Maksevahendina kehtib Tšiili peeso. Neid kulub tuhandete kaupa, sest ühe Eesti krooni eest saab peesosid 40-50. Odav öömaja hospedaje maksab 5000-8000 peesot inimese kohta. Hospedajet peab enamasti mõni sooja südamega vanapaar oma majas või suuremas korteris, ja tegemist on lihtsate, kuid äärmiselt viisakate ja mõistlike asutustega. Ilmselt on hospedajede pidamine võimalik vaid (Eestiga võrreldes) kuritegevuse täieliku puudumise tõttu. Paar korda suurema hinna eest saab juba toa väikeses korralikus hotellikeses.

Fastfoodi kohtades jätab, hm, toidu kvaliteet ja maitse natuke soovida. Pubi moodi söögikohti eriti ei leidu; seega kõlbab mõistlikuks väljas söömise kohana valdavalt vaid restoran ja see ajab söömine on mõneti kalliks. 10 000 peesot ühe inimese lõunasöögi eest on üsna tavaline.

Tšiili lõunaosa pole ülejäänud Tšiiliga teid pidi ühenduses. Sinna saab ainult naabermaa Argentiina kaudu, merd mööda, või lennates. Seda viga tahtis 1976. aastal ajal parandada diktaator Pinochet, ja Patagoonia ürgmetsades hakkasid tegutsema ekskavaatorid ja kallurid, et rajada legendaarset Lõunamaanteed (Carretera Austral). Chaitén'is on ühe hospedaje seintel väike väljapanek tee-ehitusest, mis oli ilmselgelt õige raske. Kuidas ehitada teed läbi koha, kus Tšiili on viiskümmend kilomeetrit lai ja kogu seda kitsukest lappi Andide ja mere vahel täidavad liustikud? Antropoloogid väidavad, et enne meid elasid Patagoonias Andide ida- ja lääneküljel erinevad indiaanihõimud, kusjuures nende vahel kontakt puudus -- ehk siis kumbki polnud suutnud ületada seda väga metsiku loodusega piiri.

Ka Carretera Austral on veel lõpetamata; Coihaique'ni jõudis tee 1988. aastal, Puerto Yungay'ni 1996. Seal piirkonnas on poole Eesti suuruseid alasid, kus elab 400 inimest ja mille administratiivne keskus on 200 elanikuga küla. Fantastilised kaljumäed, kosed, kuristikud jõgede ümber. Tõsisele matsheete-matkajale on see paradiis.

Keskosas elab enamik Tšiili elanikest ja seal on ka pealinn Santiago de Chile. Tsivilisatsioon! Ideaalsed autoteed, suurepärane bussiliiklus, ülikoolid ja kõrghooned, toimiv metroo Santiagos. Looduse poolest parasvööde, metsikuse raskusi ei kohta. Seda vähemasti suvel; talvekuudel olla Santiago nii saastatud, et päeva jooksul kattuvat kõik asjad paksu tolmukorraga. Mööbel kaetavat kodust lahkudes linadega, mis siis õhtul jälle ära võetakse. Ka suvekuudel lasub Santiagol paks sugu, mis ei lase enamasti näha kõrgeid Ande. Kõrgmäestik on tegelikult väga lähedal ja vaid 100km kaugusel on kõrgeim mägi väljaspool Aasiat.

Tšiili põhjaosa märksõnad on Atacama kõrb ja suured vahemaad. Kõrbe keskel näeb pilvi haruharva, päikese eest ei paku varju miski. Läänes on Vaikse ookeani pankrannik, ida pool aga ronib kõrb järjest kõrgematele platoodele kuni 3000 meetrini välja. Sealt edasi algab Boliivia altiplano, kõrgplatoo. Piir on täis pikitud 5000-6000m vulkaane.

Sõna "kõrb" seostub üksluisusega, ja seda ta kahtlemata on. Santiagost põhja poole tulles algavad kohe kaktusemaastikud, kuskil La Serenast alates jääb järele vaid kiviklibu. Sile asfalt läheb otsejoones 10 kilomeetrit, siis pöörab natuke ja jätkab jälle otse. Liiklusmärgid peegelduvad kuumal asfaldil.

Selles üksluisuses on siiski huvitavaid kohti. Boliivia piiri ääres on flamingodega soolajärved, geisrid ja kuumaastikud. Nii Tšiilil, Boliivial, kui ka Argentiinal on seal ümbruses oma Valle de la Luna ehk eesti keeles Kuuorg. Siinsed pildid on Tšiili omast. Kõik valge piltidel on sool, mis krõmpsub jalge all.