ESILEHT
AASIA
Indoneesia lipp
INDONEESIA
TRÜKI
Põhifaktid
Kaart (239 kb)
Viisa
Raha
Olme
Transport
Inimesed
Linnad
Loodus
Piirkonnad
Tegevused
Vaatamisväärsused
Riskid
Tervis
Kirjandus
Lingid
Kommentaarid (3)
KSERAI LOOD

Mida teha ja näha

Indoneesia turismislogan "Ultimate in Diversity!" on kõlalt kohmakas, aga sisult õige. Vähe on maid, mis pakuvad rändurile nii palju võimalusi. Peamine probleem on aga see, et lühike turistiviisa ei võimalda enamust sellest nautida. Odavlennud on selles suhtes taas vägagi teretulnud nähtus. Eelkõige peaks Indoneesia olema huvitav loodussõpradele. Sukeldumisest-snorgeldamisest vulkaanide ja vihmametsa, orangutangide ja komodo draakoniteni - nägemist ja tegemist jätkub.

Terrassid mäenõlvadel Ahvipärdik

Vulkaanid:
Bromo vulkaan Jaava idaosas hoolimata oma turistlikkusest on väga-väga eriline (kindlasti minu üleüldises reisimise edetabelis esiviisikus). Oluline on vältida sinnasõidul puhkepäevi ja pühasid. Meil õnnestus sel väävlilõhnasel kuumaastikul täitsa üksi ringi kõndida. Merapi Yogyakartast natuke põhjapool on Indoneesia hetkel ohtlikem vulkaan. Kaliurangist on võimalik selge ilma korral vulkaanile pilku heita ja võimalik korraldada ka varahommikune (kindlasti juhendatud) matk vaatamaks helklevaid laavavooge. Palju vulkaanivaateid näeb selge ilmaga suundudes Yogyakartast Wonosobosse (ja Diengi). Esmalt paistab teelt Merapi, hiljem ronib tee tunde kahe väiksema vulkaani (Sundoro ja Sumbingi) vahel.

Krakatau Jaava ja Sumatra saarte vahel meres on arvatavasti Indoneesia kuulsaim vulkaan. 1883 a vulkaanipurskest ja sellele järgnenud hiigellainest räägitakse siiani legende. Praegu on sellest võimsast ja kurjast vulkaanist alles vaid vaevu üle veepinna ulatuv koonus, mida võib põgusalt silmata sõites laevaga Sumatralt Jaavale (või vastupidi).

Sumatral on mitmeid vulkaane, kõrgeim neist Kerinci, kuhu julged ja tugevad ka ronida saavad. Sumatral on ka kaks kuulsat vulkaanijärve - hiiglaslik Toba Sumatra põhjaosas ja väiksem, kuid maalilisem Maninjau järv Bukittinggi ja Padangi vahel.

Bali maalilisem vulkaanimaastik on Batur. Kauneimad vaated avanevad otse kaldeeraserval Kintamanis – aga et kaldeeraserva järgib ka lai asfalttee, siis on seal ülemõistuse palju busse turistidega ja agressiivseid müügitegelasi. Baturi otsa saab ka ronida, eriti varahommikused päikesetõusutuurid on populaarsed – poolteist tundi Baturi järve äärest.

Gg Agung on Bali kõrgeim ja austatuim vulkaan. Selge ilmaga on ta nähtav suisa Kutastki. Tema otsa ronides pidavat näha olema kogu Bali ja enamus Lombokist – aga see on kahepäevane retk, ööbimisega mäenõlval.

Gg Rinjani on Lomboki vastus Bali Agungile. Vulkaani välimus on aga dramaatilisemgi. Enamasti ei ronita talle täitsa tippu, vaid kaunid vaated avanevad Rinjani järve äärest – aga ka see on ööbimisega retk ülesmäge.

Keli Mutu Floresel on väga kuulus oma kolme erivärvilise järve poolest. On küll eri värvi ja kenad järved, aga vulkaan iseenesest vana ja madal. Perfektne koonus (mille nimes ma kindel pole) aga kõrgub teel Endest Rendesse – meeliülendav on näha, kuidas vulkaan maakoort kokku käkerdades kõrgustesse on pürginud.

Lisaks vulkaanidele on paljudes kohtades võimalik tunnistajaks olla kuumale maasisemusele – nt Diengi platool podisevad väikesed mudalombid ja –järved praktiliselt kartulipõldude keskel. Ka kogu Bandungi ümbrus on vulkaaniliselt aktiivne – mis annab võimaluse lesida ka imemõnusates kuumaveeallikates- ja basseinides.

Kuum maasisemus Wawo muda

Komodo draakon on tegelikult lihtsalt maailma suurim varaan, kes näeb välja üsnagi eelajalooline ja hirmutav. Neid kuni 3 meetriseid elukaid saab pea eranditult näha Rinca ja Komodo saarekestel Sumbawa ja Florese saarte vahel. Kõige populaarsem viis draakonite külastamiseks on hetkel päevareis Labuanbajost Rincale – minu arvates väga väärt ekskursioon.

Orangutanidel pole viimasel ajal õnne olnud - kord vesi uputab, siis möllavad haigused. Niipalju kui mina tean, peaks neid suuri oranže inimnäolisi ahve aga jätkuvalt Sumatra põhjaosas Bukit Lawangi Bohorok Orang-Utan Rehabilitation Centre´s näha saama. Lisaks on võimalusi orangutane näha Kalimantanil (vt http://www.yorku.ca/arusson/rehab_sites.php) Lisaks leidub mõni orangutan vist küll igas Indoneesia loomaaias.

Rannad:
Jaava saarel on randadega rasked lood. Ujumine ja päevitamine pole kindlasti siinsetel randadel peamised tegevused – milleks aga on järjest kasvav prostitutsioon ja - helgemalt poolelt – väga head mereannid. Kindlasti kuulsaim ja arvatavasti meeldivaim Jaava randadest on mustja vulkaaniliivaga Pangandarani kaluriküla.

Bali ja Lombok on tuntud suvituskohad, kus leidub palju randu ja head snorgeldamist-sukeldumist (sh sukeldumiskursuseid)-surfamist. Seljakotlaste seas popimad olesklemiskohad peale kuulsa Kuta on Padang Bai Bali idaosas ja Lovina Bali põhjaosas. Parim snorgeldamine Balil on Menjangani saare lähistel Lääne-Jaava rahvuspargis (aga see eeldab paadi üürimist) ja jätkuvalt kogub populaarsust Amedi kant Bali idarannikul. Lomboki kuulsaimad rannad (peale üsna mõttetu Senggigi) on kolm Gili väikesaart. Korallid on küll enamuses surnud, kuid kalu on palju ja kohata võib ka merekilpkonni. Siiski parimad rannad on Lomboki lõunaranniku Kute´s – neist kauneimate leidmiseks tuleb kimada mootorrattal üle kõrgete küngaste. Popp koht ka surfarite seas, kuid lainete otsimiseks tuleb sõita paadiga – rannad on pea kõik ujumiseks ülihead.

Indoneesia kaugematel saartel on arvatavasti tuhandeid tühje ja idüllilisi valge liiva ja õõtsuvate palmipuudega randu. Kauge Maluku (kuuldavasti eriti Kei arhipelaag) mahub vaid väga väheste reisiplaanidesse. Sulawesil on kaunid Togeani saared. Meelde on sööbinud ka täiuslik poolkuukujuline peene valge liivaga Tarimbang Sumbal – kuigi ujuda oli seal üsna ohtlik ja külaelanikud rääkisid maja taga haiuimi kuivatades sellest, kuidas „orang makan ikan“ ja „ikan makan orang“.

Tõeliselt ilusad rannad ja kaladest tulvil veed peaksid leiduma aga Sulawesi ja Maluku saarte kandis – aga neist kirjutan ma siis, kui seal käinud olen. Seniks on meelde sööbinud täiuslik poolkuukujuline peene valge liivaga Tarimbang Sumbal – kuigi ujuda oli seal üsna ohtlik ja külaelanikud rääkisid maja taga haiuimi kuivatades sellest, kuidas "orang makan ikan" ja "ikan makan orang".

Ramayana legendi etendamine Wayang Kulit

Yogyakarta on Jaava kultuuri-ja hariduspealinn ja – keskus. Põhjuseid Yogya kanti minna on neli ja kolm neist vägagi head: Borobodur, Prambanan ja Merapi. Neljas on sultanipalee ja selle taga olev kunagine veepalee linnuturuga ehk tänavaterägastik, kus kõik püüavad kõigile batikut ja elevante maha müüa. Praegune Yogyakarta sultan on vaene mees – tal on neli tütart ja ei ühtki poega-mantlipärijat, nii et räägitakse, et paleed on ees ootamas rasked ajad. Seniks saab nädalavahetustel näha wayang-kulit'i (nukkude varjuteater) etteasteid ja traditsioonilisi tantsu- ja gamelan'inumbreid. Sultani suures osas muldvanad õukondlased oma teravakõrvalistes mütsikestes ja traditsioonilistes batikust kostüümides on aga nägemist väärt.

Yogya on ka väga hea koht varumaks suveniire – valik on suur ja hinnad märksa odavamad kui Balil. Kogu Malioboro tänav on suur suveniirikioskite rägastik – soovitan siiski algust teha Mirota Batiku poes (Beringharjo turu vastas), valik on suur, hinnad fikseeritud ja vägagi mõistlikud – ka kohalikud on selle poe suured austajad.

Boroboduriga seoses räägitakse maailmaimest, tegelikkuses on see hiigelmõõtmetes ja väga kaunite ja elulähedaste skulptuuridega kaetud budistlik tempel nii 40 kilomeetrit Yoygast vulkaanide poole. Enamus kunagisest arvatavast 504-st Buddha kujust on kahjuks dekapituleeritud loodusjõudude, kollektsionääride ja läänemaailma muuseumide poolt. Templi lael kõrguvad 92 stuupat koos kaunite roheliste vaadetega ümbrusele on üsnagi mõjusad. Kindlasti tasub Boroboduri minna hoolimata soolasest piletihinnast. Soovitaks aga hommikupoolsemat aega, sest lõunaks on kohal ere päike ja kohalikud turistid, kes on rohkem huvitatud piltidest valgenahksetega kui templist endast.

Borobodur

Prambanan on hinduistlik templikompleks Yoygakartast idas, kus kivisse raiutud on nagu igal pool hinduistlikes templites Ramayana lugu. Kui kaunid templiseinad jäävad pisut arusaamatuks (pealegi suurem osa templeid on aja jooksul kaduma läinud), siis pea igal õhtul (kuival aastaajal) etendatakse Prambanani läheduses traditsioonilist Ramayana balletti. Viimane on üsnagi värvikirev ja efektne (Hanuman - AhvJumal süütab Shintat päästes ikka tõelise tulekahju), aga kellele gamelani muusika ei meeldi, sellele võib etendus pisut pikk tunduda.

Pealinn:
Kui aeg Indoneesias viibimiseks piiratud, siis minu nõuanne oleks Jakarta kas vahele jätta või vähemasti mitte liiga palju aega seal veeta. Mis on nägemisväärne, on Batavia ala koos vana purjekasadamaga, Merdaka väljak Monase ehk Soekarno "viimase erektsiooniga" ja mõned samast ajajärgust pärit aatelised skulptuurid. Muidu on see üsna õhuvaene ja liiklustossune suurlinn. Seoses uute kiirbussiliinidega (mis toimivad nagu metroo ja sõidavad oma eraldatud rada mööda) on linnas ringiliikumine märksa kergemaks ja kiiremaks muutunud.

Riskid ja tervis
Nagu igal pool Aasias, ära usu mingeid skeeme sellest, kuidas just täna on viimane päev osta eriti haruldasi ja kauneid suveniire. Kui keegi juhatab (või sõidutab) sind taolistesse poodidesse, siis tea, et ükskõik mida ostes teenid "sõbrale" komisjoni (oma taskust loomulikult). Kui on soov sponsoreerida vaeseid sorava inglise keelega "kunstitudengeid", siis ka selleks on küllaldaselt võimalusi.

Balil (eriti Kutal) jt turistlikes kohtades raha vahetades ole valvas. Rahatähti (ja münte) on Indoneesias palju ja mõned on segadusse ajavalt sarnased (nt 5000 ja 50 000). Hoia eemale narkootikumidest, päris paljud välismaalased on Balil trellide taga. Tõsise olukorra puhul pigem katsu juba eos pakkuda altkäemaksu. Liiklus on ohtlik, aga selles suhtes pole suurt midagi ette võtta – hoia pöialt või palveta. Jaavast ja Balist kaugenedes tõuseb malaariaoht, lühida reisi puhul looduses võib olla mõttekas võtta ennetavaid tablette. Jakartas ja teistes suurtes linnades on esinenud denga palaviku puhanguid, nii et igal juhul tasub end sääskede eest kaitsta. Linnugripp on lendamas üle Aasia, kuid seniks toidu kaudu see veel ei levi.

Komodo draakon Gunung Inerie

Kirjandus

  • G. Miles "Võidujooks Vürtsisaartele" (koloniaalvallutuse aegsetest seiklejatest)
  • O. Klaassen "Hüvasti, Insulinde!" (koloniaalaegadest ja eestlasest kartograaf-fotograafist Andres Saali elu Indoneesias)
  • J. Marek "Maa ekvaatori all" (...ehk Täielik ja ükskasjaline kirjeldus reisist Jaava ja Bali saarele, mis sai teoks sel issanda aastal 1955: on kirjeldatud kõiki sündmusi, sealse rahva elu, tema tavasid, rõivastust, püüdlusi, usu- ja ebausukombeid, tantse, muusikat, teatrit, maalikunsti, samuti ka toite, taimestikku, loomariiki ja ilmastikku ning mitmesuguseid tähelepanekuid merelt, maalt ja õhust - Eesti Riiklik Kirjastus, 1961 )
  • "Marco Polo Reisid"

Lingid
Indoneesia saared (H-M Pedastsaare info trip.ee's)
Värvilised järved ja tõelised draakonid (H-M Pedastsaare artikkel ajakirjas "Eesti Loodus")
Kontvõõrana kuninga peielauas (H-M Pedastsaare artikkel Postimehes)
Jaava vulkaanide saar (H-M Pedastsaare artikkel Estravelleris)

indoneesia keelest - tasuta keelekursus js sõnaraamat
Pelni laevakompanii
ajaleht "Jakarta Post"
Indoneesia foorum uudised ja elu ekspattide silme läbi
Mark Moxoni reisilood (natuke vanad 1997, kuid muidu toredad)