ESILEHT
LÕUNA-AMEERIKA
Tshiili lipp
TŠIILI
PrintTRÜKI
REISILOOD

Rattamatk numbrites

Ahti

Pildid on ka enda kodukal.

Praegu olen juba Tallinnas tagasi, kuid reisikirju tilgub veel jupikaupa nii siia listi kui ka Kika&Mele blogi. Pildid peaks mul ka tekkima lähema nädala jooksul.

Enne matka prinditud suure satelliitfoto põhjal arvasin, et esimesed kaks päeva on rasked üle mägede ronimised, edasi aga tulevad tasasemad ajad mööda jõeorge. Nüüd teame, et "päris nii see just polnud" ja satifoto ei asenda samakõrgusjoontega kaarti. Kogu läbitud 470km jooksul oli pikemaid tasaseid lõike vaid 40km jagu - kõik ülejäänu oli lõputu üles-alla ronimine. Iga 10km kohta tuli umbes 200m tõuse. Polnud päeva, kus poleks pidanud korduvalt ratta seljast maha ronima ja ratast lükates ülespoole suruma.. samuti on tee kohati suht kole kruus, mõnikord treppi sõidetud ka. Lisame siia veel tugevad tuuled, mis alguses olid vastu, hiljem aga õnneks pöördusid.



Balmacedast esimesed 14km oli vastutuult kruus, siis järgnes umbes 60km asfalti kuni Villa Cerro Castilloni. Edasi oli kõik kruus, vahel sõidetavam, vahel koledam. Sellist sõidutunnet, nagu Eestis tasasel teel 30km/h vurades, peaaegu ei tulnudki, aga see-eest oli maastik väga meeliülendav. Niisiis sõitsimegi päevas keskmiselt vaid 43km. Cochranesse jõudes tekkis kahtlus, et me õigeks ajaks praamile ei jõua, ning läbisime järgmised sadakond kilomeetrit bussiga. Tagantjärele selgus, et Cochrane-Villa O'Higginsi tee on tasasem kui sellele eelnenu, ja ka ilma bussita oleks napilt jõudnud. Aga bussi abil saadud paar puhkepäeva olid kindlasti seda väärt!

Laagrit panime üles 15 korda. Paaril päeval polnud lihtne leida veega laagrikoha ja tuli mängida tavalist lotot "kas see on viimane hea koht või leiame enne pimedat veel järgmise". Muidu aga laagri leidmine probleeme ei valmistanud. Karjataradest üle eramaale ronisime küll rohkem kui korra, mõnikord küsisime luba ka. Parque Nacional Cerro Castillos polnud metsik telkimine lubatud ja tuli maksta kamba peale 7500 Tshiili peesot (170 krooni); ülejäänud korrad oleks tasuta saanud, kuid paaril korral maksime kellegile et saaks dušši all käia. Pärast Torteli muutusid metsad metsikuks, aga sellises metsas teatavasti lagendikke pole, ammugi veel tasaseid. Talutava telgikoha leidsime siiski alati. Märkisin nüüd satifotole ka meie laagrid: http://www.bluemoon.ee/~ahti/carretera-austral-2007-map.jpg Kriipsjoonega joonistasin kondimootoriga läbitud tee, punktidega aga need kohad kus bussi või laeva abi tarviline oli.



Ratasteks valisime Trek 820, ostsime nad uuena Santiago rattaäride tänavalt (San Diego), maksime iga ratta eest 159 tuhat peesot pluss lisavarustus. Villa O'Higginsis müüsime koos lisadega 140 tuhande eest maha. Algul kartsime et ei õnnestu müüa. Kuid Villa O'Higginsis on kõik asjad transpordi tõttu kallid ja sõna otseses mõttes igaüks kellega rääkisime tundis rataste ostmise vastu huvi. Küsisin suvaliselt vennalt teed ja mainisin et müüme rataid, tema kohe küsima et palju maksab jne. Mele saadeti kohe keskväljakule raadiojaama oma kuulutust ette lugema, et siis kogu küla teab. Lõpuks müüsime Hielo Sur firmale, kes opereerib ka Lago O'Higginsi praami - sedasama millega me jalameestena edasi läksime. Nende mees Hans Silva ( http://www.villaohiggins.com/blog/ ) rääkis et kavatseb hakata meie rattaid välja rentima - kes sinnakanti satub, siis võtku mõni ratas rendile, tehku meile pilt, ja tervitage Hansu :) Nimelt tekkis matka jooksul ratastega täiesti armas sõprus, ja müümine oli veidi kurb... sinu tehtud pildilt näeksime, kelle ratas see oli ja kuidas tal on elu läinud! Tehke rattale pai ka - eriti meeldis neile kõrva tagant sügamine.

Rattad pidasid vastu korralikult. Isegi kummid ei läinud kordagi katki, rääkimata tõsisematest äpardustest. Korduvalt kaotasime küll pakiraami kinnituskruvisid, mida vibratsioon kergesti lahti keeras. Esikäiguvahetajaid ja pidureid tuli ka iga paari päeva tagant veidi timmida, kuna kulumise või vibratsiooni tõttu läks nende tuuning paigast ära.

Ilmaga vist vedas. Esimesed päevad olid täidetud vaid päikesepaistega, mis Eestist tulnutel kohe käeseljad ära põletas. Tomil tuleb sealt juba kolmas nahk... Mida kaugemale lõunasse jõudsime, seda kehvemaks aga ilm läks. Kummalisel kombel oli siis taevas sageli palju musti pilvi, kuid vihma neist eriti ei tulnud ja kui tuligi, siis harva tugevalt. Vaid eelviimane päev oli selline tõeliselt ebameeldiv sõitmine lausvihmas lõõtsuva jaheda tuulega. Õnneks saime sel õhtul lõket teha ja soojendasime ennast jälle korralikult üles.