ESILEHT
LÕUNA-AMEERIKA
Tshiili lipp
TŠIILI
PrintTRÜKI
REISILOOD

Esimene osa rattamatkast

Ahti

Pildid on ka enda kodukal.

Tervitused Cochrane linnakesest! See on meie rattamatka kôige suurem asula üldse, siin on tervelt 3000 elanikku. Seljataga on esimene pool (330km) rattamatkast ja selge on ka, et see tee on füüsiliselt raskem kui ma varem arvasin. Tôuse on rohkem, kohati tee ainult üles ja alla lähebki, kuigi kôrgus merepinnast on vaid 200-400m. Igal päeval on olnud môni kuru, kuhu üles väntamine on kôvasti vôhma nôudnud, ja alla kihutamine treppisôidetud kruusateel pole ka kôige lôbusam tegevus.

Samas on see kant olnud palju ilusam kui ma arvasin, iga päev on toonud täiesti uued vaated ja uut sorti ümbruse. Alustasime Balmaceda lennujaamas, kus Kika+Mele meid kallistades vastu vôtsid, ja asusime lennujaama pôrandal rattaid kokku monteerima. Alusetuks osutus hirm et mingid detailid maha jäid, ja saime rattad kokku hoolimata takistavatest asjaoludest nagu ühel rattal pedaalide valetpidi pealekeeramine, mistôttu nendel pedaalidel nüüd keere segamini on.. Lennujaam pandi varsti kinni ja kolisime välja oma ôlinäpu ja kotipakkija töid jätkama. Kika informeeris, et Balmaceda teine nimi on Reina del Viento - Tuulte Kuninganna... Tuul oli tôesti väga tugev ja môte ratta selga istumisest ei tundunud nii meeldivana. Ka kaasavôetud toit ei tahtnud kuidagi kottidesse mahtuda ja môni hetk oli veidi tusane. Siiski andsid môned testisôidud tulemuseks, et tuul ratast pikali ei lükka ja isegi vastutuult edasiliikumine on vôimalik. Kogenud ratturid lugejate hulgast (ja ka härra Murphy) juba teavad aimata, mispidi tuul meie plaanitud marsruudiga vôrreldes oli.

Balmaceda on tasandikul, 10km kaugusel Andidest, ja lootsin väiksemat tuult mägede varjus. Selle 10km katmiseks kulus kaks-kolm tundi, ja tuul tôepoolest vähenes mingil määral. Meil on kaasas umbes minupikkune värviline satelliidifoto matka piirkonnast ja isehakanud geograafidena ajame selle pealt jälgi mispidi tuul igas uues orus puhuma hakkab. Mônikord läheb täppi ka, ja viimased päevad on möödunud valdavalt taganttuules.

Laagriôhtud on vahvad nagu ikka heas seltskonnas ja vahest peame üksteisele ka loenguid Sakala Keskuse käekäigust, irratsionaalarvude täpsete väärtuste arvutamisest, Lôuna-Ameerika linnakaartide disainist, ja Boliivia poliitilisst olukorrast. Tähti täis öödel on ka astronoomia sagedane jututeema, eriti kuna kambas on meie täheteadlane Tom. Ta oskab peast arvutada mis suunas peaks praegu asuma Magalhaesi pilved ja kas eile laagriööl taevas silmatud tohutu sabaga täht on tôesti komeet vôi hoopis lennuk. Oligi komeet, McNaught'i komeet, jube suur ja hele. Ka Magalhaesi pilved on ikka tohutu suured; pôhjapoolkeral neid kahjuks ei näe.

Päevavalguse ajad on täidetud metsaste orgude, lumiste mäetippude, ja erinevat värvi järvedega. Paar korda oleme tee pealt silmanud ka Patagoonia jääkilpi - maakera kolmandat poolust, kus on kümneid ja sadu kilomeetreid jääd, liustikke, ja mägesid. Jube ilus on, silmapiirini Argentiinasse ulatuvad sinakasrohelised järved ja looklev kruusatee, umbes kord päevas sekka ka môni pisike asula. Tee ääres on aeg-ajalt ka üksikuid maju - talud, metsameeste soojakud, ja môned arusaamatu otstarbega objektid. Kôige naljakam oli tee ääres seisev arhailine ratasteta buss, millesse keegi oli ilmselt endale maja teinud, sest korsten tossas. Elanikke näha ei olnud.

Carretera Australi ümber on igatahes näha tsivilisatsiooni pealetungi, varasemast rohkem turiste, jne. Vôrdlusmoment on mul olemas, sest mônes nüüd läbisôidetud kohas käisin ma ka 5a tagasi ja vahe on tuntav. Meile, matkajaile, on hetkel tsivilisatsioon muidugi vastumeelne - tahaks et maju oleks vähem, teisi rattureid kohtaks harvemini kui kord päevas, ja mône kôige ilusama vaatega lôunapeatuse koha peal poleks turismitalu. Edasised päevad aga viivadki meid üha kaugemale inimestest, edasi lôunasse, külakestesse nimega Tortel ja Villa O'Higgins. Loodame homme saada bussi vôi veoauto peale, mis viiks meid 120km edasi Torteli - omal jôul vändates ei jôuaks me ôigeks ajaks Argentiinasse suunduvale praamile. Praegu, Cochranes, on isegi mobiililevi - seda polnud me pärast viimase kirja kirjutamist näinud. Edasise osas on kindel, et kuni Argentiinani (30nda jaanuari paiku) oleme levist ja internetist väljas.