Tšiili reisikiri I

Teet Margna



TAUST

Kaheksa aastat tagasi lugesin Norra maadeuurija ja etnograafi Thor Heyerdahli raamatut Aku-Aku. Raamat tema ekspeditsioonist maailma lõppu – üksikuimale asustatud saarele maailmas, mis ootas vastuseid paljudele keerulistele küsimustele. See tekitas minus samasugust põnevust ja salapära nagu poisikesena loetud Robinson Crusoe, Saladuslik saar voi Kadunud maailm.

Küsimusi on tekitanud mitmed asjaolud: millal, kuidas ja kelle poolt asustati see saar, millele lähim kindel asustatud maismaa pind asub 3600 km kaugusel Tšiili rannikul; kuidas arenes selles isoleeritud paigas välja silmapaistvalt kõrge tsivilisatsioon ja miks see ühel hetkel purunes; mis värk on nende sadade hiiglaslike kivist tahutud inimkujudega (moai´d), mis mooda saart laiali on pillutatud?

Otsustasin, et kunagi käin sellel kaugel saarel ära – vaatan vanu kivikujusid, kuulan kohalike teadjate legende ja mõtlen ennast nendesse kaugetesse aegadesse, mil elu saarel sel kaugel ajal õitses.

Saare nimi on Lihavõttesaar, Easter Island, Isla de Pascua voi kohalikus keeles Rapa Nui (http://en.wikipedia.org/wiki/Easter_Island).

LEND

Seekordset reisi ma eriti ette ei planeerinud – see tuli impulsiivselt. Sattusin novembris lugema Easter Islandi kodulehte ja märkasin, et veebruari alguses peetakse seal Tapatit – iga-aastast polüneesia kultuuri festivali (http://islandheritage.org/vg/vg16.html). Ma arvan, et pole paremat aega selle kauge paiga külastamiseks kui just selle ürituse ajal. Kõik asjaosalised ja huvilised on kohal, saarerahval tuju üleval ja ilm on parim (kuigi pole sel ilmal seal kunagi midagi viga).

Aga see veel ei otsustanud minu reisi...pani ainult mõtlema. Ja nii ma siis venitasin kummi kuni jaanuari keskpaigani. Kaotades seeläbi lennupiletite hindades, saare hotellivalikus ja üldises ettevalmistuses.
Minu otsustusvõimet kärpis peamiselt asjaolu, et mul polnud head ja turvalist reisikaaslast. Paris võõraga ei tahtnud minna ja ühtegi lahedast sõpra polnud võtta. Jai siis võimalus minna üksi, nii nagu ma Indias käisin. Aga selle variandi puhul puudub igasugune võimalus reisi ajal oma rõõme, muresid ja muid emotsioone jagada...ja sellest on kahju. Aga...siis ma mõtlesin, et: ei ole häid ega halvemaid aegu, on ainult hetk, milles elame praegu! Ja ostsin piletid 25.01.2006-16.02.2007 :)

Tuleb tunnistada, et viimasel minutil ja ainult endale sobivatel kuupäevadel lennupiletite ostmine pole just väga soodne mõte. Aga mis parata...Minu lennuplaan oli jargmine: Tallinn-Frankfurt-Sao Paulo-Santiago. Lufthansa ja Swissair´i lennud olid väga sujuvad ja hea teenindusega – nagu alati, võib vist öelda. Lend kestis koos vahemaandumistega kokku u25 tundi. Kui vanema mehena nii pikki lende peaks tegema, võiks uurida kui palju esimese klassi piletid maksavad, sest 12 tunnine ots Frankfurt-Sao Paulo oli natuke väsitav. Ja Jumbo Jet´i esimene klass näeb valja ikka supermõnus. Siiski oli see minu pikamaalendude kõige valutum kogemus.

SANTIAGO LENNUJAAM

Kuna reisiks ettevalmistus oli puudulik, polnud ma veel isegi oma rännuplaani paika saanud. Teada oli, et Rapa Nui´l olen ma 31.01-6.02. Mida teha eelneva viie paeva ja järgnevatega, polnud teada.
Otsustasin lennujaamast kohe sõita Viña´sse (Viña del Mar), seejärel Valpo´sse (Valparaíso) ja alles siis jõuda pealinna Santiagosse. Siis Rapa Nui ja sealt naastes kuhugi lõuna poole – nii alla kui jõuan – karged rahvuspargid, matkarajad, ajas seisvad külakesed jms. Esmapilgul tundub Tšiili väga arenenud, väga Euroopalik ja ei midagi hirmutavat. See mulje on selline ka peale esimesi linnakesi Viñat ja Valpot. Kõik toimib. Autod, bussid, trollid sõidavad ja teed on head. Inimesed on rõõmsad ja automaatureid ei ole näha. Hispaania keel oleks suureks abiks, sest midagi muud siin ei räägita. Isegi hotellides mitte.

Tundub ka, et vähemalt linnades pole elu sugugi odavam kui Eestis. Alati võib ju otsida kõige odavamaid võimalusi elamiseks ja söömiseks kuid keskmisel tasemel peab arvestama lõunasöögi hinnaks 100-200 krooni ja ööbimise hinnaks 400 krooni ja üles. Noo vara on veel üldistusi teha kuid võrreldes India, Venezuela voi Taiga tundub Tšiili siiski kallim olevat. Aga juba lennujaamas hindan Tšiili Lõuna-Ameerika riikidest oma lemmikuks. Tõsi, võrdluseks vaid aastatetagune Venezuela :).

ILM

Päeval on väljas umbes 25 kraadi ja õhtul umbes 15. Puhub jahe meretuul ja seetõttu on õhtul mingi jakk või kampsik abiks. Tšiili on põhjast lõunasse laiali u 4300 kilomeetril ja võib arvata, et hiljem lõuna poole sõites need numbrid muutuvad.

RAHA

Uks Eesti kroon võrdub 45 Tsiili pesoga. 1 USD = 540 CLP.

VIÑA DEL MAR

Soitsin Viñasse bussiga ja sõit kokku maksis 4800 CLP ehk u 100 krooni. Pealinnast mõnikummend kilomeetrit põhjas asuv suvituslinn (kokku kasvanud Valpoga), mis pealinlaste hulgas ehk sama populaarne kui meie mõistes Pärnu. Ilus linnake. Tänavad puhtad ja lillepeenrad majade ees…palju parke…ilus liivarand ja koloniaalarhitektuur.

Püüdsin siis oma esimest hotelli leida. Taas kord reisin koos LP-ga, sest varasematel reisidel on selle reisijuhi täpsus mind korduvalt aidanud. Peamine, mis raamatus öeldust võib erineda, on hinnad. Nii praegugi. Tundub, et kõrghooaeg ja raamatu trükkiminekust möödunud aastake on hindasid tublisti tõstnud. Olin otsustanud valida oma reisi üldiseks hinnatasemeks nö "middle-range". Backpacker olen ju minagi kuid rõõmsalt kaheksa võõra selliga ühes toas magada voi üht vannituba jagada enam ei viitsi. Nii vaatasingi Viñas kolme sarnast hotelli. Esimese hooga oli kohalik keskmine tase üsna heidutav – kesklinnas asuv suur hotell - tubade uksed viltu ees, suvalise haagiga lukustatav ja ilma millegita tuba..hmm. 20 000 pesot. 50 aastat tagasi oli see kõik ehk ok, aga praegu otsustasin loobuda.



Peatusin lõpuks hotellis, mille kõrval oli sissepääs linna kõige suuremasse ja kaunimasse parki. Valida oli kahe vaba toa vahel, millest üks oli avar, pargipoolsete akendega ja suure vannitoaga – teine aga imeväike, pime ja kitsa duššinurgaga. Hinnavahe oli ka kahekordne. Ja kuna ma ei tahtnud tingimata akna peal passida, üksi suures voodis magada ja vanni võtta, valisin esimeseks ööks kitsa ubriku ja maksin selle eest 18 000 pesot ehk 400 krooni.

Jalutasin linnas, kaisin söömas ja sattusin õhtu eel sama pargi kõrval toimivale turule vms. Palju igasugust käsitööd, hennategijad, patsipunujad ja suhkruvatt. Vaga mõnus atmosfäär – mitteliiga palju inimesi ega ka vähe.



Olin plaaninud ka järgmise paeva Viñas veeta kuid järgmisel hommikul linnas ringi jalutades mõistsin, et ma ei tahtnud ju tulla Pärnusse. Kiirustasin tagasi hotelli, sain tund aega hilisema välja chekkimise eest 1000 CLP trahvi (algul tahtis 3000 vaanata :) ) ja kimasin bussijaama.

Bussijaama sõbralik ja inglise keelt rääkiv infotüdruk soovitas mul minna Valposse metrooga (mis oli väga puhas ja kiire – normaalne).

VALPARAISO

Valparaiso info wikipeedias



Kuulus Tšiili sadamalinn, mis aja jooksul küll oma tähtsust pisut kaotanud ja pole enam suurim Tšiili kaubaarter kuid millel on oma boheemlaslik võlu ja väga eriline atmosfäär. Jumal tänatud, et ma Viñast jalga lasin, sest Valpo on midagi minu hingele :)! Mäe küljele ehitatud lihtne linnake, munakiviteede, kitsaste tänavate ja värviliste majakestega. Ja kui paljudel neist majadest on superlahe vaade merele ja all laiuvale sadamale. Mõnus...seda kõike püüan ma ka pildistada ja hiljem teistele näidata.



Kõik oli ilus, ainult arvatust keerulisem oli siin vaba hostelit leida. Oli ka LP-s ette hoiatatud, et eriti suvistel nädalavahetustel võib olla probleeme kuid ma ei võtnud seda eriti tõsiselt. Kui olin kolmest kohast korvi saanud, tundsin, et seljakott on raske ja kell juba palju. Ei tahtnud enam mööda järske mäekülgi sihitult ronida...ja siis mul lõpuks ka vedas. Mõnus rahulik ja parimas piirkonnas asuv bed and breakfest oli küll ühise vannitoaga kuid muidu väga sõbraliku pererahva, puhta toa ja internetiga. Hind: 18 000 CLP. Siin ma oma reisikirja esimest otsa kirjutangi (http://www.casalatina.cl/).



Panin kotid maha ja läksin sadamasse uitama...palju rahvast vaatas laevu, tänavaetendusi ja lõi muidu aega surnuks. Laupaev ikkagi. Tagasi minnes peatusin õige mitmeks tunniks Plaza Sotomayor'l, kus seati üles kontserdilava. Aga mitte kohalikku Mari-Leeni, Lennat ega Sulot ei oodanud see suur rahvahulk. Toimumas oli Valparaiso 7. tangofestival – tangot mängisid laval orkestrid, tantsisid mitmed professionaalsed peotantsijad ja laulsid Tšiili primadonnad. Oli väga erinev ja väga Lõuna-Ameerika! Rahvast oli väga palju, lauldi kaasa ja aplodeeriti vaimustunult.

Pablo Neruda maja