Rapa Nui reisikiri

Teet Margna

Wooohoooooooooooooooooooooooooo!

See reis tasus enda ära – seda mõistsin ma hetkel kui Mataveri lennujaamas lennukist maha astusin. Väike saar in the middle of nowhere, väike lennuväli, mis piisavalt korralik teenindamaks Boeing 767-t - ainsat lennukit lennujaamas. Ümberringi rohelised mitte väga kõrged maenõlvad ja Vaikne ookean.

Enamus külalisi on oma ööbimise eelnevalt broneerinud ja neid ootab traditsiooniline Rapa Nui vastuvõtt erksavärvilise lillevanikuga. Nii läks minulgi :) Pikera Uri perenaine oli mul ilusasti lennujaamas vastas, riputas kauni kee mulle kaela ja me sõitsime nende imelise vaatega, väga sõbraliku teenindusega ja muidu superlahedasse Pikera Uri perehotelli. Super! Mul polnud sõnu...igasugustes kohtades olen olnud kuid see ületas kõik, mis esimese hooga pähe tuli. Mööndusena tuleb lisada, et ühe öö hind on ka 60$, mis siiski on midrange, mitte top end. (Karen elab hotellis, mis on väga kole – aga siiski heas asukohas ja maksab 20$) See oli ainus hotell kümnest, mis mulle vastuse saatis. Positiivse vastuse, sest paljud olid juba täis või ei vastanud siis üldse.

Trehvasin Mataveri lennujaamas Karen`it, üht inglise tüdrukut, kes suhtleb kõigi inimestega kõigis keeltes, on ülienergiline ja tõeliselt vaba vaimuga 20 aastane! Oleks selliseid rohkem...Ta õpib Inglismaal ülikoolis saksa keelt, kuid ühe aasta oma õpingutest peab ta veetma välismaal, õppides endale ühe keele lisaks. Ta valis Hispaania keele ja Tšiili. Tema hispaania keel on juba peale kolme kuud perfecto ja noh, peale aastakest...
Igatahes ta töötab Yahoo! Santiago peakontoris ja võttis sealt kuidagi omale kolm nädalat, et tulla siia Rapa Nuile ja minna siit veel edasi Tahiitile. Üksi! No aga ta on ka powergirl – kogu tema suhtlusoskusele lisandub efektselt pikk ja tugev välimus. Ilus suur valge blond tüdruk :)



Leppisime, et võime mingeid asju koos teha...et oleks lõbusam ja et saaks üksteisest pilte teha ja et saaks kulusid jagada. Väga lahe! Esimene laks oli rattatrip Rano Kau´le – ühest kolmest vulkaanist, mis selle erilise saare sünnitasid. Olime entusiastlikud ja 410 m kõrgune tipp tundus kiiresti võetav ka jalutades. Läksime siiski ratastega...ja ega me kedagi teist nii hullu ei kohanud. Ainult bussid ja autod turistidega vurasid meist mööda ja normaalsed inimesed naeratasid meile ja lehvitasid labi autoakende.
See on minu senise elu kõige hullem rattasõit! Umbes pooleteisttunnine tõus mööda lõputult tõusvat konarlikku teed...ilma veeta loomulikult. No vähemalt tõotas lõbus tagasisõit tulla.

Rano Kau tipus on väga püha tseremoniaalküla ja siit sai algus Lindmehe legend. On ka imeline vaade kraatrisse, kus praegusel ajal mõned veesilmad. Ma pildistan igaks juhuks kõike...katsun mitte midagi maha magada :)



Tagasitee alla Hanga Roa linnakesse oli siiski teistsugune kui olin lootnud...tõeline downhill! Meeletu kiirus, aga samas on tee nii konarlik ja aukuderohke, et kogu laskumine on pidurid pihus. Alla jõudes on käed jumala läbi, nagu oleks asfalti lõhkunud :) Aga milline fun, fun, fun! mu tagumik sellega vaevalt et ühineb :?

Linnas võtsime ühe mahla ja läksime siis laiali. Tahtsin minna vaatama, kas saan oma krediitkaardiga raha välja võtta, sest hoiatati probleemide eest VISA kaardiga. Nii oligi – VISA´ga saab raha ainult pangast. Pole viga. Teel kukkus mul kuidagi särk maha ja kui minut hiljem oma sõidetud 300 meetrit uuesti läbi otsisin, ei olnud särgist enam haisugi. Saarel on kõik kallis...äkki riided kah :)

Saare peamiseks miinuseks kõrged hinnad – kõik on kallis. Aga mis teha...Inimesed on siiski vaga sõbralikud ja lahedad. Super iizigoing musa mängib ja nii ongi...Welcome to Rapa Nui.

1. veebruar 2007 – täna algab Rapa Nui´l iga-aastane polüneesia kultuuri festival – oodatuim suursündmus sellel saarel. Aga avalöök on õhtul ja seega rentisime Karen´ga auto ja kimasime saart avastama. Saime jumala soodsa diili – 20 000 pesot ehk siis mingi 440 krooni auto eest. Samas mingid ATV´d maksid 31000 pesot.



Rano Raraku – vulkaan, mille küljest on välja tahutud need sajad hiiglaslikud moai´d, oli meie esimene peatuspunkt. No ja oli, mida vaadata…sadu kordi olen ma juba imestanud ja endalt küsinud – kuidas need inimesed kunagi neid kujusid tahusid..kuidas transportisid jne. Ja nagu LP's on ka öeldud - ega seda müsteeriumi ei lahendata lõpliku teadmisega kunagi. Ja nii säilib ka seda saart ümbritsev salapära.
Ahu Tongariki ehk saare kõige suurem ahu on järgmine peatuspunkt. 15 moaid hiiglaslikul azul on võimas vaatepilt. See ahu on taastatud suuresti jaapanlaste Rapa Nui fondi abil - tänud neile.



Anakena rand on tilluke kuid imeliselt valge liiva, sooja ja puhta veega. Kohati on Päike pilve taga, järgmisel hetkel tappev. Püüan end hoolikalt päikesekreemiga määrida kuid saared ikka unustasin. Need on nüüd põlenud. No parem igatahes kui totaalne õnnetus Goas kaks aastat tagasi.
Rannas kohtasime toredat jaapani kutti ja kaht inglise tüdrukut, kellega Karen muidugi silmapilkselt sõbrunes ja nüüd on plaanis omatehtud pasta Kareni hotellis. Lõputu tüdrukute kädistamine on ehk pisut väsitav kuid eelistan nende seltskonda eraklikkusele. Ja peale õhtusööki siis - Tapati!!!

Hea uudis on see, et sain meili Melelt, kes on Santiagos. Loodetavasti kohtume temaga põgusalt ja saame oma muljeid vahetada. Mele laheb vist siis edasi Brasiiliasse ja mina Santiagost lõunasse, vist Puconi.