Ettevalmistused Tšiili rattamatkaks

Ahti

Pildid on ka enda kodukal.

Tere kulla sôbrad!

Juhtus nii, et alates esmaspäevast olen jälle Tšiilis. Sedakorda tulin mööda Carretera Australi toimuva rattamatka jaoks. Mu viie aasta taguse Tšiili-reisi päeviku leiad aadressilt Ahti Patagoonia päevik ja sealt saad ka aimu miks mulle Carretera Austral meeldis ja miks ma nüüd siis sinna tagasi minemas olen. Koos kolme sôbra ja ratastega. Kahega neist sôpradest pole ma siinmail veel kohtunud, sest nendel on samaaegne teine teekond, millest vôib lugeda Kika & Mele -- nendega kohtume homme Balmaceda lennujaamas, kuhu mina ja Tom maandume koos nelja jalgrattaga.



Rattad ostsime Santiagost, Tšiili pealinnast, kus oli +30 kraadi ja päike, mis tegi minu talvega harjunud pealae küll uimaseks. Santiagot oli vahva jälle näha, mulle meeldib see linn ja iga päev olen Tomile korranud et küll on hea et ikka esmaspäeval siiapoole ekvaatorit tulime.

Lisaks rataste ostmisele on sinna mahtunud veel lobisemised Santiago taksojuhiga, kes küll alguses keeldus meid kuskile viimast kuna talle rattad katusele ei mahu; kuid kui nende vendadega jutule saad, seletad et käisid juba varem Tshiilis ja nüüd tulid koguni tagasi, ja tuled kunagi veel kolmaski kord, soostud nendega vestlema Tshiili naiste ilust, jättes siiski targu enda teada et eestlannad on muidugi ilusamad - siis on nad valmis sinu heaks tegema mida iganes :) Môned kaasliiklejad signaalitasid, kuid sôidetud saime. Pool tundi hiljem selgitas bussijaama pagasiülem, et meil on vaja maksta talle rataste eest lisatasu, ja noh ega see küll veel ei garanteeri et bussis ratastele ruumi jätkub, kuid tema suure kogemuse pôhjal, vaadates tänast reisijate hulka, meie bussi, ja päikeseplekkide arvu, on peaaegu kindel et saame peale. Saimegi, ja öö varjus rändasime 1000km lôuna poole Puerto Montti, kus asume praegu.



Puerto Montti bussijaama sôbralikud pakikandjad, kes küsivad kastide mitu kvartalit üles- ja allamäge veeretamise eest vähem kui Santiago omad 50 meetri eest; vulkaanikoonused paistmas läbi hommikuse udu Panamerica maanteelt; Tshiili nätsked hamburgerid; ujumine Llanquihue järves; Kôikide Pühakute järv suure Osorno vulkaani taga, mis on juba päris Andides ja mille teisel kaldal paistab Argentiina. Nelja päeva sisse on mahtunud paljutki.

Mulle juba koorub järgmise Tshiili-matka idee -- matkata mööda Ande Hornopireni kandist pôhja poole, Petrohue, Puyehue, ronida taas mône vulkaani otsa ja telkida Lago Ranco kallastel, ja siis edasi pôhja poole, paralleelselt Panamericaga, kuid ikka mööda mägesid, mitte asfaltteid. Aga sellest môtleme kunagi hiljem :) Homme lendame üle viimase 530km, mis veel Balmacedani on jäänud, kohtume Kika+Melega, ja matk vôib alata :)

P.S. LLanquihue hääldus maarjamaa keeles oleks Ljankiihue, ja järv on väga ilus :)