Kambodza - maapealne paradiis (Terje Meos)

Algus

Kui minu teha oleks, siis ma keelaksin konditsioneerid seadusega ära. Lennujaamad, kus me olude sunnil päris mitmeid tunde veetsime, on isegi soojal maal nii põrgulikult külmad, et purikas tuleb nina otsa. Minnes polnud veel väga viga, sest luud-kondid olid kodumaise külmaga harjunud. Aga kui juba oled sooja ilma maigu suhu saanud, siis ei tahaks küll mingi hinna eest sellises külmkapis aega veeta. Paraku pidime me seda tegema ... aga see selleks. See on ju tavaline, et lisaks ilusatele mälestustele ka korraliku tatitõve kingiks kaasa saad.

On siis nende lennujaamadega kuidas on, aga meie seiklus algas Bangkokis, kuhu jõudes me endalegi üllatusena avastasime, et meie pagas on kõik kenasti rännanud teisele poole piiri. Tore küll, aga meie ju sinna ei saa. Pole viisat ja eestlane kohapealt ei saa ka! Aktiivne pealehakkamine on aga pool võitu! Pärast pisikest sahmimist selgus, et kohaliku lennufirma töötajad toovad meie pagasi ilusasti piiri tagant ära ja lastivad selle Phnom Penhi poole teele. Vist. Tunnike lendu ja olimegi Kambodza Kuningriigi pealinnas. OK, esmalt oli meil plaan küsida omale multiple-entry viisat, kuna tahtsime vahepeal ka Vietnami minna. Aga enne kui Ihv jõudis asja piiriametnikule seletama hakata, haaras too passi ja andis kõrvalistuvale ametnikule. See andis passi omakorda tema kürval istuvale ametnikule... ja siis kadus meil juba järg käest ära. Kusagil pika leti lõpus ilmus aga ünneks pass koos vajalike templite ning single entry viisaga välja. Naeratava näoga kasseeriti meilt $20 per feiss ja sooviti head reisi.

Lennujaamas oli meil vastas Jäm, kes meid pidulikult nimeliste kookospähklitega tervitas. Et kohe eksootika maitse suhu saaks, siis transpordiks oli ta meile tuk-tuki valinud. Selgituseks veel niipalju, et tuk-tuk on mopeedi ja käru ristsugutis. Noh, esmapilgul oli tundus, et kogu see krempel, mis meil kaasas oli, selle jubina peale küll ära ei mahu. Aga ära sa märgi, pärast mõningat koormakujundamise supernäidet oli meie kraam kõik peale laotud ja isegi istuma mahtusime.

Sel õhtul me enam palju teha ei jõudnud. Tegime ainult väikese tiiru linna peal ja proovisime ära kohaliku kulinaaria. Esialgu häiris silma igal pool vedelev rämps ja ega haiski meeldivate killast polnud. Hiljem harjusime me aga selle kultuuri osaga ära ja lõpuks tundsime isegi kerget puudust.

Sihanoukville

Kohe järgmisel hommikul väljus buss rannikuäärsesse Sihanoukville’i. Bussijaama saamine oli muidugi ooper omaette, sest nii varajasel tunnil me kohe tuk-tuk’i ei leidnud ja siis ei jäänud meil muud üle, kui jalgrattariksad palgata. No oli see vast koomiline pilt, kui suur sukeldumiskott jalge all ja teine kott süles suuna bussjaama poole võtsime. Mina selle riksajuhi asemel küll olla ei tahtnud. Vähe sellest, et mina just vähe ei kaalu, siis minu pagas oli veel teine niipalju peale. Sellest sõidust saime ka kogemused kohaliku liikluskultuuri kohta; mina pöörasin igatahes pea ära, kui me vasakpööret sooritama hakkasime. Esimesel päeval surma saada oleks olnud küll kurb.

Bussisõit läks enam vähem ludinal ja 4,5 tunni pärast olimegi sihtkohas. Valisime välja Mealy Chenda nimelise koha. Kohale jõudes selgus, et neil oli pakkuda toad ka mõnusas ja teistest eraldiseisvas puumajas. Oma veranda ja - mis veel paremat tahta -vaade merele! Ja ainult 4 dollarit öö! No nii, asjad tuppa, dushi alt läbi ja kohe ümbuskonnaga tutvust tegema. Meie elamine asus kohas nimega Weather Station Hill, Victory Beach’i kaldal. Esmapilk rannale oli hingemattev - valge liiv ja helesinine vesi. Ja nii vähe rahvast. Just meie maitse järgi. Enne kui me mahagi õudsime istuda, olid juba kohalikud lapskaupmehed meid ümber piiranud ja üritasid meile pähe määrida kõike alates puuviljadest kuni käsitööni. Ja ega nad meid väga kergelt rahule ei jätnud. Kui me muidu vedu ei võtnud, siis väike õrritus trips-traps-trulli näol oli piisav, et me õnge läheksime. Poisid said kaela nii mis tolmas ja see nende eneseväärikusele just väga ei meeldinud. Kohe hakati strateegiaid läbi käima ja ennast uute rünnakute vastu valmis seadma. Veidi rannas lebotanud, otsustasime ümbrust kaema minna. Plaanitud väikesest jalutuskäigust kujunes aga mitmeid kilomeetreid pikk matk ümber kogu linna. Vaatasime üle kõik rannad ja leidsime, et meie oma on siiski kõige sobivam. Ning kõigele lisaks lähedal. Järgnevad paar päeva möödusid mõnusas puhkuseuimas. Nautisime kohalikke ülimaitsvaid roogi, uitasime rannas, käisime turul ja õhtud veetsime kohalikus Corner Bar’is. Milline mõnu on elada ilma kellata ja telefonita. Kuhugile ei ole kiiret, mingeid plaane pole vaja teha. "Relax", ütles Ihv, kui minu üleliigne energia väljundit otsis. Ja-jah, me tulime puhkama, mitte ringi tormama.

Sukeldumine

Pärast väikest sukeldumiskeskuste turu-uuringut otsustasime ikkagi varem väljavalitud Scuba Nation’i kasuks. Tundusid ikkagi kõige asjalikumad kodanikud olevat. Panime ennast kirja kahepäevasele liveaboardile.

Pärast väikest autosõitu läbi kohaliku kaluriküla, jõudsime kai äärde, kus seisis meie "kruiisilaev". Ümbruskonnale pilku heites oleks olnud patt rohkemat nõuda, aga esmapilgul tundus see küll kuidagi halenaljakas. Laev oli "kahekorruseline" kitsas alus, mis väga kahtlaselt küljelt küljele kõikus. No ei läinud palju aega, kui sain aru, et pikka pidu minul ei ole: merehaigus ründas mind täiel rinnal ja nii saigi minust Okse-Terje. Pagan võtaks, nii palju aega oli mööda läinud viimasest merehaiguse hoost ja ma juba lootsin, et olen sellest needusest vabaks saanud. Aga tühjagi! Ja siis veel teadmine, et me liigume mitte kalda, vaid mere suunas. Aga kõik see, mis ei tapa, teeb meid tugevamaks! Suurem osa sukeldumisvälisest tegevusest toimus laeva ülaosas, sest ega all just palju ruumi polnud. Täiesti eraldi äramainimist väärib aga "marine toilet", mis osutus väikeseks auguks laeva tagaosa põrandas. Einoh, päris naljakas oli seal kükitada ja vee liikumist vaadata. Pärast neljatunnilist (Terjele) piinavat sõitu jõudisme lõpuks vaiksematesse vetesse Koh Tang’i saare juures. Ja ei muud kui sukelduma! Vesi oli 28 kraadi, milline mõnu oli 3mm kalipsoga sukelduma minna - ei mingeid kapuutse või kindaid...

Kogenud sukeldujatele selle saare ümbrus eriliste vaatamisväärsustega silma ei paistnud. Nähtavus oli keskmine (15-20m) aga kuna sukeldumised olid suhteliselt madalal, siis suuri kalu ei kohanud. Osades kohtades oli näha, et ka kalamehed olid korallidele liiga teinud, kuid õnneks olid need ainult üksikud kohad. Jämile, kes sukeldus esimest korda soojades vetes, oli see palju põnevam kui meile, kes me oleme ära hellitatud Punase mere kala- ja koralliderikkusega. Ihvist ma parem ei räägi. Tema jaoks on isegi Punane meri juba liiga tavaline. Parimad sukeldumised olid aga öösukeldumine ning viimane sukeldumine. Isegi Ihv jäi väga rahule. Viimases sukeldumiskohas oli tohutult palju erinevaid koralle ning kalu. Põhjaaega kogunes suisa 80 minutit! Üldse olid kõik sukeldumised pikad - enamasti oli põhjaaeg üle tunni. Gerard & Co olid lahedad tüübid. Suhteliselt pikka aega kohapeal elanuna oli neil päris hea ülevaade kohalikust elust-olust ning nad jagasid seda infot lahkelt meilegi.

Ööelu

Meie suureks üllatuseks pandi enamus baare kinni juba keskööl, vahel ka kella 1 paiku. Eestlastele oli aga suhteliselt harjumatu nii vara magama minna. Seega hakkasid poisid kohalikelt uurima, et kas ja kus veel midagi lahti on? Selgus, et mingil ajahetkel olid ööklubid ära keelatud. Aga ega kohalikud ka päris "eilased" pole, nad muutsid ööklubid ümber muusikaklubideks. Maakeeli tähendab see midagi ööklubi ja karaokebaari vahepealset. Muusika mängib ja laval on paar palgatud lauljat, kes siis telekast laule maha laulavad. Ja soovi korral saab igaüks ise ka laulma minna. Ülejäänud tantsivad samal ajal. Üks selline vahva asutus nimega Biba asus Chicken Village’s. Ehk siis teisisõnu kohalikus punaste laternate rajoonis. Ega see teadmine meid ei takistanud kohapeale minemast ja asja uurimast. Võtsime aga mopod ja andsime tuld. Palju ei puudunud, et meie kenad noormehed oleks moposadulast maha rebitud. Aga olgem ausad! Selliseid noormehi ei liigu sellises kandis kuigi tihti.

Klubi osutus päris normaalseks kohaks. Veel enne, kui me oma tagumiku diivanini suutsime vedada, oli kohalik sutekas kohal ja andis meile kenade piltidega albumi vaadata. Pildid muidugi polnud mitte kohalikust loodusest, vaid hoopis tütarlastest. Tütarlapsed piltide peal olid kenad, aga meie tähelepanu oli rohkem lavale suunatud. Arusaamatu, miks nad seda karaoket nii väga armastavad. Vähe sellest. Oleks seal siis ainult normaalse lauluhäälega seltskond esinenud. Laulsid ka need, kelle kõrva peal oli elevant täiel rinnal maganud. Veelgi naljakam oli aga komme lauljale laua pealt vaasis olevate kunstlillede viimine. Ja siis kui laul läbi sai, jagati lilled taas laudadele laiali. Ega siis Ihv saanud teistest halvem olla! Haaras siis lilled ja astus pika, julge sammuga lava ette, tegi viisaka kummarduse ja andis lilled tütarlapsele üle. Kogu tantsuplatsil olnud seltskond oli Ihvile õlani. Ja laval seisnud tütarlapsel jäid sõnad kurku kinni ja silmamunad tahtsid lihtsalt peast välja kukkuda.

Valged, kel meeldis bussiga sõita

Kuna plaan oli ka mujal riigis ringi vaadata, siis laupäeva hommikul seadsime end bussi peale. Poole päeva aegu jõudsime linna, viisime oma asjad taas vanasse tuttavasse guesthouse’i ja otsustasime selle linna vaatamisväärsustele tiiru peale teha. Esmalt seadsime sammud S-21 nimelise muuseumi juurde, kus Pol Poti rezhiim omasid maha nottis. Ütleme nii, et selles paigast eriti pikalt kirjutada ei tahaks. Mitte et poleks millest kirjutada aga see oli nii masendav koht, et süveneda ma sellesse eriti ei tahaks. Kuidagi kõhe tunne oli. Nagu piinatute hinged oleks seal veel ringi hulkunud. Ja oleks see siis kõik keskajal toimunud! Aga ei! Sellest on möödas närused 20 aastat. Ja sellisele saatusele vaatamata on need inimesed nii sõbralikud ja abivalmis. Noh, igatahes vaatasime muuseumi üle ja liikusime palee suunas. Sinna me aga kokkuvõttes ei läinud, sest lisaks piletile küsiti ka kaamerate eest raha ja meile tundus seda liiast olevat.

Pärast seda, kui Jäm oli kohalike hõrgutistega keha kinnitanud, võtsime suuna kohalikule turule, et veidi ka kaubandusega tutvust teha. Hinnad võtsid meil aga põlved nõrgaks. No kuidas on võimalik, et suur The North Face’i seljakott maksab ilma 11 dollarit? Aga selline oli hind. Turg ise oli kitsas ja umbne ning põhimõtteliselt sai sealt osta kõike, mis pähe tuli. Mööda minnes sai kaasa haaratud ka veidi vahetusriideid, sest kodust kaasavõetud hilbud olid juba väga mustaks saanud.. Ostud tehtud ja öökohta tagasi jõudnud, läksime veel midagi hamba alla otsima ja nõu pidama, sest meie üllatuseks see laev, millega me plaanisime mööda Mekongi üles põhja sõita, enam ei sõitnud. Pärast õhtusööki istusime Mekongi kaldal ja nautisime linna tulesära. Mida homme ette võtta? Linnas pole enam midagi teha ja lennuni Siem Reap’i on 4 päeva aega. Kui ma päris ausalt ütlen, siis käis mul peast mõte läbi küll, et läheks tagasi mere äärde aga ma ei julgenud seda kõval häälel kuulutada. Aga õnneks oli Ihv minuga samal mõttelainel ning muideks mitte esimest ega viimast korda. Ta käis välja ettepaneku minna tagasi Sihanoukville’i, mis ka ühehäälselt vastu võeti. Järgmisel hommikul haarasime kaasa vaid hädavajalikud asjad, suundusime taas bussijaama ning kobistasime Sihanoukville’i bussi peale.

Meil vedas! Bussile vastu tulnud Mealy Chenda autojuht oli meid nähes rõõmsalt üllatunud, võttis meid küüti ja toimetas taas guesthouse’i. Me saime taas oma vanadesse tubadesse. Ma ei kujuta ette, mida nad meist mõelda võisid:Lihtsalt ajaviiteks sõidavad neli valget tüüpi bussiga edasi-tagasi... Meie olime oma otsusega rohkem kui rahul. Kõik tundus nii kodune. Naljakas, kui kiiresti mõni koht inimesele südamelähedaseks saab. Suundusime edasi randa, võtsime ennast platsi oma tavalistele kohtadele, tellisime õlled ja tegime kiire supluse. Vaat see on elu! Pärast paari tundi korjasime oma asjad kokku ja seadsime sammud kodutänava suunas. Peale meeldivat õhtusööki "naeratava tütarlapse restoranis" võtsime sisse oma harjumuspärased kohad Corner Bar’is ja malaariavastane profülaktiline ravi gin tonic’uga võis alata.

Mootorratturhiired Eestist

Järgmisel hommikul üürisime mopod. Päris kenad 125-kuubikulised pillid saime ja hind oli ka ainult $4 päeva eest. Minu jalad värisesid esimestel meetritel ikka tugevasti. Ja kuna meil oli vaja bensiini osta, siis võeti alustuseks suund kesklinna poole. No arvake, kas ma olin selle üle õnnelik!? Ainuüksi mõte kurvidest ja muudest keeramistest tõi mulle kananaha ihu peale. Mõistus ei suutnud otsusele jõuda, kas keeramisel panna maha jalg või lihtsalt ennast kallutada. Mõlemad variandid tundusid enesetapuna . Aga kuna vingumine ei kuulu mu kommete hulka, siis ei jäänudki muud üle, kui mõttes jumalat paluda ja gaasi anda. Kui me ükskord linnast välja jõudsime ja ees terendas hea asfaldiga kaetud sirge tee, siis tuli minu süda ka saapasäärest tagasi omale kohale ning sõidukiirus suurenes tunduvalt. Ja kiirust ma armastan. Seetõttu tulid Ihvilt ka nimed "emalendur" ja Luule Tull. Vahepeal oli poistel tükk tegu, et "emalendurile" järgi jõuda. Võtsime suuna sinna poole, kus kaart näitas paar huvitavat kohta olevat. Üks neist oli krokodillikasvandus ja teine mingi küla. Eriti täpne see kaart ei olnud ning teeviidad puudusid sootuks, seepärast põrutasime õigest teeotsast mööda nii mis tolmas. Keset mingit suvalist küla otsustasime siiski seisma jääda ja olukorda veidi selgitada. Veidi ringi vaadates märkasime kohalikku kooli, kus paar õpilast päris tee lähedal omavahel juttu vestis. Lootusega, et keegi neist ka paar sõna inglise keelt oskab, jäime sinna seisma, et teed küsida. Ühe hetkega olime laste poolt sisse piiratud. Seda, mida me sealt otsima tulime, me ei leidnud. Aga vähemalt lapsed said õhtul kodus jutustada, kuidas neli suurt ja valget barangi nende kooli juures peatuse tegid. Mis siis ikka! Põrutame edasi.

Veidi maad edasi seisis tee ääres kamp noori ja alati avatud ning suhtlemisaldis Jäm läks uurima, kas ehk leidub kedagi, kes meid aidata võiks. Üks noormees rääkis veidike inglise keelt. Ta tegi meile ekskursiooni 20 perega külakeses. Küla ise oli tõesti väike, aga see-eest oli nendes peredes hulganisti lapsi, kes ei jäänud meist sammugi maha. Mingil hetkel jäin üksi, s.t. poistest maha ja oma suureks ehmatuseks avastasin, et umbes 40 suurt pruuni silmapaari jälgis suu ammuli iga minu liigutust. Pagan, mida nüüd siis teha! Naeratan, võtan prillid eest, panen prillid pähe, vaatan päikest, võtan taas prillid eest ja panen taas pähe. Ebamugavustunne aina süveneb. Ei kannata välja. Lipsan Ihvi taha peitu. Pööö:.vaadake parem Ivarit!

Tagasiteel otsustasime ka krokodillifarmi üles leida. Leidsime õige teeotsa kätte ja siis hakkasime silmadega farmi otsima, ise samal ajal aukude vahel laveerides. Aga midagi farmisarnast meile silma ei hakanud. Mis siis ikka. Taas peatus ühe kohaliku maja juures. Õues olnud meesterahvas oli meile nõus meelsasti seletama, kus farm asub. Aga oh õnnetust - me ei saanud ikka veel khmeeri keelest piisalt hästi aru. Abivalmis nagu ta oli, hüppas onkel mopo selga, kutsus oma naise ka kaasa ja pani ees kimama. Mis meil muud üle jäi, kui järgi põrutada. Jõudnud ühe värava juurde, lükkas ta selle jalaga lahti. Selle kõvera, kitsa ja võssa kasvanud tee lõpus oligi meie otsitav sihtkoht.

Farm kujutas endast telliskividest laotud seinu, millede vahel krokud päikest võtsid. Onuke püüdis meile meeleheitlikult midagi khmeeri keeles seletada. Ainus inglise keele sõna oli "balls". Ei saanud meie temast aru, mida ta sellega öelda tahab. Sihanoukville’i lõvil olid küll suured munad, aga need krokud siin küll millegi erilisega silma ei paistnud. Igatahes oli suht naljakas, kui sul kogu aeg mingi onkel sabas sibab ja seletab "balls-balls" ning seda temaatilise miimikaga vürtsitab. Lõpuks taipasime, et vaene mees üritab meile selgeks teha, et ühes farmi osas olid munevad krokodillid, võis siis paarituvad, kurat seda aru saab. Ta tahtis öelda "eggs", mitte "balls". Farm sai üle vaadatud ja tagasiteel ühelt meeldivalt naeratanud tütarlapselt ka arbuusi ostetud. Uskumatu, aga vähemalt esimesel päeval jäin ellu. Mis järgmine päev toob, polnud veel selge. Aga mopod otsustasime igal juhul võtta. Õhtul sai meie järgmise päeva plaan veidi täiendust, kui pärast pikka lunimist lubas Jing Jing meid oma vanematekoju külla viia. Hommikul võtsime tüdrukud peale, õigemini mina võtsin tüdrukud peale, sest poiste taga nad keeldusid külast välja sõitmast. Paarsada meetrit külast eemal kobisid neiud meie poiste seljataha ja mina julgesin jälle hingama hakata. Jing Jing’i kodu asus üsna Sihanoukville’i südames, kuskil kitsaste tänavate labürindis. Minu kurvide võtmise oskus ei kannatanud endiselt kriitikat ja jäin teistest maha ning eksisin ära. Õnneks tuldi mind ikkagi otsima.

Maja oli keskmise suurusega, kohaliku mõõdupuu järgi võinuks arvata, et seal elab keskmise elatustasemega pere. Esialgu puhkasime maja all jalgu ja siis pakuti meile võimalust ka teisele korrusele minna. No miks ka mitte. Kui me aga kõik sinna üles ronisime, siis hakkas see tare-tareke kahtlaselt kõikuma. Igatahes otsustasime, et kõik neljakesi korraga ringi ei liigu. Pärast viisakat hüvastijättu otsustasime võtta suuna kohalikule Niagaarale, mis asus suhteliselt kaugel suurest teest. Minul oli väga hea sõita, aga vaesed poisid pidid kõvasti vaeva nägema, et sellel jubedal teel ratast püsti hoida. Kaks inimest rattal on ikka hoopis raskem sõita. Lisaks füüsilisele koormusele pidi meie vaene Jäm ka veel moraalselt tugev olema ja diplomaatilist suhtumist üles näitama. Tehti talle ju lausa ratta sadulas abieluettepanek! Üksikasjadesse laskumata mainime vaid, et ta suutis selle osavalt pareerida.

Kui üldine hinnatase oli ikka väga odav, siis kose juures olid kohalikud vägagi hästi rahategemise kunsti selgeks saanud. Sissesõidu eest küsiti raha, mopo parkimise eest küsiti raha ja kui me üle silla hakkasime minema taheti jälle raha. Unusta ära! Lüpske lolle turiste! Pöörasime poolelt sillalt tagasi ja jalutasime lihtsalt läbi jõe. Kuna oli kuiv periood, siis kosk ise just suur polnud. Aga vesi oli talutavalt puhas. Ja mõnusalt soe. Võtsime kose all dushi, hullasime mingi aja vees, kosutasime end pärast seda suhkruroomahlaga ja võtsime suuna taas kodulinnale.

Jätsime tüdrukud baari juurde ja suundusime itta kaluriküla poole. Otsustasime sealpool veidi ringi vaadata. Pärast mopodest, jalgratastest, autodest ja inimestest koosneva takistusraja läbimist sai ka küla otsa ja:meie silmade ette kerkis rand. Lumivalge liiv ja päikesekullas sillerdav helesinine vesi ning kilomeetrite kaupa:inimtühjust. Seal ei olnud kedagi! Ja rand oli nagu reklaampildilt Aurinkomatkade reisikataloogist. Mina jään siia! Panen püsti väikese onni, kinnitan võrkkiige palmi külge ja kuulan lainete loksumist. Mul pole tõesti midagi muud vaja. Milline unistus! Peale ahhetamist ja ohhetamist sõitsime edasi. Kohe varsti lõppes asfalt otsa ja edasi viis meid taas meeldivalt auguline külatee. Loodus oli ilus, maastik kergelt kupliline ja kohati oli ka kaugustes merd näha. Võimas! Aga kaua sa ikka kihutad. Pärast üht päris jubedat silda keerasime otsa ringi, tegime minigs külakeses väikesed joogid ja hakkasime tagasi sõitma.

Poolel teel kostus mingi kisa, kära ja muusika. No loomulikult ei saanud me oma uudishimust võitu ja jäime vaatama, mis toimub. Hetk hiljem hüppas kuskilt võsast keegi onuke välja ja kukkus midagi seletama. Aru ei saanud me mõhkugi, tema aga viipas muudkui käega. No mis siis ikka, lähme. Jeeh, meid kutsuti pulma! Nagu nõiaväel orgunniti kohale pruutpaar koos kaaslastega. Tänu meie tulekule algas pulm tund aega varem peale. Kõik muudkui sebisid ümber meie. Mind pandi pruudi ja pruutneitside vahele istuma. Ja et poisid omavahel niipalju ei räägiks, lükiti kohalikud nende vahele. Mida sa seal räägid, kui põsed olid pidevast naerust krampides! Nad ju ei osanud sõnagi inglise keelt! Ja seda lõbusam! Nemad rääkisid khmeeri keeles ja meie eesti keeles vastu. Ja kõik said kõigest aru. Peaaegu!Pearoaks oli grillpart, kes oli ennast küll surnuks jooksnud, sest liha tema luudel igatahes polnud. See, mida seal aga peale pardi söögiks pakuti, jäi meile suuremas osas selgusetuks. Õnneks see meid vähemalt ei tapnud. Mingi hetk hiljem tagurdas telgi ette veoauto ja maha laeti tõsine kogus helitehnikat. Pärast seda me ei kuulnud enam isegi omi mõtteid. No küll patsutati ja silitati ja tantsitati! Siis toodi veel palmiviin välja ja sunniti seda jooma. Ma suutsin kuidagi ära nihverdada. Pärast kõnni veel tagasi, kui mopo peal ei suuda püsida. Aga poisid proovisid seda puskarit ja kiitsid asja heaks. Pärast paaritunnist pidutsemist hakkasime end vaikselt ära sättima. Pagan seda kohalikku traditsiooni teab. Pärast tuuakse kuskilt veel relvad välja: parem on siiski õigel hetkel vehkat teha. Õnneks olid kohalikud ka juba nii täis, et isegi omas keeles ei suudetud kommunikeeruda. Tänasime viisakalt ja lahkusime.

Kultuuri ja ajalugu otsimas

Kolmapäeva hommikul jõudsime siis taas Phnom Penhi. Enne lennukile minemist tegime veel tiiru turul, et soetada mõningaid kingitusi. Ja õigesti tegime, sest seal kus palju turiste, olid ka hinnad tunduvalt kallimad. Jäm jäi meist maha ja pidi järgmisel hommikul bussiga Siem Reapi järgi sõitma. Jubedad kottidehunnikud taas tuk-tuki peale ja minek. Seekord põhja suunas.

Lennuki pealt maha astudes tajusime kohe, et see pole õige Kambodza! Liiga puhas, liiga uhked hotellid, liiga palju turiste. Peale mõningast kohalviibimist me siiski leebusime natuke, sest Siem Reap’ist väljaspool nägime õnneks ka ehedat elu. Järgmise päeva õhtul, kui Jäm oli ka kohale jõudnud, võtsime paar tuk-tuk’i ja läksime Angkori templitesse päikeseloojangut vaatama. Kuna järgmise päeva piletiga sai sisse alles alates kella viiest, siis istusime pea tunnikese lihtsalt niisama ja ootasime, mil kell kukub. Oma aega sisustasime aga sellega, et lugesime üles neid riike, kus me käinud oleme. Mina sain kokku 19 aga Ihv 35. Olgem ausad! Oleks ikka patt vinguda küll, kui me juba oma lühikese äraelatud aja jooksul nii paljudesse kohtadesse oleme jõudnud. Kui paljud üldse kuhugile saavad?

Parim koht päikeseloojangu vaatamiseks oli mäe otsas. Põrgu päralt! Selline ronimine, et hinge tahtis seest võtta. Aga alla ka ei saa anda. Pärast öeldakse, et vana oled! Üles jõudes tabas meid aga shokk - turiste, keda me turiste just ei armasta ja kellega viimased 10 päeva kokku polnud puutunud, oli seal mäe otsas mustmiljon! See, et me normaalsed pole, oli juba varemalt teada. Et seda omale veelkord tõestada, rentisime järgmisel päeval jalgrattad ja startisime kella kuue ajal hommikul 20km pikkusele Angkori tuurile. Rattad olid muidugi pehmelt öeldes jubedad: Ihv sai sõita ainult esimese käiguga ning pedaalid lipendasid-lopendasid nagu Võidu väljaku tuvid, Jämil oli sadul maanteega samal tasapinnal. Pärast väikest kiirremonti oli nende ratastega siiski võimalik ka edasi pääseda. Ütleme nii, et hommiku poole polnud väga vigagi sõita, kuid lõunal.... Aga see-eest olid templid väga põnevad. Kõik kohad olid nikerdusi täis. Ja siis veel need trepid. Need läksid üles lausa püstloodis, hästi kitsaste ja kõrgete astmetega. Et sa tunneksid aupaklikust jumala juurde jõudmise ees. Uskumatu, palju armastust, vaeva ja energiat on inimesed kaugetel aegadel nende ehitamisesse pannud. Kuna oma teadmistega nende templite ajaloost ma ei hiilga, siis jätan selle osa sujuvalt vahele.

Tagasiteel linna tegime väikese joogipeatuse ja kuna Jämil oli "põhi alt läinud", siis soovis ta süüa keedetud muna. Aga te ei taha teada, mis selle muna sees oli. Munast oli asi kaugel. Seal sees oli tibu, õigemini peaaegu tibu. Koos saba ja sarvedega, selline pruunikas ollus, suled tolknemas! Öäk: Aga see oli ka ainus kord, kui Jäm millegi söömisest keeldus.

Ujuv küla ja siidiussid

Järgmisel päeval võtsime suuna linnast väljapoole. Eelmisel õhtul olime kinni püüdnud ühe sellise tuk-tuki, millel oli kaks käru kokku keevitatud ja kuhu me kõik neljakesi ilusasti ära mahtusime. Tuk-tuki juht oli tõsiselt lahe kuju. Inglise keelt ta muidugi peale paari sõna ei osanud aga see ei takistanud tal meiega pidevalt omas keeles vestlemast. Võtsime suuna ujuvale külale, mis asus Tonle Sap’i järve peal. Enne seda aga viis juht meid ühe templi juurde, kus kohtasime paari kohalikku kutti. Selgus, et poisid õppisid munkadeks. Meil vedas, sest nende käest saime päris palju infot nende usu ja ka kogu muu elu-olu kohta. Nad küll vabandasid ette ja taha, et nad nii halvasti keelt räägivad, aga tegelikkuses oskasid nad seda uskumatult hästi. Kogu koolisüsteem on tasuline ja seepärast ei saa kõik koolis käia. Üks kuu maksab $5.

Kurb on mõelda, et meie lapsed üritavad koolist poppi teha, et ei peaks õppima. Need lapsed seal aga maksavad veel peale, et saaks õppida. Igatahes jätkus meil juttu pikemaks ja alles paari tunni pärast saime edasi sõita. Järve äärde viiv tee oli pehmelt öeldes katastroofiline. Jäm pandi meie ette istuma, et raskuskese oleks eespool. Vaene Ihv oli taga nagu ping-pongi pall - hüples üles-alla, paremale-vasakule. Igatahes tundus see tee lõputult pikk aga õnneks me jõudsime ikkagi kohale. Niinimetatud sadam jättis meile Pääsküla prügila filiaali mulje. Ja need aroomid, mis seal levisid, polnud just meeldivate killast. Järvevesi oli briljantrohelist värvi ja meie õuduseks sulistasid seal lapsed. Huvitav elulaad. Kõik eluks vajalikud asutused oli järve peale ehitatud. Nägime koolimaja, haiglat, poodi, juuksuritöökoda ja isegi politseijaoskonda. Ühest kohast teise liiguti aga paadi ja kanuu ristsugutisega. Väga omapärane.

Sel õhtupoolikul jõudsime veel siidikasvanduse üle vaadata, kus valmistati traditsioonilisel moel kangast. Tuk-tuki vend viis meid enne külalistemajja jõudmist veel oma kodust läbi ja tegi meile õlled välja. Leppisime kokku, et järgmisel päeval sõidutab ta meid veel.

Järgmisel päeval võtsime suuna mägedesse. Enne astusime läbi kohalikust miinimuuseumist ning peale seda nihverdas tuk-tuki juht meid kusagilt üle põldude Angkori parki sisse. Mägedes oli tee muidugi üle mõistuse halvas seisukorras ja kõige tipuks selgus kohale jõudes, et ka see ala mägedes kuulub Angkori templite piirkonda ja piletit meil polnud. Üritasime küll nii ja naa ära rääkida, aga ei aidanud. Meid metsa ei lastud. Mis siis ikka, ots ringi ja tuldud teed mööda tagasi. Kaido kasutas ära valvurite tähelepanematust ja külastas aegunud piletiga Bantray Srei nimelist templit, nii et päris vett vedama see reis meil ikkagi ei läinud. Tagasiteel kohtas meie tuk-tuki juht mingit oma tuttavat, kel oli ratta külge seotud mingid lahtised anumad. Ja nendes oli kääritatud kookospiim. Juht kulistas ise rahumeeli terve purgi ära. Ihv proovis ka ja avaldas arvamust, et kui seda pisut rohkem tarbida, siis võib järgmised kolm päeva rahulikult korstnasse kirjutada ning peldikus potil istuda. Kuna me olime juhile nii head kliendid olnud, siis viis ta meid järgmisel päeval lennujaama ja selle eest raha ei võtnud. Enne aga saatsime Jämi bussi peale, et temaga taas Bangkokis kohtuda.

Tagasi minevikku

Pärast tunnikest lendu jäiselt külmas lennukis ning jõudsime Ho Chi Minh City’sse. Taas oli meil vastas oma mees - Ihvi endine töökaaslane Kaarel aka Kaaler, kes nüüd Vietnamis töötas. Kohe oli näha, et siin on elatustase hoopis teine. Isegi Siem Reapi teenindus tundus kohaliku kõrval väga sõbralikuna. Et mitte liialt energiat kulutada, tsekkisime end sisse samasse hotelli, mille Kaarel oli meie jaoks välja vaadanud. Üle hulga aja tuli kraanist sooja vett ja toas oli külmkapp. Toas oli aga ka konditsioneer ja selle ümber käis pidevalt mingi trall - Ihv tahtis selle kinni panna aga siis polnud üldse õhku (Ihv: oli küll!). Kui see aga töötas, siis oli liiga külm. Nokk kinni, saba lahti! Kohe esimesel õhtul tegime pikema jalutuskäigu linnas ja tutvusime kaubandusega. Kaarel viis meid kurssi kohaliku eluga. Liiklus oli siin küll üle igasuguse mõistuse. Üle tee minnes tuli lihtsalt eluga riskida, sest mopod, jalgratturid ja autod olid kõik mingis Browni liikumises. Üha enam hakkas meile tunduma, et mopode üürimine pole vist kõige parem mõte.

Kogu järgmise päeva hulkusime linna peal, tegime turu-uuringut, et siis hiljem tulla ja ostud ära sooritada. Käisime ka sõjamuuseumis. Polnud seegi palju positiivsem kogemus kui Phnom Penhis kogetu. Parasjagu oli üleval näitus Vietnami sõjas hukkunud või kadunuks jäänud fotograafide piltidest. Ja neid polnud mitte vähe. Pildid keemiarünnakute tagajärgedest olid ülimalt masendavad. Igatahes sai minul teistest varem isu otsa. Peab ära märkima, et kogu linn on täis "punast" sümboolikat ja loosungeid - sirbid, vasarad, viisnurgad jne. Kes tundis nostalgiat, kel tõusid ihukarvad püsti...

Kolmandal Vietnamis viibimise päeval üürisime me siiski mopod. Teekond viis meid linnast välja Cu Chi tunnelite juurde. Hu-hu-huuuu, ainuüksi linnast väljasaamine oli tõsine probleem. Ega see mingi poole miljoni elanikuga Tallinn ei ole. Me räägime ikka linnast, kus elab umbes 6 miljonit elanikku, kellest viiel miljonil on mopo ja juhiload antakse kaasa koos sünnitunnistusega. Mina jäin muidugi poistest kogu aeg maha, aga elu tundus liiga armas, et see nendele tänavatele jätta. Nii ma siis sõitsin ja laulsin omaette eestikeelseid laulukesi. See rahustas mind. Ja poisid ootasid mind ikka iga natukese aja tagant järgi. Linnast väljas muutus liiklus õnneks märgatavalt hõredamaks. See on ikka uskumatu, mida need inimesed oma mopodega transpordivad. Peale inimeste muidugi. Padjakoormad, aknaklaasid, 1500-liitrine veepaak, 10 meetrised torud: No kujutage ette, et sa istud mopo peal ja hoiad ühe käega kinni täismõõdus külmkappi?!! Selles, et kohalikke mopo peale kuni kuus inimest mahub, pole midagi imelikku.

Peale kohale jõudmist vaatasime kõigepealt lühikest propagandistlikku filmikest ja siis anti meile kaasa giid, kes siis meid mööda metsa juhatas ja ühtteist ajaloost pajatas. Vaatasime käepärastest vahenditest tehtud lõkse ja poisid proovisid ka relvadest laskmist. Siis jõudis kätte aeg maa alla minna. Appi, hullumaja! Ma olen veidi klaustrofoobiline, aga oma hirmudega tuleb võidelda. Need käigud seal olid nii madalad, et me vaevu kükakil olles edasi liikuda saime. Umbne, pime, palav ja siis veel hirm ka, et äkki jään kuhugile kinni ja ei saa enam välja. Päris jube oli. Aga ennast tundes-teades ei jäänud ma loomulikult järgmise käigu juures maa peale, vaid pidin end ikka proovile panema. See käik oli veel madalam ja läks korduvalt sügavamale maa sisse. Pööritas ikka täiega, aga õnneks suutsin ikka omal jalal välja jõuda. Ma ei kujuta ette, et inimesed võisid sellistes käikudes kuude kaupa elada. See ei ole reaalne.

Tagasi linna jõudsime muidugi tipptunni ajal. Püha jumal, mulle sõitis vastassuunavööndis vastu rohkem rahvast, kui minust õigel poolt möödus. Ühtegi sentimeetrit tühja asfalti näha ei olnud. Nagu sipelgapesa! Aga me jõudsime elusalt tagasi, kuigi Kaido testis korra põlvega asfalti tugevust. Ma olen väga tubli! Kes mind ikka muu kiidab, kui ma ise.

Mida rohkem aega sellest reisist möödub, seda fantastilisemana see tundub. Eriline mälestus jäi nende inimeste soojusest ja sõbralikkusest. Peas kummitab mõte, et miks meie nii mornid oleme. Jah, meil on külm ja päike paistab harva, aga palju rõõmsam oleks elada, kui meid ümbritseksid õnnelikud inimesed. Aga meie ei oska õnnelikud olla. Me tahame ikka rohkem ja paremat. Tegelikkuses on meil aga olemas kõik selleks, et sõpru aidata ja ise õnnelik olla. Eriti eredalt jäi meelde ühe khmeeri noormehe ütlus: "We are poor but we are happy". Nautige seda, mis meil on! Suur tänu sulle Ihv, et mind kaasa kutsusid! Meie seltskond oli küll väike, aga sellel olid oma suured plussid. Ja meil oli lõbus ning lahe olla. Me olime vabad!

Terje Meos

Sama artikkel ka sukeldumisklubi Nautic lehel