Tšiili reisikiri II

Teet Margna

SANTIAGO

Jah, Valpos veedaks meelsasti nädala või paar või isegi rohkem – lihtsalt oleks seal. Selge, et kolm nädalat Tšiili ja Rapa Nui avastamiseks on olematu aeg, aga kust seda aega ikka lõpmatult varastada annab. Selleks peab olema kas väga rikas või ilma igasuguste kohustusteta inimene.

Oma Valpo kodutänavale viimast pilku heites ja sellest viimast pilti tehes, astusin koerasita sisse. Ja kuigi ma pole ebausklik, tundub siiski, et see märkis ära minu senise reisi kõige ebaõnnestunuma päeva. Shit happens :)

Olin kättejuhatatud ristmikul peatamas väikebussi, mis pidi mind Valpo bussijaama viima, kust saan juba edasi Santiagosse. Terminal de buses Valparaiso ütlesin...si, si sain vastuseks ja astusin bussi. Buss sõitiski justkui mööda õigeid tänavaid ja see rahustas mind…kui ühel hetkel mees peatus, pobises midagi omaette ja siis küsis mult uuesti, et kuhu ma ikkagi minna tahan. Kordasin oma sihtpunkti. Nüüd ei olnud enam si, si ...oli hoopis no, no . Et sinna tema ikkagi ei sõida aga, et ta võib mind Viñasse viia. No mis ikka, võin ka Viñast Santiagosse sõita...ei hullu.

Santiago tervitas mind nagu maailma suurlinnale kohane – karmid heitgaasid, palju kiirustavaid inimesi ja McDonald´s. Tundus siiski, et orienteerumine on lihtne ja nii asusin oma LP soovitatud hotelli poole teele. See oli veel eriti väärt koht, sest LP-s oli see märgitud kui Author´s Choice – mmmmmmmmmmm.

Hotell oli tõesti super…väga lahe interjöör, hea asukoht, internet ja tundus, et ka normaalne hind ja meeldiv teenindus. Maja küljes oli mõnus restoran ja kohvik. Sain toa, panin kotid maha, puhkasin hetke ja laksin end sisse registreerima. Siis selgus, et kaheks ööks ma seda tuba ei saa, aga teise öö saaksin veeta koos viie omasuguse rännumehega ühistoas. Et siis – Deal or no Deal ;) Ja mina igatahes loobusin...mul oli ka üks teine hotell LP-s ara märgitud, kuhu otsustasin kindluse mõttes ette helistada. Aga seda telefonikõnet paludes, hakkas seni jumala hästi inglise keelt rääkinud vastuvõtutöötaja lollakaid nägusid tegema ja idiooti mängima...et ta ei saa aru, mida ma tahan...näitasin telefoni ja teise hotelli numbrit oma LP-s. No ei…ta ei saa mind kuidagi aidata. Väga welcoming küll! Ei tea kuskohast on mul just analoogne situatsioon silme ees, kuidas üks hotell ei saanud külalisi mingil põhjusel majutatud ja siis otsiti neile mööda linna teisi võimalusi. No ja kuulge, ma olin kuuma päikese all käinud maha mingi 5-6 km (mulle iseenesest meeldib kõndida ja linna näha…teen seda alati reisidel), üleni higine ja just oma asjad tuppa laiali sattinud. Siis oeldakse, et ma ikkagi ei saa jääda kaheks ööks ja ei lubata õht telefonikõnet teha?! Saadan LP toimkonnale vastava teate…nende sõnul: staff is unusually friendly!



Kui halb oli kott uuesti selga panna ja edasi kompida! Vihaga otsustasin nüüd valida ühe mitte vaga hinnatud hosteli, mille peamisteks plussideks olid asukoht, hind, turvalisus ja võimalus kohtuda teiste rännumeestega. Kohale jõudes aimasin halba, aga olin liiga väsinud, et edasi minna. Selgus, et ühest tuba omaette dušši ja wc-ga ei ole. On neljane tuba ilma duššita, aga ma võin seal üksi olla kui tahan. Lahe. Tuba maksis 12500 pesot (seal, kust tulin, maksis tuba 25000) ning selle sees oli üks hästi pikk lina, hommikusöögi ja tervitusnapsi kupongid. Tuba oli lihtsalt uks kahe nariga urgas. Panin seljakoti maha ja teadsin, et kaht ööd ma selles toas ei veeda.

Mul kippus Tšiili pealinna jaoks aega liiga vaheks jaama ja nii kiirustasin oma esimese sihtpunkti poole, milleks oli Cerro San Cristobal ja sellel asuv Virgin Mary 14m kõrgune hiidkuju. LP-s oli see must kõigile ja sealt pidi ka ilusa linna panoraami saama – kui just sudu ei takista. Dream on :) Järgmised 4-5 kilomeetrit läbisin küll ainult oma päevakotiga kuid väsimus ja nälg andsid juba tunda. Olin juba peaaegu punktis, kust pidi mäe otsa lahkuma minu funicular (köisraudtee) kui vaatasin igaks juhuks kella. 20.10. Funicular lopetas oma tööpäeva 10 minutit tagasi. Ei ole kedagi peale enda süüdistada...Hämarduvas õhtus hakkasin kõmpima tagasi oma ebameeldiva öömaja poole. Kõht oli ka tühi...

Sõin KFC-s ühe burgeri, mille õorvale lisatud friikartulid olid kuni 2 cm pikad jupikesed. Mu tuju tõusis pisut kui mulle meenus taskus olev tervitusjoogi kupong ja võimalus ehk mõne rännumehega inglise keeles rännuplaane arutada.
Oli juba pimedaks läinud ja mingil imelikul moel kaotasin ma sel hetkel täielikult oma orientatsiooni. LP-s pidin jälgima mitmel eri leheküljel asuvaid kolme linnaosa kaarte ja see ajas mind täitsa sassi. Aga kuna keegi peale minu ei kannatanud, tahtsin trotslikult ise oma kodutänavale jõuda. Nagu Puhh kõndisin ma lõpuks oma jälgedes ja tundsin järjest ära kohti, kust mõni aeg tagasi mooda läksin. Tänavad tühjenesid…suleti viimaseid söögikohti…ja ma olin ikka keset seda kuradi linna, üsna kaugel oma hostelist.

Lõpuks võtsin end rahulikult kokku, leidsin õiged tanavad ja jõudsingi 23.50 oma hotelli. Nägin rõõmuga, et baar on veel lahti ja sisehoovis istuvad mõned inimesed. Aga ebameeldivalt tore hotellikutt teatas, et 24.00 paneb ta poe kinni. Reeglid on sellised. No vähemalt sobis see ideaalselt minu päeva lõpetama. Aga mitte päris. Kui hambaid läksin pesema, nägin, et kraanikausil oli eraldi nii kuuma kui külma vee kraan…et siis mõlemad torud eraldi. Ühest tuleb kuum ja teisest külm vesi…palju õnne :) Pesin siis külma veega.

Hommikul pakkisin asjad ja lahkusin tagasi vaatamata. Olin valinud järgmiseks hotelli Tokyo, mis asus läheduses. Maja oli viisakas ja tuba, mida jaapanlasest omanik tutvustas, oli puhas kuigi kole ja pime :) Koik on parem kui eelmine koht. Vaatasin labi vannitoa akna aeda, kus istus kolm jaapanlast, kes kuulasid raadiot. Tervitasid mind rõõmsalt ja küsisid, et kes ma olen ja kust ma tulen. Ütlesin. We are Japanese , teatasid nad roomsalt. Yes, I can see that , ütlesin ma naerma puhkedes ja mõtlesin hiljem, ega see kuidagi rassistlik ei olnud. Aga kuradi naljakas on kui näiteks neeger utleb sulle, et ta on neeger :):):)

Minu päev oli jälle rõõmus. Otsustasin viia lõpuni oma palverännaku Neitsi Maarja juurde ja siis niisama linnas hängida. Õhtul kirjutan oma reisikirja ja sean enda valmis hommikuseks lennuks Rapa Nuile!

Kokkuvõtvalt on Santiago suurlinna kohta siiski sõbralik ja lihtsalt haaratav. Iizigoing :) Palju armunud ja muidu heatujulisi inimesi. Meeldiv.



NIKON D40

Juba mõni aeg tagasi hakkasin kuidagi märkama vahet hea ja halva pildi või siis hea või halva aparaadiga tehtud piltide juures. Ja ma ei tea fotondusest ikka midagi. Ometi pani mind selle reisiga seonduvalt mõtlema asjaolu, et lahen maailma lõppu Tapati´le ja parim, mis ma sealt mälestusena kaasa toon, on haledad seebikaga tehtud udused pildid.

Olen märganud, kuidas mu tutvusringkonnas jarjest rohkem tekib juurde selle, kes käivad ringi seljakotiga, mis täis ülikallist fotokama ja arutlevad seltskonnas, kuidas ikka vingemat pilti teha ja mida selleks ka vaja on. Olen seda paljude juures moehobiks pidanud, mis õnneks minust ringiga mööda laheb...aga üht oma sõpradest pean ma kogenud fotohuviliseks, kelle arvamust ja soovitusi otsustasin seekord enne reisi kuulata – sõber Olavi.

Minu soovid olid ebamäärased – tahaksin pildistada lahedalt ja kaugemalt, portreesid ja maastikku, loomi ja linde, pimedas ja valges...tahaksin, et pildid näeksid välja paremad kui seebikate kvaliteet voimaldab.
Olavi mõtles ja tegi minu eest ära suure töö – võrdles ja analüüsis, kaameraid ja objektiive…arutles minu võimaluste, vajaduste ja oskuste üle…ja soovitas lõpuks osta kaamerana NIKON D40 ja objektiivina NIKKOR 18-200. Objektiivi valik sobiks just seetõttu, et ei peaks mässama kahega vaid saaks ühe universaalsega hakkama. Ja on muidki plusse seal vist :) Igatahes ei ole seda objektiivi saada...lihtsalt ei ole ja ei tea, millal tuleb. Iga paari-kolme kuu tagant liigub paar-kolm objektiivi ja järjekorrad on pikad.
Mina jälle võtsin selle objektiivi endale kinnisideeks ja hilisemad Olavi pakutud alternatiivid ei tundunud sugugi ahvatlevad.
Loomulikult võitlesin endaga ka kogu selle lõbu maksumuse parast. Mis siis kui mulle see pildistamine üldse ei istu ja suur raha saab vastu taevast visatud? Samuti muudab suur kaamera ja objektiivid reisimise ebamugavamaks. Mida teha?

Äralennu paeva hommikul läksin ja ostsin kaamera NIKON D40, objektiivi NIKKOR 55-200 ja Tamrac koti Velocity 3 (kott sobib muide väga hasti mulle!). Minu palvel seadistas Olavi kaamera võimalikult lollikindlalt ja nii, et minusugune amatöör hiljem oma piltidest voimalikult palju rõõmu tunneks. Tänase seisuga olen ma oma otsustega väga rahul! Ehk saab siit alguse minu tõsisem huvi fotograafía ja pildistamise vastu...