Üks tore reis on jällegi seljataha jäänud, millest nii mõndagi on pajatada. Udmurdimaale "Yur-Yar" festivalile, mis tõlkes tähendab kõiksugust müra, asuti teele 7.07 varastel hommikutundidel peale seda kui eelnevalt oldi peetud seto jaanipäeva Obinitsa seltsimaja murul. Ilus ärasaatmise pidu koos heade sõprade Lõkõride, Ilvese ja Pulga Jaaniga. Peale pidu korjati oma asjad kokku ja asuti kärsitult ootama bussi, mis sedapuhku hilines päris kõvasti. Toppama jäämise põhjuseks oli asjaolu, et bussijuht otsustas natukene seigelda mööda Setumaa avarusi ja oli valinud Obinitsa sõiduks ikka pikima tee, et näeks ka Setumaa kaunist loodust vaatamata sellele, et õues oli nõnda pime kui keldris. Milleks tulla otse kui saab ka ringiga .Buss tuli, asjad tassiti peale ja asuti lauluga teele. Piiripunkti jõudes selgus aga kurb tõsiasi, et me polnud ainukesed kes naabritele külla tahavad sõita. Kõik piiriprotseduurid võtsid hea mitu tundi enne kui minema pääsesime, nii mõnigi jõudis selle aja peale väikese uinaku teha, mõni teine filmi vaadata ning keegi kolmas oma häälepaelu proovile panna. Päeva nõsõnguga sõitsime läbi Irboska ning jõudsime 10-konna kilomeetri järel Venemaale välja.
Suur ja lai Venemaa võttis meid vastu "kuumaastikuga". Võib julgelt väita, et kohati oli aukude keskel raskusi tee leidmisega. Need inimesed, kes väidavad, et teed on meil kehvas seisus peaksid ära käima idanaabrite juures ja kohe kindlasti nende arusaam kehvadest teedest muutuks 180%. Heaks näiteks oleks siinkohal näiteks see, et kohati liiguti tõelises teo tempos - sadat kilomeetrit läbiti kolm tundi. Pidev vibreerimine viis rivist välja ka bussi elektrisüsteemi ning konditsioneeri lühikeseks ajaks. Samas meil läks isegi hästi, komidel kahjuks nii ei vedanud kuna nende bussil lendas eest kaitseraud ja mootoris tekkisid ka tõrked tänu korralikule järjepidevale rappumisele. Siit ka järeldus, et euroopa standarditele vastavad bussid ei sobi kohe mitte venemaa auklikele teedele. Õnneks ei olnud kogu tee kui hiirte juust ja vahepeal sai liikuda ka talutavamas tempos. Head teed on Moskva ümber, Tatarimaal ning Udmurdimaal. Lisaks auklikele teedele sadas meile kaele ka kahetunnine ajavahe. Õnneks see kella keeramine kedagi eriti ei häirinud. Ajale kui niisugusele eriti ei mõeldud kuna oli muudki põnevat teha. Kes see siis ikka keset pidutsemist mõtleb seieritega masinale, mis näitab lustimise lõppu?
Esimene sihtpunkt oli meil Ievsk Udmurdipäraselt Iskar või ka Zavod , kuhu jõudsime peale 48 h bussisõitu 9.07 hommikul. Enamus sellest 48 tunnist möödus bussis, mis kohati oli paras piin. Samas asja positiivne külg seisnes selles, et bussis veedetud aeg oli igati kasulikult laulmisega proovi näol sisustatud. Kaasa oli võetud ka päris palju filme ja multikaid, mida sai siis vaadata kui laulmisega ühele poole saadi. Hea aura lõid bussis ka pillimehed, kes võisid väsimatult tundide kaupa lõõtsa mängida ja kohati tundus, et nende mängurepertuaar ei lõpegi. Vahelduva eduga pääses ka venemaa metsaaluseid uurima või siis bensiinijaama vene keelt praktiseerima. Põhimõtteliselt mõlemas kohas rahuldati oma loomulikke vajadusi, mis looduse poolt kaasa antud: söödi, joodi, külastati peldikut. Kusjuures peldik on antud kontekstis kõige õigem termin kirjeldamaks põie kergendamise kohti. Wc-d olid põhimõtteliselt olematud. Selle tulemusel hakkas levima ka kohalik nali teemal, et kemmerg on aga puu taga ja lepa lehtedega on asja lollikindlam ära ajada kui leppida kohaliku kemmergu kultuuriga, mis kohati on lihtsalt olematu. Venemaa wc-d võiks kirjeldada järgmiselt: neli seina, mulk põrandas ja iiveldust tekitav hais. Üldiselt oli ka wc - paber suhteliselt tundmatu ja seda ka bensiinijaamades. Naljakaim juhus oli see, kui ühes söögikohas suleti wc peale seda kui oli teada saadud, et seda tahtis külastada terve bussitäis rahvast. Lihtsalt konkreetselt pandi wc uksele tool ette ja riivgi kinni. Rääkides veel söögikohtadest siis ühes kohas otsustasid kaasani maffia vennad tulla ja natukene väljapressimist korraldada. Viimane nägi siis välja nii, et tatarlased lihtsalt tulid parklas seisva bussi juurde sel ajal kui enamus rahvast oli wc järjekorras vai sööki ostmas ja esitasid oma nõudmised. Öeldi otse, et kui raha ei anna siis tehakse bussile väikest iluravi ja võime oma bussi akende ja kummidega heaga hüvasti jätta. Sellise jutu peale tegime sealt kiiremas korras kukrut õnneks kergendamata minekut.
Tulles aga nüüd tagasi esimese sihtpunkti juurde siis Ievskis majutati meid linna ääres asuvasse ehitajate sanatooriumisse kuuendale korrusele. Tubades oldi kahe kaupa ja kahe toa peale oli wc ja duinurk. Rääkides viimasest siis dui alla minnes pidi arvestama väikese karastusega - sooja vett pidi reeglina oma 15-20 minutit ootama. Kärsitumad inimesed said külma veega asjad aetud, mis varajastel hommikutundidel oli igati tervitatav kuna toa temperatuur tänu lõõskavale päikesele oli meeletu. Külm du oli ainuke jahutamise võimalus ja ühtlasi aitas see ka hästi keha ning vaimu äratada.
Nagu eelpool sai mainitud jõuti Ievskisse 9.07 hommikul. Asjad jäeti sanatooriumisse ja mindi linna uudistama. Mingeid vaatamisväärsusi kahjuks tänu ajanappusele ette ei jäänud. Sellele vaatamata külastati põllumajandusnäitust Izevski hipodroomil. Võib julgelt väita, et eriliseks lemmikuks said pikakarvalised pruunid sead ja lehm nimega Dünaamika. Ilm aga juhtus olema meeletult palav ja tänu sellele tegime ruttu minekut. Arvan, et ka meeletult paksu villaga lambad oleksid meiega koos minekut teinud kui vaid oleksid saanud. Vaesed loomad nägid välja nii nagu neid oleks viimati pügatud nii ammu, et seda lihtsalt enam ei mäletata millal. Hingeldavad villahunnikud.
Tagasi jõudsime näituselt just ilusti proovi ajaks ning peale proovi suunduti sööma. Söök oli.. no ütleme lihtsalt, et kellelgi pärast seedehäireid polnud ning kõik läks ilusti torudest läbi ja tuli õiget mulkupidi välja. Ehe soveti vaim avaldus selles, et lusikad ja kahvlid olid nummerdatud ja nuge polnud üldse lauale pandud kuigi söögi olemus justkui nägi terariistu ette (kahvliga on kole raske liha tükeldada). Nuga polnud vist turvalisuse huvides antud, mine tea mida hullud veel terariistadega peale hakkavad vahest kasutavad valedel eesmärkidel, mis iganes siis need eesmärgid ka poleks.
Festivali avamine toimus Ievski kunstimuuseumis. Viimase kohta võiks öelda, et see oli tõeline performance. Kõik sai alguse festivali peakorraldaja Iuri Kutirani amaanilikust etlemisest, mille käigus viidi läbi mõningased no ütleme, et rituaalid, mis pidid tagama festivali kordamineku. Tõeline okk oli see, et keset püha toimingut sadasid sisse 3 noormeest, kes nägid välja umbes nii nagu ansambli Caater liikmed. Kolm eelpool mainitud tüüpi viisid porgandite abil demonstratiivselt läbi homoseksuaalse suguakti. Kolm sissetungijat said Kutirani poolt minema aetud. Pealtvaatajatele jäi antud seik natuke arusaamatuks ja mõtet oli selles raske leida. Kuna festivali peamine mõte oli vana ja uue ühendamine siis järelikult üritati selle seiga abil justkui öelda ei massikultuurile. Uuele asjale ulatati küll terekäsi aga seda siiski teatud piirini. Edasi järgnesid erinevate rühmade esinemised: marid, udmurdid, mordvalased, ersad, moksad, setud, soomlased jt. Publik elas ilusti esinejatele kaasa. Hea oli laulda publiku ümina ja plaksutamise saatel. Tekkis selline eriline ühtesulamise tunne. Lisaks ehedale vanale laulule esitati palju ka töötlusi, mis olid õige õnnestunud ja omapärased. Siinkohal on heaks näiteks mordvalaste punt Torama, kes oli oma loomingus kohati ühendanud vana musikaalse poole koos ooperi häälega. Tulemus kõlas vägagi julgelt ja uudselt.
Festivali avamise kolmandaks osaks oli moe näitamine. Võib julgelt väita, et rõivaste loojad olid inspiratsiooni saanud nii vanast kui uuest ja need kaks omavahel sidunud. Tulemus oli väga kirev. Võib väita, et ühe osa rõivastest võiks paigutada etno stiili alla ja teise osa jumal teab kuhu. Igatahes mitu kana oli pidanud suled loovutama selleks, et moeloojad saaksid oma vaimu rõivastesse valada. Peale ametliku osa lõppu vaadati üle näitus kust võis leida eestlaste tehtud fotosid udmurdimaast ja teiste maade kunstnike loomingut, kus oli kasutatud palju looduslähedasi värve ja esemeid. Ürituse lõpus pakuti võileibu, puuvilju ja limonaadi. Hiljem sanatooriumis selgus, et tegu oli olnud meie õhtusöögiga. Enne aga kui lahkuti muuseumitarest peeti maha üks korralik rahvaste ühinemisepidu. Tantsiti ja lauldi ning tunnetati ühiselt, et tegu on tõesti sugulasrahvastega. Eri maade muusikud leidsid probleemideta ühise keele ja pidu võis alata. Mordvalaste eestvedamisel viidi läbi ühine palve selle nimel, et festival igati korda läheks ja paluti ka ilusat ilma - ennekõike päikest. Päikest saadigi, ilus ilm saatis meid kogu festivali aja ja vahest oli ilm liiatigi ilus ja päikeseline. Temperatuuripügalad ronisid niisugustesse kõrgustesse, et kohati hakati päikese meelitamise asemel vihma ja jahedust soovima . Mordvalaste grupist Torama veel niipalju, et see sai vaieldamatult eestlaste lemmikuks. Eks omajagu põhjuseks oli seegi , et 2 aastat tagasi oli antud grupp (tol korral küll natukene teise kooseisuga) viibinud Eestis ja teinud viljandi folgi ja seto kuningriigi vahel aega parajaks seto seltsimajas Obinitsas oma hea nädal aega . Selle ajaga oli neil mällu sööbinud nii mõnedki seto lauluviisid, mida siis nüüd esitada paluti. Õhtul õpetati ööbimispaigas üksteisele ka oma maade tantse kuni hiliste öötundideni. Lisaks tantsude õpetamisele mängiti ka koos Uno kaartidega. Tõeline kultuuride ühtesulamine. Meeletult palju avastati ühiseid jooni, seda nii laulus kui ka tantsus.
10.07 hommiku käidi külma dui all, et end veidigi virgutada ja suunduti sööma ning seejärel pakiti asjad ja roniti bussi, mida sedapuhku sai jagada sõpradega Mordvast. Teele pidid kõik külalised so. kolm bussitäit rahvast asuma üheskoos, et lahked võõrustajad saaksid meid ka ilusti ja ühe korraga vastu võtta ning, et mitte ükski buss kuskile omapäi seiklema ei läheks. Tänu sellele oli väike seisak ja liikuma saadi alles ühe tunni pärast peale õiget aega. Üks kolmest bussist vajas nimelt väikest remonti. Bussi parandust jätkus ka teele, mille sihtpunktiks oli Batrjakovo küla lõuna Udmurdis .Peatus tehti kohas, mida võiks nimetada isehakanud metsloomade varjupaigaks. Noored karud ja hundid, kes olid vanemateta jäänud olid omale uue ulualuse leidnud. Karudele oli see hea päev kuna nii mõnegi kahejalgse jäätis vai mõni muu maiustus leidis oma otsa mõmmikute kõhus. Hundid jäid sedapuhku kahjuks külakostist ilma. Üks lõbus pilt, mis teel avanes oli jõgi milles suplesid lehmad - looduslik piima jahutamine.
Alnais, mis asub umbes 180 km Ievskist oligi Batrjakovo küla kuhu peale mõningasi seiklusi jõudsime. Külaelanike pärimuse järgi olid nad Arkski vürstiriigist pärit ning kõige iidsemast udmurtide hõimust. Külarahvas oli ilusti bussidele vastu tulnud. Vastuvõtt oli väga südamlik ja lahke arvan, et see jääb elu lõpuni kõigile meelde, kes sellest osa said. Selleks, et külla pääseda tuli läbida väravad kus siis pakuti söödavat ja joodavat. Mehed said kumõskat ja naised kalja. Lauldes ja tantsides mindi läbi küla. Vahepeal tehti ka mõned peatused, et süüa, juua ja imetleda udmurtide käsitööd. Üks huvitavamaid peatusi teel sihtpunkti läbi küla oli külalistele osaks saanud vihtlemine. Ühe tare ees olid maha istunud laulunaised ja mees kes tegid vihtasid ja laulsid selle töö juurde spetsiifilist laulu. Peagi jagati ka külalistele vihad kätte ja siis läks äsamiseks. Asja eesmärk seisnes selles, et üksteist vihaga nüpeldades pidi saama oma viha lehtedest puhtaks. Külalistel see kahjuks ei õnnestunud, kuna rohelist värsket vihta on põhimõtteliselt võimatu viheldes panna lehti kaotama. Sellele vaatamata tekkis aga siiski 2 "luuda". Nipp seisnes selles, et kavalad udmurdi mehed kasutasid vanasid kuivanud vihtasid. Rongkäik lõppes kohaliku kooli sööklas, kus pakuti rohkele söögile sundkorras ka hansat lisaks. Huvitav oli see, et pits asetati ka laste ette, kel vanust alla 10. Joomisest keelduda polnud põhimõtteliselt võimalik (lastele siiski anti armu), enne ei jäetud külalist rahule kui ta oli ikka pitsi ära tühjendanud. Märgiks, et pits on tühi tuli see pea kohal ümber pöörata. Tore oli see, et pakuti rahvustoite ja lahkelt ka seletati juurde millega tegu ja kuna mida ja mille puhul süüakse.
Peale sööki juhatati meid klassiruumi, millest pidi sama meile ööbimispaik . Terve klass oli paksult ehedaid vedruvoodeid täis. Vaadati ka kohaliku kooli õpilaste näidendit. Edasi suundusid osad Tsibihärbläseq ja Torama ( mordvalased) ujuma jõkke. Maad oli jõeni umbes 1,5 km. Teel tehti vastutulevatele sõidukitele tõkkeid-inimkett üle terve tee. Üks traktor möödus tänu sellele meist poolenisti kraavis olles ja valge autogi kündis põllu nii, et vähe polnud. Jõe poolt sõitis meile aga vastu üks korraldaja ja pidas kinni. Küsis, et kuhu me siis nüüd oma aruga läheme, kuuldes, et jõe äärde otsustas ta viivitamatult kaasa tulla - mine tea ,mis hullud turistid teevad. Äkki otsustavad veel ära uppuda, kes siis külarahvast lõbustab? Jõudes jõeni selgus, et mingit uppumise ohtu pole kuna jõgi oli selleks kohati liiga madal. Põhi oli väga kivine ja madaluseaste selline, et kohati ujudes põhi kraapis kõhtu, õnneks oli ka natuke sügavamaid kohti. Aset leidis paras kujundujumine ja vees roomamine. Peagi aga jalutati tagasi, et vahetada riided ning suunduda uuesti jõe äärde lustima.
Pidu toimus simmani vormis, mida täiendasid Torama ja Tsibihärblaste esinemised. Kohale olid tulnud ka Tatarimaa udmurdid. Soomlased ei saanud ka kuidagi edvistamata jätta ja lugesid ette oma luuletusi. Selles aktsioonis osalesid ka Tsibihärbläseq, kes hõljusid ümber soomlaste sel ajal kui viimased oma vaimu saavutusi ette lugesid. Peagi aga sai luulest Tsibihärblastel vaim täis ja nad otsustasid lihtsalt minekut teha. Olgu ära mainitud, et seda tehti stiilselt: lahkuti ilusti ketis ja lauldes. Pidu lõppes sellega, et miilits tuli ja kamandas pidulised ühte imepisikesesse bussi. Sõiduriist oli tõsiselt ülerahvastatudL. Suurema kiiruse ja äkilisemate kurvide korral oleks buss arvatavasti lõpetanud kuskil kraavis. Jõudes õnnelikult koolimajani oodati teisi järgi (buss käis mitu korda kuna rahvast oli rohkem kui bussis ruumi) ja lustiti koos soomlastega ja Iuri Kutseraniga edasi. Siis kui kell juba tugevalt üle südaöö oli jõuti ka vooditeni.
Hommikul oli kell 7.10 äratus ja 8.00 paiku so. pool tundi hiljem kui kokku lepitud jõuti ühe udmurdi poole, kes oli ka samas koolis õpetaja kus me ööbisime. Meid kostitati mee, tatra, tee ja hansaga. Polnud veel üleski korralikult ärganud kui juba hakati jootma. Edasi suundusime ühe teise õpetaja taresse kus samuti pandi rahvas jooma ja tantsima. Peale neid külaskäike tuli ametlik hommikusöök koolimaja sööklas, mis jäi aga setode poolt praktiliselt puutumata kuna külas oldi juba hea hommikusöök kõhtu pargitud. Edasine päev nägi ette Alai linna külastamist, kus keset linnatänavat olid ettenähtud ka esinemised ja esimese udmurdi kirjaniku Alina kodumuuseumi külastus. Järgnes lõuna ja seejärel mindi Kama äärde pidutsema. Sedapuhku nägime tõelist kama jõge mille laius kohati on 15-20 km. Ei mingit jõe tunnet ei teki. Rahvas läks kohe ujuma. Kui suplemisega ühele poole saadi siis korjati rannast kive. Kohati oli ülejäänud seltskonnale suhteliselt arusaamatu, miks setod kive korjavad. Sai siis seletatud, et meil siin ei ole nii kauneid värvilisi (sinised, rohelised, pruunid) ja triibulisi kive. Rannas oli ka päris palju juustuga sarnanevaid kive so. aukudega.
Õhtul oli jällegi lõkke juures simmani stiilis pidu. Kahju oli sellest, et vastupidiselt eelmisele õhtule puudusid kohalikud muusikud ja lauljad. Külalised pidid end ise lõbustama ja tõele au andes olgu öeldud, et sellega saadi suurepäraselt hakkama. Tsibihärblaste ja Torama sõprus oli aga jõudnud staadiumisse kus lahkumine osutus tõeliselt kurvaks. Oleks tahtnud veel koos lustida. Üheskoos lepiti kokku, et peagi tulevad nemad Setomaale vai lähevad setod ise neile külla Mordvasse. Öösel hakati peale pidutsemist Eesti poole liikuma so 12.07 varastel hommikutundidel. Ees oli pikk ja väsitav mitme päevane elamine bussis. Kaasa võeti ka üks prantslane, soomlane ja udmurt,. Kahjuks ei saanud nad aga meiega koos Eestisse kulgeda kuna enne bussi paberid olid vormistatud nii, et võõraid peale ei tohtinud võtta ja tänu sellele pidid nad ka Moskvas meist lahkuma ja omal käel edasi liikuma venemaa avarustes. Tänu kolmele külalisreisijale sattusime ka kohalike mundrimeestega pahuksisse ja buss peeti kinni ning arestiti. Olgu siinkohal ära mainitud seegi, et meie buss pakkus oma hea 10 korral miilitsale erilist huvi. Lihtsalt peeti kinni ja päriti, et kes olete, kust tulete ja kuhu suundute. Lõpuks muutus see juba päris tüütuks. Peale paari päeva bussis loksumist jõuti vene-eesti piirile. Siingi ei saadud mööda sehkeldustest ja tänu sellele peeti meid piiril kinni mitu head tundi. Kinnipidamise põhjuseks oli see, et buss oli nö. arestitud aga arvutist olid selle kohta käivad andmed kadunud ja kogu papremajandus tuli ühe bussijuhi jutu järgi uuesti korraldada -õnneks lahenes asi siiski meie kasuks. Omajagu peavalu valmistasid ka 2 kannelt, mis nägid välja piisavalt iidsed ja salapärased (üks pill oli kaetud ruunidega). Tolliametnikud arvasid, et pillid on hiidvanad ja väärtuslikud , vaatamata sellele, et muusikariistad olid valmistatud 2003 aastal Obinitsas toimunud pillilaagris. Pillid olid jäänud deklareerimata kuna selleks ei nähtud mingit tarvidust olevat st. pillid olid nooremad kui 50 aastat ja ka nende hind ei ületanud 15000 krooni piiri. Tolliametnikud ragistasid ajusid nii, et suits tuli kõrvust välja. Natuke puistati ka bussi aga kuna midagi keelatud ei leitud siis lasti meid lõpuks tulema. Olles saanud üle eesti piiri oli kõigil kergem olla. Jõudes tagasi Obinitsa seltsimajasse ootas reisiselle mõnus eine ja siis tuli jällegi jätta hüvasti kaasas olnud tartu ja viljandi rahvaga.
Lõpetuseks võiks öelda, et oli tore ja igati õpetlik reis. Udmurdis olnud setod ja eestlased said vahetult osa tõeliselt ehedast kultuurist. Tahaks tagasi Udmurdimaale
.
