui ilus ilm on olnud viimased kaks nädalat ja et vihma on tibutanud ainult viimased kaks tundi.

Põhja pool taevas on mõned Cirrused (kiudpilved), minu lähedal on päike välja sulatanud suure tühja kärakapudeli ja muud prahti. Just tuli Dharma ja pakkus kandikult kruusi sooja vett ja bensiinimaitselisi küpsiseid. Ma olen sahib.

Kell on 16.40, meie rajategijad pole veel tagasi, Reet hoolitseb Dendi eest, ka Lhakpa on vist pisut külmetunud. Mina istun kivil ja vaatan, kuidas vari mäenõlvadel järjest kõrgemale tõuseb. Lhakpa võttis kirka ja kuuma teekannu ning suundus kurule, aga mõnesaja meetri pärast tulid teetegijad talle vastu ning nad tulid koos tagasi ja teatasid hea uudise: kuru on ületatav!

Taevas muutus eri toonides violetseks, tumenes ning siis hakkasid süttima tähed. Tähistaevas on lummav, pea kohal Luik, pisut läänes Kotkas ja Lüüra. Rääkisin Lhakpaga ja vaatasime koos tähti, meie laagripaik on 4973 m kõrgusel merepinnast. Jalutasin telkidest pisut eemale, vaikus on hämmastav.

Lhakpa ja Dharma tõid meile õhtusöögi telki, esimeseks roaks oli ingveri-nuudlisupp, teiseks dal-bhat, mul sõitis taldrik põlvedelt maha, korjasin riisi saabaste vahelt kokku ja maitses hea. Magustoiduks oli mingi rammus puuviljakompott. Marikal oli igal juhul võimas sünnipäev!

24. november, teisipäev. 12. matkapäev

Öösel magasin peaaegu täies mundris, ainult saapad, mütsi ja sulejope võtsin ära. Igast telgist kostis köhakoor. Magasin jupikaupa, aga siiski suht hästi, hingamise kondensvett ja härmatist tilkus nina peale. Reedal oli öösel kehv enesetunne.

Minu jupitatud magamise sisse mahtus üks väga võimas ja kirgas erootiline unenägu, mitte tegevusi või naisi, vaid selgevärvilisi sügavaid tundeid naeratuse, hoolivuse, sõbralikkuse ja muu ilusa taustal. Seesugust tunnetesügavust olen ilmselt ka varem kogenud, seesugust tunnete puhtust ilmselt mitte. Kell 5.45 oli telgis -7 kr ja väljas -13 kr C. Sellel matkal on kõrgel magades silmi liigutades vahel nagu mitmeharuline korrapärase kujuga välk nägemismeeles sähvatanud, täna oli see keraja-spiraalse kujuga.

Pakime asju ja varsti hakkame kuru poole tõusma. Mul varbad külmetavad, ilmselt on siin kõrgusel ikka organismisisesed hapendumisprotsessid puudulikud.

Hommikusöögiks on chapati omletiga, Reet ei tahtnud üldse, seega läksid minule mõlemad portsud sisse. Hommikusöögi kõrvale pakkus Lhakpa naeratades hot chocolade’i with hot mlik (kohati tuntud ka kui milk, maakeeli: kuuma kakaod kuuma piimaga). Lhakpa on endiselt rõõmus ja särav.

Hakkasime liikuma 7.40, algul u. 1 tund mööda suht lauget rada täielikult paakunud lumel, siis hakkas tõus järsenema, viimane tõus, ka valdavalt paakunud lumi, on üpris järsk, 50...60 kraadi, kirka ja kassidega mõningase riskiga läbitav, meil olid kirka asemel kepid, ka nendega sai hakkama. Ühel hetkel tagasi vaadates tundus, et olen seda karge-ilusat vaadet millalgi varem juba näinud.

Kokku oli kasutusel 100 m julgestusköit (50+50), mida vajasid väga kandjad, kuna neil polnud kasse. Enne viimast etappi tuli tõusta 20...30 m u.4 m laiuses järsult tõusvas lumises lõhes, iga samm väga vaevaline. Lõhest tuli ühe kivise ja jäise prao kaudu paremale välja ronida, lasime Raivoga selles kohas kandjad mööda, kuna neil oleks oma koormatega olnud järsul lumenõlval väga raske oodata, sest viimast tõusu tuli võtta ükshaaval, kuna jalge alt pääses pidevalt jääd ja kive lahti. Mina nägin ühel hetkel rusikasuurust jääkamakat oma näo suunas lendavat, sain rusika ette pista, lops oli päris valus, Raivo sai obaduse u. tellisesuuruse kiviga vastu põlve. Tõusu viimasel paarikümnel meetril oli köis väga kasuks. Jõudsin viimasena kuruharjale 5130 m, kus teised juba ees istusid, tulek viimasest laagrist oli võtnud kaks ja pool tundi. Hari on kitsas, liikumisruumi u.3...4 m üht- ja 8...10 m teistpidi. Meeletult ilusad vaated põhja ja lõuna suunas, taevas pea kohal sügavalt violettsinine. Reedal üpris vilets enesetunne, täielik jõuetus, minul pole paigal molutades viga, ka Marika ja Raivo tunduvad rõõmsad olevat. Kurult lõuna poole laskumine on ka paras ettevõtmine, Lhakpa kinnitas meile julgestusköied, ilmselt saaks ka ilma hakkama, aga sel juhul väga ettevaatlikult. Kohe pärast harja on vaja paremale poole laskuda mööda nõlvanukke suure liustiku suunas.

Kagu pool orgudest tõusevad imeilusad rünkpilved ja nendevahelisest vinest ulatuvad välja tumedad ahelikuseljad, otse ees on suur, sügavate pragudega liustik. Marikal kukkus üks kepp laskumisel alla, ehk õnnestub üles leida.

Pärast ebamugavat laskumist nõlvaga peaaegu paralleelselt tuli ületada mõnikümmend meetrit rusunõlva oru suunas, seal pääsesid üle ühe sammu kivid veerema, see oli eesliikujaile tunduvaks ohuks.

Meie kandjad olid viinud seljakotid kusagile ettepoole ning pöördusid nüüd liustiku juurest üle kuru tagasi koju. Jätsime nendega südamlikult hüvasti. Hämmastav, üks liblikas lendab siinsamas!

Lhakpa on laskumisköied lahti harutanud, jõudis nüüd meile järele ja võlus oma seljakotist mangomahla, mandariine ja õunu. Maiustasime täielikus kõikehaaravas sügavas vaikuses u. 4900 m kõrgusel, meeles kõlab Alenderi laul: „Vaikusse, valgusse, puhtusse minna suudan, kui ületan enda...“ Kogu matka jooksul ongi väga tihti sisimas kõlanud kolm Alenderi laulu: „Vaikusse, valgusse...“, „Veel olen teel...“ ja „Vaiki, kui võid...“.

Õunad ja mandariinid on väga head, aga hapukurki ei suudaks praegu miski üles kaaluda.

Laskumisel tuleb hoida oru vasaku nõlva poolsele moreenikuhjatisele, mis praegu on kaetud jäätunud lumega, orientiiriks majasuurune kivikamakas, sealt edasi paistavad tuurimärgid, nendest edasi läheb selge rada otse alla. Lhakpa jäi meist maha puhkama, ilmselt oli ta ka pisut haigeks jäänud. Ma ei kuulanud ta juhiseid piisavalt tähelepanelikult ja nii läksime kõige madalamasse kohta, kus tundus olevat lihtsaim liikuda, kui selgus, et olime tulnud valesti, oli sellel kõrgusel üle suurte kivide jälle ülespoole ronimine ääretult väsitav. Tuurimärkide juures ootasid meid seljakotid, puhkasime seal pisut, jõime oma vähest vett, sättisime seljakotte ning hakkasime alla minema, kandjad olid ammu ees läinud.

Esialgu on allaminek üpris järsk, aga selge ja hästikõnnitava rajaga, oru põhjas, täiesti keskel on suur kalju, sellest tuleb mööduda paremalt ning minna üle jõekeste (mis märjemal ajal võivad ilmselt moodustada ühe jõe). Edasi mööda paremat kallast, kuni rada läheb nõlvale, seal on rada enam-vähem arusaadav. Marika ammutas jõest oma joogipudelisse vett, siin kandis olevat see tervise seisukohalt kahtlane tegevus, aga janu ilmselt sellest ei küsi. Jääb loota, et kuna karjad on siit tükk aega tagasi lahkunud, siis on jõgi ehk puhastunud.

Kõndides sattusime Raivoga elavatesse helgetesse kujutlustesse kuumadest keedukartulitest süldiga, mille ühes servas on mädarõikasalat ja teises sinep ning peale sortsutatud pisut äädikat. Sobinud oleks ka verivorst hapukapsaga või kuumad mulgikapsad. Juua tahaks hirmsasti kefiiri. Peedisalat hapukoorega läheks ka eeskujulikult.

Lhakpa läks heal rajal kiirema sammuga edasi laagripaika korraldama. Puhkasime korduvalt, Reet ja Marika olid väga väsinud. Kusagil kaugemal ees paistis taeva taustal üks palvelipp ja mingi ehitis, oletasime, et laagripaik on seal, videvik oli käes ja komberdasime üle nõlvade edasi. Videviku saabudes vaibusid orgudest tupruvad Cumulused (rünkpilved) ühtlaseks Stratocumulusevaibaks (kihtrünkpilveks). Äkki tuli meile vastu Dharma teekannu, nelja kruusi ning USA lipu taolise rätiku sisse pakitud suhkrutopsiga. See oli tõeliselt mõnus kuum teepaus hilisvidevikus, mis motiveeris edasi minema külma ja väsimuse kiuste. Selgus, et laager on veerandtunni kaugusel. Kõndisime siis Dharma kannul edasi, enne järgmist laskumist keeras ta ühele väiksemale kõrvalrajale paremat kätt ning äkki olimegi kohal. Omast tarkusest oleksime järginud suuremat rada, teinud veel ühe tülika tõusu ning läinud kaugele valesse kohta. Niisiis umbes poole kuue paiku jõudsime karjusemajani, millesse olid kandjad köögi orgunninud, majast mõnekümne meetri kaugusel, pisut enne järsku nõlva seisid meie telgid. Selgus, et meie madratsid olid olnud üürimadratsid ja jäänud teisele poole kuru, seega tuleb täna magada paari millimeetri paksusel aluminiseeritud niiskusisolatsioonil.

Tänane päev oli 10 tundi ronimist ja käimist, kaart näitab praeguse asukoha nimeks Keldang ning kõrguseks 4270 m, pilved jäävad igal juhul orusügavikku. Õhtustama kutsuti meid köögimajja, istumiskile oli kenasti seina äärde laotatud, muus osas moodustas põranda muld, heinapuru ja kuivanud sõnnik. Õhtusöögiks oli maitsev küüslaugusupp ja praegu küpsetatakse midagi õlis. Vahejoogiks on tee, siin on tee mõnusalt kuum, vee keemistemperatuur 4000 m kõrgusel peaks olema 87 kraadi C, ega vee keemistemperatuur eelmises laagripaigas 5000 lähedal ilmselt märkimisväärselt madalam polnud, aga seal tundusid joogid kuidagi jahedamad.

Lhakpa ilmselt külmetas üleval, andsime talle mõnd rohtu, nüüd ta magab magamiskotis muldpõrandal.

Kui üleval kandjad haiged olid, küsisime Lhakpalt luba neile lonks Vana Tallinnat anda, Lhakpa ei lubanud, pidi halvasti mõjuma. Tagantjärele mõeldes oleks võinud teaduse huvides ise ühe punnsuutäie proovida.

Ashokil läks pann põlema, leek tõusis peaaegu lakke.

Marika pikutab koos Raivoga Lhakpa kõrval meie söögiasemel, Reet läks telki magama, mina toetan õndsustundega selga vastu jämedat kivimüüri ning kirjutan.

Õhtusöögi teine pool oli täielik üllatus: hautatud lillkapsas vürtsika kastmega ning mõõdukalt terava sisuga, ilmselt paprikapirukad (poisid on kogu tooraine üle 5100 tassinud!).

Tänane laagripaik on väga romantiline; pikali noorkuu valguses kivine karjamaa, otse telkide taga mõnesaja meetri sügavune jõeorg kohinaga, selle taga idakaares valgeharjaline ahelik, põhjas aheliku kõrgem ots, läänes otse kõrval madal seljandik, lõunas vinesse suubuv org ja üle kõige lummav tähistaevas. Temperatuur on -6 kr C, eilsega võrreldes tundub olemine soe. Viimase öö unenäost on jäänud jälg hinge.

25. november, kolmapäev. 13. matkapäev

Ärkasin 6.45, väljas tugev tuul mägedest alla, telgis 0 kr, väljas 0 kr C. Lhakpa tõi teed. Siis tõusis päike ja kõik oli taas hästi. Lauskmaa on valges vines, millest ulatuvad välja tumesinkjad mäeharjad, väga ilus vaade!

Tuule tõttu on telkide kokkupanekuga raskusi, ühe telgivaiade koti viis tuul nõlvast alla, Lhakpa ronis sellele järele ja leidis üles. Ta tundub täna erksam. Minul on tervis vist kõige parem, teistel kurgud valutavad.

Täna pidi tulema raske päev, 7 tundi up and down (üles ja alla).

Nüüd selgus ka, et meie kokk Ashok on palavikus, Marika andis talle rohtu.

Kui koju jõuan, jooksen poodi ja ostan sülti.

Hakkasime kõndima. Esimesest nõlvast ülesroninuna esimeses puhkepeatuses näis valusate kurkudega kandjatele ja ka Lhakpale nii pritsitav taruvaigu-saialilletinktuur kui ka taruvaik lihtsalt närimiseks väga sobivat.

Täna on tõesti korralik üles-alla käimine, üles läheb kohati 1 samm 2-s sekundis. Praeguse puhkepausi kohal on väga kena allavaade, idapoolse laskuva aheliku tagant on nähtavale tulnud mõned kõrged valged tipud. Marika on haigevõitu ja kurnatud, tal on üpris raske tõuse võtta.

Kell on 14.23, puhkepeatus, meeletult kaunis vaade, selline vaikus, et kõrvus on kuulda verekohin, oleme ikka veel rünkpilvedest ehk ligi kilomeetri kõrgemal. Tänase päeva nali on see, et vett pole leitud ja hommikul jäid joogipudelid ka täitmata ning nüüd oleme ilma, ainus lootus on Marika pudel, mis eile sai jõest täidetud. Ashok ja Dharma on ilmselt üle järgmise kuru kadunud. Lhakpa ei osanud ajaliselt öelda, kui kaua järgmise laagripaigani tuleb veel kõndida, ta ütles, et laager tuleb sinna, kus vett leitakse, samuti rääkis ta, et poolteist kuud tagasi oli siin kõik roheline ja vett leidus kõikjal. Lhakpa ja Dendi võtsid kõik joogipudelid ning läksid nõlvast alla vett otsima. Meie tundsime puhates mõningat lootusetust, vaadates eesolevat sügavat orgu ja kaugemal paistvat järgmist kuru, mis tundub veel kõrgem kui see, kus me praegu istume. Pääsu ilmselt pole, tuleb jälle alla minna. Lhakpa jõudis väsinult veega tagasi, ilmselt mingist väikesest nõlvanirest ammutatud, küll see oli hea!

Täna oleme ületanud ei tea, mitu kuru, 4 või 5, nüüd puhkame viimasel, kõrgel ja lippudega kaunistatul, edasi läheb rada järsult alla ja paistab, et ainult alla. Siit paistab üle idapoolse valge aheliku kõige madalama koha (tume kuru) väike hallikas mäenukike, see on Mount Everest. Ees on org täidetud pilvedega, võrratu vaade kaugustesse, oleme ilmselt üle km pilveharjadest kõrgemal. Kaugel horisondi kohal paistis täpina üks lennuk, üldse esimene nähtud lennuk meie matka jooksul. Meie laskumisteest vasakul, ühe seljandiku tipul paistab stuupa, mis pidi eriti võimas olema ja vihma palumisel head tulemust andma. Tulime allapoole läbi päikeseloojanguliste vaadete. Dendi liikus koos meiega, Lhakpa oli ette läinud asju korraldama.

Päike loojus, meie kõrgusel kestis videvik veel kaua, taevas süttis Jupiter ja noorkuu saavutas täieliku sära. Dendil hakkas vahepeal nina verd jooksma ning Reet tohterdas teda.

Allapoole jõudes enesetunne paranes, pealambid pandi põlema ja kõndisime kuuvalguses rododendronimetsa radadel teadmata kuhu ja millal peaksime lõpuks pärale jõudma. Äkki jõudsime väikesele lagendikule, kus istus Dharma koos oma kandami ning Lhakpa kotiga ning seletas, et Ashok oli kusagile edasi põrutanud ja Lhakpa oli teda otsima läinud. Istusime siis maha ootama, mis edasi saab. Kell sai 18, varsti kostis altpoolt hääli ning Lhakpa ja Ashok saabusid. Selgus, et Ashok oli Lhakpa juhiseid omamoodi mõistnud ja kusagile allapoole marssinud.

Sättisime siis seljandikulagendikule kuuvalgel telgid kuidagiviisi püsti. Ilm on väga ilus, Reet nägi tähelangemist. Temperatuur on -4 kr C, täielik tuulevaikus, olemine tundub soe ja mõnus. Köögitelgis hakkas pliit pahisema, Reet ja Marika võtsid sõõmu Vana Tallinnat ning pugesid magamiskottidesse. Oleme ikka veel pilvedest kõrgemal. Lähen välja tähti vaatama.

Tänane päev oli kõva käimine, sellistel radadel on head sissekäidud saapad üliolulised. Minu tervis ja enesetunne on olnud teistest mõnevõrra parem, tõenäoselt on üks selle põhjusi enne matka pooleteise kuu jooksul tehtud metsajooks paar korda nädalas.

Õhtusöögi esiroaks oli ingveri-nuudlisupp, Reet sõi seekord oma kausi ise tühjaks ja nii sain mina ainult ühe portsu. Raivo ja Marika on tänasest nii väsinud, et neile ei läinud üks supp ka kahe peale. Viisin supikausid ära, ilmselt on kokkadel bensiin otsas, sest keset köögitelki lõõmas lõke, seal survepott susisemas, telgi uksest tuli paksu suitsu, Lhakpa oli ukse juures magamiskotis ja vabandas, et ta on tänasest päevast nii läbi, et ei jaksa meiega suhelda. Istun Kuu- ja tähevalgel kivil, termomeeter näitab kangekaelselt -4. Ilmselt siinse väga kuiva õhu tõttu on seesugune tunne nagu Eestis +7...+8 kr juures vaikse ilmaga.

...Ja tänan Sind, Buddha, selle päeva eest...

Nüüd langes järjest kaks tähte, viimase jälg algas selgelt Capella juurest.

26. november, neljapäev. 14. matkapäev

Öösel magasin külma ja kõva põranda tõttu kehvasti, ärkasin 6 paiku, telgis oli -6 kr, joogipudel läbi jäätunud, väljas oli -8 kr C. Idataevas säras Veenus, meeletult ilus koidueelne valgus, pildistasin usinalt.

Siis päike lausa plahvatas silmapiiri tagant ning poole minuti pärast juba soojendas tuntavalt. Ka köögitelgis ärgati ja süüdati lõke, suitsu keerles igast praost välja, Lhakpa tervitas rõõmsalt: „Good morning, sir!“.

Soojeneme väljas päikese käes, orupõhjad on veel varjus, idakaares joonistub hommikuvalguses välja seitse ahelikku üksteise taga erinevates sinistes toonides.

Hommikusöögiks on metsikult köhiva ja sülitava koka ning tema vähem köhivate, aga kõvasti tatistavate abiliste tehtud maitsvad nuudlid juustu ja kapsaga. Kõndima hakates tundus rada algul väga tore, väikeste tõusude ja langustega rodosegametsa sammaldunud tüvede alt läbi. Lähenesime tasapisi Yangri tipule, kus pidi asuma võimas stuupa. Rada pidi mööda nõlva tipust mööda minema, mingil hetkel aga hakkas üpris järsult tõusma, tõus oli pikk, kohe ootamatult pikk. Tõusu lõpus oli oru kohal imeilusa vaatega kaljunukk, kus istusid Dendi, Dharma ja Lhakpa. Võtsin korraks saapad jalast ja sättisin sokid paremini, siis läksin tagasi pisut allapoole ja aitasin ka Reeda seljakoti üles peatuskohani tirida. Marika ja Raivo olid veel kusagil allpool, Reet jäi kaljunukile neid ootama, meie Lhakpaga jätsime seljakotid Reeda juurde ja hakkasime võsa vahelt stuupa poole minema. Kümme minutit ronimist mööda kitsast rodometsa rada, okaspõõsad sääri kriimustamas. Ei tea, mis mulle mõju avaldas, kas ootamatult avanenud vaade, Lhakpa poolsosinaks vaibunud hääl või miski muu, aga see koht mõjus tõesti kuidagi eriliselt, väga eriliselt, palvelippude müriaadid, täisring võrratut vaadet allpool olevate pilvedega. Kõrgus 3771. Lhakpa sidus alt kaasavõetud kena peene tikandiga beeþi räti stuupa ette teiste samasuguste hulka. Käisin paar tiiru ümber stuupa, siis läksime Lhakpa juhatusel lamedat piklikku tippu mööda tahapoole. Vahepeal oli üles jõudnud kaks valget turisti, poiss ja tüdruk. Jalutades Lhakpaga jäi silma helikopteri maandumisplats, ühes kohas näitas Lhakpa mingit väga vana altaritaolist lagunenud ehitist ja rääkis, et kunagi oli seal olnud iidne kivist konn, aga see oli pihta pandud.

Kõndisime vaikselt lipumüüride vahel tagasi. Tegin jälle trepist mõned sammud üles ja jalutasin mõtiskledes ümber stuupa, kui selle tipus pikali messingkuu ja -päikese juures helises üks tuulekellukestest. Algul see mu teadvusse pooleldi nagu ei jõudnudki, aga siis hiilis hämmastusest pärani silmadega tüdruk mulle ligi ja küsis sosinal: „Kas sina tegid seda?“, muidugi kulus mul pisut aega taipamiseks, et mida nimelt, siis olin sunnitud tunnistama, et: „No.“(ei) ja jalutasin vaikselt edasi, mõeldes kõigile lähedastele ja soovides häid soove. Kõndisin kümmekond tiiru ümber stuupa, kelluke helises veel mõned korrad. Kõndisin ja vaatasin stuupamaalinguid ning imelist ümbrust, oli seesugune tunne, et võiksin veel tunde niiviisi vaikselt astuda.

Vahepeal oli üles jõudnud veel kuus inimest.

Lhakpa ootas mind aste allpool. Ta rääkis, et kevadeti aprillis-mais (ilmselt siis, kui põllud vett vajavad) korraldatakse selle stuupa juures rohke rahva osavõtul suur puudža (kohalikus häälduses kõlab u.-puza-, ilmselt tähendab see budistlikke pidustusi, millega on siin ühendatud ka palveretk), mille lõpul kogunevat stuupa ja mäetipu kohale pilved ja hakkavat sadama.

Läksime Lhakpaga teiste juurde tagasi ja hakkasime alla ronima, sõna otseses mõttes, sest laskumine oli väga järsk. Mingil hetkel astusime jahedatesse pilvedesse, pilvekihi läbimiseks kulus u. tund. Ühel pilvesisesel puhkehetkel kukkusid täielikus vaikuses mingi puu otsast kolinal suured lehed. Jõudsime hotelli Tarkeyghyang 5 minutit enne kl 15, laskumine oli põlvedele ja varvastele väga koormav ning võttis kokku aega ligi 3 tundi, seega ülesminek hotellist stuupani võtaks meiesugusel ilmselt vähemalt 5 tundi. Enne sinnaronimist tasub mõelda kõrgusaklimatisatsioonile, muidu võib pühadele ja ülevatele tunnetele lisanduda veel peavalu ja oksendamissoov. Kellel on tung selle stuupa juurde ronida, neile soovitaksin mitte kaasa võtta mingeid ootusi ja soove, vaid lihtsalt minna ja seal omaette mõtiskleda. Mulle jättis sügava mulje, kui oru pilvedest üks üles tõusis ja stuupa kohale aeglaselt pöörlema jäi. Meie praegune hotell on senistest kõige hubasem, viltuste nikerdatud vanade aknaraamidega. Kohe tuppa jõudes võtsin saapad ja sokid ära ning käisin edasi paljajalu. Kenas hoovis on päikese käes mõnus istuda, õhutemperatuur on +10 kr. Hiliseks lõunasöögiks võtsime kõik üksmeelselt praetud kartuleid, muna ja Coca-Colat ning ühe Sprite’i. Lhakpa rääkis, et meie kandjad olevat rahul ja uhked selle üle, et ületasid Ganja La, seda enam, et Dharma olevat enne ületamist mööda Lang Tang’i orgu tõustes kohanud kolme mägisherpaga ekspeditsiooni, mis olevat kuruületusest loobunud.

Söögitoas tohib olla vaid jalatsiteta, söögitoa sisustus Lang-Tangi oru hotellidest märksa erinev (praegu oleme Helambu oru ülemises otsas), istmed ja lauad on väga madalad, hetkel istume koos pererahvaga põrandal matil ümber madala lahtise pliidi, perenaine valmistab sööki, teised trekkerid istuvad seinte ääres madalate söögilaudade taga, ääretult hubane olemine, tarakanid sibavad pliidiäärsetel seintel ja põrandal. Märkasime, et siinne rahvas räägib pisut erinevat keelt kui eelnevates peatuspaikades, Lhakpa sõnul on see yholmo keel, yholmod olevat peaaegu sherpad, ainult pisut erinevad. Helambu on ka Lhakpa koduorg.

Väike peretütar, kes muidu nõudega askeldas, tuli ja asetas uue istumismati söögilaua äärde ning kummardas põlvili sügavasti külaliste ees. Meie tüüpiline päevaprogramm Lhakpa esitluses on olnud: up and down, up and down, up and down, then up, up, up and then down, down, down (üles ja alla, üles ja alla, üles ja alla, siis üles, üles, üles, ja siis alla, alla, alla), nii see ongi olnud 99%, horisontaalrada praktiliselt pole, kaardi peale vaataja peab kogu marsruudi liigendama 10...1000-meetriste tõusude ja langustega. Täna laskusime pisut üle 1000 m, 2740 kõrgusele.

Pliit on u. 25 cm kõrge, põranda kõrgusel oleva lahtise uksega, köetakse pikkade u. 5 cm paksuste puudega, mida vastavalt vajadusele lükatakse järjest pliidi alla. Loomulikult põlevad puud osaliselt juba pliidisuu ees, nii et kerge suitsuvine on söögitoas loomulik. Kell 18.53 süütas võrguelekter hõõglambi, siiani valgustas kahvatu salvestatud päikesevalgus.

Nõuderiiuli kohal troonib Dalai-laama pilt. Lhakpa aitab pererahval askeldada, ikka naeratav ja rahulik. Kogu söögitoa trekkerite, teejuhtide, kandjate ja pererahva seltskonda liidab sõbralik-rahulik-hubane meeleolu. Õhtusöögiks olid ülihead õlis küpsetatud juustumomod.

Magamistoa temperatuur on +5 kr.

27. november, reede. 15. matkapäev

Öösel keegi kõndis ja inises meie verandatoa katusel, ilmselt ahv.

Hommikul ärkasin pärast kuut džunglihäälte ja hotelli ärkamishäälte peale.Toatemperatuur on -0,5 kr C. Valgenedes silmitsesin lähemalt meie tuba, ilmselt lahtisest verandast ümber ehitatud, punasest puust laudadest seinad, suuremad praod teibi, papi ja alumiiniumplekiga kinni kaetud. Käisin õues pesuruumis, eile salvestunud päikeseenergia oli öösel atmosfääri haihtunud, soojakraanist tuli karget vett, tore oli pesta üle mitme päeva.

Pärast hommikusööki käisime kahes kohalikus kloostris, 60 aasta ja 200 aasta vanuses, viimane oli just valdavas osas üle maalitud, suuri peenekoelisi seintele joonistatud jutustusi oli väga huvitav uurida, aga vanad algupäraselt säilinud sammaldunud ehitised on millegipärast muljetavaldavamad, justkui aegade tagant kaikuv laul.

Tulime allapoole mööda nõlvarada, kus kahel pool oli väga rikkaliku taimestikuga sügisene džungel, kust aeg-ajalt kostis mõni vile või huige. Tee ääres paistis taimede vahelt pisike majake, kõige enam 2*2m, Lhakpa jutustas, et sealkandis oli 2...3 aastat üksik munk metsas mediteerinud, kuni lähima küla rahvas talle majakese ehitas, praegu pidi ta kohalikus nunnakloostris tegev olema.

Lhakpa rääkis, et soojal ja niiskel aastaajal ei pidanud sel kõrgusel sääski olema, küll aga Kathmandus. džunglis pidid märjal aastaajal aga kaanid liikvel olema, mustad olevat ohutud, imevad end täis ja kukuvad maha, kuldsed aga pidid mingit paha saasta haavadesse levitama. Lõunasöögipaigas Ghang Yulis sattusime hoovis laua taha istuma ühe Odessast pärit ukrainlasest joogatreeneriga ja ühe noore Moskva paariga. Sööma läksime sisse ja istusime põrandal ümber madala laua. Mingil hetkel astus sisse üks vana tiibeti munk punases ürbis, teda kohtles pererahvas erilise austusega.

Ja siis kõnnime mööda nõlvarada edasi, aeg-ajalt kostab džunglist erinevaid kriiskeid, sajakonna meetri kõrgusel meie kohal kaob džungel pilve, joonistades reljeefsemalt välja erinevaid puid, allpool orus u. km sügavusel on näha päikesepaiste ja maantee.

Jõudsime lõpuks oma ööbimispaika Mountain View Lodge’i Sermathangis. Terrassilt avaneb kaunis vaade õhtuvines oru poole. Täna oleme üle tüki aja esimest päeva allpool pilvekihti, praegu oli korraks päike näha.

Täna on reede ja seega piduõhtu, kusagil ülevalpool templis käib puudža, tümiseb trumm ja töriseb (sõna otseses mõttes) pasun, aeg-ajalt kõliseb kellukesi, kostab hõikeid ning laste lärmi.

Sooja on väljas +7 kr C, eelmises kohas kohatud ukraina joogatreener võimleb terrassil, näoga lääne pool sinetava oru suunas. Lipud küll liiguvad, aga tuul on pigem aimatav, kui tuntav. On kummaline tunne: kaugelt ja lähedalt kostab selgelt hääli, kuid kõrvad ja keha tajuvad ümbritseva suure vaikuse puudutust. Üle oru laskub varavidevik.

Vestlesin terrassil joogatreeneriga hilisvidevikuni, siis kolisime söögituppa. Reet, Marika ja Lhakpa istuvad juba lahtise tulega pliidi ümber vaipadel ning vestlevad vaikselt, peremees, perenaine ja kaks tütart valmistavad külalistele põrandal õhtusööki. Söögitoa uksi hoitakse seepärast lahti, et suurem suits välja läheks. Seintel on endise kuningapere pildid. Peremees vaaritab pliidil suurel malmpannil õlis springrolle ja momosid. Menüü on kõikjal olnud sarnane, aga samad toidud erinevad kõikjal nii koostise, valmistusviisi kui ka koguse poolest. Põhikomponenedid on kõikjal samad: riis, jahu, kartul, nuudlid, muna, juust, kapsas. Liha puudub menüüdest täielikult.

28. november, laupäev. 16. viimane matkapäev

Ärkasin ilmselt enne kuut, u. 6.15 käis Lhakpa meid äratamas, väljas pilvine, toas mõnus 5 kraadi sooja.

Söögitoas ümises pereisa palveid ja keerutas küünalde jaoks tahte, nad valasid ise oma küünlad väikestesse metallkarikatesse ja -topsidesse, üks küünal juba põles Buddha ja laamade piltide ees. Oma laulu kohta märkis pereisa, et see on hommikupuudþa, mis koosneb jumalate nimedest ja palvetest. Samuti rääkis ta, et lapsed hetkel koolis ei käi, kuna haridus on tasuline, u. 4000 ruupiat (u. 600 EEK) kuus lapse kohta. Siinsetes öömajades oleme märganud tava, kus keegi kõnnib hommikuti suitseva lõhnapanniga ning om mani padme hum’i pomisedes kõik ruumid läbi ning ümber majade. Paar tundi kõndisime astmeliste põldude vahel üpris horisontaalset teed pidi, ühe nuka peal ronisime kümmekond meetrit guru Rinpoche (sündinud u. 880 a.) kuldse kuju juurde. Guru Rinpoche olevat kunagi pikalt siitkandi metsades, mägedel ja koobastes mediteerinud. Kui kuju jalamil seljakoti seljast võtsin, oli tunne, et jalad kerkivad maast lahti, ilmselt märk sellest, et kehaline seisund muutub laskudes hüvapoole. Pärast Rinpoche kuju suundus tee allapoole ja temperatuur hakkas selgelt tõusma. Valdavalt kulges ülitolmune tee läbi vaeste ja mõõdukalt prahiste külade, õnneks teadis Lhakpa shortcut’e (otseteid), mis oluliselt lühendas tee pikkust. Viimane lõpp oli eriti järsk, kivine ja prahine laskumine u. 45 kr nurga all. Kui jõudsime Melamchi Bazari (870 m), olid jalad laskumisest üpris otsas, eriti Reedal. Tundub, et kui siit Helambu orust kavatseda üles ronida või siia alla tulla, oleks ehk mõttekam alustada või lõpetada Thimbus ning leida transport sinna või sealt ära pääsemiseks, nii saaks säästa ühe päeva mööda tolmuseid teid küladest läbi marssimist, sel juhul jääb nägemata vaid Rinpoche kuju. Lhakpa kiirustas pisut, öeldes, et viimane buss Melamchi Bazarist läheb kuue paiku, aga pärast kolme olevat väga kahtlane piletit saada.

Melamchi Bazaris juhatas Lhakpa meid Lama Hoteli, seal ronisime koos seljakottidega mööda õlgadelaiust trepikäiku läbi u. viie korruse katusele, siin on kena lauake ja plasttoolid, saime puhata ja süüa. Tellisime chili-kana, mis oli nii terav, et tahtis vee silma võtta, jõime Everesti õlut, kuna seda jooki sai sama raha eest kõige enam, Raivo võttis ka Cocat ja mineraalvett, mis osutus mineraalideta pudeliveeks.

Temperatuur päikesevarju all on +29 kr C.

Kell on 15.06, Lhakpa tuli just bussipileteid otsimast ning teatas, et buss läheb 40 minuti pärast. Meie seltsis kõõlub ilma servade ja piireteta katusel ka üks 5...6-aastane tüdruk, võimalik, et majaperemehe laps. Lhakpa kinkis meile tänuks hea matka eest katad (helekreemjast siidisest riidest sallid), mida olevat kombekas kanda täna ja homme.

Kell 15.45 istusime Tata bussi. Esialgne plaan seljakotid bussi tagaotsa pagasiruumi luku taha paigutada kukkus läbi, sest pagasiruum ei avanenud ei võtmega ega ka kolkides. Siis ladus Lhakpa seljakotid bussi etteotsa muude pampude peale hunnikusse ja sõit Kathmandu suunas läks lahti. Bussi vasak tagumine kumm oli kärisemiseni marraskil ja kõver, muid polnud mahti vaadata. Algul oli buss pilgeni reisijaid täis, Lhakpa seisis, meie istusime ilmselt tänu Lhakpale ja võib olla ka nahavärvile.Tee ääres möödusid paremal pool põllud ja banaanivõpsikud, vasakul kulges suur jõgi, kust ammutati kivimaterjali selle sama tee remondiks ja ehituseks. Mõnd ehitusbrigaadi nähes kehtis üldjuhul reegel, et üks mees töötas ja kaheksa kükitasid, aga kuna laupäev on nädala ainus puhkepäev, pealegi veel õhtu, siis ilmselt peabki see nii olema.Tee ise oli esimese sõidutunni jooksul kohutav, vastutulijatest ja tee-ehitusmasinatest möödasõit oli peenike trikitamine mõne cm vahedega. Reisijaid jäi vähemaks ja kõigile jätkus istekohti. Mida edasi, seda enam muutusid inimesed ja majad tee ääres. Pimenes ja aknast vilksatas noorkuu. Pileteid ei eksisteerinud, rahakorjaja sõitis lahtise ukse peal ja suhtles juhiga vilistamise abil, mõned meesreisijad sisenesid ja väljusid sõidu pealt, üks ronis mõneks ajaks katusele, juhi kõrvalpinkidel istuvad naisreisijad ronisid välja üle pampude ja seljakottide kuhja, kõik toimis.

Kathmandusse sissesõidul oli jälle u. tund loksutavat teed. Mul tekkis austus Tata bussi vastu, Euroopas tehtud buss tuleks pärast sellist sõitu igal õhtul üle keevitada. Kathmandusse jõudsime u.nelja tunniga, Lhakpa leidis kohe kaks pisikest taksot, kuhu koos kottidega sisse mahtusime, need viisid meid lausa Buddha hotelli hoovi. Trepist ülesminek neljandale korrusele oli kuidagi valus ja raske, kuigi seljakotti seljas ei tundnud, ilmselt andsid nüüd mingid sisepinged järele. Viskasime asjad tuppa ja jooksime šampooni ja sööki ostma. Söögiks sai võetud liitrine apelsinimahl, kookoseküpsiseid, 2-liitrine Coca-Cola ja mandariine. Apelsinimahl osutus käärinuks ja tuli eksituste vältimiseks ära kallata, Coca ja küpsised läksid nagu mutiauku. Kraanikausist vesi alla ei voolanud, hotelli portjee tuli viga parandama, aga kuna ta vaakumpumpa kasutada ei osanud, pidin teda abistama. Vesi hakkas igal juhul voolama. Duši all imestasin isegi oma uue keha üle, igalt poolt pingul ja sitke nagu vibunöör. Enne magamaminekut on toas sooja 17 kraadi. He-he-he-he-he...

29. november, pühapäev. Kathmandu

Hommikul ärkasin seitsme paiku, toas oli soe, küünarnukk valutas, ilmselt külmetasin selle ära viimasel telgiööbimisel. Kuna kraanikausist taas vesi alla ei voolanud, kruvisin süsteemi lahti ja tegin korda.

Käisime kõik neljakesi lähedases kohvikus hommikust söömas, siis läksime Reedaga Patani linnaosa otsima. Teel läbi Thameli linnaosa jätsid mulle kõige parema mulje tänaval magavad koerad ja mootorratturid, kuna nad ei püüdnud meile midagi müüa. Sama koha pealt meeldisid mulle ka bambusvemmaldega korravalvurid. Ühelt politseinikult küsisime kaardi abil ka teejuhatust, aga mingil hetkel sain aru, et ta ei suuda iseennastki kaardilt üles leida. Kuna tänavanurkadel reeglina tänavanimesid ja majanumbreid ei leidu, on vist kõige kindlam teada, millises linnaosas asud, ülejäänus tuleb orienteeruda päikese ning kaardipõhise võrdleva tänavaristide ja -kõveruste hinnangu abil. Aeg sai jalutades otsa ning nii pöördusime tagasi. Temperatuur varjus on +15 kr C. Thameli lähedal sattusime ühe hoovi servas olevas kloostris munkade palvusele. Muljetavaldav oli näha ja kuulda, kuidas nad trummide, pasunate, merikarpide, kellukeste ja taldrikute saatel tõeliselt hingestatult riitust pidasid. Turisti näikse siinsetel tänavatel võetavat kui rahast ägisevat kärisemiseni pingul kukrut, kust pidevalt natuke tilgub.

Päeval olime ostnud tänavapoest ühe ananassi, mis osutus väga hapuks.

Õhtul saime kokku Navaga, kes lubas hoiulevõetud passid meile homme kätte anda ning Lhakpaga, kes valis meie õhtusöögiks koha lähedalasuva hotelli restos. Söögid olid muidugi maitsvad, Raivo valis spicy chiken’i, proovisin ka seda; kui päevasest ananassist jäi tunne, et keel on okkaid täis, siis nüüd oli tunne, et need okkad on põlema pandud. Lahkudes leppisime Lhakpaga kokku kohtumise homseks pärastlõunaks, ta rääkis, et hommikul kell 4 pidavat ta ühe sõbraga pooleteise tunni mootorrattasõidu kaugusele kõrgustikule päikesetõusu vaatama minema. Teised läksid magama, mina otsustasin veel teha õhtuse jalutuskäigu Thameli peatänaval, kus hakkan juba orienteeruma. Mõned märgatavad erinevused võrreldes päevase tänavaga seisnevad näiteks selles, et tänavavalgustus puudub, valdav osa valgusest tuleb mootorrataste tuledest ja poodide ustest. Hašisit pakutakse ka u. 3 korda tihedamini kui päevasel ajal. Võrreldes päeval nähtud 3-4 politseinikuga oli õhtul peamises tänavaristis terve väike veoautotäis laigulisi mehi sõbralikult vestlemas ning kord ja seaduslikkus püsis neil kindlalt pihus kolmandiku võrra pikemate ja paksemate bambusmalakate näol kui päevastel kolleegidel. Taas keegi mul üle varvaste ei sõitnud ja ära ma ka ei eksinud, ehkki vahepeal juba tundus, et eksisin. Nüüd olen hotellitoas kirja pannud möödunud ilusa päeva olulisemad märgid, võtan kaelast kombekohaselt kaks päeva kantud kata ning loodan, et Buddha näeb mind läbi ja saadab ka mulle mootorratta.

30. november, esmaspäev. Kathmandu

Täna on Reeda sünnipäev. Läksime kõik neljakesi kohvikusse, kohviku ees haakis üks 10-12-aastane poiss end mulle jala külge, aga minu poolt tagajärjetult. Kui välja läksime, tundus sama poiss ukse ees liiminuusutamisega tegelevat. Raivo märkas, et siia Thanka kohvikusse on hommikul kogunenud justkui vanema põlvkonna hipid.

Siis otsisime takso Patani linnaossa sõiduks. Taksojuht küsis 300 R, mina pakkusin 200, taksojuht ei andnud alla, mina üles ka ei pakkunud. Kokkulepe tekkis 250 juures hetkeliselt, kui hakkasime liikuma järgmise takso poole. Patani keskväljak on turistile tasuline ja muidugi kena uudistada, aga üle tunni seal aktiivselt midagi teha pole, edasi tuleb süveneda detailidesse.

Patanist tagasi saime samadel tingimustel, u. 35 minutit sõitu. Tihedas liikluses on sõbralikult läbisegi autod, jalgrattad, mootorrattad, rollerid ja mõni käsikäru. Keegi ei pahanda, kui mõni liiklusvahend üle vastassuuna keerates kogu liikluse paariks minutiks seisma paneb, igal suuremal ristmikul on mitu reguleerijat. Märkimist väärib naismootorratturite suur hulk, sealhulgas ootamatult palju soliidses eas daame.

Ei pandud pahaks, kui magav rikšamees tänava ühe suuna kinni pani. Kui tänaval mehed juttu puhusid, siis autojuht ootas, kuni teine suunavöönd vabanes ning sõitis siis vestlejatest mööda. Nava andis meile pealelõunal kontoris reisikorraldaja tunnistused selle kohta, et oleme läbinud matkaraja siis ja siis sealtmaalt sinnamaani, ning oma firma särgid. Pärast seda läksin Lhakpa juhatusel ühte poodi, kust sain 3 kg jakijuustu 600 R/kg, meie lähipoes maksis sama asi 1000 R/kg. Nüüd märkasin toidupoodides ka kilesse pakitud kuivatatud liha, mis oleks meil matkal korduvalt ära kulunud.

Tänaval püüdis mind üks saapapuhastaja visalt oma haardesse saada, väites, et „Your shoes are very dirty,“ (su kingad on väga määrdunud) ning et tema on ainus õige mees seda viga parandama, muidugi olid mu saapad matkast tolmused ja nii väitsin vastu, et „I love dirty shoes!“ (mulle meeldivad määrdunud kingad), aga raske oli teda veenda. Paari päevaga on minus juba selgelt välja arenenud aisting tajumaks kaugelt pilku, mis tahab minult mingil viisil raha saada, sellele lisandub selge tunne, kas ebasoovitava kohtumise vältimiseks piisab üle tänava minekust või on parem tagasi pöörduda. Reet soovis oma sünnipäevaõhtu veeta mingis rahvusrestoranis, Nava korraldaski selle, ehkki jäi kokkulepitud kohtumisele pool tundi hiljaks. Ta juhatas meid hotellist u. veerandtunni kaugusele endise kuningapalee nurga taha restorani, ütles, et ei saa kahjuks mõningatel põhjustel meie seltsi jääda, ning palus luba meie seltskonnale õhtusöök välja teha. Mõningase kõhklemise järel Reet nõustus sellega.

Õhtusöök oli täielikult rahvuslikus stiilis: istusime põrandal vaipadel madala laua taga, paljasjalgsed naeratavad ning nobedad kelnerid (kui neid nii võib nimetada) soristasid osavalt riisiviina, rahvarõivis tantsijad ning lauljad silitasid külaliste kõrvu ja silmi, dal-bhat oli väga maitsev. Kui olime peaaegu lõpetanud, jõudis ka Lhakpa kohale, oli mingeid olulisi paberiasju korraldanud. Ka temale toodi dal-bhat ning jõudis ka tantse-laule nautida.

Läksime pärast koos vesteldes hotelli poole, ainsaks tänavavalgustuseks kuu. Selles tänavaristis, kus Lhakpa pidi ära keerama, ostis ta Reedale kingituseks suure Coca. Jätsime südamlikult hüvasti ja läksime hotelli poole. Reet põikas korraks ühte poodi sisse kommi ostma, minule üritati samal ajal hašisit müüa ja paar niisama rahanurujat tuli ka ligi (Huvitav, kas ma näen välja rahakas või helde?). Ostsime tänava äärest Cocale seltsiks kaks väikest saia ja jõudsime kenasti hotelli. Tänaval oli temperatuur +11 kraadi C, põlvpükste ning särgi peale tõmmatud fliisi väel oli just sobiv kõndida.

1. detsember, teisipäev. Kathmandust lahkumine

Käisime hommikul jälle kõik koos lähikohvikus saiastumas ja kohvistumas, siis läksime linna peale kaupmehi rõõmustama. Poepidajatel oli hommikustest ostjatest selgelt hea meel. Thameli lõunapoolsemate tänavate äärtes, kus turistipoed on juba lõppenud, leidub muude kaubandusettevõtete hulgas ka pleki- ja potipoode. Leidsin sealt huvitavate tehniliste vidinatena väiksemõõdulisi survekeedupotte (pressure cooker) alates 1-st liitrist, edasi 1,5; 2; 2,5; 3L jne. Kõrgmatkajale täielik maiuspala. Eesti matkatarvetepoodides pole sellistest asjadest kuuldudki, Nepaalis, kus püsiasustus ulatub üle 4000 meetri kõrgusele, on seesugustel padadel väga oluline roll igapäevamajapidamises. Hinnad kuni 2,5L-ni jäid Eesti rahas alla 150 kr. Ei suutnud vastu panna ning ostsin ühe ära (Nepal Product), ostu-müügi protsess oleks väärinud liikuvasse pilti salvestamist, sõnades kirjeldamatu. Täna märkasin, et räägin juba üpris soravalt Kathmandu murrakuga inglise keelt.

Hotellist välja registreerides tekkis küsimus, et kui palju siis öö maksis? Reet oli aru saanud, et 15$/tuba, administraator väitis, et 15$/inimene, ta helistas Navale ning küsis järele, lõppseisuks jäi siiski 15$/tuba.

Kell 11 saatis Nava meid pidulikult hotellist ära, saime veel kord kaela katad.

Lennujaamas kaalus minu suur seljakott 20,4 kg, põhilised kaalutõstjad olid laenatud köis ja juustukäntsakas. Reeda seljakott kaalus 18,7 kg, mis seal kaalu lisas, ei tea. Lennujaama esimeses turvakontrollis pidin poti tõttu oma seljakoti lahti harutama, pärast aitasid turvamehed mul seda pada paremini pakkida. Juustu kohta küsiti ka, et mis see on, kui ütlesin, et jakijuust, siis keegi seda näha ei soovinud. Järgmises turvakontrollis selgus, et Reedal olid küünekäärid ja õmblusnõelad ununenud käsipagasisse ning neist jäi ta ilma. Minult võeti ära pakketeip, millega olin suure seljakoti kokku tõmmanud. Siiapoole reisides kuulus see teip veel turvaliste asjade hulka, tagasiminnes oli aga juba ohtlikuks muutunud. Turvakontroll osutus kolmeastmeliseks, lennukitrepi ees teostas ilmselt JetLite lennukompanii veel oma täiendava kontrolli, reisijatelt võeti ära veepudelid, mis nad olid eelmiste kontrollide vahelistest müügikohtadest ostnud, minult küsiti lihtsalt, et ega mul lõhkeaineid ja relvi kaasas pole, kui vastasin eitavalt, lubati lennukisse siseneda. JetLite lennukis olid meie lendude kõige kenamini riietatud stjuardessid, kõik sarides.

Kathmandust lahkudes lendas lennuk u. 40 minutit Himaalaja mäestikuga paralleelselt. Niipalju, kui suutsin paremal istujatest mööda kiigata, olid uhked lumised mäed kogu aeg nähtaval, neist mõni kohe eriti kõrge, tippupidi ülemise kihi pilvedes.

Delhi lennujaamas olid saabujate vaatlemiseks üles seatud termokaamerad, ilmselt palavikus reisijate kiireks tuvastamiseks. Ringi sebis mitmesuguse nahavärviga mitmesugustes mundrites mitmesuguse relvastuse ja mitmesuguste vuntsidega mehi. Proovisime end kord ka Green Lounge’i sisse rääkida, sealne uksevaht ütles vaid: „It’s crime...“ (see on kuritegu), ilmselt toimib sissepääs vaid öösiti. Ühes lennujaama kohvikus saime kokku šveitslastega, keda olime kohanud Kyanjin Gompas enne Ganja La kurule tõusmist, nad tundsid kohe huvi, kas suutsime kuru ületada, ning rääkisid, et tegelikult polnudki nad ise tahtnud Ganja Last üle minna, vaid käisid salaja ühel sealtkandi tipul ning ei tahtnud külas sellest avalikult juttu teha. Poisil oli see olnud vist seitsmes retk Nepaali mägedesse ning ta ütles, et see ei jää viimaseks.

Öisel lennul Delhist Amsterdami nägin unes, et olen jälle mägedes.

Jõudnud Amsterdami ning vaadates inimeste rahulikku väljumist lennukist, ei taha mõelda, mismoodi näeks välja hädaolukorras avariiväljapääsude kaudu lahkumine. Enne lennukist lahkumist sain loa külastada B747 kokpitti, see on palju suurem, kui väiksematel lennukitel, neli pilooti, neist üks naine, suhtusid väga sõbralikult ning vastasid asjalikult kõigile küsimustele, kahjuks polnud põhjalikumaks vestluseks lihtsalt aega.

Lend Amsterdamist Prahasse oli rahulik, Saksamaa pinnal paistis väga palju tuulegeneraatoreid, enne maandumist avanes kena vaade vanale Prahale. Praha-Tallinna lennul oli huvitav näha, et kuigi all oli kõik pilvedes, joonistus meri teistsuguse, siledama pilvkattega kenasti välja. Tallinnale lähenedes pilvisus lõppes ning alates Hiiumaast avanes väga kena vaade Eesti loodenurgale. Edasi libisesime üle Õismäe, Mustamäe, vanalinna ning olimegi maas.

Mõningaid asjaolusid, mis tulid meile matka jooksul korduvalt ootamatusena:
*Tõus on pikk.
*Tõus on ootamatult pikk.
*Tõus on uskumatult pikk.
*Tõusu järel on veel üks tõus.
*Laskumise järel on tõus.
*Laskumine on järsk.
*Laskumine on pikk.
*Laskumine on väsitav.
*Selleks, et tõusta, tuleb enne väga palju laskuda.
*Selleks, et laskuda, tuleb enne väga palju tõusta.
*Oled väga väsinud, aga sobiva ööbimiskohani on veel teadmata arv tunde käimist.
*Tahaks väga süüa.
*Söök ei lähe sisse.
*Joogivesi on otsas.
*Liikuma hakates ilmnevad kõrgushaiguse ebamugavused.
*Vajalikud asjad on seljakoti sügavuses.
*Ei tea, kelle seljakotti on vajalikud asjad pakitud.
*Enesetunne on ka järgmisel päeval kehv.
*Ninal on magades külm.
*Uni ei tule.
*Vajalikuks ärkamisajaks suudad lõpuks magama jääda.
*Jälle tuleb pimedas kõndida.
*Külm on.
*Tahaks hapukurki.
*Kempsupaber on kadunud.
*Edasiliikumine on väga aeglane ja vaevaline.
*Pesta ei saa.
*Niisugustes tingimustes on mõttetu pesta.
*Niisugustes tingimustes tundub pesemine jube.
*Hambaid pesen homme.
*Sooja vett ei ole.
*Joogiveetoru on kinni külmunud.
*Pea valutab.
*Kõhus on kahtlane tunne.

Mis on matkal OK:
*Köhimine.
*Nuuskamine.
*Peeretamine.
*Sülitamine.
*Aevastamine.
*Varrukaga nina pühkimine.
*Palja käega nuuskamine.
*Kindaga nuuskamine.
*Nina pühkimata jätmine.
*Oksendamine.

Esmavajalikud asjad:
*Väga hästi sisse käidud ilma ninaõmblusteta keskmise kõrgusega matkasaapad, hea oleks ka kõik muud õmblused lasta kingsepal ära katta, kuna kiviklibu sööb need üpris kähku läbi.
*Kerged lahtised jalatsid õhtuseks olemiseks, peavad olema kasutatavad ka villaste sokkidega.
*Villased sokid.
*Õhukesed sokid.
*Sulejope.
*Kampsun.
*Pikad soojemad tuultpidavad püksid.
*Servaga päikesekaitsemüts.
*Päikeseprillid.
*Joogipudel 1...1,5L (meid teenisid hästi Värska vee pudelid).
*Pealamp+varupatareid.
*Käekell (on kiirelt vaadatav, hea valge aja ja teepikkuste arvestamiseks).
*Käimiskepid.
*Pabertaskurätid.

Meie ligikaudsed otsesed rahalised kulutused:
*Lennupiletid Tallinn-Delhi edasi-tagasi: 6306 EEK (403 EUR)/in
*Lennupiletid Delhi-Kathmandu edasi-tagasi: 216$/in
*Reisikindlustus: 1180 EEK (75,42 EUR)/in
*Hotell Buddha: 75$ 3 ööd/2 in
* Nepal Environmental Treks& Expedition (P.) Ltd.’le 460$/in (Sõit lennujaamast hotelli, reisidokumendid, looduskaitsealamaksud, matkahotellimaksud, matkasöögid, teejuht 16-ks päevaks, kandjad ja matkavarustus 4-ks päevaks, transport Buddha hotellist matka alguspunkti ning lõpust Kathmandusse hotellini tagasi, hotellist lennujaama)
*Mitmesugused tipid: ...65$/in
*Matkal lisaks ostetud jook: ...200 R (30 EEK)päevas/in
*Meie palgatud kandja u.30kg/3 päeva 7000 R (1050 EEK)
*Kasside üür 600 R (90 EEK)/3 päeva/in
*Hommikusöök Kathmandu tänavakohvikus: ...500 R (75 EEK)/in
*Käimiskepid Kathmandu tänavapoest: ...900 R (135 EEK)
*Kathmandu poed: KST (kurat seda teab)
Kokku jämedalt=17500 EEK/in/reis+19 päeva Nepaalis

Mida tasub meeles pidada:
*Kokkulepitud ajad ei pruugi täpselt kehtida.
*Suulised kokkulepped ei pruugi pidada.
*Olulistes asjades tasub koostada üksikasjalik üheselt tõlgendatav kirjalik lepe, millest jääb eksemplar mõlemale poolele.
*Tee pakkumisest pole sünnis keelduda.
*Rahanorijatele pole mõtet mingit tähelepanu pöörata.
*Raha kulub arvestatust pisut rohkem.
*Mõningast ajasäästu pakub reisile eelnev e-maili teel asjaajamine reisikorraldajaga.
*Reisikorraldajaid on Kathmandus palju.
*Mägihotellides on öö hind ...200 R.
*Oodatavale raskele tõusule eelnev päev peaks olema väikese koormusega.

Mis oleks ehk veel huvi pakkunud:
*Kathmandust korraldatakse 16-kohalise lennukiga lende ümber Everesti, 20 minutit sinna, 20 minutiga 2 tiiru ümber mäe u.5 km kõrgusel nii, et mõlemal küljel istujad on ühe tiiru ajal mäe poole, 20 minutit tagasi, hind eri reisikontorites 100...145$.

Millega olin rahul:
*Eestis suurpoest 15 kr eest ostetud külmkapitermomeeter +-40 kraadi, piisavalt väike igatpidi vöökotti mahtuma.
*Kathmandu tänavapoest ostetud käimiskepid.

Lhakpa on võrratu teejuht ja matkakaaslane: väga sõbralik ja abivalmis, aus, rõõmus, füüsiliselt väga võimekas, kasvanud ja elanud läbinisti budistlikus ühiskonnas, austab teiste arvamust, tunneb hästi kohalikke olusid ning suhteid ja ajalugu. Räägib piisavalt hästi inglise keelt, mõne sõna ka vene keelt, väga hea mäluga õppimis- ja organiseerimisvõimega. Valdab alpinismitehnikaid, väga hea kõrguskohastumusega, tunneb peast suurte piirkondade matkaradu kohati detailideni. Mägimatkadeks ideaalne kaaslane.

Lhakpa kontaktandmed tema loal:
*Mobile:+9779849169863
*E-mail: sherpalhakpa_90@yahoo.com

Nepal Environmental Treks& Expedition (P.) Ltd. Kontaktandmed:
*P.O.Box: 25728, Thamel, Kathmandu, Nepal.
*Tel:+977-1-4436900; 4436650
*Mobile:+9779851031532; 9779751031532
*Fax:+977-1-4415380
*E-mail: envtrek@wlink.com.np
*Website: www.environmentaltrekking.com

Ganja La üleminekujoonised:

põhjanõlv (Ganja La pass north face)	lõunanõlv (Ganja La pass south face)

Siin kasutatud fotod on teinud Raivo, Marika, Reet, Peeter.

Lisaks saab vaadata:
Langtang
Raivo tehtud pildid

Pärast kojujõudmist nägin nädala jooksul igal ööl unes ainult mööda järske kiviseid radu ronimist.

Yangri stuupa juures olles tuli mõttesse ilmselt väga vana tõdemus, et inimesed võivad käia koos, kuid nende rajad võivad olla täiesti erinevad. Soodsal rajal kõndija teeb heateo, kui suudab valgustada oma teed ka teistele kulgejaile. See siin on minu nägemus meie matkast.