IIRIMAA REIS (Maris 8.-17. juuni 2001)

Sissejuhatuseks
Iirimaalt ei leia kindlasti eksootikat ning kahtlen, kas tema looduse ilu oskab nautida see, kelle jaoks kodused mäed, järved, metsad ning mererannik midagi erilist ei paku. Sest, jah, mingil kummalisel moel jätab Iirimaa koduselt tuttava tunde. Võib-olla tuleb see maastiku suurest vaheldusrikkusest ja mõningasest sarnasusest? Kõik on ainult pisut suurem. Aga noh, eks Iirimaa ole ka Eestist suurem. Kuid võib-olla tuleb tuttav tunne elu-olu ühistest joontest - ühtteist on laokil, samas ehitatakse, midagi on lihtsalt pooleli jäänud, inimestel on kuskile kohutavalt kiire - ‘ruttu rikkaks mentaliteet’ tundub olevat samavõrd levinud kui siin. Asjas milles iirlased on eestlastest kahtlematult osavamad, on müügioskused. Kõik on ‘võimas’, ‘ainulaadne’, ‘suurepärane’ või on saanud mõne muu superlatiivi iseloomustuseks. Nii võibki juhtuda, et huvireisja loob ülivõrrete põhjal endale suurejoonelise ettekujutuse kohtadest ja vaatamisväärsustest ning hiljem nähtus pettub. Näiteks ei tasu loota, et Iirimaa lossid on suuruselt ja kulla-karra kasutamisel võrdväärsed keisrilossidega Peterhofis või Schönbrunnis. Kõik on mõnevõrra väiksem ja tagasihoidlikum, kuid minu arvates seda stiilsemalt välja peetud. Ning pargid ja aiad on tõesti kenad, kuigi võib-olla mitte kõik saksalikult korras. Ka pole enamus rohketest kirikutest ja kloostrite varemetest midagi uskumatult vapustavat. Neid võib samamoodi imetleda nagu Muhu kirikut või Padise kloostrit, ainult et paljud neist on muidugi kõvasti vanemad. Samas on muidugi ka tõelisi pärle, eriti kui panna tähele detaile. Isemood mõtted tulid pähe, kui avastasin kunagisest Iirimaa kiriku keskusest Rock of Cashelist nii tuhande aasta vanuse kiriku kaunistustes täpselt samu motiive, mida nädal varem olin näinud Newgrange’is, mis on aga rajatud enam kui 5 tuhat aastat tagasi. Need olid need nii tuttavad spiraalmotiivid, mida peetakse keldilikuks. Aga keldid saabusid Iirimaale alles 2300 aastat tagasi!

Reisi praktilisest poolest
Arvamus, et Iirimaa külastamiseks piisab nädalast, on ekslik - saadud pilt jääks vägagi pealiskaudseks ning ei anna võimalust maa ja eriti inimestega tutvuda. Ka vajavad paljud nii ajaloolised kui ka looduslikud vaatamisväärsused aeg süvenemiseks, et neid tõeliselt nautida. Iiri väikelinna õhkkonnast arusaamiseks on kasulik rahulikult ringi jalutada ning aeg-ajalt kuskil istudes ilma ja inimesi vaadata. Nädal Donegali või Connemaraga tutvumiseks (sealjuures võib käia ka Arani saartel) on sobiv. Mõlemad piirkonnad on suurepärased jalgsi ja jalgrattaga liikumiseks, üksnes bussiliiklusele lootma jäädes võib palju huvitavat nägemata jääda või suurema osa ajast kulutada üksnes järgmise liiklusvahendi ootamisele. Bussid on lisaks kõigele ka suhteliselt kallid. Arvestades, et bussiliiklus on tihedam suvekuudel, siis võib parimateks Iirimaal käimiseks pidada juunit või septembri algust.

Viisa
Eesti Vabariigi kodanikel on õigus viisavabal viibida Iirimaal kuni 90 päeva poole aasta jooksul. Kui ei ole tegu küllakutsega, siis piiril võidakse küsida ka tagasisõidupiletit ja piisava rahasumma ettenäitamist.

Iirimaa metsad ei olegi päris metsad
Tuleb muidugi märkida, et need enam kui 5 tuhande aasta tagasi elanud inimesed väga kaugele ette vaadata ei osanud, sest tänu nende tegevusele on Iirimaa tänapäeval ilma metsadeta ning rohkete ja paksude turbaväljadega. Eelkõige karjakasvatusest elatunud rahvas lihtsalt raius metsad maha ning Atlandi niiskusest küllastunud õhk lõi soodsa pinnase turba kasvuks ning põldude hävinguks, vähemalt saare lääneosas. No ja hilisemad sajandid ainult toetasid alustatut. Ja metsa puudumine torkab Eestist tulnule teravalt silma, seda muidugi ka mujal Lääne-Euroopas. Ametlikult on Iirimaa pinnast 5.5% kaetud metsaga, kuid, jah, nähtud kahte tüüpi metsad on küll mõneti veidrad. Esimene variant on tihedatesse, nii 70-80 cm vahedega ridadesse istutatud kuused. Aga on olemas veel lehtmetsad, mis aga ausalt öeldes on rohkem parkmetsad oma kenade korras radade ning puhastatud puudealusega. Kuid jalutamiseks ning linnulaulu kuulamiseks on nad täiesti sobivad, muidugi kui ei ole nädalavahetus. Lainja pinnamoega ning seega mõneti Vooremaad meenutaval Kesk- ja Lõuna-Iirimaal on kõik võimalik ülesharitud ja täisistutatud. Ning kuigi vaated vahelduvad ning aeg-ajalt leidub pisut kõrgemaid kohti, võib nähtu mõne aja möödudes üksluiseks muutuda, eriti kui on tegemist pika reisiga risti läbi Iirimaa. Lääne poole liikudes hakkab järjest enam silma mägesid ning nende vahel olevaid järvi, kuid kõik jätab siiski üpris kultuurmaastiku mulje. Mäed pole muidugi võrreldavad Alpide või Norra mägedega, kuid isemoodi võluvad. Vahel on nad üksikud koonused keset lagedat maad, vahel moodustavad väikseid ahelikke või piiravad kahelt poolt jõeorgu. Kuigi nad iseenesest ei ole kuigi kõrged, ulatudes haruharva üle 1000 meetri, oskavad Atlandilt tulevad pilved neid aeg-ajalt päris huvitavalt emmata. Kuid tõeliselt iirilikud mäed on siiski Donegalis ja Connemaras. Mõlemad on üpris kehva pinnasega ja jätavad mõneti metsiku mulje. Nendesse vaestesse piirkondadesse põgenesid iirlased, kes inglaste poolt nende kodumaadelt ära aeti, mistõttu on siin ka säilinud iiri keel.

Iiri keelest
Iirikeelsed iirlased on justkui paigutatud kaitsealadesse - Gaeltacht piirkondadesse (Donegalis, Connemaras, väiksemad alad lõunapool), kus muuseas on kõik sildid iirikeelsed. Mujal Iirimaal on sildid nii inglise kui ka iirikeelsed. See, et iirikeelsed kohanimed ei ole eriti sarnased inglise keelsetele on reisjale kindlasti parajaks pähkliks piirkonnas ringi liikumisel, sest kaardid on tavaliselt ingliskeelsed. Aga mõningase fantaasiaga saab hakkama, kui ka väikestest viltuminekutest end väga stressata ei lasta. Kui Gleann Cholm Cille samastamine kaardiloleva Glencolumbcille’iga on suhteliselt lihtne (eriti kui ikka kaardi osatakse lugeda), siis An Clochan Liath’i tagant Dungloe leidmine nõuab elavat fantaasiat. Muideks, kuigi iirlased räägivad üldiselt inglise keelt, võib kuulda kohalikke ning isegi noori inimesi omavahel iiri keeles rääkima. Nii et ei ole tegemist vanade inimeste väljasureva eripäraga. Iiri keele kõla on täiesti võõrapärane ning eriti meloodilisena ta küll ei tundunud. Aga erinevalt inglise keelest hääldatakse iiri keelt enam-vähem kirjutatu järgi, mis teeb kohanimede kokkulugemise lihtsamaks.

Transport
Soovitavalt on kasutada rendiautot, kuna bussid kõikjal ei sõida või sõidavad mööda väga pikka ringi, samas on auto rent suhteliselt kallis lõbu. Arvestama peab, et liiklus on vasakpoolne. Talvekuudel on paljud bussiliinid suletud. Hästi sobib ringiliikumiseks jalgratas.

Teeviitade müstika
Ringi reisides põrkab pidevalt kokku veel ühe Iirimaa omapäraga - osad teeviidad (uuemad) osutavad kilomeetreid ja osad (vanemad) miile (lisaks sellele, et kasutatakse iiri- ja inglisekeelseid silte segamini). Lisaks on enamuste viidapostide küljes vähemalt 5-6 viita, näha oli ka selliseid, kus enam kui kümme. Ole vaid osav ning otsi hotellide, baaride ja ettevõtete viitade vahelt need üles, mis osutavad asulatele! Ning kuna teed ja ka ristmikud on kitsad ning mingeid teepeenraid pole, siis põhjustab viitasid uuriv turist vähegi tihedama liiklusega kohas ka seisaku, kui ta on ratastel. See aga paneb muidu viisakad, kuigi hullumeelse liiklemisstiiliga iirlased, signaali andma.

Majutusest
Kui välitida turismi tippaegasid (juuli ja august), siis on küllaltki lihtne leida ka majutust. Mõni küla tundus koosnevatki vaid Bed and breakfest majapidamistest, mõnes kohas oli neid jälle pisut keerulisem leida. Enam ei saa B&B pidada väga odavaks majutusvõimaluseks, küll aga üpris mugavaks. Odavaim variant on hostelid, mille hinnad on varieeruvad 7.5 ja 12 naela vahel. Järgmine tase on B&B, millele järgnevad külalistemajad (guesthouse). Hotellid on üldiselt kallid, eriti kui nad paiknevad vanades mõisahoonetes, mis Eesti mõistes annavad väikeste losside mõõdud välja. Kuid nagu ikka ei tähenda odavaim kõige halvemat ning kallim parimat, nagu ei ole ka eeltoodud klassifikatsioon absoluutne. Fantastiline Ball Hill hostel, mida peavad Ken ja Aina Donegali linnast 5 kilomeetrit väljaspool asub suhteliselt eraldatuna otse mere kaldal. Keni avatud meel loob täiesti eriliselt sõbraliku õhkkonna. Minu peatumise ajal oli ma ainuke nö uustulnuk, ning järgneva nädala jooksul kohtusin Iirimaal korduvalt inimestega, kes olid Ball Hillis varem peatunud ning nende reageeringud olid eranditult äärmiselt positiivsed. Dublinis ja selle ümbruses on, eriti nädalavahetuseti, siiski üpris mõistlik alati majutuskoht broneerida.

Ilm
Kuigi iirlaste arvates on Iirimaa neli aastaaega - kevadine vihm, suvine vihm, sügisene vihm ja talvine vihm, kusjuures üksnes viimane erineb mõnevõrra kolmest esimestest (on rohkem lörtsi moodi) - ei tähenda see, et Rohelisel saarel üksnes sajab. Iirimaa ilm vaheldub lihtsalt veelgi sagedamini kui Eestimaa oma - paar minutit vihma, siis särab viieks minutiks päike, siis minutike vihma ja viis päikest jne. Muidugi võib juhtuda, et mõni päev valdavalt sajab (ise õnneks pääsesin ainult ühe tõeliselt märja hommikupoolikuga) ning siis jälle on paar päeva üksnes päike. Keskmiselt tundub ta olevat siiski pisut soojem, ikka sooja Golfi hoovuse tõttu. Juuni alguseks oli näiteks suvivili koristatud ja roosid õitsesid - iseenesest loomulik, kui kevad algab veebruaris.

Söögist-joogist
Kõige levinum silt Iirimaal on ümmargune Guinessi silt (järgmised on mitmesugused B&B viited). Eks enamus külalisi proovib kuulsat õlu maitset ka mõnes kohalikus iiri pubis. Pubisid on kõikjal, turistid muidugi satuvad neisse eelkõige Dublinis ja mõningates turistidele eriti populaarsetes kohtades. See aga tõstab võimalust, et pubis õhtul ka elavat muusikat mängitaks. Kui veab, võib sattuda tõeliselt häid ja tuntud esinejaid kuulama. Kuid igast esinemisest ei tasu oodata fantastilist õhkonda, kõik sõltub sajast pisiasjast ning ilmselt kõige enam hetkel pubis viibivast seltskonnast. Iirlased oskavad teha veel väga head kohvi ja teed ning nende küpsetised on väga-väga maitsvad. Kohvi pakutakse mitte tillukeses tassis vaid tavaliselt mõõduka suurusega kruusis (ehk ka suures tassis). Pealepandav piim vahustatakse ning kogu tulem on tõeliselt maitsev - ei mitte kange ega ka mitte lahja vaid lihtsalt hea kohv. Halba kohvi tundus Iirimaal võimatu saada olevat. Igasugused keekse ja kuklikesi tehakse nii lisanditeta kui ka lisanditega (näiteks pähklid, ðokolaad, rosinad, viski, porter - viimased tasub proovida). Kuid soodaleib, mille üle iirlased uhked on, pole üldse maitsev. See lihtsalt ei ole leib, vaid tume soodamaitseline küpsetis, millele tuleb kindlasti söömisel midagi peale määrida ning midagi muud juurde haugata.

Iirlane
Iirlane, kes räägib üldiselt mingi iseäraliku paradoksi tõttu oma vihatud rõhjute inglaste keelt, on vaatamata majanduseduga kaasaskäivale kiiresti levivale materialismile (asjad, asjad, asjad!) ning kiirustamisele (paistab kõige enam välja liikluses), üpris tavapäraselt tutavlik inimene. Võõraste eest küll kiidetakse Iirimaad ja iirlasi ilma igasuguse tagasihoidlikuseta rõhutades sageli rasket minevikku. Kuid raadiot kuulates jäi mulje, et omavahel kirutakse ja urgitsetakse üksteise ja enese kallal küll ja küll. Eestlastest erinevalt tundus iirlastes olevat vähem vaenu teiste (edukamate, teistsuguste) vastu ning suuremat respekti kaasinimeste suhtes.

Tervis
Kehtib sama, mis mujal Euroopaski, ainult abordid on Iirimaal keelatud.

Newgrange
Brugh Na Bóinne piirkond asub Dublinist põhjapool Boyne jõe orus ning on täis pikitud anglosakside st siis inglaste vallutustest vanemaid ajaloolisi mälestusmärke. Jõe laugjalt tõusvatele nõlvadele rajati enam kui viis tuhat aastat tagasi mitmeid suurejoonelisi matusekohti. Newgrange, Knowth ja Dowth on neist enim tuntumad. Lisaks on ümbruses siin-seal veel väiksemaid ilmsesti kunstlikku päritolu künkakesi ning püsti aetud kivide ridasid (oluliselt väiksemad kui Prantsusmaal). Kümmekond kilomeetrit eemal asub Tara mägi (Hill of Tara) - iirlaste jaoks rohkete legendidega seotud druiidide mõjuvõimu keskus ning kuningate eluase, kus asub ka enne ajaarvamisaegne matusekoht. Siinne Iirimaa on rohelised künkad ja põllud, hekkidega ääristatud käänulised teed ning küllaltki jõukad majapidamised - viljakas pinnas oli ilmseks põhjuseks, miks see piirkond juba aastatuhandeid tagasi oluliseks keskuseks kujunes. Newgrange, nii kuus sajandit püramiididest vanem rajatis, on umbes 200 tuhat tonni kunstlikuks mäeks kokkukuhjatud pinnast ja kive. Mäe küljed on väljastpoolt kaetud valgete kvartsiitkividega, lisaks on lisatud suuremaid musti ümaraid kivisid (nb! Rajatise praegune väline väljanägemine on 30-40 aasta tagune ettekujutus minevikust). Kõik need kivid on kohale toodud nii 80 km lõuna poolt. Kuid nende kohale transportimiseks tuli teha kuni paarisaja kilomeetrine reis mööda jõge allavoolu mereni, siis rannikut pidi lõunasse, teist jõge pidi üles ning lõpuks sama teed tagasi.

Kitsast püstistest kividest moodustunud tunnelist pääseb rajatise sisemuses olevasse kuppelruumi (ettevaatust foobikud - kitsas tunnel ja sadu tonne pea kohal!), millest sopistuvad välja kolm väiksemat ja madalamat ruumi, mille põrandal on hiigelsuured kivist kausid. Väidetavalt leiti nendest inimeste põlenud luude jäänuseid. Talvise pööripäeva ajal tungib kolme päeva jooksul nii 8 minutiks sissepääsu kohalt olevast avast ruumi päikesevalgus. Algul hiilib põrandale kitsas valguskiir, mis siis järsku kogu ruumi üpris valgeks lööb, et siis mõne aja pärast pea sama järsku põrandal oleva valguskiirena kaduda. Seda müstilist valgusmängu näidatakse turistidele muidugi elektrivalguses. Kuid kuidas suutsid tolleaegsed ehitajad olla nii täpsed? Miks nad selle ja teised ümbruskonnas leiduvad sarnased ehitised rajasid? Ja kes nad olid? Igatahes on selge, et nad on senini iirlastes säilinud, kust muidu need elu jätkuvust kirjeldavad sümbolid pärit on.

Donegal. Slieve League	Donegal

Donegal
Iirimaa läänerannik on hästi käänuline, moodustades mitmeid poolsaari. Donegal on neist põhjapoolseim. Tegemist on teatud mõttes enklaaviga, sest piirkond on ülejäänud Iiri Vabariigiga ühendatud pika ja kitsavõitu maaribaga. Praktilises elus see probleeme küll ei tekita - bussid ja autod sõidavad Dublinist Letterkennysse otse läbi Põhja-Iirimaa.

Donegali lõunarannikul asub otse mere kaldal Slieve League’i mäemassiiv, mis vette langedes ilmselt kujutavad endast tõesti Euroopa kõrgemat rannikut kaljud, kuigi jah 300 meetri kõrgust Ontika paekallast muidugi seal ei näe. Slieve League’i rannakaljude serval ja sealt edasi mäetippudeni on suhteliselt kerge jõuda, kuna umbes 250 meetri kõrguseni viib autotee ning edasi on võimalik minna mööda jalgrada, mis aeg-ajalt küll kuskile kaob. Jalutuskäik alusmisest parklast merre langevate kaljudeni pakub väga mitmekesiseid ning nauditavaid pilte. Vaated on fantastilised, eriti kui taevas on liikumas pilved, mis võimaldavad luua uskumatu värvide mängu maastikul, mis pilves ilmaga on pruunikashallilt üksindust ning kõledust tekitav. Lõunas üle Donegali lahe paistavad Sligo ja Mayo mäed. Väike kaelasirutus tee peal kõndides ning märkad, et teeäärse inimkõrguse kiviseina taga loksub järv. Vaateplatvormile lähimalt kõrgeimalt ja lihtsalt vallutatavalt 340-350 meetri kõrguselt tipult saab vaadata otse alla merre või ookeani kaugusesse, kuidas keegi just soovib. Osavamad ja julgemad võivad muidugi ronida ka 400 meetrist kõrgemale, kuid neil tuleb ületada ka One Man’s Road, mida mõlemalt poolt ääristab tühjus.

Malin Bay on kohalike jaoks tõeline kolgas - mitu kilomeetrit eemal lähimast asulast asuvad neli-viis majapidamist ning hostel, kus aeg-ajalt peatuvad sukeldujad. Piirkond ise ja ka hommikune teekond Malin Bay’st Ardarasse on üpris üksildane pakkudes ülevaid vaateid - lähemal ja kaugemal asuvad mäed, lõpmatud turbaväljad ja neil jalutava lambad.

Ka turvas pole see kõige ‘õigem’ ja tuttavam turvas
Iirimaa turbaraba ei ole kinnikasvanud järve kohal kahtlaselt vetruv maastik, vaid hallikas- ja rohekaspruun mätlik ala, kus isegi mõned rohelisemad tutid kasvavad. Nojah, mätaste vahel võib vahel olla küll üpriski märg. Iirimaa turbaväljad hakkasid tekkima nii 3-4 tuhat aastat tagasi, kui metsade raie muutis lagedaid põllupinnad heaks ‘saagiks’ ookeanilt tulevale niiskusele. Pinnas sooldus, muutus viljatuks ja taimestik vettis ära. Turvas lihtasalt kasvas põldudele peale. Nii ongi võimalik, et kahemeetrise turbakihi alt leitakse muistseid põllu- ja karjamaid ümbritsenud kivimüüre ja elamuasemeid. Kuna puud muutusid haruldaseks, siis on puidu kasutamine olnud ka suhteliselt napp. Majad tehti kivist ja rookatustega, kütteks olid ja on praegugi turbatükid. Kuid enamus puidust valmistatud majapidamiseesemed on tegelikult teatud mõttes üpris vanad, sest puit hangiti turbast. Nimelt langesid turba lõksu rabade tekkimise aegu terved puud ning paljud tammed säilisid soodsates tingimustes suurepäraselt. Hilisematel aegadel tuli nad lihtsalt turbakihi alt üles leida. Niisiis võibki juhtuda, et sadakond aastat tagasi valmistati toolid, lauad, palvehelmed ja laekad puudest, mis kasvasid kaks-kolm tuhat aastat varem.

Donegalis võib leida ka pikki ja kaunilt kaarduvaid liivarandasid, kus võib tunde jalutada ning pista varbad Atlandi ookeani. Suplemise osas tuleb aga olla ettevaatlik ning mitte, et vesi kibub külm olema, kuivõrd seetõttu, et veealused hoovused võivad olla ohtlikud. Üpris palju on ka merest eraldunud lahesopikesi ning isegi kuivale jäänud sadamakohti. Mõningad viljakamad rannikualad on äärmiselt tihedalt täis pikitud maju, milledest tubli osa moodustavad suvekodud, sageli põhja-iirlaste omad.

Connemara
Sligo ja Mayo tundusid mulle Donegalist ja Connemarast kahvatumatena, kuigi ka seal on mõningaid kenasid loodusvaateid. Céide Fieldsis Mayo põhjarannikul võib lisaks mitmetuhande aasta vanustele põldudele näha ka kaljusid merre langevat. Mayo lõunaosas asuv Croagh Patrick (ehk Patricku mägi) on üpris üllatav kõrge koonus suhteliselt tasase maa keskel. Selle mäetipu vallutamine peaks olema üpris lihtne - kuna tegemist on palverändurite ühe sihtkohaga on 765 meetri kõrguse mäe tippu jõudmiseks rajatud korralikult lai tee. Mida lähemale jõuab tee Mayo lõunaosas Connemarale, seda huvitavamaks läheb ka maastik.

Connemarat ja Mayot eraldab Killary laht, mis mõningate arvates on Iirimaa ainuke fjord. Kuid kitsast ja pikka lahte ääristavad mäed on Iirimaal hoopis midagi muud ning norralikult võimsate vaadete asemel on siin iirilikult vaikset ülevust. Lahe suudmes asub Killary Harbour - väike asula sadama ja rannakarpide kasvatusega ning võimalusega ööbida. Siin oli kauneim päikeseloojang, mida Iirimaal nägin. Sellal kui kõigis võimalikes loojanguvärvides päike valmistus vajuma vaiksesse vette, tegid lahe veel heledatel vetel sulpsatusi delfiinid. Samal ajal sättisid end sadamakaile, mis oli ka autode parkimiskohaks, magama kohalikud lambad. Protsess oli pisut humoorikas - üks eksinud lammas ei suutnud ilmselt kuidagi leida ‘omasid’ ning tema üpris ahastav määgimine oli täielikus vaikuses suurepäraselt kuulda vist kilomeetrite kaugusele, samas üritasid teised leida parimaid autosid naabruseks ning üks lammas (oinas?) sügas tõsiselt oma pead vastu üht punast autot, mis vaatamata mõningasele kõikumisele siiski märgatavate vigastusteta pääses.

Connemara lõunarannik	Sky Road

Iirimaa iseseisvad lambad
Iirimaa lambad on minu arust midagi eriliselt teistsugust, igatahes ei meenuta nad ei Eesti- ega Kreekamaa omi. Nelja pika peenikese musta jala otsas on ootamatult lai ja kohev valkjas villapall, mille ühes otsas on must koon ja sarved. Sarved on muideks kõigil. Kuna lambad on täielikul vabapidamisel, eriti lagedatel Donegali ja Connemara maastikel, siis on omanikud lammaste selgadele punakasroosasid, rohelisi või siniseid värvilaike teinud. Need on erinevates kohtades ja erinevates värvikombinatsioonides. Kuidas eristamine täpselt toimub, jäi minule siiski mõistetamatuks, kuna kombinatsioonide arve ei paistnud just väga suur olevat. Iirlased ise väidavad, et lammaste arvu on võimatu teada ning, et nad karjatavad end täiesti iseseisvalt. Lammaste iseloomule omaselt kipuvad nad siiski suuremaid või väiksemaid karju moodustama, aga Connemara mägedes võis kohata ka kolme lammast nii paar-kolmesaja meetri kauguste vahedega.

Connemara loodus ja maastik on väga mitmekesine ja mitmet ilus - käärulisel lääne- ja lõunarannikul võib kohta pea et Vahemerelist hõngu, sisemaale liikudes rabade lagedust ning kauneid vaateid mägedele ja järvedele ning päris südames seista keset mägesid. Harimis- ja elamiskõlbmatu maa on üpris hõredalt asustatud, valdavalt on asulad mere läheduses, sisemaa külad on väikesed ja sageli satub ka üksikutele majapidamistele. Connemara keskosas kõrguvad Twelve Bens, kohalike kõnepruugis küll Twelve Pins, mäed. Mõne idapoolsema Beni/Pini idanõlval kivil istudes saab vaadata kõrgelt alla kaunile Lough Inagh järvele (järv on väga maaililine ka nö normaalsel kõrgusel) ning nende taga tõusvatele Maumturki mägedele. See on imeline looduse vaikus, kus võib kuulda tuttavlikku lõõritamist ning sädinat, kuid mitte ühtegi inimest ega autosid. Järve vastaskaldalt paistab imetillukesena kloostri valge täpp, elavhingedena võib kuni paari-kolmesaja meetri kõrguseni kohata ka mõnda lammast. Hoiatusena tuleb aga öelda, et piirkonna matkajuht (The Mountains of Connemara) on vananenud ning matkajal tuleb arvestada, et teeradade olemasolu või tavaliselt rohkem oletada kui näha.

Clifden on kena linnake, kust võib ette võta nii jalg- kui ka rattaretki ümbruskonda. Üks populaarseimaid päevaretki ning seda täiesti teenitult on Sky Road, mis teeb tiiru ümber pika ja kitsa poolsaare pakkudes fantastilisi vaateid merele, mägedele ja saartele. Tee on üpris kitsas ja tiirutab majade ning kivitarade vahel, kuid erinevalt Kesk-Iirist on hekid tavaliselt niivõrd madalad, et ei varjuta imelisi vaateid.

Burren	Killary Harbour

Burren
Burren on järgmine lõunapoolsem poolsaar ning hoopiski teistsugune eelnevatest. Tegemist on paeplatooga, mis tõuseb üpris järsult ning kindlalt viljakalt tasandikult ning mille lagedust katavad rohelised karjamaad. Populaarseim sihtkoht on siin Cliffs of Moher, mis on midagi sarnast Ontika paekaldale, kuid mitmeid kordi suurem ja võimsam. Kaljud kukuvad nii 8-10 kilomeetri ulatuses otse merre, kõrgeimas kohas koguni 203 meetri kõrguselt. Klint on üpris käänuline ulatudes lõunas kaugele ookean. Tumedatel kihtkaljudel elab rohkel mitmesuguseid merelinde, kahjuks on neid palja silmaga raske eristada. Kuna mõjus vaade on turistide üheks kohustuslikuks sihtkohaks, on kasulik kohale minna varahommikul või hilisõhtul. Viimane pidi pakkuma õhtuti kena päikeseloojangu.

Mina vaatasin päikeseloojangut, küll üpriski pilvist, Doolini külakese sadamast. Sadamalähedasi rannakivisid, mis olid tekkinud lõhenenud omapärase kujuga klotsideks lõhenenud kiviplaadist, ründasid võimsad lained. Taamal oli näha Cliffs of Moheri kaljud ning Burreni lage rannik. Siin tundus maailma serv küll üpriski lähedal, kohe seal silmapiiri taga, olevat. Võib-olla oleks võinud ühe restorani sildil olla kirjutatud ‘Viimane restoran enne maailma lõppu’ mitte ‘Last restaurant before America’? Doolin ise on paar kilomeetrit pikk küla, mis on üpris populaarne auto- ja jalgsimatkajate sihtkoht ning tundub, et suuresti elatubki turismist. Kõikjal olid B&B või telkimiskohtade sildid. Siit on ka üks võimalus edasi minekuks Arani saartele (Inishmor, Inishmaan ja Inisheer) . Lisaks on külas mitmeid pubisid, kus õhtuti mängitakse traditsioonilist iiri muusikat.

Burren on märgatavalt väiksem kui Donegal või Connemara, mistõttu võimalikud matkarajad on ka lühemad ning, kuna suuresti saab kõndida mööda teid või korralikke radasid, ka füüsiliselt lihtsamad. Sel aastal segas kahjuks suu- ja sõrataudi matkamist mitte ainult pikki Cliff of Moheri kaljuserva, vaid ka Donegalis ja Connemaras. Nimelt kuulub enamus maast eraomadusse ning tulenevalt hiljutisest taudist võis omanik otsustada oma maade läbimise üle. Kuigi juuniks oli taud juba taandunud, kasutasid nii mitmedki talunikud seda ettekäändena, et hoida võõraid oma maadest eemal. Tavaoludes kehtib kokkulepe, et maaomanikud lasevad matkaradadel liikujad oma maalt takistusteta läbi. Vastutasuks peavad matkajad kõik väravad korralikult kinni panema peale neist läbiminekut, kuid ilmselt kõik väga hoolikad pole olnud, siit ka mitmete talunike vaenulikkus.

Muud vaatamisväärset
Suu- ja sõrataud tõmbas minu esialgsetele plaanidele paar kriipsu peale aga andis samas väikese võimaluse tutvuda Kesk-Iirimaaga. Sealne maastik on lainjas ja tihedalt täis põllulappe, talusid ja väikeseid linnasid ning nagu eespool öeldud, võib pikapeale tüütavaks muutuda. Vahelduseks tasub heita pilk mõningatele ajaloolistele vaatamisväärtsustele või väikelinnadele. Kenamad ja hubasemad linnad Iirimaal tundusid olevat Donegal, Westport, Cliften ja Cashel. Esimeses on väike tornkindlus, kus saab aimu, kuidas keskajal elati, ning hulgaliselt mõnusaid ajaveetmiskohakesi. Westport on lihtsalt ilus ja mõnus nagu ka Cliften, mis küll ka märgatavalt on seadnud end turiste teenindama. Cashelis, praeguses väikelinnas, mis kunagi oli Iiri kiriku keskuses, on hämmastavalt palju pühakodasid neist kõige mõjuvõimsam on Rock of Cashelis asuv katedraalikompleks, kahjuks varemetes (protestantlikud inglased keelustasid vahepeal katoliikluse ära, sulgesid kloostrid ning saatsid mungad-nunnad maalt välja).

Kilkenny Castle
Kilkenny Castle samanimelises linnas ei meenuta praeguseks millegagi kindlust, tegemist on suhteliselt suure lossiga, mis kindlusena kuulus 14.sajandi lõpust alates Butlerite perekonnale. Henry VIII kinkis perekonnapeale ainuõiguse vedada Iirimaale veini, mis pani aluse mõjuvõimsa pere tohutule rikkusele. Väidetavalt kuulus neile kunagi pea pool Iirimaad. 19.sajandi lõpus müüs (kingituse!) perekond oma veiniprivileegi Inglise kuningakojale tagasi ning väga-väga suure summa eest (vist 250 miljonit tolleaegset naela). Lossi pääseb giidi juhitud ekskursiooniga, kus räägitakse mõnda ka vikoriaanliku ajastu pisut omapärastest kommetest (näiteks, kuidas magada ja kuidas kurameerida). Lossi ümbruses ja suuresti siis endise kindluse maadel on suur inglise stiilis park ning väiksem regulaarne park. Ka linn on kena ning seal on mõningad üpris vanad ja omapärased ehitised, kuid liiklusega ning turistidest väga koormatud.

Moher'i kaljud	LoughInagh

Powerscourt Estate
Üheks suurepäraseks võimaluseks Iirimaa pargikunsti nautida on Powerscourt Estate pisut Dublinist lõuna pool. Loss, mida taastatakse peale õnnetut ja täiesti hävitavat tulekahju, mis toimus öösel enne plaanitud suurejoonelist avamist peale eelmist ulatuslikku ning suurejoonelist taastamist, ei paku sees võib-olla mitte väga palju (vaid paar ruumi on taastatud), kuid park ning vaade üle oru Great Sugar Loaf mäele on ilus. Wicklow mäed Wicklow mägede maastik on mitmekesine ja kaunis, siin on näha Iirimaa lehtmetsa. Kahjuks segab vaadete nautimist asjaolu, et maanteed on ääristatud küllaltki kõrgete hekkidega ning vaateplatse ei ole. Samas on omamoodi huvitav sõita kilomeetrite kaupa lehtpuude võlvide all. Mägesid võib nautida näiteks Glendalough’s, kus metsased mäed peegelduvad järvevetes. Üksinda looduse nautimisele saab küll loota taas ainult varahommikuti, hilisõhtuti või vihma ajal, kuna Wicklow on dublinlaste üks populaarsemaid väljasõidukohtasid.

Dublin
Paljude sihtkohaks on Dublin, mida ei saa küll kenaks linnaks pidada, kuigi on mõningaid tõeliselt isikupärase õhkonnaga kohti. Kiire kasv ning autostumine on muutnud liikluse Dublinis ja selle ümbruses tõeliselt hullumeelseks. Halvematel hetkedel liiguvad bussid (ja autod) edasi nii viie sentimeetri kaupa minutis või seisavad lihtsalt kümmekond minutit paigal. Nii mitmeski jätab kesklinn kakofoonilise mulje - vanade ehitiste vahele kerkivad uued, samas on mõned lagunemas. Linna läbiva Liffey jõest põhjas asub lai ja keskse alleega O’Connelli tänav, mille ümbruses on rohkelt kaubanduskeskusi, lõunas aga populaarne Temple Bar oma rohkete pubide, restoranide, kohvikute ja kitsaste tänavatega ning Trinity kolledþ, Dublini kindlus ja St Stepheni park. Liffey jõgi ja tema kaldapromenaad pole just midagi erilist, kuid tundub, et tema atraktiivsemaks muutmisega tegeletakse tõsiselt. Õhtu veetmiseks sobiva koha võib kõige kergemini leida Temple Barilt, kuid enamus kohti on seal üpris kallid ning tavalise õhtu veetmist mõnes sealses pubis või restoranis peetakse iirlaste poolt seetõttu mõneti snoobitsemiseks või pisut ebatavaliseks, aga noh, turist tuleb ju korraks.

Kirjandus
Torupill, haldjad ja hiiglased (Iiri ja Shoti rahvajutte)

Lingid
Goireland
Tourism Ireland
Ireland.travel

Lõpetuseks mõned mõtteterad