Bangladesh (Ülo Suursaar)

Põhifaktid
Üldlevinud arvamuse järgi pole Bangladesh mingi turismimaa. Aegajalt sealtkandist meie pressi jõudvad teated räägivad laastavatest tsüklonitest, üleujutustest, alatoitunud lastest ning poliitilis-religioossel pinnal esinevast ekstremismist. See kõik on tõde, kuid mitte päris lõplik tõde. Teatud eelhäälestuse olemasolul võiks seljakotirändur Bangladeshi siiski sattuda. Maa on täis põnevaid ekstreemsusi ja elamused on oma laadilt arvatavasti suurel määral eksistentsiaalset laadi, umbes nagu Indiaski. Mõte Bangladeshi minna võikski tekkida eelkõige sellel, kes on juba varem Indias või näiteks Nepaalis käinud ja kellesse on istunud see abstraktse süütundega looritatud magus eksistentsiaalne äng, mida need maad reisija südamesse jätta võivad; või kes tahab näiteks näha, kuidas suured pühad jõed Ganges ja Brahmaputra mereks saavad. Bangladeshi on mõttekas oma reisiplaani traageldada India ja Tai, Nepaali ja Tai või Myanmari vahele, sest kui te reisil just mingit väga sügavat või konkreetset eesmärki pole, siis üle nädala-paari Bangladeshile eraldada pole vast mõtet.

Bangladeshi kiirestikasvav (aastas 3-4 miljoni inimese võrra) rahvaarv ulatub praegu umbes 130 miljonini, sealjuures on Riigi pindala vaid 148 tuhat ruutkilomeetrit (kolm Eestit). Välja arvatud mõned linn- ja kääbusriigid on see kõige suurema asustustihedusega riik maailmas.

Parim aeg Bangladeshi külastamiseks on oktoobrist aprillini, vihma on siis vähe ning kohati udustel hommikutel võib isegi jahe tunduda. Aprillist juunini on väga palav. Päris lootusetu pole Bangladeshis viibida ka suvel, sest mussoonvihma ei saja pidevalt päevad läbi. Mussoon võik aga olla üks vaatamisväärsus iseeneses. Kuigi suur õhuniiskus koos kuni 40 kraadi palavusega võib paljudele raskestitalutav tunduda, pole Bangladesh suvel tegelikult nii kuum koht kui sise-India (kasvõi Delhi, Agra, Jaipur, Jaisalmer). Pigem võib Indiast või Nepaalist kohale lennates meeldiva üllatusena tabada maa lopsakas rohelus ja tuntavalt selgem õhk.

Viisa
Bangladeshi saab hõlpsasti ja väikese ooteajaga naabermaadest (10-40 USD), Eestist ei ole mõtet viisat ajada (kui väga soovi, siis tuleb viisa Varssavist). Kuni 15 päeva viisa saab ka piirilt (lennujaamast). Maismaapiiripunktid on riigil vaid Indiaga (peamised asuvad Calcutta teel Benapolis ning Darjeelingist tulles Chilahatis), enamasti saabutakse aga lennukiga (näiteks Londonist, Calcuttast, Bangkokist, Singapurist, Katmandust, Karachist), paar korda nädalas saab lennata ka Yangooni (Myanmar) ja Parosse (Bhutan).

Raha ja olme
Rahaühik on taka, 1 EEK on umbes 4 takat (1996), kaasa tuleb võtta sularaha või tshekid USD või GBP. Krediitkaardid vaid pealinna piirkonnas, deebetkaardiga saab plaksu teha.

Väidetavalt olevat võimalik Bangladeshis hakkama saada isegi 4-5 dollariga päevas (odav öömaja, kohalik transport ja toit tänavalt) ja 10-15 USD võimaldab suhteliselt laheda bäkkpäkkeri elu. - Kuid, pakutavate teenuste (ja ka toitlustamise) kvaliteet on madal, enamaltjaolt madalam kui Indias. Siiski on aegajalt võimalik leida ka kvaliteetset ja kallist öömaja, söögikohti ning transporti (peamiselt pealinnas, ka Chittagongis). Toit - riis (thali) ja palju kalaroogasid, kebabi sarnased road, toidud üldiselt vürtsised nagu Indias, kuid kulinaaria tagasihoidlikum.

Transport
Riigisisene transport on suurt sisenõudlust arvestades mitmekesine ja laiaulatuslik, kuid võõra jaoks keskeltläbi veelgi raskemini vastuvõetav kui India oma. Bussid on kitsaste pinkidega ja ülerahvastatud. Sildade vähesuse tõttu rongiühendus paremkalda Bangladeshiga (st maa idaosaga) on ebaloogiline ja ebamugav, kuid kirdesse (Madhupur) ja kagusse (Chittagong) sõitmiseks peaks rong kõige sobivam olema.

Emotsionaalseim liiklustee on aga kindlasti jõgi. Laevasõit, kas lühem (paaritunnine Dhakas) või pikem (päev-paar allavoolu Barisali, Monglasse või Khulnasse), peaks iga Bangladeshi külastusse mahtuma. Kasutusel on erinevat tüüpi pargased, paadid ning ratasaurikud "Rocket". Ka bussi- või rongisõit üle Padma või Jamuna sisaldab enamasti paaritunnise praamisõidu (ja transpordivahendi vahetuse teisel kaldal).

Inimesed ja linnad
Bangladesh on muhameedlik riik, mille lühike iseseisev ajalugu, sealhulgas eraldumine (Briti) Indiast Ida Pakistanina 1947.a. ja eraldumissõda "päris" Pakistanist 1971.a. on täis kanatusi ja loodus-stiihiat. Erinevalt näiteks täis-muhameedlikust Pakistanist on Bangladeshis 87% moslemite kõrval siiski ka 12% hindusid ja tsipa kristlasi, budiste, animiste. Niiske kliima islami rõivastus ei ole nii range kui araabiamaade oma ja kokkuvõttes ei erine Bangladeshi rahvastik välimuselt kuigi kardinaalselt piiritagusest Lääne Bengalist. Ka keel - bangla - on sama mis India poolel Bengali osariigis. Põhiline erinevus ajaloolise Bengali idapoolmikul ongi usus, kuigi Bangladeshi ajaloolased üritavad püüdlikult isesisva Bangladeshi rahva olemasolu tõestada.

Kuigi Bangladesh on keskeltläbi veelgi vaesem maa kui India (GNP umbes 280 USD inimese kohta), pakub valitsev agraarne elulaad veidigi elamisväärsemaid tingimusi ja migratsioonipumpadena töötavad slummistuvad suurlinnad pole Indiaga (nt. Calcutta) võrreldavat hoogu sisse saanud. Erandiks on pealinn Dhaka (Dhacca), kus elanikke umbes 8 miljonit, aga võibolla ka kuni 15 - äärelinnade piirid võivad üsna defineerimatud olla. Suuremad linnad on veel Chittagong (1,5 miljonit) ja Khulna (0,7 miljonit).

Loodus
Kogu Bangladeshi looduslik taust on suur geograafiline kurioosum, mis torkab silma juba maailmaatlast sirvides. See on väga madal maa, hiiglaslik alluviaalne delta-ala, mis suvemussooni ajal suurel määral üle ujutatakse. Mai lõpust oktoobri esimeste päevadeni kestva mussooni ajal sajab maha 2000-4000 mm vihma. Maa põhjaosa külgneb aga maailma sademeterikkaima paigaga, Shillongi platool (kõrgustikul) asuvad Cherrapunji ja Mawsynaram oma keskeltläbi 11 meetri vihmaveega aastas jäävad vähem kui 20 km kaugusele India Meghalaya osariigi territooriumile. Isegi iga-aastased "normaalsed" üleujutused katavad ligi 60-70% riigi pindalast ning aeg-ajalt esinevad katastroofilised üleujutused (1970, 1988 jt.) uputavad veelgi enam. Põlvis saati vees sumamine on bengali rikshamehele samasugune "pisike" looduslik paratamatus, kui sääskede eemalepeletamine Eestimaa suveõhtus. Üleujutuste käigus muutub tublisti delta-ala harujõgede konfiguratsioon, kusagilt uhutakse maad sadade meetrite kaupa minema ja teisale settib uut viljakat mudapinnast välja. Ja riisisaak tuleb rikkalik.

Õigupoolest pole üleujutused põhjustatud niivõrd kohalikust paduvihmast, kuivõrd kogu Himaalaja mäestiku Nepaalis, Bhutanis ja Indias asuvatel lõunanõlvadel ja terai tasandikel mahasadanud veest, mida Ganges ja Brahmaputra Bengali lahe poole veeretavad. (Ganges omandab peale Bangladeshi territooriumile sisenemist kohaliku nime Padma ning Brahmaputrast saab Jamuna.) Lisaks võivad Bengali lahe lõunatippu tormavad tsüklonid koos tõusulainega jõe suudmeala merevee taset sedavõrd tõsta, et jõevee äravool merre on takistatud.

Piirkonnad ja tegevused
Kuni kahenädalase Bangladeshi külastuse hulka võiks kuuluda pealinn Dhaka (2-3 päeva), Chittagong-Cox Bazaar (koos sõiduga 4-5 päeva), Bagerhat - Mongla -Sundarbansi piirkond Dhakast lõunas (koos laevasõiduga 4-5 päeva), võib-olla ka lühemad retked põhja ja kirdesse (Mymensingh - Madhupur, Srimangal - Sylhet, 2-3 p.) või loodesse (Rajshahi - Bogra piirkond, 2-3 p.). Riigi kaguosas mere ääres asuvas Chittagongis (ca 6 h Dhakast) võib tutvuda moshee, Zia memoriaali ja etnoloogiamuuseumiga - lähedal asuvad Myanmariga piirnevad hõimualad, mille külastus on võimalik erilubadega või turismifirmade vahendusel. Veel 200 km lõunas (buss 5 h) on Cox Bazaari piirkond mitmete birma budismi monumentidega. Et lennupiletid Bangladeshist välja on kallimad kui sisse, siis oleks ökonoomne viis riigist lahkuda Dhakast "Rocketiga" Khulnasse (võimalik Sundarbansi rahvuspargi külastus - mangroovitihnikud, tiigrid). Pärast Khulna ja Bagerhati vaatamisväärsustega tutvumist oleks võimalik Benapoli piiripunkti kaudu lahkuda Calcuttasse (Khulnast u. 200 km).

Vaatamisväärsused
Bangladeshis puuduvad markantsed arhitektuurilised monumendid a la Taj Mahal või Angkor Wat. Mis aga ei tähenda, et seal midagi vaadata poleks. Riigis on kaks UNESCO kutuurpärandi objekti (Bagerhat ja Paharpur) ning üks looduspärandi objekt (Sundarban). On mõningaid silmapaistvaid mosheesid (seitsmekupliline moshee Dhakas), hindu templeid (Dhakeshwari ja Radha-Krishna, Dhaka), budistlikke monumente (Dharmajika klooster Dhakas ja Cox Bazaari piirkond) ning stiilseid inglise koloniaal-arhitektuuri näidiseid (Curzon Hall, Rose Garden ja Ahsan Manzil - Dhaka). Ometi on maa põhiliseks vaatamis- ja kogemisväärsuseks omapärane õhkkond, mis kujuneb komponentidest nagu: elu jõel ja jõe kallastel, lopsakad riisipõllud ja mangroovimetsad (Sundarbans), sekka templeid, kohutaval hulgal rikshasid, raskete elamistingimuste kiuste leplikke ja lahkeid inimesi. Ehedad emotsioonid ja väga odavad hinnad pealekauba.

Riskid ja tervis
Kuritegevuse tase on väga madal, ka poliitilise vägivalla keskele sattumine on mõistliku käitumise korral vähereaalne. Kerjuste ja tänavakaupmeeste poolt tüütamist peaks olema vähem kui näiteks India suurlinnades. (Selle nähtuse põhjuseks, muide, pole "tüütud india inimesed" vms, vaid globaliseeruva kapitalismi ning turismi mõju traditsiooniliste väärtushinnangute devalveerimise ja ühiskonnasuhete lõhkumise kaudu. Mida rohkem on ühel vaesel maal kõikehõlmavat turumajandust, seda lootusetumas olukorras on vaesed ja masendavam on üldpilt. Seevastu rahalise mõõdupuuga mõõdetud vaene, aga suuresti naturaalmajanduslik ja rohkem suletud ühiskond tundub väärika ja rikkamana - näide Bhutan, osaliselt isegi Nepaal vs. India.) Siiski tuleb arvestada jõllitamise ja privaatsuse vähesusega.

Enne minekut vaktsineerida nii nagu Indiasse vms maale minnes, kohapeal juua vaid pudelivett või keedetud jooke (eriti mussooni ajal). Riskide hulka kuuluvad malaaaria ja mitmesugused kolmanda maailma kõhutõved. Tõsise reisisoovi korral ostke juba kodus ära "Lonely Planeti" reisijuht ja uurige seda hoolega.

Kirjandus

Raamaturiiulilt:
(1) Hea sissevaate Bangladeshi eluolule jõelaeva juhi ja paari "ameeriklase" (sh. loo autori) pilgu läbi annab Mart Kivastiku kirjutis "Kapten" (10.aprilli 1999 Postimees, Kultuur lk. 8-9). Lugu algab kirjanikule-rezhissöörile omase ilukirjandusliku ambitsiooniga, kuid kokkuvõttes on see arvatavasti parim eestikeelne reisikiri sellelt maalt. PS. Veel on Bangladeshis käinud Villu Zirnask - ja arvatavasti üldse väga vähesed eestlased.
(2) Otsige üles ka "National Geographicu" ingliskeelne jutt (ja ilusad pildid): C.Cobb & J.Blair. Bangladesh: when the water comes. NG 6/1993, p.118-134. Lisaks võib vaadata sama ajakirja jutte: J.V.Dyk, R.Singh, G.Rowell. Long journey of the Brahmaputra. NG 11/1988, p.672-711. Ja: P.Vesilind, S.McCurry. Monsoons. NG 12/1984, p.712-747.
(3) R.Plunkett, A.Newton, B.Wagenhauser. Bangladesh. Lonely Planet, 4th edition, 272 pp.
(4) Muusika valdkonnast olen kuulnud vaid ühte Bangladeshi plaati - Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegis leiduvat firma "Ocora" plaati "Bangadesh. Le Garo de Foret Madhopur, 1994". Kuid see esindab väikeservulise minoriteedi, Garo dzhunglihõimu animismi- ja budismiseguseid rituaale. Muide, kõlab kohati kui Tom Waitsi "Bone Machine". Valdav Bangladeshi muusika peaks jääma ikka suure naabri India pop- ja filmimuusika kiiluvette pluss religioosne (muhameedlik, sufi, hindu-) pühendumusmuusika.