Reis Vladimir Megre paikadesse (Johannes Mengel 2008)

Reisisin väikse grupiga- koos teiste Vladimir Megre raamatute austajatega. Meil oli ühine eesmärk külastada mõningaid kohti, millele Megre on oma raamatutes tähelepanu juhtinud ehk siis dolmeneid ja Šetinini kooli.

Sihtpunktiks oli Venemaa. Juba reisi esimene päev suutis ootusi ületada, kui pärast Ukrainasse maandumist tegime ootamatu külastuse ühte kooli. Kool oli väga kaunis, natuke kreekalikus stiilis, väikesed rohelised aiakesed ja skulptuurid paiknesid ühtlaselt kooli territooriumil, palju treppe, hästi sopiline ja huvitav. Hiljem selgus, et päris kooliga tegemist siiski pole, vaid see on keskus, kus inimesed saavad kursustele tulla. Kursuste eesmärk oli inimese tunnetuse arendamine ja siis sealt edasi selle kasutamine ja rakendamine elus. Pikka teooriat meile ei räägitud, saime kohe võimaluse ise proovida. Lühidalt öeldes, pärast mõne minutilist juhendamist suutsime luua energiakera, seda suurendada ja teisele inimesele saata. See oli väga algeline ja lihtne harjutus tunnetuse ja vajaliku kujutlusvõime äratamiseks.

Saime suhelda ka sealsete nö õpilastega... üks nendest oli pime tüdruk Poolast, kes õppis nägema :D... selline teadmine erutas muidugi kohe meeli ja ajas naerma... et maailmas on ikka nii palju asju mida me ei tea... Inimesed, kes on sünnist saati pimedad olnud õpivad nägema värve ja kuju. Suudavad lihtsalt inimese ees seistes öelda, mis tal seljas on ja mis värvi. Kaugemale arenenumad suudavad sama teha, kui inimene on isegi 100m kaugusel. Sealt koolist oli läbi käinud ka üks autist, kes oli peaaegu täiesti kontakteerumisvõimetu, ainuke mis ta suutis oligi põhiliselt oma ema käest kinni hoida ja temaga kaasas käia, aga nüüd ta ületab enamike täiskasvanute võimekust mitmekordselt. Veel huvitavad harjutused, kuidas lapsed harjutasid, olid näiteks silmad kinni lauatennise ja korvpalli mängimine.

Natuke räägiti ka esimestest kursustest. Ma enam õigesti ei mäleta, kas see oli esimese või teise kursuse lõpuks, kui inimene suutis raamatut lugeda silmad kinni :) Kolmanda kursuse lõpuks suudab inimene juba ise asendada kella, kompassi ja binoklit, midagi oli veel aga ma ei mäleta täpselt...

Kõik mis seal nägime oli imeline. Keskuse looja ja kursuste läbiviija ise omas võimet näha läbi kellegi teise inimese silmade, aga oma võimetega kekslemisest oli asi kaugel. Ta seletas, et kogu see areng mis seal toimub on selleks, et inimene ise suudaks elus paremini hakkama saada, end tervendada, paremini vajalikku informatsiooni hankida jne, aga vastavalt võimete kohaselt tegeleda ka maailma mastaabis probleemidega. Tema tegeles ka nende viimastega. Kui lühidalt öelda, siis seal toimus inimeste uinunud võimete üles äratamine. Ja see toimis mitte mingi "hookus-pookus" teadmiste najal vaid lihtsalt sügavama füsioloogia teadmiste baasil...

Järgmine päev jõudsime Venemaale Pšadasse.Ühel mäenõlval panime püsti laagriplatsi. Mina otsustasin ronida mäe otsa magama. Laotasin magamiskoti kaljunuki peale ja nautisin elusat postkaarti. All kumas õhtune väikelinn suurte öösiniste mägede embuses, mina kõlgutasin kaljunuki peal jalgu ja sõbrunesin kohaliku nahkhiirega. Kogu järgnenud 2 nädala jooksul valisin ööbimiseks telgi asemel taevakupli ja äratuskellaks päikese.

Hommikuvalguses selgus mu valitud magamiskoha tõeline ekstreemsus, kui kaljunuki pealt alla piilusin...

Sel päeval ootas meid 8km järsku tõusu veel suurema mäe otsa, kus ootas meid esimene kogemus dolmenitega... Olenemata mu enda 17kg seljakotist jätkus jõudu ka naisi kottide tassimisel aidata ning lõpuks jõudes üles dolmeniteni, oli energiat isegi nii palju, et oli tahtmine veel 2 km joosta. Ilmselt oli mul vaja vabaneda kõigest energiast, et suudaksin dolmenite poolt saadetud energiat rohkem vastu võtta, sest seda tuli ikkagi meeletult.

Dolmenite tähendus Anastasia sõnul- siis kui eksisteeris veel looduslähedane, kuid kõvasti arenenum tsivilisatsioon, kui on praeguses tehnokraatlikus maailmas, suutsid sealsed targad ette näha inimkonna allakäiku. Aga et inimkonnal jääks võimalus sellest välja tulla, otsustasid nad oma teadmised ja informatsiooni talletada, lastes end paigutada suurtest kividest tehtud kambritesse. Nad ei läinud sinna surema, vaid sisenesid nö igavesse meditatsiooni. Nii jääb nende hing dolmenitesse elama ning suudavad nende juurde tulnud inimesi aidata. Inimene terveneb dolmenite juures ning ta võib saada vastuseid paljudele oma küsimustele.

Kuid legendina kõlav seletus dolmenite kohta osutus reaalsemaks, kui oleks osanud oodatagi... Terve reisi jooksul, mil ma dolmenite juures viibisin, sain ma imelisi hingelisi kogemusi. Mägedes kohtusime ühe vanema naisega, kes suutis suhelda kõigi dolmenite hingedega ning näha ja tõlgendada kõike, mis meiega dolmenite juures toimus. Kohati oli tunne nagu oleks sattunud kuskile muinasjutu maailma, aga eks tegelik elu ongi nagu muinasjutt. Minul said lahendatud mõningad eelmiste eludega seotud probleemid ning sain dolmenitelt vajalikke soovitusi praeguseks eluks.

Veel üks huvitav koht, kus reisi ajal peatusime oli bardide plats, kus olid ka dolmenid.(Bard- erilise võimega muusik) Seal telkis palju muusikuid ja niisama vaheldust otsivad inimesed. Üks oli sealset eluviisi viljelenud juba 6 aastat. Eks seal oli palju neid ka, kes arvasid et nad on bardid, aga eks neid päris barde oli seal ka. Esimesel ööl magama heites, hakkas suure ühislõkkeplatsi ääres kitarrimäng ja laul kostuma, mis oli piisavalt eriline, et end magamiskotis välja ajada...

Ka järgmistel päevadel, kui dolmenite juures jalutasin saatis mind mägedest kostuv flöödimäng ning vahel oli kuulda kedagi isegi saksofoni mängimas. Päevaseks jalutuskäiguks 15-20 km oli tavaline, sest esiteks seal olles on olemas see aeg, et Sa saad lihtsalt Olla. Teiseks, ujumiskoht asus laagriplatsist mõnede km kaugusel, aga 40 kraadise temperatuuriga on vaja end aeg-ajalt vette ikkagi kasta ning sealsetes koskedes ja laguunides seda teha oli suur nauding.

Ka bardide platsil saime kokku naisega, keda kohtasime mäe otsas, kus esimest korda dolmeneid nägime. Seekord saime vestelda temaga pikemalt. Ta rääkis, kuidas ta jõudis võimeni kividega suhelda ja andis meile ka suuna kätte, et võiksime oma arengus ka sinna poole liikuda. Veel viis ta meid kivi juurde, mis õpetas teda laulma...

See ei olnud tavaline laulmine. Selles laulus kasutatakse ainult täishäälikuid, seistakse kivi peal, kujutades ette kõigi nelja: maa, taeva, vee ja tule energiad saavad sinus kokku. Kui õigesti välja tuleb, siis meloodia ja vokaalide valik ei olene sinust, see hakkab iseenesest voolama ja ka käed hakkavad meloodiaga kaasa liikuma... Osadel meie grupist õnnestus see esimesel korral. Pärast seda kui keegi oli laulmise lõpetanud, kirjeldas naine, kuidas see laul oli inimesele mõjunud. Ta seletas, et sellise laulmise läbi on võimalik end tervendada.

Minu esmasel katsel tervendasin ma oma kilpnäärme ja mõningad probleemid jalgadega. Kui kõik olid grupis laulnud, muutus ühe grupis oleva naise sülelaps hästi rahutuks. Naine soovitas ta kivi peale panna, kuid laps ei rahunenud, siis ta võttis lapse enda kätte ja naisest hakkas välja voolama sootuks teine ja lõbusam meloodia, kui ta enne laulis...

Selle meloodia käigus hakkas 5kuune laps tantsima nõksutades põlvi ja tehes puusaga naljakaid liigutusi. Siis naine seletas, et laps nuttis, sest meie kõik laulsime, aga tema tahtis ka laulda ja nii ta lauliski siis läbi naise... Šetinini kool ehk kool millest raamatus kirjutati, oli tõesti erakordne võrreldes teiste koolidega. Esiteks, koolimaja oli ehitatud laste poolt, mis oli imekaunis. Välisseinad olid kaunistatud väikeste kividega ja huvitavate mustritega. Seest olid ruumid veel ilusamad. Saali 6m kõrgusele seinale olid lapsed maalinud looduspildi, mis tekitas mulje nagu vaataks päriselt mägist maastikku. Õppimine oli ka mitu korda efektiivsem, kui tavakoolides. Õpetajateks olid seal ka lapsed: vanemad õpetasid nooremaid. Nt seal koolis oli üks 13 aastane poiss, kes õppis sotsiaal-pedagoogika ülikooli teisel kursusel...

Kuid mitte kõik polnud seal nii roosiline. Kuna mind häiris koolis käies just see, MIDA me õppisime, siis lootsin seal koolis näha rohkemat loovtegevust ja tunnetlikuse arendamist, kuid selle ma leidsin koolist, mida Ukrainas külastasime. Šetinini kool on jah väga efektiivne omandamaks õppeaineid kiiresti, kuid minu arust puudus seal vajalik mängulisus ja loovuse arendamine jms. Aga samas me ei viibinud seal ka piisavalt kaua, et oleks täielikku pilti asjast saanud... Esmamulje igatahes oli kahvatu võrreldes emotsioonidega, mis raamatut lugedes tekkisid...

Peldikud on Venemaal ja Ukrainas täiesti jubedad, muidu oli mu elu parim reis. :)

See oli siis põgus ülevaade 2 nädalasest imedereisist...