Rattamatka teine osa

Ahti

Hola!

Kuigi olen juba ammu Eestis tagasi, lõpetasin reisikirjaga alles nüüd. Pildid on ka juba mul enda kodukal olemas ja täna said nad paberile ka. Kellel huvi, see tulgu mulle külla ja vaadaku oma silmaga :)

Matka teine pool oli esimesest veel vähem asustatud paikades. Cochranest edasi on sisuliselt vaid kaks asulat: Tortel ja Villa O'Higgins. Torteli jõudis tee aastal 2003, Villa O'Higginsisse aastal 2000. Kogu Carretera Australi ehitamisel töötas 10 000 sõdurit ja kahekümne aasta jooksul kulus 500 tonni lõhkeaineid. Siin-seal oli näha mälestussambaid kuupäevade ja nimedega... "Sõduri veri pole kunagi valatud põhjuseta". Ilmselt plahvatused ja muud õnnetused. Mida kaugemale läksime, seda lähemale tulid kuupäevad; 1994, 1998, 2000, 2001.

Tortel on fjordi kaldale vaiadele ehitatud küla. Vaiad on küpressipuust, ja selle puidu pärast küla 50 aastat tagasi asutatigi. Asutati ilma teeta -- kogu ühendus on kuni viimase ajani käinud paadi ja lennukiga. Puitu veetakse siiamaani välja laevadega, kuid enamik kunagistest metsadest on jõutud juba maha võtta, ja küpressi aeglane kasv seda nii kiiresti tagasi ei tooda. Viissada elanikku kõnnivad järsul mäeküljel mööda puust kõnniteid ja ronivad mööda puust treppi ühelt tänavalt teisele. Kogu küla mastaap on muljetavaldav, viis kilomeetrit mööda kallast. Eks peabki olema suur vähemalt mõõtmetelt, siit valitsetakse ju poole Eesti suurust rajooni, kus väljaspool Torteli ennast on umbes kümme maja! Asukoht Vaikse Ookeani fjordides annab Eestist kolm korda rohkem vihma, ja tibutas ka siis kui meie Tortelis käisime. Muide fjordid on ikka pikad, päris avaookeanist lahutab Torteli koguni sada kilomeetrit...

Edasi lõuna poole sõites on ühes kohas fjord, mille kallast mööda tee rajamist pole otstarbekaks peetud -- valitsus on tee asemele pannud tasuta praami. Kui meie kohale jõudsime, oli praamikapten leidnud et streik on palgaläbirääkimistel mõjusaim argument. Nii see suur punane praam siis liikumatult sadamas seisiski. Valitsus oli streigimurdjaks toonud väiksema aluse, millele mahtus ainult neli autot. Jalgrattad võtavad õnneks hulga vähem ruumi, ja loksusime ilma autojärjekorda seismata õnnelikult üle fjordikese. Viimased 100km sõitsime teadmisega, et üle kümne-kahekümne auto päevas selja tagant tulla ei saa -- praamiühendus ei lase rohkem läbi.

Villa O'Higginsis lõpeb Carretera Austral, ja algab Ameerikate sügavaim järv. Müüsime rattad ja istusime laevale. Sadamasse mineva bussi juhiga saime jutu peale, tshiili kutt, oli töötanud kolme vuotta hammasteknikkona Rovaniemessä... ilmselt siis oli vaja ametit vahetada :-)

Laev viis meid ka jääkilbi serva vaatama, kohta, kus suur liustik järve ulatub. Arvata 60 meetri kõrgune jääsein tõusis järvest, ja aeg-ajalt kukkus mõni suur jäätükk kõva plartsatusega vette. Pisikesi jäämägesid ujus järves ringi päris mitu. Pärast liustiku vaatamist aga tuli päris sadamas sammud taas kuivale maale seada. Kohanimi on Candelario Mansilla - kuuldavasti selle ainsa inimese järgi, kes seal elab. Härra Candelariol on hobused ja kümme kilomeetrit kruusateed, mis viib piirini. Aga Tšiili piiripunkt on juba tee alguses, võib-olla selleks et Candelariol kellegagi rääkida oleks? Piirivalvur oli noor poiss, kellel oli kasutada aiatraktor millega mööda kümmet kilomeetrit lõbusõitu teha. Kui Kika julges talle mainida ümbruskonna looduse ilu, siis läks too naljaga pooleks lausa endast välja ja karjus "Mul on vot siiamaani sellest loodusest siin! Ma tahan näha ka muid asju kui see kuradi järv, need mäed, ja liustikud!". Vaene poiss, hea et meil jutt Tšiili tüdrukutele ei läinud :P

Villa O'Higgins	Lago Desierto & Fitzroy

Argentiina piiripunkt on teisel pool piiri, ja sinna me matkates samal õhtul ei jõudnudki. Telkisime siis piiriametnike mõistes eikellegimaal, kuna passis oli Tšiilist väljumise tempel ühe kuupäevaga, Argentiinasse sisenemise oma tekkis aga järgmisel päeval. Piir ise on metsas - tagasihoidlikud sildid tere tulemast Argentiinasse/Tšiilisse, ja hoobilt asendus kruusatee mägirajaga. Kõmpida andis veel viis kilomeetrit, mille jooksul meil oli rataste äramüümisest ainult hea meel. Jälle üks piiripunkt ja kummalise nimega Kõrbejärv keset lopsakaid metsi. Turistide lõhna oli juba tunda... teisel pool järve saime nendest juba puuga pähe -- viis minibussi ja kümned daytripperid El Chalténist? Bussijuht hoiatas kohe, et kui ma viis aastat tagasi El Chalténis käisin, siis ei tunne ma seda praegu enam ära - hotellikohti on vahepeal kaks-kolm korda rohkem ehitatud. Ei tundnudki - palju, palju turiste. Mitmenädalane väheasustatud piirkonna matk sai väga järsku läbi. Aga selle laksu saime alles järgmisel päeval, vahepeal nimelt üritasime vaadata Fitzroy päikesetõusu nagu ma viis aastat varem olin teinud. Seekord oli ilm kehv, aga pikemalt pajatavad sellest ehk kunagi Kika&Mele oma blogis :)