Tšiili reisikiri III

Teet Margna

PUCON

Lend Rapa Nui'lt maandus Santiago lennuväljal 20.40. Väike segadus pagasiga kulutas lennujaamas tunnikese ja ma olin väga õnnelik, et minu hinnaline puust nikerdatud moai kuhugi kaotsi ei lainud. Tahtsin kujukese endaga kindluse mõttes salongi võtta kuid Mataveri lennujaama töötajad võtsid mult selle ära - turvalisuse kaalutlustel. Hmmm...mingi ebausu teema või? Kõik läks siiski hästi ja mu moai on jälle minuga :)

Plaani kohaselt tahtsin veeta öö Santiagos ja järgmisel päeval sõita bussiga edasi lõunasse - Pucon'i. Santiagos pidin trehvama Mele ja Kristjaniga, et rääkida vahelduseks eesti keelt ja vahetada reisimuljeid. Paraku oli meie sidepidamine üsna komplitseeritud, sest millegipärast ei jõudnud minuni nende meilid ja kõik telefonikõned ning neil omakorda polnud mobiiltelefoni, millele mina oleksin saanud helistada.
Õnneks said nad siiski minuga Skype vahendusel ühendust ja nii katsusime oma kohtumist kokku leppida. Mis omakorda polnud lihtne, sest ma ei teadnud, kus täpselt ma Santiagos ööbin. Nii pidid nad mulle sel õhtul umbes 5-6 korda helistama. Sel õhtul osutus öömaja leidmine oodatust raskemaks. Ööbisin samas linnaosas, kus Mele ja Kristjan ning õnnetuseks olid mitmed välja valitud hostelid puupüsti täis. Lõpuks läks mul siiski õnneks ja sain oma koti seljast...Kell oli vist mingi 23.30. Sõime üheskoos ühe hilise Mele valmistatud õhtusöögi, vaatasime natuke pilte ja läksime laiali. Tore oli kohtuda :) Mele ja Kristjani seiklused Louna-Ameerikas on olnud väga vahvad - neist saab huvi korral lugeda nende blogis.

Buss Puconi startis 22.10 ja jõudis sihtpunkti 8.40 hommikul. Võtsin õnneks natuke mugavama bussi kui standard muidu oleks päris kangeks jäänud. Hommikune Pucon oli vaikne ja mõnusalt karge. Peagi aga selgus, et siingi on kõrghooajal raskusi öömaja leidmisega. Kolm-neli LP soovitatud kohta olid täis ja nii kompsisin nõutult ühest kohast teise...Mingil hetkel peatus mu kõrval mikrobuss, juht hüppas valja, teatas, et ta on German ja küsis, kas ma otsin tema hotelli. Otsisin jah :) Mees teatas, et ta on oma hotelliga vanast kohast ära kolinud, aga ruumi tal on ja jõudsingi viie minuti parast Donde German hotelli.
Kahene tuba ilusa vaatega Villarica vulkaanile kuid jagatud dušširuumiga, maksis 16 000 pesot. Sobib. Tahtsin Puconis end rohkem liigutada ja selleks see linnake sobib. Peamised atraktsioonid on: ronimine suitseva vulkaan Villarica (2847 m) otsa; rafting kat.III ja IV; kayaking; horse trekking; kuumaveeallikad ja matkamine Huerquehue rahvuspargis.



Kohtusin hostelis ühe Hollandi mehega - Alex (41). Friisimaa poissmehest postiljon, kes teenib oma tööga piisavalt hästi, et igal aastal kolm-neli kuud mööda maailma rännata. Nii on ta suurema osa meie planeedist juba läbi käinud ja võttis sel aastal ette Lõuna-Ameerika.
Tõeline vabamees, kes ei soovi endale ei perekonda, püsisuhet ega ka lapsi. Mehe elu moto on tätoveeritud tema parema käsivarre tagaküljele - memento vivere! Iseenesest ju väga õige, aga...Mees on ka elu jooksul palju jalkat mänginud ja on praegu ka ühe Hollandi amatööride jalgpallimeeskonna treener. Tõsine jalgpallifänn. Koos Alex'iga läksime siis linnakest avastama. Pucon meenutab Austria suusakuurorti - väga sarnane arhitektuur ja mäed ümberringi. Ei jälgegi Lõuna-Ameerikast...praegusel kõrghooajal on linn paksult turiste täis, nii kohalikke kui ka kaugemalt tulnuid. Nagu selgus, on Pucon paketiturismi peamisi sihtpunkte Tšiilis...ja see mõjus mulle muidugi häirivalt. Hordide viisi turiste Iisraelist, Tšiilist, Brasiiliast jne.



No otsustasin igatahes vulkaan Villarica otsas ära käia. Tripi hind oli 40 000 pesot. Hommikul kl. 8.00 oli mäe jalamil vahemalt sadakond inimest - terve suur hulk u kuueliikmelisi gruppe, kõik valmis vulkaanivallutuseks. Minu grupis oli paarikene Tšiilist, umbes 50 aastane itaallanna Rita ja veel üks Tšiili tüdruk....nagu selgus, moodustasid nad üheskoos selle päeva aeglaseima mägironijate grupi. Jube! No kohe üldse ei suutnud tõsta üht jalga teise ette...see Tšiili kutt, kes pundis oli, polnud samuti naistest palju parem. Ja nii me venisime sinna tipu poole. Poolel mäel ma enam ei suutnud seda taluda ja palusin meie grupi juhilt luba üksi edasi minna. Aga ega siis see lubatud ei ole...talusin veel mõnda aega seda teosammu ja mäe viimasel kolmandikul siiski ühinesin viimase grupiga, kes meist moodus. Lõpuks ometi sain mõistlikus tempos edasi liikuda.

Kokkuvõttes oli see umbes kuus tundi keskmiselt rasket tõusu. Ja kui esiti mind häiris meie grupi aeglus, siis unustasin selle kui nägin Villarica tossavat ja madalal kõuehaalel tossavat kraatrit. Seisin väävliaurudest suitseval pinnal, mõnekümne meetri kaugusel veripunasest laavast, mida kraater aeg-ajalt välja purskas. Just nii palju, et näha ehtsat laava purset, mis veel endast mingit ohtu ei kujuta. Lahe!
Nii nagu minu grupi liikmed olid aeglased tõusjad, olid nad ka kõige aeglasemad laskujad :( Laskumine ise oli fun - me mitte ei kõndinud alla vaid laskusime tagumikul mooda lumiseid nõlvi. Libisesime alla mööda maekülgi looklevaid ülipikke liumägesid. See oli lõbus! Kui välja arvata asjaolu, et peale igat slide'i pidin jälle pikalt teisi järele ootama. No pole viga...see oli lahe kogemus. Kokkuvõttes panen tripi hindeks 7.



Samal õhtul laksin lõõgastuma kuumavee allikatesse - Termas Los Pozones. Ma pole varem sellises kohas käinud ja seetõttu oli see jälle uus ja huvitav. Viis-kuus loodusliku kuuma veega täidetud basseini, igas 'basseinis' erineva temperatuuriga vesi.
Oli üsna jahe õhtu, taevas oli selge ja tähed olid madalal. Basseinide juures põlesid üksikud vaikesed lambikesed. Inimesi oli alguses päris palju - enamuses kohalik rahvas. Umbes südaöö paiku muutus olukord siiski rahulikumaks ja nii olin pikalt ühes basseinis täitsa üksi - lamasin kivil ja vahtisin tähti. Minu rahu rikkus ainult kõrvalbasseinist kostuv Iisraeli noorte lõputu lärm...aga noh, see polnudki ju privaatekskursioon.

Tagasiteel hotell tuli see lärmakas seltskond paraku samasse bussi, mis mindki hotelli viis ja siis muidugi viskas see karjumine mul rohkem üle. Üks tudruk haaras mu kätest ja tahtsi enda arust vist minuga tantsida...siis ma igatahes käratasin talle...Kohalik bussijuht tahtis ka tüdrukutele muljet avaldada ja piinas oma hädist automakki nagu jaksas...sellise jubeda kassikontserdi saatel jõudsin lõpuks hotelli. Oli tore paev :)

Järgmise päeva võtsin Puconis iizilt - käisin linna peal, lugesin ja rääkisin teiste meie hosteli rännumeestega. Selles hostelis olid minu reisi kõige mõnusamad seltskondlikud hetked. Pikad vestlused erinevate inimestega...Alex, Bart, Velmut ja Ruben olid Hollandist, tore vanapaar Inglismaalt, paarike Rootsist, Daniel Brasiiliast jne. Toredad inimesed.

Järgmine ettevõtmine oli matk mägises Huerquehue rahvuspargis. No see oli reisi kõige raskem retk. Viis-kuus tundi pidevat tõusu mööda konarlikke mägiradu ja seejärel paar tundi allamäge. Ei olnud kergete killast ei minek ega tulek...aga kaunid järved, ojakesed ja kosed, mida matka ajal nägime olid ilusad. Metsarajad olid ka õnneks varjulised...kuigi sellest hoolimata voolas higi jogedena. Proovisin algul kaamerat kogu aeg valmis hoida, aga lõpuks siiski loobusin ja panin ta kotti. Üks tarantel jäi meil teele...või mõni teine ämblik, kes väga tarantli moodi.
Ruben(32) ja Velmut(31) on väga tore paar Hollandist. Kõrgelt haritud noored, kes korjasid raha, võtsid siis oma töökohtadelt palgata puhkuse ja reisivad nüüd seitse kuud mööda maailma. Ruben on insener ja Velmut geoloog.

Minu kolmenädalane reis hakkas lõpule jõudma ja kuigi Pucon oli tore, pettusin ma tema liigses turistide hulgas. Mõtlesin, et tore oleks veeta reisi paar viimast päeva kusagil vaiksemas kohas. Tundus, et Chiloe saar Puconist lõunas, on selleks just sobilik paik. Kuna Velmut, Ruben ja Alex olid kõik labi Chiloe teel Punta Arenasesse ja Ushuaiasse, lahkusimegi kõik koos hommikul 6.40 Pucon'st.