Indoneesia (Helle-Mai Pedastsaar)

Põhifaktid

Pealinn: Jakarta (~9 miljonit inimest)
Rahvaarv: 220 miljonit

Keeled: kokkuleppeline malai keelel põhinev bahasa Indonesia; lisaks u 700 kohalikku keelt (millest pooled Irian Jayal). Jaaval on peamised keeled sunda ja jaava.

Religioon: valdavalt „kergekujuline“ islam, aga ka katoliiklus (Florese, Maluku jt saared), animism (Sumba jt), budistlik hinduism (Bali) jt.

Geograafia: 17 586 saart, neist 6000-l elatakse püsivalt. Suuremad ja külastatavaimad saared Sumatra, Jaava, Sulawesi, Bali, Lombok, Flores, Sumbawa, Kalimantan, Irian Jaya. 300 vulkaani, neist ~60 tegevvulkaanid. Hetkel ohtlikem Gunung Merapi Jaaval.

Kliima: ekvatoriaalne kliima, mis tähendab, et aasta läbi väga soe ja õhuniiskus pidevalt kõrge. Mägedes seevastu võib igal ajal olla jahe/külm. Indoneesias on kaks põhilist aastaaega – kuum (juuni-sept) ja vihmane (ülejäänud aasta).

Parim aeg külastamiseks: juuni-september (kuiv aastaaeg). Vihmasel aastaajal katteta teed muutuvad mudamülgasteks ja võib olla raske ringi liikuda.

Ajavahe Eestiga 4 tundi (Sumatra ja Jaava ehk WIB aeg), aga Indoneesia läbib kolme ajavööndit (Jaavast idapoole WIT ja Sulawesil, Kalimantanil WITA). Päike tõuseb ja loojub väga kiirelt, aasta läbi kella 6 ringis.

Riigikord: Tsentraliseeritud noor demokraatia, probleemid korruptsiooni ja bürokraatiaga. Suur jõud sõjaväel. 33 provintsi, 430 piirkonda.

Majandus:

Toorainete poolest rikas (eriti Sumatra ja Kalimantan), aga palju rikkusest veetakse ümbertöötlemata välja (nafta, puit). Odav ja arvukas tööjõud hoiab ülal ulatuslikku allhanke- ja kergetööstust (kus need Adidase tossud tehtud ongi?). Mida kaugemale Jaava saarest, seda suurem on vaesus. Suur osa elanikkonnast tegeleb elatusmajandusega oma pisikesel maalapikesel. Samas vulkaanilistel saartel muld on viljakas ja kliima põllumajandust soosiv. Nt Diengis saadakse kolm kartulisaaki aastas ja iga jalatäis maad on põlluks tehtud. Ka riis annab üldjuhul kolm saaki aastas.

Viisa
Problemaatiline ja kord muutub sageli. Kõige kindlam on viisa teha Helsingi saatkonnas, kuid seal küsitakse edasi-tagasi piletit ja vahel ka hotellibroneeringuid. Kuala Lumpuri (Malaisia) ja Singapuri saatkonnad väljastavad üldjuhul kuiseid turismiviisasid, kuid on kuuldud ka lühematest või mingite piirangutega viisadest.

Inimesed
Ülevoolavalt sõbralik ja uudishimulik rahvas. Sageli soovitakse teha koos pilti või praktiseerida inglise keelt. Küsimused "Mau ke mana?" (kuhu lähed?) "Dari mana?" (kust tuled?) saadavad valgenahkset igal sammul. Vastuseks kõlbab igal juhul "jalan-jalan" (jalutan ringi), aga enamasti võimaldab iga väike sissejuhatus pikemat vestlust. Ükski küsimus pole indoneeslase jaoks liiga personaalne, nii et ole valmis rääkima oma vanusest, religioonist, abieluseisust, sissetulekust, pesemisharjumustest jne. Üksikud reisijad leiavad, et kohalikud on väga huvitatud ka flirtimisest või romantilistest suhetest. Pearättidega neidudega siiski enamasti flirtimisest kaugemale ei jõuta! Kui soov kedagi pildistada, siis on sobilik esmalt küsida "Boleh foto?". Lapsed ja noored enamasti agaralt pildistamisega nõus. Üsna sageli tuleb ka ette, et sinust soovitakse pilte teha, nii et populaarsemate turismiobjektide juures ole valmis pikalt poseerima.

Moslemineiud	Koolijütsid

Küllakutsed on üldjuhul siirad ja midagi kahtlast võib ette tulla ehk väga turistlikes või väga kaugetes paikades. Kui juhtud ööbima või sööma vaese indoneeslase kodus, siis on pärast sobilik teha mõni kingitus või pakkuda raha. Üldiselt toimeta kõhutunde järgi, aga arvesta, et see kana, mis just sinu auks ära küpsetati, võis olla pere ainus… Samuti paikades, kus ühistransport ei liigu ja keegi pakub küüti, enamasti oodatakse sobilikku tasu (kuigi inimesed võivad olla liiga tagasihoidlikud, et ise seda küsida). Pealetükkivat mangumist (ja pettusskeeme) kohtab vaid üksikutes paikades – nt batikumüüjad Yogyakartas. Külmast "terima kasih!" ´st üldjuhul piisab. Kerjuseid leidub vaesel maal ikka, kuid õnneks iga küla katsub oma vaeste ja santide eest ise hoolitseda. Kui on soov teha oma tänuväärne panus, siis enamasti 100 ruupiat on tavapärane summa (sama summa on sobilik kitarri tinistavatele kuldkõridele bussides). Laste "hello chocolate" ja "hello pen" kombeid on parem mitte edasi juurutada.

Tavad ja kombed:
Riietuda tasub igal pool tagasihoidlikult – õlapaeltega või käisteta (või naba-) pluus kõlbab ehk Balil, aga mujal Indoneesias on see taunitav. Püksid-seelikud peaksid ulatuma nii meestel kui naistel vähemalt põlvini. Varbavaheplätudega sultanipaleedesse, muuseumitesse jne (nt viisat pikendama) minna on väga ebaviisakas. Templitesse minnes tuleb jalanõud muidugi ära võtta. Ära patsuta lapsi pähe, ära upita jalgu lauale, ära osuta inimeste peale sõrmega – need kehtivad igal islamimaal.

Raha ja maksumus
Kirjutamise hetkel 1EEK = 787 ruupiat (IDR); 1EUR = 12 300 IDR (ruupiat)

Indoneesia on arvatavasti Aasia odavamaid riike – kui hoiad sissetallatud rajale läbi Sumatra, Jaava ja Bali-Lomboki. Bensiini hind on küll viimastel aastatel üha ülespoole kerkinud (viimane 50% tõus oli oktoobris 2005 ja see ei jää viimaseks) ja koos sellega ka transpordihinnad. Siiski nii bussid, rongid kui siselennud on jätkuvalt vägagi taskukohased. Tagasihoidliku öömaja hinnad algavad 20-30 000rs toa kohta, enamuses kohtades leiab midagi vähemalt 50-60 000 eest.

Lõunasöök lihtsas warungis riisist, juurviljadest ja tahust/tempest/munast ei tohiks maksta üle 3-4000 rs (ok, kaugematel saartel ehk kuni 8000rs). 5-10 000 rs eest saab juba korraliku liha ja joogiga kõhutäie. Pudelis 1.5l joogivesi maksab 2-3000 rs. Puuviljad ja juurviljad turul on väga odavad. Oleneb parasjagu aastaajast, aga pea alati leiab midagi eksootiliselt suurepärast, mille kilo maksab ~2000rs. Igas keskmises/suuremas linnas on võimalik osta pea kõike eluks vajalikku (ja mittevajalikku!). Kohalik kosmeetikatööstus (Mustika Ratu jt) on looduslähedane ja väga kõrgel tasemel. Prillikandjaid võib rõõmustada, et prillid ja läätsed on väga odavad (esimeste puhul on siiski soovitav valida mõni suurem salong).

Kõik rohud on saadaval ilma retseptita (ja enamus ennekuulmatult odavalt) – aga midagi koostiselt tundmatut on parem mitte katsetada (üks mu tuttav sai supermarketi külmetusrohust tõsise südamepuperduse – aga ka külmetus kadus!).

Toit
Nasi, nasi ja nasi (ehk riis) on see, mida süüakse hommikuks, lõunaks ja õhtuks.

Tüüpiline söök on nasi goreng (ehk praetud riis) või siis nasi campur/rames (keedetud riis oma valikul liha, muna, juurviljade vms). Pea igal pool saadaval on ka mie goreng (praetud kiirnuudlid) ja mie rebus (kiirnuudlid leemes). Kui riisi või nuudlite järgi isu pole, siis vahel esineb menüüs capcay (praetud juurviljad) või gado-gado (kirjutatakse ka gado²) - salat maapähkli soustiga. Bakso on maitsev supp kahtlaste lihapallikestega, soto on nuudlisupp.

Escampur	Sate

Mõned kasulikud sõnad menüüst arusaamiseks:
ayam- kana, kambing- kits, sapi-lehm, babi-siga, (esiliide daging tähendab vastava eluka liha st daging sapi on loomaliha)
ikan- kala, udang – krevett, cumi-kalmaar
sayur (sayuran) on juurviljad
buah – puuviljad

es buah/campur on kohalik jäine ja neoonselt helklev magustoit - sageli vägagi maitsev.
Parim kook on terang bulan – paks ja magus ümmargune pannkook, mida maitsestatakse nt šokolaadi (coklat), maapähklite (kacang), juustu (keiju jms).
Martabak on enamasti välismaalaste lemmiktoit – juurviljade, muna või lihaga maitsestatud küpsetis – tavaliselt saadaval ööturgudel.
Ja siis on muidugi kohalik rahvusroog sate – grillitud lihatükikesed puuvarrastel, mis kallatakse üle maapähklisoustiga. Maitsva toidu kohta öeldakse "enak!".

Öömaja
Losemen, homestay või guest house on tavaliselt pisut odavam kui odav hotell. "Ada kamar?" (kas on mõni tuba saadaval?), on hea sissejuhatus igas majutusasutuses. Oma silm on teatavasti kuningas (nt 15 000rs maksev tuba bambusest mööbli ja kirevate batikust voodiriietega võib välja näha märksa kaunim (ja olla märksa mugavam kui mõni standardtuba blokkhotellis), nii et järgmiseks sobib "Boleh lihat?" (kas võiksin vaadata?).

Üldjuhul odavamates hotellides pea eranditult kamar mandi (vannitoa) nurgas seisab keraamiliste plaatidega kaetud veemahuti, kust pestes tuleb kapaga vett võtta ja endale kaela kallata. Mitte mingil juhul ei tohi ronida sinna sisse või pesta seal riideid vms (see on mõeldud vaid puhta vee hoidmiseks). WC on enamasti aasiastiilis, vett tuleb pärast ise peale kallata. WC-paber ummistab pea iga kempsu Indoneesias, nii et see tuleb panna kuskile mujale (või kasutada vasakut kätt ja vett nagu kohalikud teevad).

Transport
Transport Indoneesias on väga odav – ja see juhib tähelepanu natuke ebamugavustelt eemale. Tihe elanikkond Jaaval, Balil, mõnelpool Sumatral tagab selle, et bussid sõidavad pea kõikjale ja väga sageli (aga ainult päevavalges st hommikul kl 5-6-st kuni õhtul 6-7-ni). Seevastu kaugematel saartel (oma kogemusest nt Floresel, Sumbal) sõidavad bussid suurte linnade vahel vaid paar korda päevas, ja sellegi eeltingimuseks on, et buss on rahvast puupüsti täis. Täiesti normaalne on, et buss sõidab esmalt kaks tundi linnas ringi ja korjab inimesi peale, sama kehtib ka sihtkohta jõudes (nö door-to-door teenus:).

Kord Rendes sõitis buss (mitte meie ettepanekult, vaid "uksehõikurite" tungival soovil) meiega hotellini, ootas, kuni me asjad kokku pakkisime ja arved maksime, ja seejärel jätkas kaasreisijaid otsides linnatiiru (ja leides mõne vanaema kitsetalle, kolme kana, korvitäie värske kala ja lekkiva bensiinikanistriga). Öösel tasub bussi võtta vaid äärmisel vajadusel – et teed on enamasti kitsad ja käänlevad ümber vulkaanide, siis võid pea kindel olla, et enamuse ööst hoiad kümne küünega eesolevast istmest kinni ja katsud vältida pea löömist vastu aknaklaasi.. Kohaliku bussiga Jaaval sõites võib arvestada, et tund sõitu maksab umbkaudu 5-7000 ruupiat. Poppide kohtade vahel (nt Yogya-Bromo-Bali jt) sõidavad ka turistide minibussid, aga need pole enamasti lisaraha väärt ja väljasõit pole garanteeritud.

Buss	Becak

Linnasisene transport (bussid, bemod) on enamasti 2000rs ringis olenemata sõidu pikkusest (paljudes bussides on hinnakiri akendele kleebitud/kirjutatud, väiksem hind on kooliõpilastele, suurem kõigile teistele). Mõnelpool sõidavad veel becak'id, ehk jalgrattarikšad – nendega sõites tuleb hind enne kokku leppida, aga võid arvestada, et poolel teel hakkab sellest kõhnast jõuetust vanamehest nii kahju, et sõit võib üsna kulukaks kujuneda. Üldiselt on hinnad nii 5-6000 rs ringis (ja väga kaugele nendega ei tasu sõitma hakata).

Takso on odav vaid siis, kui tead täpselt teed, kuhu oled minemas (võid omad head kaarti ja oskad seda lugeda) ja samal ajal kasutad taksomeetrit (enamus taksojuhte vabatahtlikult seda ei tee). Kui täpset ettekujutust pole, kus sihtmärk asub, siis on mõttekas enne hind kokku leppida (ja esimene hind on tavaliselt laest võetud).

Rongid sõidavad vaid Jaaval ja pikemateks sõitudeks on need vägagi mugavad (see tingib ka selle, et pileteid on heade väljumisaegadega rongidele raske saada – tuleb võimalikult vara pilet ära osta). Kiirematel rongidel on kaks klassi – business ja executive. Business on täiesti piisavalt mugav. Aeglasematel rongidel on tavaliselt üks puupinkidega ja ülerahvastatud klass – lühemateks sõitudeks huvitav.

Laevad: Sumatrast Timorini on võimalik sõita hüpates praamidega saarelt saarele. Sellelt rajalt kõrvale võib aga vaja minna suuremaid laevu. Pelni on suurim laevakompanii, mis sõidab mugavalt praktiliselt igale poole (kuid mitte väga sageli). Klasse on mitmeid ning olenevalt laevast, kuid tavaliselt on vähemalt tekiklass (väga odav ja kuival aastaajal ok kui omad magamiskotti) ja esimene klass (kaks inimest kajutis ja spets restoran). Söök on piletihinnas sees – tekiklassis erilisi kulinaarseid elamusi ei tasu oodata.

Viimastel aastatel on õitsele puhkenud odav siselennundus. Rahvusliku ja kallima Garuda kõrval on suuremad tegijad siseliinidel Lionair, Merpati, Batavia, Sriwijaya, Awair ja Mandala (viimane on see kompanii, mille lennuk septembris 2005 Medanis alla kukkus). Lennukid on sageli vanad ja ohutus võib jätta soovida, aga piletihinnad odavad. Piletihinnad teeb odavaks ka see, et lennujaamamaksud siselendudel on väga madalad. Odavaimad piletid on alates 200 000 rs. Nt Jakarta ja Yogya, Yogya ja Bali vahel on see tavahind, vedamise korral saab selle hinnaga pileti osta isegi samal päeval. Aga leidub ka eripakkumisi, kus samas hinnaklassis saab lennata nt Sulawesile või Sumatrale jne). Internetist enamasti pileteid veel osta ei saa (kuigi kõigil neil kompaniidel on veebilehed, kust saab vaadata marsruute ja pakkumisi), odavlendude muretsemine toimub mõnes kohalikus reisibüroos.

Järgmine leht