Mallorca

MALLORCA. OKTOOBRI LÕPP

(Peeter Teppo okt. 2014)

Seiklejad:
1. Reet
2. Peeter
Fotod: Reet

Esialgne plaan oli rentida jalgrattad, sõita paigast paika ja ööbida seal, kus öö meid leiab ning valmistada sööki matkapliidil. Internetist Mallorca kohta uurides tuli tõdeda, et statistiliselt on Oktoobri lõpp ja Novembri algus saarel üldse kõige sajusem aeg, umbes kolmandik ajast sajab, samuti pidi seal olema telkimine keelatud, vähemalt avalikul maal, eramaal laagerdades on tingimata vaja maaomaniku luba. Peale selle kirjeldati kaht sorti madusid ning mitmeid ebameeldivaid putukaid, kelledest ohtlikuim on üks liblikatõuk, kes parasiteerub mändidel ning kelle karvadega kokkupuude põhjustab tugevaid allergilisi reaktsioone, õrnade kudede kärbumist ja võib olla eluohtlik. Seetõttu jätsime telgi koju ja tegevuskava lahtiseks, natuke kallutatuna rendiauto poole. Kaasa võtsime ainult selle, mis mahtus väiksepoolsete seljakottidega käsipagasisse.

24. Oktoober, Reede.
Tallinna lennuvälja turvakontrollis suhtuti rahulikult ja asjalikult, kaasavõetud taskunoa tera pikkus mõõdeti , Euroopa piires käsipagasis salongi kaasavõetuna peab see olema alla 6-e cm. Õmblusnõelad turvat üldse ei huvitanud (Viimati võeti Kathmandus nii nõelad, kui ka väikesed käärid ära). Oslos Rygge lennujaamas oli kuus vihmast tundi ootamist. Õnneks oli lennujaama infolehes kolmest sudokust kaks nii keerulised, et neid maa peal valmis ei saanudki, tuli lennukisse kaasa võtta. Turvakontrollis mõõdeti pärast väikest seletamist taskunoa terapikkus ja see sobis eeskirjadega. Check-in-ist lasti esimesena läbi üks prioriteedi ostnud mees, siis alles tavasurelikud, teisel pool check-in-i saime jälle kõik kenasti kokku, ootasime veel jupp aega ja lõpuks liikusime ühise jõuguna lennukisse. 198 istekoha peale oli kokku 23 reisijat. Võtsime Reedaga kumbki endale kolmeistmelise rea ja üritasime magada. Millalgi ajas Reet mind üles ja ütles, et vaataksin aknast välja. Lendasime üle öise Hispaania lõunaranniku, see oli päris kena ja muljetavaldav vaade. Siis tuli tükk tühja merd mõne üksiku valgustatud laevaga ning äkki joonistuski all välja kaartidelt tuttavaks saanud kirde- Mallorca rannajoon. Siis jätkus pidevalt laskuv lend üle saare, ületasime lennuvälja otsa ning siis kolksatas lennuk minule senikogematult kõva matsuga rajale, eks lendurid olid ka ilmselt pikast päevast väsinud.

Lennuväli ja lennujaam hämmastasid esmapilgul oma suurusega, ilmselt sama tunne oleks, kui kui Kuressaares asuks Schipholi lennujaam. Õnneks meil polnud pagasit, mida kusagil oodata ja otsida ja nii suutsime umbes kümne minutiga läbi lennujaama Palma öhe jõuda. Pisukese juhatuseküsimisega jõudsime bussipeatusse ja sealt tuiskas buss nr. 21 öise Can Pastilla poole. Olime algselt plaaninud hotellini jalutada, kaardi järgi oli vahemaa alla km, kuid lootsime, et buss orienteerub öises linnas täpsemalt. Oma osa bussi kasuks otsustamisel oli ka sellel, et meid oli hoiatatud, et suurim oht Mallorcal üldse on purjus inglased. Bussi keerutades kaotasin mina orientatsiooni kähku. Kaart näpus, palusin ühelt reisijalt abi oma asukoha määramisel, see laiutas vaid abivalmi näoga käsi, bussijuht soovitas displeid jälgida. Äkki lõigi hõõgvele kiri: CAN PASTILLA ning järgmises peatuses hüppasime maha.

Olime keset mahedat vahemereöist linnatänavat, Reet palus esimestelt möödajalutajailt juhatust, need väljendasid selget teadmatust, kuid kuulnud "Marbel"- hotelli nime, juhatasid meid täpselt kohale, selgus, et nad olid sama maja kliendid. Edasi oli kõik lihtne.

25. Oktoober, laupäev.
Hommikul sõime priske eine hotelli restos ja plaanisime minna lennujaama autorenti uurima ning mõtlema, mida edasi teha ja kuhu minna, aga enne otsustasime üles otsida kusagil paari tänavavahe kaugusel oleva lahkumiseelseteks päevadeks broneeritud hotelli "Balear" ning uurida varuvariandiks sealseid ööbimisvõimalusi. Vastuvõtus juhtus olema hotelliomanik ise, tore jutukas rõõmus vanahärra. Tema suutis meid veenda, et saar on ümmargune, kusagilt kusagile reisimisega eriti üle tunni ei kulu ja seega pole mõtet uute öömajade otsimisega vaeva näha ning aega ja raha kulutada, lubas meile teha eelbroneeringuga samaväärse hinna ning soovitas kõik mured ja probleemid unustada ja hoopis minna randa, mis asus paarisaja meetri kaugusel ja paistis tänava otsast. Naljakas oli meil, kes me just tulime 0-kraadisest Eestist, kuulata, kuidas ta soovitas minna vette aeglaselt ja end kergelt piserdada, et mitte jahedašokki saada.

Tegimegi tema soovituse järgi. Ilm oli soe, vesi pea-aegu sile ja ilus liivarand inimtühi, väljaarvatud üks tugevalt ülepäevitanud vanatädi. Merele kiirustasid surfilaudadel püstimõlajad ühe pikavarrelise aeruga. Siis tekkis äkki palju päevitajaid. Käisime Reedaga vaheldumisi ujumas, üks oli ikka kaldal seljakoti juures. Vesi on soolane ja kannab vabalt peal ka ilma ujumata, tore on lihtsalt merepinnal lesida. Veest välja tulles tundsin, kuidas meresool oli tunginud kurgu ja nina sügavusteni, seega võis oletada, et kõik teoreetiliselt Eestist kaasa toodud hingamisteede kaudu levivad viirused on selleks korraks õhtal. Siis otsustasime tegevusvahelduse mõttes minna piki Platja de Palma randa kõndima. Läksime mööda veepiiri, vaheldumisi ujudes käigusuunas. Päevitajatemassist rannaliival kostis enim saksa keelt. Ringi uitasid mõned tobedalt kaunistatud, prahti müüvad neegrid ja massaaži pakkuvad aasialannad. Silmapaistvalt palju oli paljaste tissidega päevitajaid. Eesti naised tõstaks Platja de Palma ilu ülemist piiri tunduvalt. Plaaži ääres on iga mõnesaja meetri tagant nummerdatud söögi-joogiputka. Kokku on neid 15. Putkade juures on kempsud, kusagil nende ees paar sammu rannaliivale ka tasuta magedaveedušid, mis on ööpäevaringselt töövalmis. Ilmselt seoses hooajalõpuga oli vaid paar putkat avatud. Kõndisime plaaži lõpul oleva jahisadamani, umbkaudu 5 km. Seal muulil sõime kaasavõetud küpsiseid, vaatasime purjekaid ning vees ringi sebivaid umbes heeringasuuruseid kalu, vesi paistab vaadates väga puhas.

Tagasijalutamise ajal hakkasid päevitajad rannalt lahkuma, ju siis muutus olemine jahedaks, vee ja õhu temperatuur langes 20-ne kraadi lähedale. Üldse oli kogu päeval rannarahva massi kohta väga vähe ujujaid. Läksime hotelli oma seljakotti ära viima. Olin sunnitud enesele tunnistama, et ilmselt pole mu jalad kunagi nii puhtad olnud, kui peale viit tundi paljajalu veepiiril liivas kõndimist.

Õhtul jalutasime mööda promenaadi Palma poole, tänavad on täis jalgrattureid, kõik inimesed tunduvad olevat rahul ja sõbralikud. Tundub, et Palma piirkonnas leidub auto parkimiseks kohti väga vähe, lõbustan ennast sellega, et üritan leida tasuta seaduslikke parkimiskohti. Omaette mulje jätsid Palma lennuväljalt mere kohale tõusvad reisilennukid, pikkadel perioodidel allaminutilise vahega, kõige pikemad vahed ei ületanud ilmselt veerandtundi. Loogiliselt mõeldes tuli neid teiselt poolt sama palju ka maa peale. Kui arvestada, et kõige laisemal juhtumil maandus tunnis 20 lennukit, siis 10 tunniga tuli neid 200, igas vähemalt 100 reisijat, seega päevas 20 000. Kui nad kõik tulid nädalaks ja jätavad selle ajaga siia siia 350 raha, siis tähendab see, et igal päeval saabub Mallorcale vähemalt 7miljonit raha.

Õhtusöögiks priske pizza promenaadiäärsest söögikohast. Söömisekohti on väga palju, mõnedes ainult paar klienti, paljudes ei ühtegi. Hindu vaadates tundub, et kõik, mis on alla 10-e E saadud, on hästi saadud, alla 7-e on väga hästi saadud.

Magama minnes tundus, et jalad on väsinud.

26. Oktoober, pühapäev.
Täna võtsime rattarendist sõiduriistad 5E/tk/päev, panime joogipudelid vett täis ja suundusime kagusse Cala Pi poole (cala tähendab lahte). Meile anti ka korralikud rattalukud. Algatuseks tundus minu ratta esiots kuidagi lödi ja vahetasime selle jalgratta välja. Sadakond meetrit sõitnud, märkasin, et Reeda ratta tagakumm on pehmevõitu, läksime tagasi ja kummid pumbati korralikult täis. Palusime endale ka tuled juhuks, kui peaksime pimedasse jääma, anti sellised pisikesed, aga täitsa head vilkurid. Küsisin rattarenditüdrukult, kuidas käituda, et politseiga probleeme ei tuleks, ta ütles, et politsei jalgrattureid ei puutu (ilmselt seni, kuni ise mingit suuremat prohmakat ei põhjusta). Siis sõitsime piki Platja de Palma rannapromenaadi õiges suunas. Ilm oli ilus ja läbi päikeseprillide tundusid rannas prahti müüvad neegrid veel mustemad. Omamoodi üllatas neegrite vähesus, näiteks Helsinki kesklinnas on neid tunduvalt tihedamalt. Mööda promenaadi sõitis edasi-tagasi politseiauto. Tundsin politseinikele mõttes kaasa, et nad peavad sellise ilmaga täismundris, mütsid peas, autos istuma ja lootsin, et promenaadi kummaski otsas ootab neid ämber külma õlut või siis vähemalt nädalane puhkus. Promenaadi lõpus tõusime mööda tänavavõrgustikku ülespoole, pidevalt kaheldes suunaõigsuses. Üritasin korra ka mööduvatelt saksa ratturitelt teed küsida, aga need vastasid: "No speak English!"(ei räägi inlise keelt) ja põrutasid edasi. Minuti pärast tulid nad tagasi vastu, osutasid ühele kõrvalteele ja hüüdsid: "This way Cala Pi!" (see tee Cala Pi-sse). Hoidsime siis nende kannule, kuni nad nähtavusepiires püsisid.

Mallorcal tundub kogu avalik ruum väga korras ja puhas olevat. Reeglina algab igal pool otse avaliku ruumi kõrvalt kivi- või okastraataiaga eraldatud eramaa. Sinna vahele jääb ahtake ala, kus on junnid, paberitükid, tühjad pudelid, vanad kilekotid jms. Tee Cala PI-sse on üpris tore, algatuseks mõned kilomeetrid lauget tõusu, valdavalt on teeservas valge pidevjoonega eraldatud rattasõiduala. Teejooned on 2 korda laiemad ja liiklusmärgid 4 korda suuremad, kui Eestis. Tihti tuhiseb mööda rattureid ja autosid veel 10 korda enam. Esmamulje on, et autojuhid respekteerivad rattureid enam, kui Eestis. Enne teele jäävat Cap Blanci on mõned väga kenad vaated kõrgelt rannakaljult alla merele. Cap Blanci majaka väraval seisis minu arusaamist mööda silt, et kõrvalistel isikutel sinna asja pole, mida kõik turistid üle maha tallatud võrkaia eirasid. Sealt edasi 7 km Cala Pi-sse. Asfaldil oli üks kilpkonn, ma ei saanud teda sinna jätta, kuna kahelpool teed olid pikalt kivimüürid, ta oli lihtsalt tee peal lõksus, võtsin ja upitasin ta siis ühe lähima värava kaudu laiale seiklemismaale.

Cala Pi on tõeliselt kaunis väike puhkeküla kõrgel rannakaljul. Küla otsas kitsas kanjonis võrratult sinise läbipaistva veega lahesopp, kus seisis mitu jahti peesitavate inimestega. Siis manööverdas üks eriti suur purjekas end lahte sisse ning pärast pikka pingutust blokeeris ankrutrossiga enam-vähem väljapääsu merele.

Piki kallast paistis kaugel-kaugel ilmselt Es Trenci valge liivarand ning üks unelmamoodi saar merel (hiljem saime teada, et see on Cabreras). Sõime küpsiseid, jõime teeäärsest hiinlaste supermarketist ostetud mineraalvett ning hakkasime mõnevõrra teist, põldudevahelist teed tagasi sõitma. Teepervel on kaktusi nagu Eestis takjaid. Ühel põlluvaheteel paistis okastraadi tagant suur punaste punnitaoliste viljadega kaktus. Reet väitis, et need viljad on kooritult söödavad. Tahtsin seda kohe väga proovida, ajasin käe okastraadi vahelt sisse ja murdsin ühe näiliselt okkatu punni. Koorides tundsin, kuidas iga liigutusega pisikesed okkad sõrmeotstesse tungisid. Maitsel polnud viga, selline mahe-magus-mahlane. Maitstes lootsin, et tegemist pole mingi peyote-taolise kaktusega. Üldise pilguga ümbrust hinnates tundub, et isegi väga harvades salatelkimiseks kõlblikes kohtades torkab ühel või teisel viisil kõik, mida puudutad, või siis on lihtsalt terav, täispuhutav madrats tundub mõeldamatu.

Ühes kohas keset põlde, lamba- ja sea-aedu kerkis meie ette ootamatult Hiltoni hotell kuldkalakeste basseiniga hoovi sissekäigu ees. Basseini serval istus saksa jalgrattur ja kuulas ilmse kaasaelamisega oma ratta lenksu külge kinnitatud valjult pröökavat muusikamasinat. Edasine tagasitee läks lihtsalt. 3...3,5 tunniga jõuab rahulikult sõites ja peatusi tehes Can Pastillast vabalt Cala Pi-sse, tagasitee on lõpuosas mäest alla ja seega veel lihtsam. Jõudsime veel käia ujumas ja siis päike loojus. Panin end riidesse ja läksin jalgupidi vette temperatuuri mõõtma, siis tulid paar suuremat lainet ja lõid kuidagi osavalt mu heledad püksid just jalgevahelt märjaks, üldpildina, nagu oleksin ohtralt püksi pissinud. Enamuse teed hotellini sain kõndida rannas, aga paar viimast tänavavahet tuli inimeste sekka minna. Ega nad välja teinudki, justkui oleks see igapäevane asi. Sisustasime õhtu priske lasagnega promenaadi ääres. Hotellis enne magamaminekut uurib Reet rattasõidukaarte homseks ja mina kirjutan kroonikat.

27. Oktoober, esmaspäev.
Täna võtsime ette reisi Valldemossasse, mis asub ahelikuharjal Palmast pisut loodesse 425 m merepinnast. Pärast hommikusööki läksime nurgapealsesse poodi, ostsin kaasa kolm 1,5 L pudelit mineraalvett ja hakkasime sõitma. Can Pastillast mööda kena jalgrattateed umbes pool tundi Palmasse, sealt edasi kuidagi kaardi, tänavate ja päikese järgi orienteerudes põhja poole, korra palusin juhatust ka ühelt parasjagu parkimistrahvi kirjutavalt politseinikult. Linnapiiril ületasime viadukti kaudu kiirtee, järgnes mitu ringristmikku, siis sai jalgrattatee otsa ning asusime tõusva autotee servas edasi liikuma. Liiklus on väga tihe, teepeenar puudub täiesti, on kas järsk asfaldiserv, kanal või müür. Viimseni kõik autod sõidavad meetri-pooleteise kauguselt mööda, kordagi ei juhtunud, et auto oleks küünarnukist 20...30 cm kauguselt möödunud, Eesti liikluses tuleb seda piisavalt tihti ette. Siin tundub, et autojuhid eelistavad pigem napikaid vastutulijatega, kui jalgratturi ohustamist. Vastassuunas kimas mäest alla jalgrattureid, küll üksi ja mitmekesi, mõnel kaamera kiivri küljes.

Ühes vahepeatuses tagasi vaadates nägin, kuidas kaks mootorratturit upitasid risti teel küliliolevat suurt mootorratast püsti. Valldemossa on kena väike küla. Can Pastillost sinnajõudmine aegalaselt ja katkendlikult liikudes võttis paar minutit alla kolme tunni. Valldemossast edasi tuli väike langus ja teedehargnemine. Üks tee läks Puerto de Valldemossasse ehk siis väga järsult 400 meetrit alla mere äärde. Meie jätkasime aga lõuna poole tõusvat haru pidi, ette vasakule jäid võimsad kaljud, paremale läände avanes üle maastiku võrratu vaade ilma kindla silmapiirita vinetavale vahemerele, justkui ilus lapsepõlveunelm.

Ühel teehargnemisel seisis rauast silt: Residencia George Sand. Kuna keelumärgid rattasõitjat eriti ei peata, läksime vaatama ja sattusime väga ilusasse ja väga üksildasse ning eraldatud villaderajooni. See on tõesti koht, kuhu tuleb tulla, kui tahta omaette olla ja maailmaga mitte tegemist teha. Osades villades oli elumärke koerte või autode näol, mõnedel väravatel rippusid müügisildid, mõned õued olid silmnähtavalt kaua puutumata ja metsistumisefaasis.

Tänav lõppes järsult tõusva lookleva kivirajaga, mis lõppes ülal kaljul oleva väikese templi taolise postamendiga, mille ümber avanes tõeliselt võrratu vaade.

Edasi minnes avanesid ühes kohas korraga kahel pool teed kohad, kus oleks ilmselt võimalik salatelkida. Kurvist näitas vasakule võssa tõusva raja otsale viit, millele oli kirjutatud: Shangri La. Mind oleks huvitanud, kuhu rada viib, aga Reet ei viitsinud ronima hakata. Reet leidis vahetult tee äärest puu, millel rippusid ääretult kenad oranžikad-punakad viljad, justkui paradiisiõunasuurused näsalised marjad. Korjasime neid huvi mõttes kaasa, maitsta esialgu ei julenud. Puul olid ka mõned õiekobarad, justkui roosaka varjundiga piibeleheõied.

Siis jõudsime aheliku harjale 500 m kõrgusele ja tee hakkas alla minema. Algul hoidsin ikka piduritega tagasi, siis hakkasin järele andma ja kihutasin mööda serpentiine Reedast tükk maad ette. Järgnevalt jõudsime Esporlesi külla, kus külakirik oli võimas nagu Oleviste. Siin ilmselt telliseid ei tehta, vaid lõigatakse saare kivipõhjast sobiva suurusega ehitusplokke. Tagasiteel põikasime veel ühte aeda, mida algul pidasime botaanikaaiaks, sees aga selgus, et tegemist on aianduspoega, kus müüdi näiteks 4-kuupmeetrise mullapalliga kahekorruselise maja kõrgusi ja meetrise tüveläbimõõduga palme ja muid puid ja ka väiksemaid taimi. Kuidas need ostjale koju toimetati, seda otsustas ilmselt raha.Üks väike kohapealne kiisu oli sellise olemisega, et sõidaks meiega meeleldi rattakorvis kaasa.Taimepoes näitasime mäeharjalt toodud marju ja küsisime nende kohta. Meile seletati pooleks hispaania keelega, et on söödavad, ei ole mürgised ja sisaldavad alkoholi. Tagasitee läbi Palma kulges lihtsalt, otsisime üles ka raudteejaama, et ette valmistada edasisi matkakavatsusi. Tagasi jõudsime kl 17 paiku, seega võttis kogu Valldemossa-ring aega umbes 7 tundi. Ilm on olnud rattasõiduks väga soodus, õhtupoole pisut pilves, isegi mõni harv vihmapisar pudenes, Can Pastillas olid tänavad märjad, ilmselt oli siin ikka sadanud, ehkki mäelt vaadates sellest aru ei saanud. Reet läks hotelli poole, mina käisin rattarendis, õlitasin seal ketti ja lasin piduri-käiguvahetushoobasid pisut käepärasemaks sobitada. Algul lubati mulle rattaseadistaja-õlitaja hotelli saata, aga eelistasin siiski pisut kohapeal oodata ja kohe tööriistade läheduses vajalikud liigutused ära teha. Küsisin rattarenditüdrukult, kas oleks igaks juhuks võimalik mingi kummiparanduskomplekt ja pump kaasa saada. Ta ütles, et need on iseparanduvad kummid, torge sulab ise kinni, pumba andis küll kaasa ja lisas veel, et kui peaksimegi kusagil saare suvalises nurgas tühja kummiga või muuga hätta jääma, siis helistagu ja nad tulevad meile autoga appi.

Kui olime rattad ja kotid hotelli tassinud, läksin merre ujuma. Taevas oli täiesti pime, liivarand promenaaditulede poolt korralikult valgustatud, rannal istus harv rida õngitsejaid. Panin oma riided nende rivi lõppu ja läksin õõtsusin mõnda aega pea-aegu lainetus pimedas soojas meres. Hotellis näitasin portjeele päeval korjatud marju ja küsisin kindlusemõttes nende söödavuse kohta üle. Ta ütles: "Ohoo!" ja nimetas korduvalt mingi pehmekõlalise nime, mida ma ei suutnud järele korrata ega meelde jätta, rääkis, et marjad on söödavad, magusad, kergelt hapukad ja palju ei või süüa "or You go wrong"(ligikaudu: sa lähed sassi), kuna sisaldavad alkoholi. Küsisin, kui palju on palju, ta ütles, et alla kahekümne ei juhtuvat midagi. Maitsesime oma seitse marja siis ära, olid nagu lahjamagusad pehmed maasikad.

Enne magamaminekut käisime promeneerimas ja kohvikus söömas. Tänaval on temperatuur +20 kraadi, seega jahedavõitu ja inimesi märksa vähem, kui eile. Üldiselt tundub kliima olevat, nagu Eestis parimal heinaajal, suuremast õhuniiskusest annab märku see, et õhtul rõdule kuivama pandud riided on hommikul pea-aegu sama märjad.

28.Oktoober, teisipäev.
Kaks korda nädalas on hotelli vastas platsil turg. Reet ostis hommikul sealt ligi 0.8 kilose granaatõuna, kaks hurmaad ja suure kobara väga häid rohelisi viinamarju.

Täna pidi meil olema vahelduse mõttes rahulik lihtne lühike puhkesõit mööda rannikut edela poole. Tegelikkuses tuli päev u.8,5 tundi pikk, sellest ilmselt ligi 8 tundi sadulas. Can Pastillast minnes läheb rattatee mõnusalt mööda randa, piki Palma sadamaala ning saab koos sadamaga äkki otsa. Edasi sõitsime mööda kõnniteid Sant Agusti poole. Reedal sai kõnniteedest varsti isu täis ja asusime sõiduteele. Kordus eilne ilming, et autojuhid suhtusid väga hoolivalt meie aeglasse edasiliikumisse. Aeglaselt liikusime seepärast, et kuigi rada oli kaardile märgitud tasasena, sisaldas see tänavate tõusu ja languse näol pidevalt 10...20 m kõikumisi, seega võis summaarset tõusu päris palju olla. Sellise sõidu juures on väga vajalik kaardi või isegi mitme olemasolu, et ristteedel oma usku kinnitada või uut juurde luua. Isegi hea kaart ei pruugi pisiasjus tegelikkusega kokku langeda, näiteks mõne hariliku teeristi asemel võib olla ringristmik jne.

Kusagil Sant Agustis hakkasime märkama, et teisele poole tänavat oli märkamatult tekkinud rattatee, see oli väga hea, lai ja üpris vähese liiklusega ning kulges valdavas osas kogu meie päevatee pikkuselt. Kuigi kogu see tee kulgeb tiheasustusalal, soovitaksin siiski võimaluse korral selle marsruudi läbi sõita: Can pastilla-Palma-Sant Agusti-Palmanova-(Magalufist läheb rattatee kõrvalt mööda. Magaluffi soovitati paljudes reisikommentaarides vältida, ilmselt turismi kõrghooajal toimuva joodikluse ja laaberdamise tõttu, meie sinna sisse ei põiganud ja seetõttu ei oska öelda, mis seal praegu toimus.)-Platja del Mago-El Toro-Santa Ponca-ja sealt kusagilt hakkab kiirteega paralleelselt rattatee tagasi tulema. Meie üritasime pisut otsendada teed läbi Sant Ponca golfihotelliala, seetõttu sattusime rattarajalt kõrvale ning tegime pisut suurema ringi, sellistel juhtumitel kulus hästi ära kaart 1cm=0,5km. Rattatee kulgeb ilmselt kaartidel punasega märgitud peatänavail. Ehkki küll antud marsruudil ei oska tee ääres mingeid väga erilisi vaatamisväärsusi ära märkida, jääb midagi huvitavat silme ette kogu aeg.

Magalufist pisut edasi on ühes järsus paremkurvis märkamatu teehargnemine Platja del Mago suunas. Panime algul pikalt mööda, siis tulime tagasi ja saime aru, et sel ajal, kui rattatee pööras, oli autoteel väikese palmisalu varjus hargnemine Platja del Mago suunas. Läksime siis soovitud suunas, algul pikalt laugelt tõusev tee ilusate golfiväljakute vahel, siis jõudsime männimetsadeni, kus võib-olla oleks seninähtuist kõige paremad salatelkimise võimalused, ainult autot oleks raskevõitu, aga mitte ka võimatu, paigutada. Samuti pole seal vett ja kemps oleks üpris okkaline. Paljudes kohtades rippusid puudel kilekotiga varustatud metallkarbid, ilmselt ohtlike männikahjurtõukude lõksud. Viimaks näitas viit Platja del Mago suunas. Järgnes lühike käänuline teelõik üpris järsku laskumist. Kui tee otsa sai olime seljandikul kahe imeilusalt rohetava läbipaistva veega lahe vahel. Lahtede ühinemise suudmes õõtsusid mõned jahid. Reet pildistas ja me ei suutnud otsustada, kumba lahte ujuma minna. Kuna vasakpoolse ääres toimus kolisev ehitustöö, otsustasime parempoolse kasuks, kus oli all ka väike restoran. Veel pisut järsku laskumist ja panime rattad lahesopi püstise kaljuseina najale ning astusime kenale intiimsele lesimisalustega liivarannale, kus ühed paksud tädi ja onu end just täiesti paljaks koorisid restorani terrassil sööjate ees. Vaieldes selle üle, kas siin kõlbaks ka paljalt ujuma minna, astusime jalgupidi vette, kui Reet hüüdis: "Näe, millimallikas!" Siis märkasin, et vesi lausa kihas roosadest meduusidest. Igaks juhuks läksin küsisin restoranipidajalt, see ütles, et meduusid kõrvetavad ning soovitas vetteminekust hoiduda, see oli märkimisväärne pettumus. Ka rannal istuv paks sakslane hoiatas küllalt arusaadavalt. Läksime siis kõndima kaljudele, kus päevitas umbes 7 paljast onu ja umbes 3 tädi. Veepiiril oli mingi vana kivist kaijäänus, kust oleks ehk võimalik olnud vette ja välja ronida. Vesi oli sügav ja põhjani läbipaistev ning väga ahvatlev, meduuse ka lähedal ei paistnud, kuid siiski ei julenud riskida, kartsin, et tumeda põhja taustal on meduusid lihtsalt märkamatud, kõrgemalt vaadates oli kahel pool lahtedes heleda põhja taustal neid kohe väga palju. Äkki nägime, kuidas otse meie nina ees vee all üks suur lind ringi kihutas, varsti tuli ta pinnale, kala nokas.

Nii me sealt ilusast kohas lahkusimegi. Järgnes tükk vaevalist tõusu ülespoole. Äkki nägin, et põõsaste tagant kihutas auto mööda. Otsustasime lõigata otse läbi okkalise põõsastiku poolsaare otsa viivale teele, see polnudki nii hirmus. Sõitsime edasi allapoole ja sattusine üpris selle koha lähedale, kust just olime vaevaliselt üles roninud, lihtsalt järgmise lahe äärde. Ronisime jälle üles, ning kaardile märgitud teed poolsaare otsa ei leidnudki, ilmselt oli see mõni hargnemisel suletud teeotstest. Läksime siis tagasipoole ja kihutasime pikalt laskuval teel golfiväljakute vahel. Jõudes jälle rattateeni võtsime suuna El Torole ja sealt edasi Santa Poncale. Otsendasime retke läbi mingi golfihotellide maa-ala ja pärast korralikke üles-alla tänavasõite sattusime justkui jälle õigele rajale. Siiski tuli üpris tihti ringristmikel kaardi abi kasutada. Pärast ühe vaikse asustusala läbimist sattusime jälle ootamatult rattarajale, mis kulges paralleelselt kiirteega, siis olime juba kindlalt koduteel. Tänasel tänavasõidul tuli korduvalt pähe mõte, et minu kodumaal avaldub millegipärast matslus ja popslus just eredalt liikluses ja just enesetähtsustamises ja oma eesõiguste tagaajamises. Siin mõjus päris muljetavaldavalt, kui hiigeljahtidesadama teeotsal jäi rida džiipe jms. seisma, et lasta läbi kaks maarahvapäritolu jalgratturit. Sellest oli tunda tõeliste meeste ja naiste lõhna, minu kummardus. Üritasime tagasiteel leida üht raja lähedale jäävat plaaži ja lõpuks pärast mõningaid ekslemisi leidsimegi.

Reet käis madalale laskuva päikese paistes ujumas. Plaaži kohal oli restoran, kus mingi linnukari huilgas, vingus, prääksus, krääksus, kiunus, viiksus, piiksus, plirtsus, plärtsus, kaagutas, kuugutas, kraaksus, määgis, möögis ja tegi muid hääli nagu klassitäis teismelisi, ainult mitu korda valjemalt. Edasi minnes nägime, kuidas üks kassikakumõõtu tumeroheline papagoi meid võre tagant vahtis ja ühtlasi ka oma arvamust avaldas. Tagasitee kulges üpris ladusalt, ehkki olime juba väsinud. Päike läks looja ja kinnitasime tuled rataste külge. Viimane rattateelõik Palma ja Can Pastilla vahel viib otse mere ja Palma lennuvälja otsa vahelt läbi, seal on ka pingid, kus istudes on tore vaadata öiselt merelt lähenevaid lennukeid, kuni nad otse üle pea möirates lennuväljale jõuavad. Kahe lennuki vahel paitab meeli tsikaadide sulnis sirin. Kogu rattatee on valgustatud ja ka pimedal ajal käib üpris vilgas liiklus, pooled rattad on ilma tuledeta, kiivriga sõitjaid veel tunduvalt vähem. Päeval kostis mõned korrad väga kauget kõuekõminat ja tuli paar üpris kerget vihmasabinat. Nüüd öösel on meri tüüne, õige vaikselt õõtsuv, kasvav kuu joonistab veele sädeleva raja. Jõudsime hotelli ja käisime nurgapealsest poest süüa ostmas. Reet läks hotelli tagasi, mina läksin rannale. Enne vetteminekut uurisin tükk aega tänavavalguses veepiiri, et ega seal meduuse näha pole, siis läksin vette. Väga kena elamus on ujuda pimedas soojas meres kuupaistel, kuu valgustas isegi merepõhja, selgelt olid näha lainelised liivaviirud. Plaažil oli kummaski suunas näha 1...2 inimest mõnesaja meetri kaugusel, rannapromenaadil käis tavapärane õhtune promeneerimine. Kuna mageveedušš asub just promenaadi kõrval, siis seal meresoola maha uhtudes oli tunne, nagu eksponeeriksin ennast näitusel. Hotelli tagasi jalutades tugevnes soov koos paisuva kuuga veel ujumas käia. Õhtul hotellitoas vaatasime söögi kõrvale TV-d. Eesolevalt kanalilt tulid järjest kõik samad sarjad, mis Eestiski ajusilumisekanaleilt, reklaamid olid erinevad ning alati oli reklaamipausi algul märge, mitu minutit see kestab.

29.Oktoober, kolmapäev.
Pool seitse äratus, kiire hommikueine ja hakkasime raudteejaama poole sõitma. Lennuvälja otsa poole jõudes oli näha, kuidas mere kohalt lennukid järjest tulid, 1...2...3..., kui üle õla veel neljandat vaatasin ja siis pilgu ette pöörasin, kihutas järsu pöörde tagant üks tüdruk oma rattaga välja, pidurdasime mõlemad äkki, nii, et esirattakummid tugevasti teineteise vastu puutusid, puistasime naeratades vabandusi ja sõitsime edasi. Vana massiivse fordi juurest tuli mööda suurt tänavat linna sisse keerata. Samas kohas rattatee merepoolsel küljel istuvad kividel kassid, valdavalt musta-valgekirjud, vaatavad merd ja kalamehi. Rannast raudteejaamani Hispaania Väljakul (Plaza Espana) paremat kätt on rattaga ...15 minuti tee. Raudteejaam ja bussijaam on maa-alused, raudtee kulgeb linna piires tervikuna maa all. Ostsime 2 edasi-tagasipiletit Sa Poblasse, 2X8.20E, rongid sinna väljuvad varahommikust tunniste vahedega, viimane hakkab tagasi tulema 5 minutit enne kl 22-te, pühapäevadel ja pühadel on sõiduplaan lühem. Jõudsime rongi juurde 10 minutit enne väljumist, 2 jalgrattakohta olid juba hõivatud, saime rattad kenasti kinnitada ratastoolikohale. Pileteid saab ka rongist osta. Ühe jalgrattaga tüdrukuga vesteldes saime teada, et rong Palmast Sa Poblasse sõidab u. 40 minutit, väike vonks on veel see, et elektrirong sõidab Incast ühe peatuse edasi, seal tuleb üle diiselrongi kolida, sama pilet kehtib. Seal on ka raudtee hargnemine, peab vaatama, et Manacori ei satu.

Esimene mulje Sa Poblast oli, et kui liiklusmärgid ära koristada, siis võiks siin edukalt vana Hispaania või Mehhiko filme teha. Võtsime kursi Pollencale, sinna viis ilus põldude- ja metsadevaheline asfalttee, ainult kahest seljandikust tuli üle ronida, jalgrattureid vihises mõlemas suunas mööda.

Pollenca tundus olevat umbes Saku suurune linn, kus kõik kirikud olid suured nagu õlletehas. Üldine mulje oli, et siin sobiks süüa, juua, magada, muredest vabaneda ja lasta ajal omasoodu kulgeda. On linnu, kus valdavalt on olemise sisuks trots või kannatus, või siis kiirustamine, või lihtsalt möödub aeg tühiselt ja mõttetult. Pollencas tundub kõigele tooni andvat nauding olemisest. Linn on põhja poolt kõrge kaljuahelikuga varjatud ja lõunast päikesele avatud. Edasi sõitsime Puerto Pollenca poole, esialgu sõitsime linnast lihtsalt kõrvalt mööda ja hakkasime Cap Formentorile viivat teedpidi tõusma. Palju autosid ning mõned jalgratturid läksid meist mööda. Tõusu harjal on tõeline turismipühamu vaateplatvormide kujul. Vaated on tõesti väärt, et viitsida sinna üles ronida, järsud kaljuseinad langevad ehk-nii-sajakonna meetri kõrguselt sini-rohekasse merre. Vaatekohas oli palju turiste, kelle autod vaevu mahtusid parkimisplatsile. Teel saalisid kogu aeg mõlemas suunas mööda autod, bussid, kari mootorrattureid ning ka mõned jalgratturid. Kui olime isu täis vaadanud ja poolsulanud šokolaadiküpsiseid söönud, otsustasime, et ei hakka poolsaare tippu minema, sinna oli teed mööda veel umbkaudu 15 km ja üks suurem tõus, liigume edasi vaid Platja de Formentorini ja läheme seal ujuma, siis jõuame ehk veel enne pimedat tagasirongile. Minek Platja de Formentorile tähendas raskeltronitud kõrguselt jälle merepinnani laskumist.

Alla sõites avastasin ootamatult, et ilma igasuguse ettekavatsuseta, täiesti tahtmatult läksin vabalt autodelt eest ära. Jalgratas on väikese inertsiga, võttis laskudes kiiresti hoo üles, enne kurve mõõdukalt pidurit, järsud kurvid sai võetud rahulikult, kaugel igasugusest riskist, ilmselt autod pidid veelgi enam aeglustama. Ja järsku olimegi plaaži väravas. Tõeliselt kaunis koht, liivane rannariba, pisut eemal söögikoht ja väikeste laevade kai, sealt edasi jälle liivarand, ei käinud vaatamas, kui kaugele see ulatub. Liivarannast pisut ülespoole hotell Formentor. Kõik see põhjast varjatud mäeahelikuga ja lõunasse avatud lahe ääres, üks priske saareke ida pool ja kaugemal üle lahe Alcudia poolsaare mäeahelik. Rand on inimesi üpris täis, eesti naised tõstaksid Platja de Formentori ilu ülemist piiri märgatavalt. Ujumisriietevahetuskohti pole nagu üheski rannas märganud. Käisin lähemate põõsaste taga ujumispükse jalga tõmbamas. Põõsaste varjukülg, ranna poolt vaadates, oli paberitükke ja sinnajuurdekuuluvat täis. Tagasi rannale jõudes adusin kusagilt paremalt käelt kaht naispilku ja läbi rannamelu kostis asjalikul toonil öeldavat midagi nagu: "He's Yours."

Veepiir oli liivane, siis kitsas kruusariba, edasi sinisinisillerdav vesi varjudemänguga valgel liivapõhjal. Vees oli üksjagu inimesi. Ujusin piki rohekate taimealade vahele jäävat liivariba pisut kaugemale, ühe kalda lähedal seisva jahi poole, sukeldusin mõned korrad umbes 3-e meetri sügavusele, vesi oli väga läbipaistev, põhjaliival imeilus valgusevärelus. Lõpuks lesisin veel mõnd aega pinnal ning ujusin siis kaldale. Seejärel läks Reet vette. Kui ta välja tuli, ütles, et oli näinud 20 cm läbimõõduga meduusi. Arvasin, et siis võib olla neid rohkemgi. Kui mõne aja pärast taas vette läksin, vaatasin hoolega ringi ja kuidas ka otsisin, ei leidnud ühtki meduusi, kõik teised veesolijad askeldasid ka rahulikult. Ujusin ühe kolme lesijaga kummiparve lähedale ja jäin veepinnale mõnusalt pikutama. Äkki oli vasakus käsivarres tunne, nagu oleks nõgestega virutatud. Kuni hakkasin taipama, mis võib olla juhtunud, sain siraka veel paremasse käsivarde ning kohe ka altpoolt vastu kintse. Pöördusin kõhuli ja hakkasin kähku kalda poole rebima ning nägin enda all meduuse, hetkeks käis läbi isegi paanikataoline tunne, esimene kord ikkagi. Kaldale minnes hoiatasin üht jalgupidi vees naist, kelle kaks väikest last plätserdasid sealsamas. Veest väljas olles vaatasin end üle: vasakul käsivarrel oli 5-e cm pikkune kollakas paistes vorp, mille ümbrus tugevalt punetas, mujal olid lihtsalt punased laigud, nagu oleks nõgestega saanud. Vastik põletav kipitus. Vees askeldasid inimesed rahulikult edasi, läksin isegi uuesti ettevaatlikult vette kipitust leevendama, meduuse ei paistnud kusagil. Kui jõudsin kummiparve lähistele, muutus seal olukord rahutuks, kõik kolm seilajat vahtisid vette, seletasid valjusti ning hakkasid käsi ettevaatlikult vette torgates rabistades kalda poole sõudma. Võtsin head eeskuju järgida ning kobisin ka kaldale. Korjasime vaikselt oma kolud kokku ja asusime minekule. Kui parasjagu jalgrattapakiraamile seljakotti sättisin, hakkasid valjusti kisavad ja nutvad lapsed veest välja tormama. Lausa väga kahju oli neist.

Tõus vaateplatvormideni tundus millegipärast lihtsam, kui teiselt poolt tulles oli olnud. Tee ääres põõsastes ja kaljudel mökitasid ja sõid metsikud või metsistunud tumepruunid kitsed. Autosid ei peljanud nad üldse, meist hoidsid 5...10 m kaugusele. Seljandiku harjal vaateplatvormide juures tegime väikese puhkepeatuse. Seal tulid meiega vestlema kaks saksa fräuleini, kes autoga reisisid ja ütlesid, et olid meid juba rannas märganud ning avaldasid imestust, et kuidas me viitsisime randa minekuks üle paarisajameetrise seljandiku vändata ning siis veel sama teed tagasi tulla. Avaldasin neile saladuse: kui nad prooviksid, saaaksid ise ka vabalt hakkama ning oleksid enesega rahul veel pealegi.

Puerto Pollenca poole alla sõites läks pool teed libedalt, siis jõudsin ees sõitvaile autole ja bussile järele ning pidin pidureid kogu aeg peal hoidma. Oli küll kiusatus neist mööda minna, aga kuna vastutulev liiklus oli küllalt tihe, püsisin rahulikult auto järel. Tagasi Sa Pobla poole läksime teist teed, läbi äärmiselt vaikse Puerto Pollenca, siis piki lahe serva Alcudiani. Lahelt puhus ühtlane mõõdukalt tugev soe tuul, teiselpool maanteed paistsid põõsaste vahelt pidevalt kõiksugu surfirendiettevõtted. Alcudiasse sisenedes uurisime kaarti, läbisõit tundus justkui lihtne ja selge olevat, aga sõitma hakates kadus järg kuidagi käest ära. Kahtlustan, et ühe kaardile märgitud ringristmiku asemel oli tavaline teerist ja sealt kõik metsa läks. Jõudsime lõpuks sadamasse, kus tuli küsimise teel oma asukohast selgust saada, umbes kilomeetri olime viltu tulnud. Lõpuks jõudsime õigele teele ja edasi oli kõik lihtne. Alcudiast Sa Pobla poole väljudes jäi kahele poole teed väga ulatuslik märgala. Möödusime ilmselt mingist elektrijaamast ning siis oli kilomeetreid kahelpool teed 3...4 m kõrgune roostik. Ükskord lõppes ka see ning olime taas põldude vahel, mis siinkandis polnudki eriti tarastatud. Kui hommikul olime kohanud ka tuttavat õitsevat kartulit, siis nüüd oli palju näha mingit tundmatut suurte lihavate lehtedega köögiviljataime. Videvikueelses Sa Poblas polnudki raudteejaama leidmine nii lihtne. Ekslesime natuke ringi ning siis mõnede küsimistega sattusime õigele teele, umbes iga 3...5-s inimene oskab inglise keeles seletada. Taas oli selline tunne, et kui liiklusmärgid maha võtta, võiks siin teha vana Hispaania ja Mehhiko kuumi armastusfilme Zorrode, desperadode ja muude asjaosalistega. Ühtki näitlejat poleks vaja sisse tuua, kõik koloriitsed tegelased saaks kohapealt.

Raudteejaamas kohtusime kolme saksa jalgratturiga, kel olid suured pakiraamikotid ning varustuse hulgas tundus paistvat ka telk. Tegin nendega ka sel teemal juttu, nad ütlesid, et tulevad läänerannikult ja on kõik ööd veetnud lageda taeva all, mägedes ja läänerannikul leiduvat telkimiskohti piisavalt. Nüüd on neil eesmärk minna rongiga Manacori ja jõuda veel tänase päeva sees idarannikule ning leida sealt pimedas telkimiskoht. Eks see saa raske olema, idarannik on üpris asustatud. Aga tundub, et telgiga reisimine on siin siiski võimalik. Palma raudteejaamas kinnitasime ratastele tuled ja sõitsime 8 km mööda rannateed Can Pastillasse hotelli. Meduusivorbid enam pea-aegu ei kipita. Omamoodi tundub, et need meduusisähmakad on muutnud kogu reisi veel täiuslikumaks.

Kui hotelli allkorrusel rattaid paika sättisin, käis ühes kõrvalruumis ilmselt mingisugune koosolek, jutuvaljus oli selline, nagu lasteaias kõige parema mängumürgli ajal.

30. Oktoober, neljapäev.
Täna magasime pikemalt ja otsustasime oma viimase jalgrattapäeva kergemalt veeta. Peale hommikusööki sattusin hotelliperemehe Antonioga jutule ning küsisin, miks on kõikvõimalikel instrueerivatel siltidel kaks üpris sarnast hispaania keelt kasutusel. Ta seletas, et üks neist on Hispaania ametlik kirjakeel, teine aga kohalik Mallorca keel, mis erineb selle poolest, et on tugevate araabia mõjudega, kuna saar jäi varematel aegadel araablaste kaubateele ja siin elas palju araablasi. Mallorcast lõunas, rannikust 17,5 km on Cabrerase saar, kus olevat olnud ainult võsa ja jänesed ning kus olevat pesitsenud piraadid. Praegu seal püsielanikke polevat, saar on rahvuspark, seal on pisut politseid ja sõjaväge ning pisike võõrastemaja, kus on võimalik veeta üks öö. Piraatidehirmus olevatki vanal Mallorcal olnud praktiliselt kogu asustatus sisemaal, ainult Palma ja Alcudia olevat vanad rannikulinnad, ülejäänud asustustele on rannikulinnaosad tekkinud alles viimase sajakonna aasta jooksul. Turismindus olevat hoo sisse saanud alates 1929-st aastast, mil avati hotell Formentor, mis sisuliselt olevat ehitatud rikkuritele talviseks hea kliimaga kaardimängukohaks. See ettevõtmine osutus väga edukaks ja nii ta läks. Küsisin, kas Antonio on ise põlismallorcalane. Ta rääkis uhkelt, et tema ja ta naise Catalina suguvõsad on mõlemad põlised siinolijad. Antonio perenimi on Mayol, mis tähendab teatud valmidusastmes toorest viinamarja, mida lisatakse veinile saamaks noort maitset. Ta näitas hotelli fuajee seinal vappi, kus käsi hoiab rohelist viinamarjakobarat. Teine vapp sealsamas kõrval kujutas mõõka hoidvat kätt, ning sinna alla oli kirjutatud: Amengual (tõlgituna: relvamees). See on Antonio naise perenimi. Nende tütre, hotelli kaasomaniku nimi on Marga Mayol Amengual. Hispaanias pidid naised abielludes säilitama oma perenime. Soovisin veel üht-teist Antoniolt küsida, aga ta vabandas, et nüüd hetkel on tal vaja tööd teha ja ta ei saa praegu rohkem juttu vesta, aga ta sooviks meid paari tunni pärast kusagile mäele viia ja ümbrust näidata. Mõtlesin, et tänaseks olid meil veel rattasõiduplaanid ja küsisin, kas homme sobiks. Antonio arvas, et homme peale hommikusööki, kusagil kella poole kümne-kümne paiku oleks täitsa sobiv. Ega ma ei oska arvata, kuivõrd seesugune lihtsa jutupuhumise käigus väljaöeldud kutse võiks kehtida, aga eks homme paista. Antonio räägib inglise keelt sama kehvalt, kui minagi, seetõttu on meil üpris hea teineteisemõistmine. Hommikupooliku tuuritasime ratastega Palmas, vanalinn on üpris huvitav, seda võiks kõigile soovitada, näeks palju rohkem, kui kõndides või autoga, aga üle 3-4 ratta koos oleks ilmselt raske liikuda inimeste paljususe tõttu kõnniteedel ja autode paljususe tõttu sõiduteedel. Aga liiklus on üldiselt väga viisakas ja hooliv. Ühel kitsal tänavalõigul märkasin, et linnaliinibuss sõidab meil juba ilmselt paarkümmend meetrit vaikselt tuututamata järel, tõmbasime siis ühte tühimikku kõrvale ja lasime ta mööda.

Peale Palmat läksime uitama Platja Palmast kagu poole jäävale rannaalale. Seal on valdavalt villaderajoonid ja väga vähe liiklust. Tänavad käivad ikka üles alla, leidsime ühe umbtänava otsast alla mineva väikese kivitrepi ning all kanjonis oli täiesti avalik ent inimtühi u. 15-meetri laiune paarimeetrise liivaribaga rand. Ühe kaljunuki peal olid käterätt ja kummiplätad kedagi ootamas, paarkümmend meetrit edasi kaljul, kuhu päike vabalt paistis, istusid kaks paljast tädi. Ehkki kõrgelt vaatasid villad, oli koht nii tühi, et läksime paljalt ujuma. See vist innustas kaht ülejäänut rannasviibijat ja nad ronisid kilkamise saatel vette. Vesi läks kähku sügavaks, lahesuudmes sukeldusin ehk-nii nelja meetri sügavusele valge liivaribani tumedama taimestiku vahel, paarkümmend meetrit mere poole tegeles ka ühe väikese kaatri seltskond sukeldumisega, üks suurem mootorjaht õõtsus ka lähistel. Peale ujumist sõitsime aeglaselt ja peatudes mööda rannapromenaadi tagasi Can Pastillasse ja andsime jalgrattad omanikule tagasi, tänasime ja väljendasime mõlemapoolset rahulolu. Rattarendi tüdruk ütles, et meil on ilmaga vedanud, tavaliselt on Oktoobri lõpp olnud sajusem. Pärast viit päeva rattasõitu tundus kõndimine tänaval kuidagi uudne ja harjumatu. Patseerisime piki promenaadi, vaatasime ära loojangu u. kolmveerand kuus, leidsime ühe pargi, kus oli palju kasse, kellele oli portselantaldrikutel kuhjadena kassitoitu serveeritud. Jalutasime akvaariumimajani ja siis tagasi.

31.Oktoober, reede.
Eile hommikul hotelli omaniku Antonioga juttu puhudes ütles ta, et tahaks meid täna viia kusagile mäele, kust paistab terve saar. Täna hommikul poole kümne paiku läksin vaatama, mis olukord on, ega ma midagi eriti lootnudki, arvasin, et hotelliomanikul on kindlasti niigi palju tööd ja võimalik, et mingit ekskursiooni ei tule ning võtame hoopis midagi muud ette. Antonio ütles, et läheme välja kell 10 ja meiega tuleb kaasa ka kaks Alžeeria tüdrukut, kes külastavad tema hotelli igal aastal. Ta lisas, et Alžeerias on kohutav olukord (terrible), ma ei saanud aru, kas ta pidas silmas kliimat või poliitilist olukorda. Antonio ütles, et kohe helistab tüdrukutele ja küsib, kas nad on hommikust söönud ja valmis välja minema (I call them now and ask...). Seda öelnud, läks ta uksest välja, kõndis üle tänava, vaatas kusagile üles oma hotelli poole, näitas sõrmedega suhu, noogutas, naeratas, ja siis näitas kümmet sõrme ülespoole, tuli tagasi ja kinnitas mulle, et kell 10 on väljaminek. Olime paar minutit enne kümmet fuajees valmis. Ehk-nii 5 minutit peale kümmet tulid fuajeesse kaks eriti saledat ja eriti valgenahalist tüdrukut. Antonio tutvustas meid teineteisele ning jutustas, et Alžeeria kui selline tekkis alles u. 300 aastat tagasi, enne seda oli see piirkond vaid piraatide asuala ning et tüdrukud on piraatide järeltulijad. Ta rääkis veel pikalt araabia kaupmeestest, piraatidest, mallorcalastest jne., siis oli tal vaja jälle tööasju ajada ja nii jätkasime tüdrukutega tutvumist omavahel. Nad on kaksikud, 24-aasta vanused, nimed on Imene ja Zahia (mis tähendab: õnnelik), üks töötab raamatukogus, teine on raamatupidaja.

Pärisin poliitilise ja rahulikkuse olukorra kohta. Tüdrukud rääkisid, et olukord riigis on valdavalt rahulik, linnades on turvaline, ainult mägedes pidi olema terroriste, kes tapavad välismaalasi, aga kohalikke ei puutu, ning valitsuse sõjavägi võitleb nendega. Reet küsis, kas nad peavad kaetud nägudega ringi käima. Tüdrukud rääkisid, et nemad ei käi kaetult, aga neil on sõbrannasid, kes katavad väljas käies nägu, kõik pidi sõltuma omast tahtest ja peretraditsioonidest. Nende huvialadeks on võimlemine, keelteõppimine, reisimine koos shoppamisega, kuna Euroopas olevat nende omadega võrreldes väga erinevad riidepoed. Imestasin nende väga valget nahavärvi, tüdrukud ütlesid, et tumedanahalised rahvad elavad lõunapoolsetel aladel. Rääkisime veel paljudest asjadest, kuni Antoniol tegemist oli. Lõpuks ta vabanes, läksime üle tänava autosse ja hakkasime liikuma. Antonio rääkis, et homme on surnute mälestuspäev ning kuna siis on surnuaial suur sagimine, sooviks ta täna ennetavalt sinna lilli viia. Läksime ta kodust läbi, hotellist mõnisada meetrit. Huvitav oli näha siinset koduõue: ei midagi eksklusiivset, pisut kulunud, aga kohalikult väga stiilne, 5-e meetrine kaktus värava kõrval, pool õue puude varjus, lapselaste mänguasjad õues laiali, autode varjualune tööriistadega, kivipostamente ilukividega, pisut hooldamata ilutaimi, pottides lilli, majaesise katusealuse all 3 uudistavat kassi. Tõstsime 3 potti erksavärviliste lilledega autosse ja sõitsime saare keskosa poole. Sõidu ajal pärisin igasuguseid asju. Saar saavat elektrit diiselelektrijaamadest ja üks kaabel tulevat ka Madridist, magedat vett saadakse ohtralt kohalikust maapõuest. Kõik Al-ga algavad kohanimed Mallorcal on araabia päritolu. Samuti jutustas Antonio, et hispaaniakeelne sõna "tööaeg" kõlab Mallorca keeles nagu "mittenauding", seega temal tööaega ei eksisteeri, kuna ta naudib hotelliga askeldamist.

Keerasime sisse Montuiri asulasse. Antonio rääkis, et see on tema ja ta naise sünni- ja kodulinn. Sõitsime 2-e meetrise kiviaiaga piiratud kalmistu juurde. Autost väljunud, tervitas Antonio pea kõiki möödaminejaid kättpidi ja vestles pisut. Antonio on 71-e aastane. Kalmistu värava juures esimene hauaplats oli Antonio isa oma, sinna panime esimese ja suurima lillepoti. Järgmine läks Antonio naise Catalina vanemate hauaplatsile, kolmas läks Antonio parima sõbra hauale. Kogu kalmistu koosnes kivikõnniteedest, millede servades olid massiivsed kivist hauaplatsid, kus oli suur kivist rist või lihtsalt massiivne tagasihoidlike kaunistuste või portreede ja nimedega kiviplokk, mille ees oli suur kiviplaat metallsangadega või ilma. Ilmselt oli tegemist mingitlaadi hauakambritega, täpsemalt ei küsinud. Peale lilledepanekut vaikis Antonio iga haua ees mõtiskledes minutikese. Käisime läbi ka kõrvalolevalt kalmistu uuemalt osalt, kus meie teejuht näitas sõbra hauda, kes oli ta hotellis 50 aastat töötanud. Antonio juhatas meie tähelepanu hauakividel olevatele perenimedele ja jutustas nende seostest enda suguvõsaga, see oli suur ja tähtis teadus, mille peensused jäidki mulle mõistmata. Igal aastal pidi toimuma suur nõbude ühispidusöök, kus räägitakse pereasjadest ja värskendatakse mälestusi. Kui kalmistult väljusime ja autosse istusime, juhtis Antonio meie tähelepanu kalmistu peasissekäigu kõrval olevale avatud kaunistusteta väravale ja seletas, et see värav oli ette nähtud enesetapjate kalmistule toomiseks ja varemalt oli see kogu aeg suletud ning vanemad inimesed vältisid sellest läbiminekut üldse, praegusel ajal on see aga sarnaselt peaväravaga kogu aeg lahti, sealt kõnnitakse läbi kogu aeg ja nooremad inimesed valdavalt enam ei teagi selle värava algset tähendust.

Edasi sõitsime Randa küla poole, mille kõrval on Randa mägi kolme kloostriga. Põldude vahel küsis Reet ühe puu kohta, millelt rippusid pikad mustad kaunad. Antonio peatus otse puu kõrval, ütles selle nime (ei suutnud meelde jätta) ning rääkis, et seda kasvatatakse loomasöögiks, pidi väga loomadele maitsema, aga kõlbab ka inimestele ning sellest saavat šokolaadi teha või niisama kodukaunistuseks kimpu siduda, palus mul korjata mõned kaunad. Korjasin mõned peotäied, et kõigile jätkuks, kaunad olid tõesti kergelt šokolaadilõhnaga.

Randa külas olid tänavad nii kitsad, et tänavaristis pöördetegemine nõudis aeglust ja ettevaatlikkust. Tõusva tee ühes kurvis olevast väravast sõitis Antonio sisse, see oligi esimene klooster, kus munki ei pidavat olema, rippuva kalju all. Peale lõunarannikule, Es-Trenci lahele ja Cabrerase saarele avanevate imekaunite vaadete nautimist astusime sisse kloostrikiriku tumendavast uksest. Edasi rääkis Antonio ainult väga vaiksel sosinal, istus altari ette esimese rea pingile ning palus kõigil enda kõrvale istuda. Ja siis vaikisime... See oli tõesti hämmastav vaikus, mitte nagu kotis, vaid nagu suures vaikuses. Siis hakkas Reeda telefon helisema, Reet tõttas välja, hiljem rääkis, et keegi telefonikaubandusetegelene Eestist üritas teda midagi ostma ahvatleda. Antonio juhatas meid väikest treppi mööda altari taha ühe naissoost pühaku kuju juurde ja palus seal kõigist vastastikku pilte teha. Kirikust väljununa kõndisime veel rippuva kalju all vaateplatvormi lõpuni ja tagasi ning sõitsime edasi. Mäe tipus u. 550 meetri kõrgusel võrktara sees oli hulk kõikvõimalikke antenne ning fermtorni otsas suur valge pall, ilmselt kohaliku lennujuhtimise sekundaar-radar. Vahetult selle kupatuse kõrval vana legendidega klooster, kust olevat frantsiskaanlus maailma levinud. Osa kloostrist on kõigile avatud, suletud osas elavat 15...30 munka. Kloostrihoovil silmasin suveniiripoodi (kus paistis leiduvat ka laias valikus kärakat) ja Coca-Cola-automaati. Siin kloostris pidid olema ka külalisteruumid, kus on väga soodus ööbida, küll lihtsais tingimustes. Kloostrikirikus jutustas Antonio kohalikest pühakuist, kuulasime taas vaikust ja lisasime mõned mündid munkade kassasse. Ümber kloostri kõndides avanes vaade suuremale osale saarest.

Teel alla peatusime kolmanda kloostri hoovis. Sellele olid aluse pannud 5 juhuslikult Mallorcal kokku saanud inimest, Antonio ütles: nagu teie. Üks selle liikumise printsiipe olevatki väikese seltskonna koospalvus, mitte üle viie inimese. Kiriku ukse ees seistes palus Antonio, et võtaksime ringis üksteisel kätest kinni ja igaüks lausuks mingi palve, ta ise alustas Mallorca keeles. Alžeerlannad laususid araabia keeles, Reet eesti- ja mina vahelduse mõttes pudi-inglise keeles. Ei tea, palju mu palvest tolku oli, peas oli sinine taevas, ilus ilm ning tore seiklus. Astusime taas väga kenasse väikesesse kirikusse ja kuulasime vaikust.

Mäest alla sõites pressis meile vastu tõusuteel jalgrattur. Antonio jutustas, et talvel sõidavad trennitegevad jalgratturid iga päev usinalt siia mäkke. Lisas veel, et igas Jaanuaris sõidab tema hotelli üks vana mees selle ettekäändega, et siis siin kedagi ei ole ja ta saab rahulikult omaette olla.

Järgmine üllatus oli, et jõudsime taas Montuiri. Möödaminnes näitas Antonio maja, mis oli tema esimene lasteaed-kool olnud. Siis leidis ta parkimiskoha ilmselt peatänaval (Carrer Major). Läksime edasi jalutades, tänav oli piisavalt kitsas, et taganttulev auto ja inimesed korraga hästi ära ei mahtunud, autode möödalaskmiseks tuli astuda ukseavadesse. Nii jõudsime peaväljakule, selle kõrval oli väike restoran, kuhu Antonio meie seltskonna sööma viis.

Kui olime terrassile laua ümber istunud, küsiti, mida keegi joob, meie Reedaga otsustasime vee kasuks. Algatuseks toodi lauale pudel valget veini, mida meie võõrustaja maitses, mõtles hetke ning tunnistas sobivaks. Järgmiseks oli väga maitsev kohalik leib, mingi väga hõrk hapukoore-peenekohupiimataoline küüslaugukaste ning kuidagi eriliselt marineeritud rohelised oliivid. Siis tuli suures savipotis vägev supp, brut, nagu Antonio ütles. See on kohalik riisisupp, mida kombineeritakse vastavalt käesolevale aastaajale saadaolevate koostisosadega. Meie supp sisaldas peale riisi ja köögiviljade veel loomaliha, kanaliha ja tigusid spiraalses kojas. Palusin Antoniolt õpetust, kuidas tigusid kojast kätte saada, ta võttis näitlikult teokarbi sõrmede vahele ja urgitses sisu kahvliga välja, minul kahvliga ei õnnestunud, pidin nuga kasutama. Reet andis oma teod mulle, Alzheerlannad liha ja tigusid ei söönud, muu supp läks aga hästi. Muide, suhtlesime valdavalt inglise keeles, Antonio, Zahia ja Imene ka vahel hispaania ja prantsuse keeles. Rääkisin, et üks asi on meediat kuulata ja lugeda, teine ja tihti erinev on inimestega vestelda ning palusin nende kui moslemite arvamust islamiterrorismist. Minu küsimise peale rääkisid tüdrukud justkui kerge põlgusega hääles, et al-Qaeda ja sellesarnased organisatsioonid häbistavad islamit ning kasutavad seda vaid oma räpaste eesmärkide õigustamiseks, ISIS-est polnud nad kuulnudki, küll aga pakkusid välja muude ebameeldivate rühmituste nimesid.

Kolmandaks söögiks oli sopas (mina nimetaksin seda värskekapsa-seene-liha-leivavormiks), see oli kohalik supp, kus kahvel sees püsti seisis. Sopas maitses Reedale väga, ütles, et seda tuleb kodus teha. Kõrvale hammustasime üpris tugevamaitselist aga mitte teravat rohelist paprikat. Zahia ja Imene jõid ainult vett, veini ei proovinud, ütlesid, et usk ei luba neil alkoholiga anumat puudutada (kuid tervitasid põhja-aafrika ja põhja-euroopa kohtumist), nii kallas Antonio kogu veini Reedale, mulle ja endale, olgugi, et väitis, et ta ei või veini palju juua, kuna on roolis. Eks mina kartsin ka pisut oma veiniportsu pärast, olemine tundus nagu kuidagi kergem, aga pead sumisema ei võtnud kohe üldse, ilmselt sobis väga hästi kogu selle söögiga. Viimaseks toodi kõigile väike tass maitsvat kohvi ning imehead koogilõigud, mida söödi ühiselt väikeste lusikatega seltskonna keskele asetatud suurelt taldrikult. Minu meelest väga ilus komme, et hea või nauding kuulub jagamisele. Oli mingi tunne, mida võiks ehk nii sõnastada: kirikutes ja restos ajataju kuidagi muutus, aja peatumiseks oleks seda liiga palju nimetada, aeg voolas läbi minu, joonistades hetked kuidagi selgemalt välja, mitte ei kihutanud mööda.

Kui restost ära tulime, rääkis Antonio, et viimati käis ta seal koos 12-e inimesega söömas 24.-l Augustil ja unustas maksmata, keegi ei nõudnud talt midagi. Nüüd, üle kahe kuu hiljem sai ta ka vana arve tasuda. Edasi sõitsime Palma poole. Teel jutustas Antonio Manacori kuulsatest koobastest ja rääkis, et aastal 53 või 54 oli ta isa kord tavapäraselt hobuse ja kaarikuga pere maadel tegutsemas ja hilines lõunasöögile ning lõpuks ei tulnudki. Kui ta viimaks hilisõhtul saabus, rääkis, et oli kusagilt teepervelt leidnud rikkiläinud autoga hätta sattunud ameeriklastest mehe ja naise. Kuna kohe kusagilt automehhaanikut võtta polnud, korjas isa hädalised kaarikusse ning viis ise Manacori koobastesse, kuhu nad teel olid olnud. Hiljem, kui ta reisilised ka tagasi tõi, olid mõlemad kinkinud isale oma foto omakäelise autogrammiga (ilmselt tasuti vääriliselt ka muul viisil). Selgus, et tegemist oli superkuulsa Holliwoodi näitleja Lex Barkeriga (üks Tarzani kehastajatest) ja tema sõbranna, näitlejanna Lana Turneriga. Antoniole olevat teised Montuiri poisid hiljem rääkinud, et olid oma külas Tarzanit näinud.

Jõudsime Palmasse ning Antonio viis tüdrukud suurimasse kaubamajja shoppama, koos meiega suundus aga Can Pastillasse. Selgus, et Palma keskusest autoga mööda kiirteed Can Pastillasse sõiduks kulub sama aeg, kui jalgrattaga mööda rannapromenaadi rattateed. Sõites rääkis Antonio, et Alžeerias on olukord kohutav, et needsamad tüdrukud saavad ainult Euroopas vabalt riietuda ning tema püüab nende siinviibimise võimalikult mugavaks teha, kodumaal peavad tüdrukud nägu katma jms. 30 aastat tagasi Prantsuse võimu ajal olevat kõik olnud enam-vähem OK, aga nüüd on Antonio sõbrad Alžeeriast öelnud, et parem on eemale hoida, sealolek on eluohtlik. Mõnes mõttes võib uskuda küll, et tüdrukud kõiki asju ehk päris adekvaatselt ei kirjelda, nende näod ja käed on väga valged, ei mingit päevitusemärki. Hotelli ees pidas Antonio pisukese vaidluse ühe teise autojuhiga justvabanenud parkimiskoha pärast, see läks edukalt. Siis tänasime vastastikku südamlikult ilusa päeva eest ning tõttasime tegelema oma asjadega, meie merre ujuma, Antonio hotelli fuajee lettide taha askeldama. Rannast oli tänase päevaga lamamistoolid hoopis ära korjatud (varem oli nad ööseks lihtsalt virna laotud) ning merest ujumisala piiravad poid välja nopitud. Aga meri ise oli endiselt soe, mõnus, läbipaistev. Reet ujus pikalt just päikeselaskumise ajal ja rääkis pärast, kui kena oli vaadata surfiaerutajaid loojuva päeva taustal. Peale ujumist jäi Reet hotelli, mina tegin rannapromenaadil veel paarikilomeetrise kiirjalutuse. Nädalatagusega võrreldes on söögikohti märksa vähem avatud ja neis istub inimesi märksa vähem, ka jalutajaid on tunduvalt vähem, kadunud on valdavalt noored ja keskealised. Aga öise mere kohalt tuleb lennukeid järjest maanduma.

1.November, laupäev.
Otsustasime reisida Es Trenci rannale, see pidi olema ainus pikem täisehitamata ja enam-vähem looduslikult algupäraselt säilinud liivarand. Esialgne plaan oli sõita bussiga Colonia de Sant Jordisse ning kõndida piki randa Sa Rapitani ning sealt õhtul bussiga tagasi tulla. Jaama infost öeldi aga, et Sa Rapita bussidele tuleb koht päev varem broneerida, niisiis otsustasime võtta edasi-tagasi piletid Sant Jordisse (12.90E/1 inimene). 1.-st Novembrist muutus paljude liinide sõiduplaan hõredamaks, seega sinna väljusid Palmast bussid u. kl 8- ja 10-ne paiku, viimane buss tagasi väljus Sant Jordist 17.50, seega õige pisut enne päikeseloojangut. Buss sõitis läbi Llucmajori ja Campose, viimases kohas kolis hulk reisijaid üle teise bussi, küsisin bussijuhilt, ta ütles, et meil pole vaja bussi vahetada. Viimasel teeotsal vilksatas mööda paar Es Trenci viita. Kui jõudsime Sant Jordisse, siis bussijuht aitas meil ja veel mõnel turistil leida peatuse sõiduplaanist õige tagasiväljumiseaja. Alustasime kõndimist mööda kaljuse rannaga hotelliesiseid. Muud hotellid mahtusid veel enam vähem üldisesse stiilsusse, aga siis tuli üks suur ja kole pea-aegu valmis ehitatud hotell, nagu rannale unustatud tordikarp, mis varjas vähematest hotellidest ja rannatänava villadest vaated merele ja rannale. Vähemalt sinisepõhjaline bassein ehitise merepoolsel küljel oli kena ja puhta veega. Selle hotelli tagusega lõppeski asfalt ja algas liivarand. Vahetult enne minu rannaliivale astumist astus vastassuunast tulnud mees liivalt asfaldile ja hakkas mulle kätega vehkides midagi ägedalt seletama. Nähes, et mul on arusaamisega raskusi, osutas ta merre ja kordas: "Medusa! Medusa!" Mõistmise märgiks näitasin talle meduusivorpi oma käsivarrel. Mehe nägu läks naerule, ütles: "Ahaa!" ja patsutas mulle õlale, siis osutas enda munadele, lausus paatoslikult: "Magaluf, S'Arenal!" ning tegi koleda häälega: "Aiaiaiai!"

Es Trenci rand algas imeilusa vaikse veega, mis kubises meduusidest, aga viiekümne meetri pärast ei paistnud enam ühtegi. Jalutasime veel u, kilomeetri mööda metsikut hooldamata liivaranda, kus servas olid mõned valgeks värvitud vanad kuulipildujapunkrid ning jõudsime poolmetsikule rannale, kus oli näksiputka, sadakond päevitajat ning imeilusa valge liivapõhjaga sinine meri, umbes seitsme veesolija järgi otsustades ka ilma meduusideta. Asusime teiste päevitajate vahele ning siis läksin kohe kauaks vette. Mingi tingrefleks on ikka tekkinud, iga roosaka varjundi peale vees tekkis kohe teravdatud tähelepanu, õnneks oli kõik vaid valgusevärelus merepõhjas.

Silma järgi otsustades on Sant Jordi ja Sa Rapita vaheline rannalõik u. 4 km pikk. Sõime jäätist ja inimesed ümberringi näisid end tundvat hästi. Reet nägi meres suuri mustrilisi kalu. Mõõtsin temperatuure, vesi 23, õhk varjus 24 kraadi. Merel on mõned mootorpaadid ja purjekad, üks mingit diivanitaolist asja järel lohistav mootorpaat üritab rannarahva seast värvata istujaid paadi järel vees lohisevale diivanile. Sant Jordi tagant paistab Cabreras, paremal käel lõpeb nähtav rannik ilmselt Cap Blanciga. Ka Es Trenci rannas tõstaksid eesti naised ilu taset märgatavalt. Pealelõunal hakkasid saare kohale tekkima rünkpilved, mis kohati päikest varjutades mõjusid meie ärahellitatud meeltele lausa jahedalt. Ühel hetkel otsustasime hakata aeglaselt Sant Jordisse tagasi jalutama, tagasikõndimine kulges kuidagi ladusalt, nii, et peatusime kõikvõimalikes kohtades, aga ikkagi jõudsime liiga vara bussipeatusse. Tegime siis linnas ühe jalutustuuri ja lonkisime laisalt ringi. Ilmselt seoses suvitushooaja lõpuga ja laupäeva õhtuga olid toidupoed kinni ja linn üpris vaikne ja tühi, väljaarvatud väikesed grupid laisalt lonkivaid turiste ning mõned laisalt veerevad autod. Oli ka paar mittekiirustavat kassi. Vähestest lahtiolevatest baaridest kostis turistide lõugamist ja valjut ebameeldivat muusikasarnast müra. Ainult üks jalgrattur kihutas korduvalt peatänavatpidi ühes suunas läbi linna, lõpuks tuli ta teisest suunast ja mitte enam nii virgelt. Üks vana mees lükkas oma kuldse nooruse aegset roostes mootorratast. Sant Jordis tundusid olevat valdavalt kõik tänavaääred siniste joontega märgistatud, st. kuni 2-e tunnine tasuline parkimine. Kaardilt ja aerofotolt vaadatuna tundub, et paar väiksemat teed läheb ka otse Es Trenci ranna lähedale, neist ühe ääres mingi parkimiskoht. Tagasi Palmasse sõites läks buss lõpuosas ilmselt pisut teist teed mööda, Tundsime ära S'Arenali ranna, hüppasime bussist maha ja jalutasime mööda rannapromenaadi 5 km hotellini. Teel tegime väikese peatuse ja astusime sisse india söögikohta ning tellisime tomatisupid. See tekitas väga hea isu ning hotelli kõrvalt söögikohast võtsime hea une pandiks veel paar prisket kohaliku loomuga magusat saiakest.

2.November, Pühapäev.
Peale hommikusööki, kui rõdu vastas üle platsi oleva kiriku kell helises, panid ühtlasi ka ümbruskonna koerad ulguma. Vestlesime fuajees Antonioga. Reet rääkis, et rannapromenaadiäärsetest söögikohtadest ei ole ta suutnud leida sopas't, Antonio soovitas kusagilt akvaariumi kandist üles otsida Rancho Picadero nimelise söögikoha, seal olevat kindlasti, kirjutas meile veel hotelli visiitkaardi peale: sopas mallorquinas.

Rannas oli inimesi väga vähe. Selles kohas, kuhu mind jalad tõid, oli veepiiril liivale kirjutatud meetriste tähtedega : LOVE. Vesi oli vaikne, sile, kristallselge ja soe. Merele tõttab järjest rohkem aerusurfajaid. Täna võtsin lõpuks kaasa ka sukeldumismaski ja snorkli ning meres sattusin kohe u. poolemeetriste kalade parve. Muidu olid nad üpris veetooni, aga pea ülakülgedel oli kõigil kollakas tähn, ujusin päris tükk aega nende seltsis. Kalda lähedal oli mitmesuguseid väiksemaid kalu põhjaliiva tuhnimas. Rannaliival istudes märkasin, kuidas vööni meres jalutas metallidetektoriga mees ja aeg-ajalt kallas midagi väikese labidaga endale vöökotti. Kui Reet veest välja tuli, otsustasime mööda randa edasi jalutada. Ühes kohas istus veepiiril sitke olemisega habetunud mees, kõrval roosa lastekohvriga hulk ämbreid, kühvleid, vorme jms. ning ehitas pühendunult pisikest liivalossi. Kui valmis sai, korjas tööriistad hoolikalt kokku ja viis kenasti veest eemale laste juurde. Hakkan juba mittekiirustamisega harjuma. Veepiiril merikarpe vaadates ja korjates muutud paratamatult filosoofiks. Kohati on karpe palju, kohati pole neid üldse, nad on nii sarnased, ometi kõik erinevad oma värvi, mustri, suuruse ja kuju poolest. Ühed on pealt sügava, justkui graveeritud mustriga, teised on liiva ja lainete poolt siledaks poleeritud, neist on rõõmu kõigile, kes neid märkavad ja kas või korraks üles korjavad. Mõnest on jäänud vaid väga ilusad killud. Meri toob neid järjest juurde ja lõpuks saab neist kõigist liiv rannas filosoofi jalge all.

Täna kõlab pidevalt kusagil sisimas üks laul:

Love Letters in the Sand

On a day like today
We pass the time away
Writing love letters in the sand
How you laughed when I cried
Each time I saw the tide
Take our love letters from the sand...

Igal õhtul kl 17 paiku kaovad praktiliselt viimased päevitajad rannalt. Muidugi leidub alati neid, kes jätkavad ka pimedas liival lesimist, siis ollakse muidugi rohkem riides ja ka mõni rätik on peal. Mere temperatuur on endiselt 24 kraadi. Taas märkasin, et pärast kilomeetreid veepiiril liivas kõndimist on jalad erakordselt puhtad, roosad nagu inglikesel.

Kui päike oli loojunud, üritasime üles leida Antonio poolt soovitatud söögikohta. Pärast mõnesid teeküsimisi ja pisukest ekslemist jõudsime pärale. Tegelikult on see lihtne: rannalt tuleb jalutada akvaariumi juurde (see on rannast osaliselt näha, ühe tänavavahe kaugusel), sealt u. 100 meetrit paremale ringristmikuni, sealt vasakule sisemaa suunas u. 200 sammu ning paremal paistabki silt: Rancho Picadero. Restos ütlesime, et Antonio Mayol soovitas meil siia tulla sopas't proovima. Kelneri nägu lõi särama ja ütles, et Antonio toob tihti oma kliente neile sööma. Inglisekeelses menüüs on sopas'e nimetus: Majorcan soup. Meid istutati hiigelsuure pliidi ääres asuva laua taha. Olime suures restos ainult kahekesi. Taas tõdesin, et sopas'es püsib kahvel vabalt püsti. Ports oli aus ja peaks maarahvale igati meeltmööda olema.

Õhtul peale kl 20-t sai kiusatus minust võitu, võtsin sukeldumismaski ja snorkli ning läksin mere äärde. Promenaadivalgus säratas liivaranda, kõrgel taevas oli hele poolkuu, veepiiril kaks kalameesteseltskonda, kellede vahele sain kumbagi häirimata oma riided maha panna. Üksi tumedasse merre minek äratab ikka mingid ürgsed tunded, justkui tajud laieneksid. Allpool veepinda oli kõik kahvatus kuuvalguses, kolme meetri raadiuses kõik vabalt nähtav, kaugemal lihtsalt helendav hägu. Ühtki kala seekord ei kohanud, üksikute suuremate veepinnaõõtsumiste tumedad varjud ja mõnede jahedate veevoolude puudutus äratasid ürgse ettevaatlikkusetunde ja ronisin lõpuks maismaale tagasi.

3.November, esmaspäev, lahkumine Mallorcalt.
Ärkasime poole seitsme paiku ja läksime veerand tundi enne seitset sööma, siis olid hotelli restos einetamas vaid kohalikud töömehed ja mõni üksik unetu turist. Mahtusime ilusti ajaplaanidesse ja jõudsime rahulikult enne poolt kaheksat bussipeatusse (pool kaheksa pidi buss hakkama lõpp-peatusest S'Arenalist liikuma). Peatuses seistes hakkas tasapisi teadvustuma, et mul pole mingit ähmast mälestust, kuhu oma passi olen pannud. Üritasin siis loogiliselt mõelda ja see juhataski seljakotitaskuni, kust pass kõigi rõõmuks välja ilmus. Tuli mitu ebasobiva numbriga bussi ja lõpuks lennujaama viiv nr 21. Teadsin, et bussi peatamiseks on soovitav käega märku anda, tõstsin käe, bussijuht näitas käega vasakule ja sõitis mööda. See tekitas ärevuse, sest palju neid õige numbriga busse ikka liigub. Mõtlesin, et jõuaksime vabalt ka järgmisega, aga kuna tänasest oli sõiduplaan harvenenud, võis tulla üllatusi. Õnneks ootas ka üks kohaliku olemisega mees, kes arvas, et see buss ilmselt tuli lennujaamast ning meie oma on alles teel. Eks muidugi nii oligi. Viie minutiga jõudsime lennujaama ning marssisime turvakontrolli. Kui Tallinna ja Rygge lennujaamade turvakontrollis oli minu väike taskunuga igati seaduste piiresse mahtunud, siis nüüd selgus, et enam ta eeskirjadele ei vasta, võib-olla oli kogunisti ohtlikuks muutunud. Üritasin samade argumentidega, mis Eestis ja Norras olid viinud noa terapikkuse mõõtmiseni, aga siis aistisin ametniku mõningast keelebarjääri, teine ametnik, kes röntgenseadme ekraani vaatas, ei tahtnud minuga üldse tegemist teha. Kiirelt mõeldes leidsin, et otstarbekam on noast loobuda, kui terrorikavatsuses kahtlustatuna määramata ajaks kinni peetud saada.

Lennuk tõusis mere poole, jätsime hüvasti Palmaga, PalmaNovaga, Magalufiga, Mago lahega. Siis alustas lennuk vasakpööret, meie alt libises läbi Es Trenci rand ning Cabrerase saar paistis kogu ilus, edasi tuli Mallorca idarannik, Alcudia laht ja oligi kõik. Mõne minuti pärast avanes suurepärane vaade Minorcale, ülalt vaadatuna tundus see küll väga ilus saar paljude huvitavate lahtedega. Kogu maismaa on lauspilves ainult Alpide kohal pilved kõrvale lükatud.

Kokkuvõtteks:
Mallorca on väga ilus saar kena looduse ja hea kliimaga. Asustatus on väga tihe, liiklus on väga tihe, teepeenar meie mõistes puudub, autoga praktiliselt võimatu teeservas juhuslikes kohtades peatuda, suurematel teedel on see vist isegi seadusega keelatud, väljaarvatud hädaolukorras. Palma lähipiirkondades on autoparkimiskohtadega üpris kitsas. Samas on autoga võimalik ühe päevaga saarele mitu tiiru peale teha. Kõik inimesed, kellega suhtlesime, olid sõbralikud ja abivalmid. Vähemalt iga viies inimene on mingil määral suuteline inglise keeles seletama. Vaatamata enne reisi loetud hoiatustele tundus kogu olemine väga turvaline ja rahulik, Antonio ütles ka, et ebameeldivaid juhtumeid on väga harva, eks ise saab ka oma käitumisega väga oluliselt kaasa aidata, et neid ei tuleks.

Jalgrattasõiduks on Mallorca lausa ideaalne paik. Rattarendi kohti palju ja erineva hinnaga. Meie võtsime miinimumhinna eest 3X7 käikudega trekking-rattad Royal Rent'i ühest mereäärsest osakonnast (1 ratas/5E/päev), kui hakata Platja de Palmalt mööda rannateed minema Palma poole, siis ehk-nii paari-kolmesaja meetri pärast on silt nähtav, nende peaosakond on sealt ühe tänavavahe võrra maa suunas. Olime ratastega ja teenindusega väga rahul, iga probleemiga võib kohe nende poole pöörduda ja lasta kas või pisiasju seadistada. Sama firma tegeleb ka autorendiga. Jalgrattaga saab liikuda kitsastes kohtades, kõnniteedel, on võimalik peatuda suvalises kohas tee ääres, ka keelumärgid pole takistus. Väga praktiliseks osutus peale pakiraami veel lenksukorv. Pakiraamile panime seljakoti riietega, esmaabitarvetega ja varujoogipudelitega, lenksukorvis olid müts, kaardid, käigusolev joogipudel, näksid, kõik, mida tihti vaja läks. Mõttekas on võtta igale rattale oma lukk, kuigi me ajasime enamjaolt kahepeale ühega läbi, oli siiski kord vajadus kaks lukku üksteise otsa ühendada. Rattarendifirmades on müügil ka rattamarsruutide kaardid, need on üpris praktilised, sisaldavad ka kõrgusgraafikuid, aga küllalt tihti kulus ära ka 1:50 000 e. poolekilomeetrikaart. Teed on kõikjal väga head, liiklus hästi korraldatud, reeglina viidad ristteedel olemas, kuid siiski mõnedes kohtades viidad puuduvad ja võib olla ka väikseid erinevusi kaardiga võrreldes. Palma piirkonnas palju rattateid, suurematel teedel valdavalt valge pidevjoonega eraldatud rattasõidualad. Autojuhid suhtuvad jalgrattureisse hoolivalt. Meil olid kõik rattaga sõidetud päevad erinevad, huvitavad ja täis vaatamisväärsusi. Tekkis ka mõte, et enne auto rentimist võiks paar päeva rattaga ringi sõita, nii kohaneb üpris hästi liiklusega. Mina olin pea kogu aja ainult lühikeste riietega, pikki pükse kasutasin ainult ühel õhtul, kui laine lühikesed märjaks lõi. Kindlasti on vaja päikeseprille ja servaga päikesekaitsemütsi (kinnituspaelaga, et kiirel rattasõidul peas püsiks), kui rattasõit kipub pimedasse jääma, kulub ka pealamp ära. Kordagi ei läinud vaja magamiskotte ja â€“matte ega matkapliiti. Looduses ei kohanud ühtki madu, pea-aegu ainsad putukad olid mõned kärblased, Formentori rannas hammustas ilmselt kihulane Reeta. Linnas nägime korra ka palvetajaritsikat.

Mis jäi tegemata: ida-, põhja- ja läänerannik uurimata; Kõrgematele tippudele tõusmata, koopad vaatamata (neid on väga palju), valdaval enamusel ujumisrandadel käimata (need on ilmselt kõik ainulaadsed), mõnes huvitavas kohas sukeldumata, kajakiga piki rannikut sõitmata, palju huvitavaid sööke maitsmata.

Hotel Balear, kus me ööbisime, on vanemas stiilis suht lihtne õdus koht. Rannast u.200 m kaugusel, otse kõrval 2 pagaripoodi-söögikohta, toidupood ja internetipunkt lähedal nurga taga. Allkorrusel on tiheda paigutuse korral kohti ...14-le jalgrattale. Voodilinu-käterätte vahetati ülepäeva, vahel ka igal päeval, ilmselt kõikides numbrites TV, kemps, dušš või vann. Ilmselt enamustel numbritel on rõdud paari tooli ja lauakesega, kus mitmed külastajad tavatsesid hommikul ja õhtul kohvitada ning kuhu saab vajadusel ka riideid või käterätte kuivama tõsta. Tänavamelu ja lennukid kostavad sisse, eriti, kui rõduuksed valla on, aga see nagu eriti ei häirinudki, ilmselt selles piirkonnas loomulik, ise magasin öösiti nii sügavalt, et ei tea, kas öösel müra üldse oli. Kõrvalruumidest hääli oli õige pisut kosta, aga see ei häirinud, ilmselt polnud majas ka mürgeldajaid. Mööbel lihtne, voodi, paar tooli, öökapid, pink, laud kirjatööks, riietekapp paljude riidepuudega, mina, olles päevad läbi väljas, ei osanud millestki puudust tunda. Töötajad väga sõbralikud ja abivalmid. Kui ühel hommikul jalgrattaid päevaks ette valmistasime, siis äkki märkasime, kuidas hotelli töömees seisab vaikselt meie taga, segukott õlal ja ootab rahulikult läbipääsu. Üks selle hotelli eelis on, et hommikusöök algab kell 7, see võimaldab päeva üpris varakult alustada (põhimõtteliselt saaks ka varem, aga siis käivad kohalikud inimesed seal söömas ja toiduvalik võib olla pisut väiksem). Tüüpiline hommikusöögivalik oli: väikesed leivakesed, praetud taine sink, väikesed viinerid mingis kastmes, soe taimegarneering (oad, porgandid jms.), omlett, pannil keedetud vedelad munad, seitset sorti salateid jms., jogurt, kolm sorti hommikuhelbeid, värskeid puuvilju, apelsini- ja ananassimahl, automaadikohv+lahja või priske piim, ning 3...4 valikut väga maitsvaid värskeltküpsetatud saiakesi, kõige selle kõrvale kõlab vaikne Vivaldi. Meie suhtlesime hotellitöötajatega puudulikus inglise keeles, peremees rääkis ka prantsust ning loomulikult kodukeeli. Külastajate keeltest kostus inglise-, saksa-, prantsuse-, hispaania-, natuke vene- ja ilmselt ka mingit balkani keelt. Fuajees infotahvel lähima bussipeatuse väljumisaegadega, ilmaprognoos jms. Internetikasutamisevõimalus. Antonio on iga tööpäeva hommikupoolikul ise vastuvõtuletis, tihti ka muul ajal kohal.

*** Enne reisi tegin mõningaid märkmeid, mida oleks Mallorca-huvilistel kasulik sirvida:

Oktoober-November Mallorcal kõige sajusemad kuud, 6...7 mm päevas, keskmine temperatuur 19...15 kraadi, kõikumine 23...12 kraadi. Oktoober: keskm. temperatuur 19; Kõrgem23; madalam16; sademed kuus 68mm; päevas 7; päikesepaistet päevas 6,5 tundi. November: keskm. temperatuur 15; Kõrgem 19; madalam 12; sademed kuus 58mm; päevas 6; päikesepaistet päevas 5,5 tundi.

On paari sorti madusid kivide all, väikseid ja suuremaid u meetriseid, vist väiksemad on ka mürgised. Ühed elavad rohkem veekogude juures, teised kivistes kohtades. Puugid on rohu sees, soovitatakse tihedaid riideid ja tõrjevahendeid. Väikeseid suht ohutuid skorpione. Metsastel aladel punakaspruunid 3 cm männikärsakataolised ränd-tõugud(processionary worms), mille karvade puudutamine pidi põhjustama tugevaid allergilisi reaktsioone ja halvemal juhul õrnade kudede kärbumist, pidi olema Mallorcal üpris suur probleem. Elavad mändidel hõbedastes võrkpesades. Ka surnud tõukude puudutamine on sama ohtlik. Tuulega võivad tõukude karvad õhku ja hingamisteedesse sattuda, see võib põhjustada raskeid hingamishäireid. Silma sattudes võivad karvad põhjustada pikaajalist nägemishäiret. Sümptomid on tugev sügelus ja valu, raskematel juhtumitel šokk, mis võib surmaga lõppeda. Esmaabiks on jää sügeluse leevendamiseks, antihistamiinitabletid ja antiseptiline nahaloputus, seejärel pöörduda meditsiinilise abi poole. Ennetavaks abinõuks on männimetsadest läbimineku vältimine eriti kevadel ja tuulise ilmaga. Tõukude karvad levivad ka tuulega ning kahjustavad inimestel valdavalt silmi. Kõige ohtlikum aeg veebruarist maini. Liblikafaasis pole enam ohtlikud, vaid lihtsalt ebameeldivad. Pidi olema vastikult nõelavaid sajajalgseid, kelle torge ei ole ohtlik. Reeglina on nad äratuntavad erksa värvuse ja mustri poolest, nt musta-kollasetriibuline.

Mitmetes kohtades pidi olema palju sääski /nt Alcudia), sääsed ei kanna malaariat. Mitmetes randades on hammustavaid liivakärbseid.Probleemsed võivad olla mesilased ja herilased.Peale selle on sisalikke ja mitmesuguseid konni. Meres on mürgiseid meduuse.

Ohud Palmas ja kogu saarel:

Jõulised taskuvargad. ( Bussis aetakse käsi taskusse või tiritakse kott ära, kõrvaltänavail võetakse rahakott ära, rahakotti või suuremat raha soovitatakse üldse mitte välja võtta). Taskuvargad esinevad tihti lille- või suveniirimüüjatena.
Teed väga kitsad, liiklus tihti väga hoolimatu, ka jalakäijate suhtes.
Alati tuleb küsida hinda, turiste lüpstakse.
Kui keegi pakub lahkelt abi (isegi, kui küsid linnas teed), on asi kahtlane (võidakse esitada uskumatu arve), igasuguse nõudmise, karjumise ja ähvardamise peale tuleb lihtsalt vaikides lahkuda, mitte püüda midagi selgitada. Vältida ja ignoreerida igasuguseid tülitajad, taksojuhtidelt nõuda taksomeetrit või leppida hind ennetavalt kokku.
Joogivesi peab kaasas olema.
Võimalik sadu mitu ööpäeva järjest, saju ajal reeglina varjualust väga raske leida.
Vältida rannas ja mujal jookide jm müüjaid. "No" ja igasugune tähelepanu on neile jaatav vastus. Neid tuleb täielikult ignoreerida, vastasel korral avavad nad purgi või pudeli ja nõuavad selle eest metsikut hinda, maksmisest keeldumisel hakatakse igasugustes jamades süüdistama.
Vältida Magalufi ja El Arenal linna, see on orienteerunud ainult turistide jootmisele, öösel võimalikud kaklused.
Vältida öiseid randu ja kõrvaltänavaid, seal võib liikuda pätijõuke.
Igal pool maksta võimalikult peene rahaga ja võimalikult täpselt, tagasi ei taheta eriti anda (nt arve oli 5 Eja kui maksti 50-ga, väitis müüja, et oli saanud ainult 5. Seljuhul tuleb nõuda juhatajat ja ähvardada politseiga.)
Meres ja rannal kõndides tuleb vältida mürgiseid meduuse, levinumad väikesed pruunikad. Meduuse on märgitud 7 sorti, kõik kõrvetavad ja võivad põhjustada mitmenädalase valu ja sügeluse, kõige ohtlikumad on portugali sõjalaev( näha veepinnal 10 cm põis), see nõuab ka arstiabi, peale selle on ohtlik veel roosa 10 cm läbipaistev täpiline meduus. Kui näed üht meduusi, võib arvata, et neid on rohkem. Mõnedes randades tõstetakse meduusihoiatuslipud, valged, sinised. Meduusikõrvetust ei tohi kratsida ega puhast vett peale panna, esmaabi on jää kõrvetatud kohale 15 min, hiljem kreemid. Traditsionaalselt hõõrutakse kõrvetuskohta äädikaga, selle puudumisel soolveega.

Jalgrattasõidusoovitused:

Alati peab kaasas olema pildiga dokument politsei jaoks (ID).
Jalgratastega tohib sõita kõrvuti, puuduliku nähtavuse korral ühes reas, alati hoida tee paremasse serva.
Metsas lõkketegemine keelatud.
Eramaale sisene ainult omaniku loal.
Pimedal ajal peavad rattal olema tuled, samuti valgustamata teetunnelites (nt Tramuntana, Puig Major, Lloret aRuberts, Muro.)
Halvas seisukorras teed s'Indioteria ja Garrover (old road to Bunyola), tee s'Esglaieta'sse, tee Bunyola'st Orient'i, Pollenca'st Campanet'i.

Lonely planet: Viimased laagripaigad suleti 2006. Põhimõtteliselt on vaba laagerdamine võimalik vähemalt 50 m rannajoonest. Kuna enamuses on eramaa, sõltub see omaniku loast. Suurimaks ohuks on vargad. Enamusega ei juhtu midagi, kuid ei maksa ettevaatust unustada.

Vältida: Magaluf, El Arenal, Cala Millor, Palma Nova, Alcudia Soovitatav linn olemiseks on Puerto Pollenca ja Pollenca, ehk ka Puerto Soller , Cala D'or, ?Cala Ratjada (sakslaste koht), ?Deia, Cala San Vicente. Soovitatavad rahulikud kenad paigad:Valldemossa(Tramuntia mägedes); Es Trenc pikk rand, suht omaette; Santa Maria del Cami(väike küla potikodadega); Fornalutx(vaikne küla Solleri lähedal); Es Torrent de Pareis (väike omaette rand kaljude vahel läänerannikul); Puerto de Andratx(Maaliline kalapüügilinn ilma päevitusrannata);Porto Colom(vaiksem turistilinn, nädalas ühe inimese söögile 160 E); Iatter(väike eraldatud kalakülaCalaDori lähedal); Calo des Moro; Figueres.

There are no official campsites on Mallorca however there are some recreation areas with showers toilets that allow camping. My understanding is that it is legal to camp wild as long as you are discreet. There is a beach on the north east tip where we camped with about 50 others on the beach (no toilets or washing facilities). My recommendation is to stay at the 4 monasteries that rent out rooms. The most spectacular is the one south of Pollensa (costs about â‚¬10 per night, cheaper than camping!) They are all inland about 20 minutes from the sea and in wonderful locations.

1. Re: camping around majorca
Apr 21, 2010, 5:07 AM
Hi,
First of all, it is illegal to camp in Mallorca outside of the designated camping areas. The Guardia Civil can (and will) stop you. I am not sure if there are fines involved. As far as I know, usually if you sleep anywhere outside with just a sleeping bag, they let you off with a warning (if they see you). If you've got a tent or anything like that, expect something more severe. There is a beach called Cala Varques which is always in the headlines at some point every Summer, because there are some caves there and people camp in them every summer. And the Guardia Civil are always involved. Anyway, I have been doing some searching for you online because a few years ago I camped (legally) in Binissalem, but apparently it doesn't exist anymore.

Üldist: Paarkümmend supermarketit
Hosteli toahinnad keskeltläbi 10..20E
!!! Kui on kahtlus, et krediitkaardilt võidakse raha välja lüpsta, tuleb see kohe tf teel sulgeda. Ilmselt on parem alati sularaha kasutada. On olnud valdavalt Saksa numbriga autode relvastatud röövimist, kahtlustatakse, et kohalik politsei on asjasse segatud. Liikluspolitsei karm ja hästi varustatud. Liiklust jälgitakse üpris teraselt. Ratas kõnniteel või parkimisruudu kustunud joonel vms maksab90E. Foori tuled lühikesed, punase tulega sõitmine 150E.

Vältida OK Car rentals ja Atlas Choice ja Do You Spain ja Goldcar bookerit, kaks esimest kasseerisid krediitkaardilt omaniku teadmata topeltraha ja esitasid rahalisi nõudmisi nt putukate eest tuuleklaasil ning väidetavate kivimõlkide eest esistangel (180E)(iga väidetav kriimustus üle 100E), väidetavalt tolmuse auto eest. Rendilepingu esiküljel oli väike tekst, et see 168E on ainult kütus ja et leping on lehe teisel küljel, teine külg oli aga täielikult puhas leht, st sinna võis kirjutada mida tahes. Usaldusväärsed on Hertz, Avis, Sixt, (ka Terry's). Soovitatakse autot enne kasutuselevõttu pildistada, eriti kõik kriimud ja mõlgid. Ilmselt oleks soovitav maksta ka possible damage kindlustus. Autorendilepingut sõlmides tuleb uurida, kas see sisaldab ka pukseerimist. Erapukseerimine keelatud, auto pukseerimiseks tuleb kutsuda vastav ettevõtja, see pidi kallis olema. Rendis küsida, kas kõik maksud on makstud, nt road tax (IVTM).

Kollane joon teeservas keelab peatumise, sinine joon lubab tasulist parkimist, parkimispilet tuleb panna nähtavalt esiklaasi alla. Sõidu ajal ja tanklates on mobiiltf kasutamine keelatud. Tanklas tuleb lülitada välja mootor, tuled ja raadio. Ka rendiautos peab olema 2 ohutusvesti käeulatuses, mitte peidus, seda kontrollida. Autoga teele jäädes tuleb ohutusvestid selga panna. Turvavöö kinnitamine kohustuslik. Mitmerealistel ringteedel on soovitatav jääda välimisse ritta ja enne väljumist näidata suunda. Kohalikud pidid harva suunda näitama, seega tuleb tähelepanelik olla ja neile mitte ette jääda. Samuti pidid nad kannatamatud olema ja teed mitte andma. Jalakäijatel on ülekäiguradadel eesõigus. Kuna parkimine on lubatud ka vahetult ülekäiguraja ees, tuleb seal olla eriliselt ettevaatlik ja jälgida jalakäijaid. Politsei on tihti ringteedel, vähima kahtluse puhul peatavad nad auto ja lasevad alkomeetrisse puhuda.

General Emergency Majorca and Spain 112
Fire Brigade: 085
Local Police Mallorca 092
Guardia Civil Mallorca 062
National Police Mallorca 091
Ambulance Mallorca 061
Emergency Service Mallorca 900 666 888
Maritime Salvage Mallorca 900-202202
Red Cross Mallorca 971-202222
Animal Ambulance Mallorca 610-500700

Fuel is sold at petrol stations (gasolinera) and is usually served by an attendant.

Petrol - gasolina
Unleaded Petrol - gasolina sin plomo
Diesel - gasoleo

Autosõidureeglid: The general rules and regulations for driving on Spanish roads are similar to those in other European countries. Drivers are expected to understand and follow the Spanish highway code.

General Rules

Drive on the right
The minimum age for driving a car in Spain is 18 years
Seatbelts must be worn by the driver and all passengers
The use of mobile phones and similar devices while driving is prohibited. An exception to this is when used with a hands-free device that does not have headphones or earphones
The use of headphones and earphones is prohibited
The driver must ensure that the vehicle's number plates (placas de matricula) are visible
Vehicle-owners are responsible for ensuring that non-licence-holders do not drive
The use of equipment which aids or encourages the evasion of police traffic officials is illegal. It is prohibited to signal to other road users to warn them of a police control point or similar
Car horns should not be used to signal in built-up areas, except to prevent accidents
It is obligatory for all vehicles to be insured

Documents and Items to Carry in the Car
Drivers are expected to carry the following items in their vehicle at all times and can be fined for not doing so:

Inflated replacement tire and the tools to fit it
Reflective vests for driver and passengers
Two warning triangles

Drivers are expected to carry the following documentation in their vehicle at all times:

Current driving licence (Permiso de Conducir)
Vehicle logbook (Permiso de CirculaciÃ³n)
ITV (Vehicle Inspection) paperwork. The roadworthiness sticker should be placed in a visible position on the windscreen

Although it is recommended that drivers carry original documents, certified photocopies are acceptable. Certification is considered legal if provided by an authorised notary, and some town halls and local traffic departments may also provide certified photocopies. Lamination of documentation is acceptable.

The following items and documents are not obligatory, but are recommended by the DGT:

A spare set of bulbs, and tools to change them
A receipt proving up-to-date payment of road tax
The car insurance policy and receipt of payment

Accidents and Breakdowns
In case of an accident or breakdown, the procedure that the driver must follow is:

Switch on warning lights
Put on reflective vest and ensure that any passengers do the same
Exit vehicle and place warning triangles at a distance of 50 metres from the front and rear of the vehicle. On one-way roads, or roads with three lanes, placing one triangle at a distance of 50 metres from the rear of the vehicle is sufficient
Ensure that passengers who exit the vehicle wear a reflective vest and stand behind safety barriers or on the pavement
Call for assistance using an emergency call box, or dial 112 to call emergency services from a mobile phone or landline

Recovery Companies
Many Spanish insurance providers include vehicle recovery as part of their insurance service. It is advisable to read the small print when agreeing to any insurance policy to confirm what the policy does and does not include.

Other organisations in Spain also offer annual recovery assistance policies:

The Royal Automobile Club of Spain (Real Automóvil Club de España), RACE: Click here
Note that only registered recovery companies can tow vehicles.

Speed Limits

Motorway or toll roads: 60 Km/h minimum, 120 Km/h maximum
Main trunk roads (roads with a paved verge of 1.5m or more in width, or with more than one lane): 50 Km/h minimum, 100 Km/h maximum
Other main trunk roads: 45 Km/h minimum, 90 Km/h maximum
Urban areas: 25 Km/h minimum, 50 Km/h maximum

Parking rules, regulations, penalties and disabled parking in Spain... In Spain, parking is regulated by local authorities according to laws set by the government. Various types of sign are used to indicate parking restrictions and the municipality may place a fine (multa) on and tow vehicles which are not parked accordingly. All parking fines must be paid at the town hall (ayuntamiento) of the town in which the ticket was issued, though some municipalities have online systems for fine collection. In certain areas payment can be made at the police station; the town hall enquiries desk will be able to advise.

Street Parking & Car Parks Road signs which signal that parking is allowed are rectangular or square, with a white border and letter "P". In blue zones where ticket machines (expendedores de tickets para estacionamiento) are in use, drivers must buy a ticket and display it in their vehicle.

In some Spanish cities, restricted parking schemes are operated by the municipality under the title of OTA or ORA. Designated parking areas (zonas) may be given a colour, such as "zona verde" or "zona azul", depending on who can park there. Residents who are registered with the town hall as living in areas where OTA/ORA systems operate can apply for discounted rates. Visitors must buy a ticket from a machine (expendedor) and pay a set rate according to the amount of time that they want to park for. As each city has its own regulations for parking within these systems, it is essential to check locally for confirmation of limits and fees.

Underground and multi-storey car parks (aparcamientos) operate in many locations. Signs are used to indicate whether there are spaces available (libre) or the facility is full (completo). Drivers take a ticket on entry and on leaving, and submit the ticket to a cash-desk or machine to make payment. This type of car park is usually monitored by a security guard.

No Parking Zones
Road signs which prohibit or limit parking (estacionamiento prohibido) are round with a red border and blue background. Places where parking is not allowed are also marked by yellow paint on the curb. "Vado permanente" signs which include a municipal licence number mean that parking is prohibited and that parked vehicles may be towed. The "vado" sign is used to mark entry/exit passages for garages, warehouses and similar. A "retirada grúa" sign showing an image of a tow-truck means that parked vehicles will be towed. In both cases, fees to release the vehicle are payable by the owner.

In some streets, parking is allowed on one side of the street during the first half of the month (red and blue sign with numbers 1-15) and on the other side during the second half of the month (sign numbered 16-31).

It is always forbidden to park or remain stationary (parada):

In spaces reserved for disabled drivers
On motorways or toll roads
In places where the vehicle blocks visibility or the passage of other vehicles
In lanes reserved for the use of bicycles or public transport
On pedestrian crossings
In zones designated for loading and unloading (carga y descarga)
In front of a correctly marked "vado permanente" sign

Kasulikke vihjeid liiklemiseks: Driving in Majorca