"Ma ei ole kusagil näinud nii kõrget taevast ja mitte kusagil seisnud nii lähedal põrgule."
Ülo Tuulik
Põhiline põhjus, miks reisitakse Kampucheasse on muidugi Angkor Wat, aga kel aega ja tahtmist,
need võiksid tutvuda ka muude Kampuchea vaatamisväärsustega. Tõsi küll, Kagu-Aasias
palju ringirännanule, seal midagi märkimisväärset uut peale Angkor Wati kah leida pole.
 |
 |
|
|
Üldinfo
Raske on öelda, kuidas oleks antud riigi õige kirjapilt: algallikas nimetab
sanskriti keelset Kampuja'd (kam'i rahvas või pojad), seega kõlbavad päris
üheväärselt nii Kampuchea, kui ka Kambodža. Kuigi kohalikud ise eelistavad Kampuchea varianti,
siis Pol Pothi režiimist tingituna (mil kasutati seda varianti), on laialdasemalt kasutusele
võetud ingliskeelne Cambodia (Kambodža) variant, et distantseerida end
Punaste Khmeeride verisest režiimist. Antud režiimi poolt teostatud genotsiidi
ohvrite arv on umbmääraselt 2,5 miljonit inimest (tegelikku ohvrite arvu pole keegi võimeline
hindama). Arvestades tollast 8 miljonilist Kampuchea elanike arvu, oli tegemist koletu
massimõrvaga. Praegune elanike arv on Kampucheas kuskil 12 miljoni ringis.
Kampuchea on ka riik, kus selgelt ilmneb suurriikide välispoliitika küünilisus ja kahepalgelisus
kogu oma jõhkruses. Nii võib rohkete miiniväljade rajamise eest, millega on kaasnenud tuhanded hukkunud
ja sandistatud,
"tänada" USA, Suurbritannia, Hiina ja Tai valitsust, sest just nende valitsuste toel,
õpetati Puna Khmeere miinivälju rajama, võitlemaks vietnami okupatsiooniga,
mis pühkis verise Pol Pothi režiimi
džunglisügavustesse. Erilise treeningprogrammiga "hiilgasid" selles osas Suurbritannia
SAS'st pärit commandos'ed.
Mis elatustasemesse puutub, siis on tegu ikka päris korralikult vaese maaga, sest Punaste
Khmeeride laastamistöö riigi ja elanike kallal aastatel 1975-1979 oli väga põhjalik.
Päris mitmel õhtul oli endal
magama minnes päris piinlik, et omal kõht täis, aga tänaval kerjavad kümned invaliidistunud
khmeerid ja tänavalapsed omale igapäevast toidupoolist. Riigikorralduselt on tegu
konstitutsioonilise monarhiaga, aga Aasiale omaselt on valitsus ja kogu riigivõim sügavalt
korrumpeerunud.
Phnom Penhi lähedal olevas Choung Ek'is ehk turismiobjektina reklaamitav Killing Fields
(fotol on genotsiidiohvrite mälestuseks rajatud stuupa),
paikneval memoriaaltahvlil on kirjas: "Meetodid, mida kasutas Pol Pothi klikk oma tapatalgute juures Kampuchea süütu rahva kallal,
pole võimalik täielikult ja lõpuni sõnades kirjeldada, sest mõrvade toimepaneku viis oli
märkimisväärselt julm. Meil on raske mõista, kes nad niisugused olid, sest neil oli küll
inimlik kuju, kuid neil oli deemoni süda. Neil on khmeeri näod, aga nende teod on reaktsioonilised.
Nad üritasid muuta rahvast arutuks massiks, kes ei teaks ega mõistaks midagi ja painutaks
alati pimesi pead, et täita Angkhari käske. Nad kasvatasid puhta, pehme ja tagasihoidliku
südamega noortest jälestusväärseid timukaid, kes söandasid tappa süütuid inimesi, koguni
oma vanemaid, sugulasi ja sõpru. Nad põletasid maha turud, kaotasid raha, hävitasid
seaduseraamatud ja kultuuri põhimõtted, laastasid koolid, haiglad ja pagoodad ning kõik
kaunid monumendid."
Parim aeg külastamiseks: on november kuni veebruar, edasi kisub juba palavaks või
vesiseks. Ise olin kõige palavamal ajal aprillis, temperatuur oli +33 kuni +37, päikese käes
jalutada polnud kuigi meeldiv, aga varjus võis olla päris rahulikult ja ka jalgrattaga oli
võimalik sõita. Arvestama peab ainult, et taolise kuuma ilmaga on vedelikukadu väga suur,
mistõttu tuleb tarbida 5-6 liitrit vett, mahla ja muid jooke.
Ajavahe: Eestiga oli 5 tundi.
Internet oli Siem Reap's 1 USD tund, pealinnas poole odavam.
Viisa
Saab piirilt. Ametlikult maksab 1 kuuline viisa 20 USD, aga kuna piiril võetakse tasu bahtides,
siis tuleb tegelik hind kuskil 23 USD ringis. Kes soovib riigis viibida kauem, kui 1 kuu, need
peaksid endale muretsema äriviisa (businessvisa), mille hind on 25 USD.
Inimesed
Võib olla kinnisemad, kui taid, aga mitte nii pealetükkivad, kui vietnamlased. Seega täiesti OK
rahvas, ainult bussis tagapingil istudes, panid mul koti küljetaskust pussnoa, käärid ja
pesemisvahendid "pätsu". Õigupoolest ei saa nende peale ka korralikult vihastada, sest nad on
ikka nii paganama vaesed. Muidugi on jalutuid, käetuid kerjuseid ja kerjavaid lapsi kohata väga
muserdav vaatepilt. Kes midagi nende heaks ära soovib teha, neil soovitan üles otsida mõni
heategevusorganisatsioon. Ise tegin annetuse tänavalaste jaoks
Siem Reap'i Tänavalaste Keskuses "Nouvelle Famille".
Tavad ja kombed on tingituna hinayana budismist üsna sarnased Taile.
Linnad
Reisijuht pajatab pikalt, kui kena linn kunagi Phnom Penh olevat olnud, aga mnjah, pigem on
tegu üsna räämas, asfalteerimata kõrvaltänavate, ilma erilise isikupärata, tüüpilise Aasia
suurlinnaga, aga mõned ilusad bulvarid, hotellid ja templid seal siiski leiduvad. Siem Reap on
mõnus väikelinn, kus kõik käe jala juures, aga ega sealgi aega surnuks lüüa pole kuigi huvitav.
Riskid
Mnjah, Kampuchea on veel allesolevate miinide tõttu üks väheseid riike, kus isegi teeäärsesse
põõsastikku ronides tekib mõte - aga äkki...Tegelikult see asi nii hull pole. Ise ei kohanud kuskil
hoiatavaid silte ja kus veel miinivälju leidub, seal peaksid need ka teoreetiliselt tähistatud
olema. Mõnedes kõrvalisemates kohtades veel esineva banditismi tõttu on siiski üks ringi kolamine
(eriti pimedal ajal) ohtlik. Angkor Watis hoiatatakse ka väikeste heleroheliste madude eest, kes
pärast vihmasadusid tulevad välja toitu otsima.
Raha ja päevakulud
Kampuchea on üks naljakas riik, kus isegi hinnad minimarketites on dollarites. Sestap ei soovita
ma dollarite vahetamisega riel'idesse vaeva näha, tagasiantava raha hulgas ikka natuke riel'e
leidub. Kurss oli tol hetkel 4000 riel = 1 USD, aga Vietnamis oli Sinhe reisifirmas kurss 1 USD = 3000 riel,
seega äärmiselt ebasoovitav on hakata kuskil mujal riel'e vahetama. Krediitkaardiga oli raha
väljavõte komisjonitasuga 2,5% min 5 USD, seega on parem, kui sula USD või USD reisitshekke oleks
piisavalt kaasas. Lääne pool osas on valdavaks rahaks tai baht.
Öömaja ja toit
Phnom Penhis on võimalik öömaja leida 2-3 USD eest, äärmiselt soovitav on Boeng Kak järve äärne
backpacker'ite geto, kus lihtne tuba maksis vaid 2 USD.
Toit on sarnane tai toidule, aga pole vast nii terav. Samas on toidu hind oluliselt kallim, kui
Tais või Vietnamis. Nii maksab hea roog kuskil alates 2 USD-st. Et enamus poodides müüdavast
kaubast on sisseveetud Taist, siis selle hind on samuti kahekordne, mis tähendab, et väga raske
on oma janu kustutada mingite odavate mahlade või õluga. Kohapeal toodetud poodides
purkides müüdav Angkor õlu on üpris vilets.
Transport ja teeolud
Kampucheasse saabumisel tekkis tunne, et teed ei ole mõeldud sõitmiseks autodele,
vaid tegu on hoopis vietnami tankidele mõeldud rajaga põldude keskel ja see tunne on
kogu Kampuchea valdav. Tihtilugu ei sõideta põldude keskele kuhjatud muldvallil, vaid hoopis
selle kõrval, mööda põlde ja see rappumine ja tolm on ikka parajalt kole küll.
Seetõttu pole mopeedide rentimisel ja nendega linnade vahel sõitmisel
suurt mõtet, kuna paaris esimeses augus võib mopeedi raami ära murda.
Phnom Penhist Siem Reap'i ja vastupidi on võimalik sõita mööda Tonle Sap järve ja jõge
kiirlaevaga. Ametlik hind 7 tunnisel
reisil oli 25 USD, võõrastemajad müüvad pileteid ka 21-22 USD-ga. Ainult pärast laevareisi undavad
kõrvad tohutul kombel, nii et teiste jutust arusaamisega on probleeme.
Alternatiiviks on sama teekond ette võtta maanteed pidi. Turistidele mõeldud bussipilet
maksab 4 USD. Ametlikult peaks reis kestma 8 tundi, aga arvestades kohalikke teeolusid,
arvan, et õige reisi kestvus on kuskil 11 tunni kandis. Siem Reap'st Tai piirile Poipheti
maksab pilet turistidele mõeldud bussis 5 USD ja reisi kestvus on 5 tundi. Bangkoki ots Siem
Reap'st oli kuskil 12 USD ringis ja Phnom Penhist Bangkoki maksis pilet 25 USD ringis.
Linnades olev sõit mopeediga on väga odav. Keskmine ots (kuni 2 km) ei tohiks ületada 1000 riel'i.
Lennupilet Phnom Penhist Bangkoki oli 150 USD, aga odavamad piletid maksid vaid 85 USD! pluss
lennujaamas makstav maks 20 USD. Siem Reap'st Bangkoki oli lend kuskil 145 USD pluss lisanduv
lennujaamamaks, väidetavalt 15 USD.
Loodus
Kontrollimatu metsaraie tõttu näeb enamasti vaid tühja (riisi)põldu, aga
kõrvalisemates kohtades
peaks siiski säilinud olema veel ka puutumata loodust. Üldiselt domineerib lauskmaa, vaid
Siem Reap'st kuskil põhja poole oli näha suuremat sorti mägesid. Riigist voolab läbi Mekong
jõgi, mis toidab mussooni perioodil (paneb ühe Mekongi lisajõe tagurpidi voolama)
ka päris pirakat järve Tonle Sap'i ("Suur Järv"), mis on võrreldav vast meie Peipsiga.
Pol Pothi ajal heideti inimesi jõgedesse, järvedesse, kanalitesse ja kaevudesse. Laipu vedeles
teedel, põldudel ja tänavatel.
Tuhastada ei lubatud kedagi, sest kes tohiks rämpsu peale puid raisata.
Kui laibad maasse kaevati, oli punastel khmeride kombeks visata enne nende mullaga katmist auku
või kraavi kookospalmi seemneid.
Päikeses pahkjaks kuivanud mullast sirguvate kidurate noorte puude kõrval tõusevad praegu kümnetes
lõhutud linnades ja sadades maakaardilt kustutatud külades kõrgele taeva poole lihavlopsakad palmid.
Ü. Tuulik "Kõrge Taevas"
Tegevused ja vaatamisväärsused
- Muidugi on Kampuchea põhiatraktsioon ja kogu riigi sümbol Angkor Wat,
mis paikneb väga laialdasel maa-alal ja koosneb mitmest eri templist ja osast.
Ühe päeva pass maksab 20 USD (saab osta eelmise päeva õhtul, kell 17.00, mis võimaldab imetleda
päikeseloojangut Angkor Watis), 3 päeva pass 40 USD ja nädalane pass on 60 USD. Ühe päevaga on
võimalik kõik oluline ära näha, aga et imetleda templeid eri valguse tingimustes (päikeseloojang
ja tõus), siis on mõttekas osta 3 päeva pilet. Kuigi oli aprill ja väljas lõõskav päike ning
sooja +37, otsustasin siiski templeid külastada ratta seljas. Puude varjus nii palav ei olnud,
lisaks jahutas meeldivalt vastupuhuv tuul, ainul vedeliku kulu oli meeletu, mistõttu lürpisin
6 liitrit vett, mahla ja õlut sisse. Kogu "Suur Ring" (Grand Circuit) tuli
üle 30 km, soovitav on
teha väiksem ring, mis tuleb veidi üle 20 km. Rattarent maksis 2 USD, samas kui
mopeedi rent oleks tulnud 6 USD ringi. Sama oleks tulnud maksta ka mopeedijuhile terve päeva
sõidutamise eest. Edasi tagasi ots Angkor Wat'i (Siem Reap'st 7 km) maksis 1 USD.
Bayon on väljast vaadates üsna igav varemetekuhi, aga seest jah...on tegu ühe müstilisema templiga,
mille Avalokiteshvara või siis templi rajaja Jayavarman VII 200 nägu sind veel õhtul
uinudes kummitama jäävad. Soovitav külastada hommikul vara või päikeseloojangu ajal, mil
nägudele laskuvad varjud toovad kõik tornid reljeefsemalt esile.
Banteay Srei tempel on teistest märgatavalt kaugemal (39 km Siem Reap'st) ja sinna peab
mopeedijuhiga korralikult kauplema. Normaalne hind on kuskil 7-8 USD. Banteay Srei näol on tegu
üsna väikese templiga, aga samas on templi kaunistused üks väheseid, mida on veel võimalik
imetleda, tõsiküll, nööri tagant. Soovitav külastada keskpäeval või siis pealelõunal, kui
päike on templi seinad kergelt hõõguma kütnud.
Ilus on vaadata päikesetõusu või loojangut Phnom Bakhengi (mägi ja selle otsas templivaremed) otsast,
mille tippu on võimalik ratsutada ka kalli raha eest elevantide seljas.
Kurb on templite juures ainult see, et kõik kujud ja kaunistused, mis on võimalik küljest ära
raiuda ja mis pakuksid huvi kollektsionääridele, on ka küljest ära raiutud või lõhutud, mis
jätab üpris muserdava mulje. Templites üritasid ka valvurid kogu aeg mingeid "suveniire" müüa, aga
ma ei küsinud kas on tegu käsitöötoodete või siis mingi templis leiduvate kivitükkidega.
- Mereäärne kuurort Sihanoukville (tõsi küll Tai parimate randade vastu seal asuvad rannad ei saa).
- Ratanakiri provintsi metsik loodus ja seal elavad mägihõimud.
- Phnom Penhis on mõned templid ja muuseumid, mida võiks külastada. Turud olid väga suured,
kaupa täis, aga enamus käis nimetuse träni alla. Selliseid ilusat käsitööd ei leidunud.
Siiski võis päris huvitavat käsitööd leida ühest NCDP (puuetega inimeste) poest Norodom
Bulvarilt. Kellel rahakott kannatab ja
on militaarhuvi, need võiksid läbi käia kohalikust lasketiirust (lennuvälja lähedal), kus
saab Kalasnikovist mõned magasinid tühjaks lasta ja võimalus ka granaadiheitjast põmmutada
(kunagi tehti seda lehmade pihta). Choeung Ek's paiknevast genotsiidiohvrite mälestusmärgist
erilist mõtet läbi sõita (5 USD mopeediga) pole, aga Kampuchea ja kogu inimkonna ajaloo üle
mõtteid mõlgutada, kõlbab seal küll. Phnom Penhis on võimalik külastada ka Tuolsengi Genotsiidi
Muuseumi endises ülikoolis, mis punakhmeeride poolt kinnipeetavate piinamis- ja hukkamispaigaks
muudeti.
- Kes tõelisi ekstreemsusi otsivad, need võiksid ära käia maa põhja osas - Anlong Veng'is, kus
Pol Poth ja viimased punakhmeerid redutasid ja kus on võimalik ka Pol Pothi põletustuha
matmiskääbas üles leida. Sealkandis on ka ohtralt puruks lastud sõjatehnikat, aga ringi
kolamiseks see piirkond muidugi ei sobi, kuna maamiine on sealkandis kõik kohad täis pikitud.
(vaata ka järgmist
linki).
Tervis
Malaaria on ametlikult levinud kogu riigis, samas talvel eriti moskiitosid lendamas polnud.
Ja kui ennast põhjalikult nende eest kaitsa, siis pole ka erilist vajadust pille neelata.
Siem Reap's sain kuskilt omale ka väikse düsenteeriabakteri sisse (tõenäoliselt pangas
joogiautomaadist ühisest klaasist vett juues), seega peab seal toitudes
ettevaatlik olema. Suur kahtlus on ka igal pool jookides kasutatava jää suhtes, kuna jääkamakaid
veetakse räpastes autokastides ja ka selle vee kvaliteet, millest jääd valmistatakse, on teadmata.
Lahjad narkootikumid (marihuaana) on üldlevinud.
Kirjandus
Carsten Jenseni "Ma nägin maailma algust" on väga hea reisiraamat, kuid sellest ajast on oma
kümmekond aastat möödas, sestap ei maksa seal kirjutatud olukorda enam arvesse võtta.
Ülo Tuulikult on ilmunud 1985 Kampuchea reisist raamat "Kõrge Taevas". Ingliskeelsetest raamatutest tuleb ette
Sydney Schanberg's "The Death and Life of Dith Pran",
mille järgi on valminud väga hea mängufilm "The Killing Fields" (vast saadaval ka meie videolevis).
Mõnusalt koloriitne on ka üks seiklusfilm "City of Ghosts" (USA 2002 a. rež Matt Dillon), mis
siiski erineb päris tuntavalt tavapärasest Hollywoody masstoodangust.
Päris palju informatsiooni leidub kohalikus, turistidele mõeldud, klantsajakirjas "Bayon
Pearnik", mis teistest omataolistest eristab väga hea terav huumor.
Lingid
Helle-Mai Pedastsaare reisipäevik
Tourism Cambodia
Visit Mekong
Cambodian Information Centre
TRÜKI
