Laod võib vabalt tituleerida ilmarändurite ideaalriigiks. Suures osas (85%) on tegu metsiku
looduse - lainetavate mägede rohelise ookeaniga või siis Eestimaa puisniite meenutavate
riisipõldudega, lisaks haruldaselt sooja hingega rahvas, kelle hinges pole kübetki kurjust.
Suure plussina jäävad päevakulud saja krooni piirimaile või isegi alla selle, seda juhul,
kui vältida Laose pealinna Vientanet ja Luang Prabangi.
Tõeline paradiis ühe Maailmaränduri jaoks.
Ainult linnad on üldjuhul üsna räämas, tolmused ja parajalt prügised. Meeldivaks erandiks on
Luang Prabangi vanalinn.
Üldinfo
Üldiselt on tegu suhteliselt vähearenenud riigiga, kus elab veidi üle viie miljoni elaniku ja
mis suure osa oma sissetulekutest saab välisabist, millest märgatav osa kulub
(kom)parteiaparaadi ja bürokraatia ülalpidamiseks.
Ametlikult on tegu sotsialistliku
riigiga, aga kommunismi ideed ei võta vist isegi tippkommunistid enam tõsiselt.
Lihtsalt nii on sügavalt korrumpeerunud parteilastel mugavam võimu säilitada.
Majanduslikult on tegu põhiliselt agraarriigiga, lisaks veel metsamajandus ja jõgedest,
järvedest kalapüük. Kuigi leidub ka maavarasid, ei ole õnneks nende kallale veel hoogsalt asutud.
Siiski nägin mõnda söekaevandust, kus iga paari minuti tagant, veeresid suured kallurid Tai poole.
Päris suure osa Lao ekspordist moodustab hüdroenergiast toodetud elektri müük Taile.
Ametlikuks riigikeeleks on lao keel. Tingituna prantsuse koloniaalvõimust, räägivad mõned laod ka
prantsuse keelt. Inglise keele oskus, ka noorte hulgas, on üldiselt laode hulgas väga vähene.
Parim aeg külastamiseks: on november kuni veebruar, edasi kisub juba palavaks või
vesiseks. Mussooniperioodil ei ole mõtet arvestada mägipiirkondades ja kõrvalisemates
provintsides mööda teid sõitmisega, kuna siis muutub
suur osa teedevõrgust parajaks mülkaks või mägedes täiesti läbimatuks tingituna kivivaringutest.
Samas pakub vihmaperioodil
reisimine mööda jõgesid unikaalseid vaatepilte ja suurte elukate nagu tiigrite või metsikute
elevantide nägemiseks jõe äärsetes dzhunglites on see ainuke võimalus.
Tutvumaks Lao looduse ja inimestega, kulub kindlasti rohkem, kui üks kuu. See omakorda tähendab, et
tuleb siseneda ja uuendada viisat mitu korda, aga Laos on kindlasti seda vaeva väärt.
Ajavahe: Eestiga oli 5 tundi.
Internet Vientane, ja Luang Prabangis 0.01 USD minutis, mujal 0.03 - 0.06 USD minutist,
kusjuures väljaspool Vientanet oli ühendus üpris aeglane.
Viisa
15 päeva viisa saab igal pool piiripunktides. 1 kuu viisa tuleb
hankida Taist, maksis 1800 bahti. Mitmekordse sisenemisega viisat pole. Vietnamis paistsid
Lao viisade hinnad reisibüroodes olevat absurdselt kõrged - 50 USD ringis.
Viisa pikendus maksis 2 USD päeva kohta Vientanes (tuleb teha reisibüroodes). Luang Prabangis oli hind kerkinud juba 3 dollarini.
Vientane üritasin viisat pikendada immigratsioonibüroos. Suur oli mul imestus, kui öeldi, et
seal seda teha ei saa, vaid enne tuleb otsida sponsor :)) s.t turismibüroo, kes selle asja
jutti ajab.
Viisas märgitud aja ületamise eest on trahv 5 USD päeva kohta, aga suure tõenäosusega seda ei küsita,
kui on tegu mõnepäevase riigis kauem olemisega.
LP käsiraamatus, Bangkoki plaanil on märgitud 2 Laose saatkonda. Seda lõunapoolsemat Sathon Tai tänava
kandis olevat saatkonda ei eksisteerinud :-(.
Järelikult tuleb proovida Pracha Uthiti tänava oma, kui on soovi viisa omal käel Bangkokis korda ajada.
Ise soovitan kasutada mõne reisifirma teenuseid.
Inimesed
Haruldaselt puhta hingega. Otsisin küll, aga ühegi inimese hinges ei näinud kübetki kurjust.
Täiesti tavaline on, et turult naasvad pereemad pakuvad sulle miskit imelikku, meie naerist
meenutavat juurvilja süüa, või kuskil teel lõunapeatuse ajal pakutakse sulle lahkelt toidupoolist,
kui sul ei juhtu omal parajasti midagi kaasas olema. Lõbusaim oli peatus Luang Nam Thast Tai piirile,
kui kuskil politsei väliposti juures käis suurest pudelist lao whiskey tarbimine ja auto enne
edasi ei sõitnud, kui kogu pudel oli rõõmsameelselt kogu reisiseltskonna, kohalikke külameeste ja
siis ametiisikute poolt korralikult manustatud (ise hiilisin sellest lõbust kõrvale).
|
|
|
|
Parim laode juures on muidugi see, et kõikjal Laoses lehvitavad lapsed sulle ja kisavad
sabay-dii, sabay-dii (tere, tere). Samuti õpetavad vanemad juba varakult turistidele lehvitama.
Mõnes väiksemas kohas, kus võõramaalane on suur haruldus, võib neid sinu juurde koguneda terve parv.
Iseloomulik on, et kui maandud mõnel õhtul kõrvalises külas, siis kutsutakse sind koos mõne
pererahvaga õhtustama, või kui küsid öömaja kehakeele abil, siis sa ka öömaja saad (parem
on seda teha söögikohtades).
Üldiselt on Kagu-Aasia rahvaste iseloomustamiseks käibel järgnev kõnekäänd:
kui vietnamlased istutavad hoogsalt riisi, khmeerid (kambodzhalased) vaatavad, kuidas riis kasvab,
siis Lao elanikud kuulavad kuidas riis kasvab. Ja eks nad ole ka sellised, et väga palju tööd nad
ei raba, vaid niipalju, et toit laual oleks. Suurt äri nad ka ei aja. Põhiliselt tegelevad äriga
Hiinast sisse rännanud hiinlased. Agressiivne müügitöö on laodele väga võõras. Tänaval sind keegi
ei tülita. Motoriksha (tuk-tuk) vennad Vientanes mõnikord hõikavad, aga nemadki teevad seda väga
tagasihoidlikul moel.
Mägihõimud (hmong, mustad ja punased taid, akka jne) elavad väga vaeselt hüttides.
Lapsed jooksevad tatistena ja
räbalates ringi. Palju hangitakse toitu metsast: juurikad, metsik puuvili, samuti käivad mehed
küttimas. Külavahel silkavad ringi kõiksugu pudulojused: veised, sead, kitsed, kanad jm. Aga
ometi on neile kerjamine täiesti võõras. Veidi veider on kohata akka hõimust naisi, kes tihtipeale
käivad ringi paljaste rindadega ja tihtilugu on neil kuidagi segane pilk silmis. Tjah, manustavad
ehk mõnda droogi.
Pildistamisega on lood keerulised, kuna alati tuleb luba küsida. Ja ega inimesed mägihõimudest
ennast eriti meelsasti pildistada ei lase. Kardavad hinge kaotsiminekut.
Tavad ja kombed on üsna sarnased Taile.
Mõned olulisemad väljendid
sabay-dii - tere, head aega
kuap dzhai (lai lai) - tänan (väga)
naam - (joogi)vesi, ka jõgi, järv
lot - buss (bussijaam)
tao dai - kui palju?
kin kao - sööma
kao - riis (ka sööma)
Religioon
Suures osas on tegu budistliku (theravada) riigiga, kusjuures isegi kommunistide võimul oleku ajal,
ei püütud budismi päris minema pühkida, kuigi kommunistide võimu algusaastatel keelati inimestel
munkadele toitu annetada, aga see keeld tühistati paari aastaga.
Üldiselt on siiski paljud templid alles uuesti ehitamisel. Nagu ikka
tuleb templite külastamisel jalanõud eemaldada, samuti ei ole üldse viisakas shortside väel
templitesse ronida.
Levinud on ka animalism ja vaimude kummardamine, seda just mägihõimude juures.
Linnad
Linnades viibimine on äärmiselt mittesoovitav, kuna linnad on üpris inetud, räämas, tolmused ja parajalt
räpased. Kuigi linnad olid algselt ehitatud prantsuse kolonisaatorite poolt ja seal leidus väga
ilusa arhitektuuriga maju, siis tänapäevaks on need hooned üldjuhul väga lagunenud seisus. Uuem arhitektuur
on vaid lihtne betoon ja telliskastid ning katusekatteks laineplekk.
Meeldivaks erandiks on Luang Prabangi vanalinn.
Ööelu nautijale pakub vähest valikut vaid pealinn Vientane. Mujal kohtades lähevad inimesed üsna
varakult magama, et tõusta enne koitu ja minna tööle põldudele.
Riskid
Praktiliselt olematud kuna laod on üks Maailma ausamaid rahvaid. Ise käivad nad ringi paksud
rahapatakad püksitaskust välja ulatumas. Vaid Vientanes on pimeduses viimasel ajal hakanud
toimuma mopeedidega üksikuid käekoti vargusi.
Kuid siiski juhtub ka Laos kord viie aasta kestel väga
inetuid intsidente. 2003 aasta veebruaris oli Vang Viengi lähedal relvastatud röövvaritsus kahele
(rootsi?)jalgratturile, kes hukkusid. Lisaks tõmmati tuli peale ka juhuslikult saabunud kohalikule
bussile (10 hukkunut, 16 vigastatut) ja ka sündmuspaigale jõudnud väiketraktorile, mille juht
samuti surma sai. Pärast seda oli teedel päris paljudes kohtades näha relvastatud patrulle, et
selliseid juhtumeid vältida. Analoogne juhtum oli kuskil 90-ndate aastate kestel,
samas piirkonnas, kui toimus
relvastatud rööv välisturiste teenindavate lao ärimeeste suhtes, kes samuti röövi käigus tapeti.
Aga nagu öeldud, selliseid rööve toimub vaid kord viie aasta jooksul.
Arvestama peab, et tingituna Lao keerukast ajaloost, kus toimus kodusõda eri grupeeringute
(kommunistlik Pathet Lao, rojalistlikud valitsusväed) vahel ja
lisaks võitlesid hmongid iseseisva piirkonna eest põhja Laoses, on
mõned piirkonnad Laoses läbimiseks üpris ohtlikud.
Kui 90-ndate alguses oli selleks näiteks Luang Nam Thast Tai piirile viiv maantee,
siis tänaseks võib seal täiesti julgesti reisida. Ainuke piirkond, kuhu liiklust eriti ei toimu, on
Vientane ja ja Phonsavani (Xieng Khuang) provintsi vaheline
piirkond - Saisombuni lähedal, samuti Phonsavanist itta jäävad alad,
kus siiani pesitsevad hmongi armee
riismed, mistõttu ka Phonsavanist lõunasse, Paksani pole võimalik reisida.
Narkootikumide ostmisel võib diilerite käest dünamot saada (nagu juhtus ühe ränduriga),
kui nad sult äkki politseisse teatamise
ettekäändel hakkavad suuri rahasummasid välja pressima.
Phonsavani provintsis ja muudel piirialadel (Ho Chi Minhi rada), mida mööda toimus Vietnami
sõja ajal sõjamoona ja vietnami vägede liikumine lõuna Vietnami, võib veel
leida ameeriklaste poolt Vietnami sõja käigus
heidetud lõhkemata lennukipomme, aga nende otsa komistamine on üpris vähe tõenäoline.
Üldse viskasid jänkid Laosele pomme rohkem, kui sai osaks Teises Maailmasõjas sakslastele.
Paljud keskealised laod on seetõttu ilma jäetud kooliharidusest, kuna pidevalt tuli elada koobastes,
sest külad olid puruks pommitatud või pideva pommirahe all.
Aga erinevalt vietnamlastest, laod küll kellegi peale viha ei kanna.
See teebki laod üheks hingelt suureks rahvaks.
Kõigest eeltoodust ei maksa ennast heidutada lasta, tegu on pigem teoreetiliste riskide, kui reaalse
ohuga.
Üksikuid naissoost backpackereid võis kohata väga palju ja Laos on tõesti
selline riik, kus naisterahvas võib
ka rahulikult, ilma tülitamata, vabalt ringi liikuda. Kuigi lao naised ise ei reisi kunagi üksi.
Ainuke reaalne oht on Lao whiskey (lao, lao). Samal ajal, kui ise sealkandis ringi liikusin, oli
kaks Laos töötavat prantslast Vientanes kohaliku alkoholi tarbimise kätte ära surnud.
Raha ja päevakulud
Rahaühikuks on kip. Kui arvestada, et kirjutamise hetkel oli 1 USD = 10 500 kippi ja
enamlevinud rahasedeliks on 5000 kippi, siis võite ette kujutada, millise suure paki võib saada 50 või 100 USD
rahasedeli vahetamisel. Rahakotti selline patakas küll ei mahu, hea on miski väiksem käekott.
Päris naljakas on näha, kui laod ise suurte kilekottidega raha veavad.
Viimasel ajal on hakatud trükkima ka 10 ja 20 tuhandese nominaaliga rahasedeleid,
aga neid on veel üsna vähe. Paralleelselt on käibel ka tai baht ja USA dollar, mistõttu ei
maksa rahavahetamisega oma pead eriti vaevata.
Mugavaim on kaasas kanda sula USA dollareid
(50 ja 100 USD nominaaliga rahatähtede eest saab parema kursi).
Reisitshekke saab vahetada vaid suuremates kohtades.
Ise läksin EURO reisitshekkidega alt, kuna
neid saab vahetada vaid vähestes kohtades ja sedagi parajalt suure 3% ? komisjonitasu eest.
Krediitkaarti sai vist ainult Luang Prabangi ja Vientane kallimates poodides ja hotellides
kasutada, seega ei maksa sellele panust teha.
Enamikus piiripunktides on ka valuutavahetuse võimalus. Suure tõenäosusega on laupäeval ja
pühapäeval need pankade valuutavahetuspunktid suletud.
Et inflatsioon on väga kiire, näiteks EURO kurss tugevnes kuu ajaga ligemale 10%, siis on
edaspidised hinnad dollarites.
Öömaja ja toit
Kui jõetransport välja jätta, siis on vabalt võimalik hakkama saada 100 eek päevas (toit, majutus, transport).
Vaid mägipiirkondades on transport vähe kallim. Öömaja maksab enamasti 2,5 USD ümber.
Väiksemates kohtades võimalik leida ka 1 USD maksvaid väga lihtsat öömaja. Luang Prabangis oli
dormitory 2 USD, odavamad toad 4 USD, Vientane keskusest väljas piirkondades sama hind. Kesklinnas
algasid hinnad 6 USD. Paremates võõrastemajades ka soe dush (Taist toodud elektriboiler on üks
väga väärt aparaat). Kehvemates oli üldjuhul külm dush alati käepärast. Hoiatama peab selliste
kohtade eest nagu on seda Sam Neua või Oudomxai ja Luang Prabangi vahel olev Pak Mong, kus
rotid võõrastemajades öösiti voodi all jooksevad.
Pärast taolist poolmagamata ööd, on tihti äärmiselt kurnatud tunne.
Kartmata võid sa ka rahulikult kuskil bussipaviljonis pingil ööbida, mida Vietnamis küll ei soovita
teha. Telkida pole vist ametlikult lubatud. Mägimatkadel ööbitakse mägihõimude poolt ehitatud
onnides.
Transport bussiga 1 USD 100 km ümber, põhja Laoses vähe kallim. Jõelaevadele on mõttekas pilet
osta otse sadamast. Nii maksis Tai piiri äärsest linnast Huay Xaist aeglane sõit (1 päev) Pakbengi
5,5 USD, samas oleks antud pileti ostmisel Tai poole pealt Chiang Kongist või isegi Chiang Maist
tulnud maksta ligemale poole rohkem.
Toit eriliste kulinaarsete saavutuste ei hiilga. Tegu on suhteliselt põhilise talupojatoiduga:
ikka tükkis riis, liha, kala ja juurvili. Karrikastmeid, millega Tais harjutud, suurt ei pakuta.
Enamasti veeretatakse tükkis riisist sõrmedega pallike, mida kastetakse siis põhiroa (kala, liharoog)
sisse ja süüakse sedapsi.
Toit turult
ostes 0,1 USD (tükkis)riisiportsjon (sticky rice khao niao),
miski hapendatud juurvili (morning glory?)
sama hinnaga. Kausike (riisi)nuudlisuppi (khao soi) 0,5 USD.
Sütel küpsetatud suuremat sorti kala (paa) 1 USD.
Kana kai on üldjuhul äärmiselt kõhna ja kondine. Viisakamas söögikohas maksab roog
kuskil 0.5 - 2 USD ümber. Paljudes kohtades küpsetatakse prantsuse koloniaalvõimu pärandina
ka pikki saiu (baguett). Sai määrdejuustu, tomati ja kurgiga maksis kuskil 0,5 USD ringis.
Suur banaanikobar (kuskil 2 kg) maksis 0,2 USD.
1 liitrine veepudel 0,1 (Vientane) - 0,3 (mägikülad) USD. Lao õlu bia Lao
(joodav, aga mitte esmaklassiline) 0,6 l pudel, maksis üldjuhul 0,7 USD. Luang Prabangis
oli ka puuvilja-jää kokteile (fruit shake) saada 0,2 USD suur klaasitäis.
Jogurtiga olid lood
kesised, vaid Luang Prabangis sai omatehtud jogurtit 0,3 USD klaasitäis.
Vientanes oli müügil Taist toodud topsijogurt ja ka kohapeal toodetud
topsijogurt (neljane pakk oli vist 1,2 USD). Äärmiselt soovitav on juua Laos kasvatatud
mulberry green teed. Tegu on väga maitsva teesordiga. On ka Phongsali suitsuteed, aga
see erilise aroomibuketi ja maitseomadustega just ei hiilga.
Et riis, juurvili ja kala jäi suhteliselt üheülbaseks, siis Luang Prabangis ja Vang Viengis
külastasin india toidu restorane ja peab märkima, et Vang Viengis turu lähedal olevas india restoranis
pakutan nauratani korma on üks paremaid toite, mida kunagi maitsnud olen.
Turulettidel pakutakse ka igasugu eksootilisi "hõrgutisi": oravad, nahkhiired, maod, vesirotid?,
kuivatatud rotid, vardaotsa lükitud küpsetatud prisked prussakad jms.
Samas tükeldatud koerakutsikate nägemine just kõige rõõmustavam vaatepilt ei
olnud. Ettevaatlik tasuks olla puuvarda otsas pakutavate sütel küpsetatud munadega.
Enamasti ei ole tegu tavalise munaga, vaid pooleldi väljahautud tibuga.
|
|
|
|
Transport ja teeolud
Erinevalt Taist on tegu parempoolse liiklusega riigiga, mistõttu Taist tulles koperdasin
tihtilugu valel kõnnitee poolel.
Teed on väga kehvad. Vaid Pakse - Savannaketh - Vientane - Vang Vieng - Luang Prabang - Oudomxai
teelõikudel on üpris korralik asfalt. Mujal on enamasti kruusatee ja märjematest kohtadest läbisaamisega on
päris tegu. Äärmiselt kehva on Nong Khiawst Sam Neuasse suunduv tee, kus asfaldis on auk augus kinni,
lisaks teel toimunud kivivaringud, mistõttu keskmine kiirus on 15 km/h. Ise kirusin LP käsiraamatut,
kuna reisi aeg oli enamikul juhtudel 50% kauem, kui raamatus märgitud. Vientanesse toimub transport
üldjuhul kehvapoolsete bussidega, mujal toimub transport kehvadest teeoludest tingituna
veoautodega (kastis on pingiread). Arvestama peab, et peatused toimuvad seal, kus inimene seda soovib.
Mõnikord on see endale mugav, aga vahest viskab üle, kui iga 100m tagant keegi soovib oma
põllusaadusi
või muud träni peale laadida, mis röövib päris palju aega. Ära peab veel märkima, et tingituna
pikast teelolemise ajast (8-10 tundi on täiesti tavaline), on igal reisil raudselt mõni,
kes kipub
oksendama, sestap oleks hea hoida miski väike kilekotike alati käepärast.
Üldjuhul väljuvad bussid, veokid hommikul
kell 8 või 9, pärastlõunal transporti leida on praktiliselt võimatu, kuna rahvas liigub üldjuhul
punktist A punkti B vaid üks kord päevas.
Kruusateedel võib tihtilugu sattuda hirmsasse tolmupilve, seetõttu on soovitav kanda
mingit rätikut kaasas, millega hingamisteid varjata. Samuti on silmade kaitseks soovitatavad
päikeseprillid. Kõige hullem on lugu Luang Nam Thast Tai piirile, kus poole tee peal on
söekaevandus. Pärast seda on tee küll lai, aga iga paari minuti tagant satud sa suurte
veomasinate (Kamaz oli vist) tolmupilve.
Linnades oli motoriksha hind üpris standardne 0,5 USD sõidu eest. Vaid pikemate otsade puhul
(bussijaama), kui sõitsid üksi, küsiti 1 USD ringis. Lõuna Laoses oli päris ajuvaba, et bussijaamad
olid 7-8 km linnast väljas, samuti oli lõunasse ja põhja suunduvate busside jaoks eraldi bussijaamad.
Veidi mugavam, aga kallim on jõetransport. Tavalise jõelaeva kiirus, mis kurseerib Chiang Kongi ja
Luang Prabangi vahel, on kuskil 20 - 25 km/h. On ka kiirpaate naa 70 - 80 km/h. Meenutavad suuresti
neid võidusõidukaatreid, millega veekogudel võisteldakse. Seetõttu üpris ohtlikud ja tohutult
võimsatest mootoritest (parajad lennukimootorid) tingituna on müratase kah kohutav. Paadiga '
jõeületus (Mekong) Chiang Kongis maksis 20 bahti. Peab märkima, et omal ajal olid just veeteed
need, mis kogu riiki ühendasid ja mida mööda toimus kogu reisijate ja kaupade vedu.
Loodus
Laose puhul on tegu ühe vähemuuritud
paigaga Aasias, mis on suurest tingitud minimaalsest teedevõrgust.
Nagu juba öeldud, võiks Laod nimetada Maailma üheks suurimaks looduskaitsealaks. 85% ulatuses
on tegu rohetavate mägede ookeaniga ja kui päevad läbi sõita mööda seda maastikku, siis võib
saada tõelise kaifi ümbritsevatest kaunitest vaadetest. Kõrgemat tipud küünivad maa põhjaosas
2,8 km kõrguseni.
Loomariigi nägemisega on probleeme, ise nägin vaid jahimeeste poolt tapetud paari kaunist
antiloopi meenutavat sõralist. Mekongil on Nelja tuhande saarestikus võimalik hea õnne korral
kohata ka Irrawaddy delfiini, enne kui see lõplikult kalameeste poolt saab ära hävitatud.
Mõned rändurid on vihmaperioodil näinud jõe äärsetes dzhunglites
(põhja Laoses) ka tiigreid ja metsikuid elevante.
Põhiprobleemiks on kontrollimatu metsaraie,
mis võib oluliselt hoogustuda, kui välisabi korras ehitatavad teed ja sillad saavad oluliselt
parema läbitavuse.
Tegevused ja vaatamisväärsused
- (mägi)matkad Phongsali, Luang Nam Tha kandis mägedes elavate hõimude juurde. Luang Nam Thas
on kohe terve ökomatkade teenindusharu püsti pandud. Samas on vast kõige huvitavamad maastikud
Phongsali lähedal. Keskmine hind mägimatkade puhul on kuskil 10 USD päeva kohta.
On teateid sellest, et
Phongsalis küsib isehakanud giid ränduritelt passe ja nende välja lunastamiseks tuleb päris
palju dollareid välja käia, seetõttu tasub passide loovutamisega olla ettevaatlik.
- Tadlo ja seal paiknevad kosed lõuna Laoses (Bolaven platoo). Võimalik on ka elevantide seljas
ratsutada, samuti oli Tadlo üks mõnusamaid ja väheseid puhta veega ujumiskohti Laoses.
- Si Phan Don (Neli Tuhat Saart Mekongi jões ja jões elavad haruldased Irrawaddy delfiinid)
lõuna Laoses
- Attapeu mägismaa
- Luang Prabang ajalooline arhitektuur ja linna lähedal olevad Pak Ou koopad (budistlik tempel) ning
Kuang Si kosed ning veejoad.
- Vang Vieng'i ümbritsev maastik ja mägedes olevad koopad. Ei maksa ennast heidutada sellest, et
kohas endas on äärmiselt arenenud turismitööstus (võõrastemajad, söögikohad, jms), kus võib karjade
viisi kohata backpackereid, kes otsivad oma seiklust. Üsna veider on näha valgeid turiste sõitmas
traktorite õhukummidel mööda jõge allavoolu ja rüüpamas õlut.
Väljaspool Vang Viengi on äkitselt kõik see
melu ja sagimine kadunud. Jääb vaid unikaalne loodus ja sõbralikud inimesed.
Linna juurest üle jõe ja otse üle põldude koobas on lahja. Samas 1 km Luang Prabangi poole ja
siis üle jõe ning veel oma 3 km mööda põlde ja salusid, siis tuleb väga võimas koobastik.
Sissepääs 0,5 USD (selle eest saab kaevurilambi),
aga nad võiksid ka 10 korda rohkem küsida. Äärmiselt võimsad saalid seal
koopas ja sissepääs on niivõrd ahtake, et priskem kodanik, ei pääse kuidagi sinna sisse.
- süstamatkad Luang Nam Tha ja Vang Vieng kandis
- laeva- ja paadiretked mööda Mekongi, Nam Ou ja Nam Tha jõge.
- Phonsavani lähedal olevad Anumate Väljad (Plains of Jars). Ise külastasin neid ratta seljas.
Esimene põld on linnast kuskil 7 km. Teise juurde jõudmine oli üpris raske, kuna tee oli künklik
kruusatee, mis võttis võhma ikka tublisti välja. Seetõttu oleks parem, kui neid külastataks
auto või minibussiga mõne grupi koosseisus.
- Vieng Xai ja seda ümbritsevad kaljumoodustised Sam Neua lähedal.
- jalgrattamatkad mööda Lao teid. Soovitan osta odav (45USD!) vägagi asjalik Hiina
mägijalgratas kohapealt (21 käiku, vaid sadul jääb pikemale inimesele madalaks) ja siis sellega
ringi reisida. Siiski peab arvestama, et kahe kilomeetri kõrguste mägede vahel looklevad teed ei
ole mõeldud pühapäevaratturi jaoks. Sportlikult on tegu ikkagi väga raskete tõusudega. Muidugi
võib ka jalgrattad reisiveokitele (veoauto, buss) laadida. Isegi mopeede veetakse nii :)
- Nong Khiaw lähedal olev maastik ja Tham Pha Tok koopad, kus inimesed varjasid ennast
Vietnami sõja ajal.
Tervis
Malaaria on ametlikult levinud kogu riigis, samas talvel eriti moskiitosid lendamas polnud.
Ja kui ennast põhjalikult nende eest kaitsa, siis pole ka erilist vajadust pille neelata.
Teine asi on vihmaperioodil, kui moskiitosid leidub oluliselt rohkem. Söögiga ei tohiks probleeme
tekkida. Enamikul juhtudel toitusin
probleemideta turul leiduvast toidust, tõsi küll, tegu oli vaid taimetoiduga. Samas ei soovita
tänavalt ja käest müüjate käest liha ja munasaadusi osta. See on parim viis kaitsta ennast
kõhutõvede vastu.
Äärmiselt soovitatavad asutused on mõnes kohas haiglate juures olevad taime aurusaunad 1 USD ja
massaazh 2 USD tund. Vägagi tervistav ja kosutav tegevus ränduri väsinud kontidele.
Narkootikumidega on lood nagu on. Igal juhul soovitan oopiumi suitsetamist vältida. Muidugi on
kuskil majapidamises täitsa kena näha sinavat unimaguna põldu, aga kui hakkad mõtlema, milleks
neid ilusaid lilli kasvatatakse, siis läheb küll meel kurvaks, et inimesed oma sissetulekuid
peavad sel viisil hankima.
Muusika
Isegi Eesti pubekate arvutiga tehtud tümps pole nii hirmus, kui mõnikord bussis kostuv lao
estraad. Tegu on ikka vägagi kehva tümpsuga. Samas on Laoses väga levinud Karaoke, milleks
piisab videomakist või DVD masinast ja telekast ja sealt tulnud popmuusika oli üsna
meloodiline. Siiski on rahvamuusika tükk maad meeldivama kõlaga.
Lingid
P. Riba reisikiri lao köögist
P. Riba reisikiri Laosest
Äärmiselt vajalik info väiksemate kohtade kohta
Lao National Tourism
Visit Laos