Tegevused ja vaatamisväärsused

- Mägimatkad s.h ka tõus Fansipanile Sapa lähedal (põhja Vietam).

- Sapa ümbruses elavad mägihõimud (väikerahvad), kelle haruldane sõbralikkus ja külalislahkus panevad sind vaikselt heldima, lisaks veel värvikirevad rõivad ja tsivilisatsioonist oluliselt rikkumata eluolu ning kultuur. Unustamatu elamuse jätab näiteks ka Sapa lastega parmupilli plõnnimine. Samas peab märkima, et väikesed tüdrukud on käsitöö toodete müügi juures juba väga professionaalsed müügiagendid. Neljapäevane bussireis Hanoi-Sapa maksis 29 USD (transport+majutus), samas peab ütlema, et esimene ja viimane päev 10 tundi bussis, viletsal teel hüpelda, on väga kurnav. Kui vähegi rahakott kannatab, siis tasuks sõita ikka rongiga, mis puhul tuleb reisipaketi eest välja käia 63 USD. Rongipileti hind oli vast 10 USD (aga pead ei anna).

Sapa lapsed parmupille plõnnimas	Sapa ümbruses

- Halongi Lahes olev saarestik (sadu suuri ja pisemaid paar tuhat), kus varjab ennast Vietnami kaitsev draakon ning matk Catba saarel olevas rahvuspargis (18 km, kuskil 4-5 tundi head matkarada). Grottides olevate koobaste külastamine on kah päris kena, kuigi värviliste prožektorite kasutamine liivakivile ladestunud soolakristallide värvimiseks, pole just kõige ausam võte, aga turistide ligimeelitamiseks kõlbab küll. Soovitav on veeta öö laeval, kuigi see tähendab mõningast lisakulu. Üldse ei soovita seda reisi võtta ette oma käe peal, kuna transpordile kulub sellisel juhul märksa rohkem, kui reisifirmast ostes terve pakett (transport, öömaja, toit). Kindlasti tuleb võtta vähemalt kahepäevane reis 18 USD, kuid rahvuspargis matkamise puhul tuleb võtta kolmepäevane reis 28 USD.

Halongi laht	Väike mülgas Catba saarel olevas rahvuspargis

- Kellel aega ja raha jagub, need võiksid ära käia ka Lao piiri lähistel paiknevas Dien Bienis Phu's, kus 1954 löödi puruks prantsuse koloniaalvõimu kaitsvad prantsuse võõrleegioni üksused. Lahingus lõid kaasa ka võõrleegionisse pagenud eesti leegionärid, kelle jaoks oli tegu viimase lahinguga. Et bussisõit sinna on üpris keerukas: nõuab vähemalt 2 päeva bussisõitu ja piletiraha üle tuleb pikalt kaubelda bussijuhiga, siis jäi omal see reis tegemata. Lennureis sinna maksab kuskil 47 USD ringis. On võimalik reisida ka grupiga ja rentida džiip marsruudil Hanoi - Son La - Dien Bien - Lai Chau - Sapa - Bac Ha - Hanoi. Kuigi teel võib näha imelisi vaateid, on reis väga vaevarikas, kuna teed mägedes on väga viletsad. Taoline reis maksab ühe inimese kohta kuskil 50 USD ringis. Lisaks veel hotelli ja söögikulud.

Hue, sissekäik Keelatud Linna (keisri residents)	Minh Mang mausoleum

- Hue ja laevareis mööda Parfüümjõge. Parim võimalus tutvumaks Vietnami arhitektuuri ja kultuuri saavutustega on Hue. Erinevad templid (pagoodad ehk tõlkes "aarete kambrid"), mausoleumid ja kaunid aiad nende ümber, jätavad Vietnamist väga meeldiva mulje. Kahjuks on kunagine keisrite residents "Keelatud Linn", Vietnami sõja käigus suuresti puruks pommitud, siiski on paljud hooned ja paviljonid säilinud. Seetõttu nende külastamine siiski mingi pildi kunagisest hiilgusest annab. Soojalt soovitan Hues paiknevat Bennghe võõrastemaja, mille üks hõbedajuukseline ja äärmiselt sõbralik manager, on vaatamisväärsus omaette.

- DMZ ehk demilitariseeritud tsoon, paarikümne kilomeetri laiune maariba, kunagise Põhja- ja Lõuna-Vietnami piirialadel, Hue'st Hanoi poole sõites. Kuigi sõjast pole suurt midagi enam alles, siis väga hea giidi korral on võimalik elustada oma silme ees pilte Vietnami sõjast. Näeb ära mingi täiesti arusaamatu kiriku ahervare (tulejuhtimispunkt?), kunagise USA kahurväe baasi asukoha (paar võssa kasvanud mäge ja kõik), Khe Sanh's kunagise USA sõjaväe baasi, kus omal ajal toimusid ühed vihasemad lahingud Vietnami sõja jooksul (praegu on seal vaid väike muuseum, mälestusmärk hukkunutele, punker, näpuotsatäis lahingutehnikat ja rohtu kasvanud lennuriba kohviistanduste keskel). Lisaks veel Vinh Moc'i tunnelid, kus omal ajal peitsid end pommirünnakute eest nii külaelanikud, kui ka vietnami regulaararmee üksused. Kogupakett 8 USD.

Khe Sanh, muuseumis olev ainuke punker	Khe Sanh sõjapäevil, ("We were Soldiers" & M. Gibson)

- Nha Trangis laevaretked koos ujumis-, snorkeldamisvõimalusega lähedal olevatele saartele. Nha Trangis on arenenud ka sukeldumisteenused (vaata näiteks Rainbow Divers). Ise sukeldumist Vietnamis eriti soovitama ei kipu (piisas snorkeldamisest), kuna mereelustik on Lõuna Hiina meres märksa vaesem, kui Tai ranniku lähedal. Nha Trangis soovitan mere ja sukeldumishuvilistel külastada ka Okeanograafiamuuseumi. Lisaks tuhandele kuivpiirituses purgis säilitatavatele eksemplaridele on seal ka üpris huvitav erinevate mereelukate (s.h ka riff- ja leopardhaid) akvaariumides ning basseinides olev ekspositsioon.

Nukud (water puppets) ühes suveniiripoes	Pärastlõuna laevaretkel Nha Trangi saarestikku

- Vibrantne Saigon ja rahumeelsem Hanoi oma muuseumide, turgude, templite (pagoodad) ja rohkete ööelu võimalustega. Lisaks Saigoni lähedal olevad Cu Chi templid ja Vietnami oma usu, spiritismiga tegelejatest alguse saanud Cao Dai religioonikeskus Tay Ninhis. Taoline reis maksab 4 USD (Sinhe), lisaks 5 USD tunneli sissepääsupilet. Veel on mõttekas külastada laevareisiga Mekongi deltat (päevareis 7 USD), kus näeb ka jõel toimuvat ujuvturgu, endal jäi see reis tegemata. Saigoni linnaekskursioon (6 USD) on natuke asjalikum, kui Hanoi oma. Sai külastatud mitmeid templeid, peapostkontorit ja Notre Dame (Jumalaema) katedraali, turgu (ega seal võrreldes teiste turgudega nüüd midagi põnevamat küll polnud), kunagist presidendi paleed (üsna igav oma suurte tühjade saalidega) ja Sõjakuritegude Muuseumi. Kellel video vietnami sõjaohvritest silmist vee välja võtab...nojah eks võiks mõelda ka kommunistide kuritegudele. Siis saab ehk selgemaks, miks sellist lolli sõda ameeriklaste poolt peeti.

USA sõjatehnikat Saigoni Sõjakuritegude Muuseumis	USA poolt maha jäetud relvastust Hue sõjamuuseumis

Hanoi lähistel võib külastada mitmeid rahvusparke ja templeid (Parfüümpagooda). Hanoi linnaekskursioonist (12 USD) pool on pühendatud Ho Chi Minhile (mausoleum ja Revolutsiooni muuseum). Üsna lõbus oli Onu Ho muuseumis, ühes garaazhis näha ekspositsioonis kõrvuti venelaste "Pobedat" ja prantslaste "Peugeot 404"-ja. Veel on programmis mõned templid ja etnoloogiamuusem (pilet 10 eek), kus erinevates ekspositsioonides näidatakse videofilme Vietnami väikerahvaste eluolust ja kultuurist. Antropoloogihuvilistele soovitan nende filmide vaatamist soojalt. Endal selle ekskursiooniga päris vedas, sest grupis oli vaid 7 inimest, buss oli igati tipp-topp, paketis olnud lõunasöök oli esmaklassiline ning giidiks oli kena vietnami neiu. Kuna programmi kuulub Onu Ho mausoleumi ja mitmete templite külastamine, siis on hädavajalik kanda pikki pükse. Endal olid parajad kukekad tai kaluripüksid, mis tegid mitmele vietnamlasele päris palju nalja.

Oleks tahtnud veel ära käia Armeemuuseumis, aga ei saanud mahti. Äärmiselt soovitatav koht nii Hanois, kui ka Saigonis, on Water Puppet Show (vietnamikeelne termin roi nuoc). Tegu on teatris, rohetava veega tiigil toimuva nukkude etendusega, kus mõned nukkudega teostatavad reaalelu stseenid (riisi istutamine, kalapüük jne) mõjuvad täpselt, kui reaalelu koopia. Rääkimata vee peal liuglevatest tuld purskavatest draakonitest. Ja pilet tagumistesse ridadesse maksab vaid 20 eek. Ainult etenduse ajal sähvivad fotokate välklambid häirisid etenduse vaatamist.

Vaade Dalatit ümbritsevatele lillepõldudele	Tempel Dalatis

- kuigi reklaamitakse ka männimetsade keskel olevat mägikuurorti Dalat'it, siis Dalatis suurt midagi teha ei ole. Tegelikult on tegu üllatavalt suure linnaga (natuke meenutab Nõmmet), kus lisaks kohalikele elanikele veel karjadekaupa vietnami enda turiste liikvel ja lärmitsemas. Dalati külje all olev kosk erilist vaatemängu ei paku, samuti jääb külastatav Kanaküla, mida ehib turistide ligitõmbamiseks hiigelsuur betoonist kanakuju, täiesti mittemidagiütlevaks. Mõnikümmend kilomeetrit Laose poole rännates saaks väikerahvaste juures matku sooritada. See oleks vast märksa põnevam tegevus. Siiski oli Dalatis nähtud Hang Nga võõrastemaja - "Crazy House"   üks põnevamaid arhitektuuriteoseid, mis eales nähtud ning ka Dalatis elav budistist munk Vhien Tuc, kes maalib ja luuletab, jättis kustumatu elamuse. Vaata ka ta tema pilte ja luuletusi (tõlgituna vietnami keelest inglise keelde).

Dalat, Hang Nga võõrastemaja ("Crazy House")	Dalat, Vien Thuci ateljee, rootsi neiud värvivad pilte

Elamused, mis Vietnamis jäävad süngelt hinge:

- Hanois, kuskil järve kaldal istudes tulid tihtilugu mu juurde väga kehva inglise keelt kõnelevad tudengid, kes kogusid läbi Punase Risti annetusi invaliididele (pimedad, jalutud, käetud) ja sõjas kasutatud kemikaalide tagajärjel sündinud puuetega inimestele. Ja ma ei mõistnud kuidagi kuidas minu annetatud rahasumma suudaks neid tervemaks teha. Peaks ju valitsus (Vietnami või USA) selle eest hoolt kandma, et neil igapäevane riisikausike oleks tagatud. Sestap küsisin nõu sõpradelt, kes selgitasid, et invaliidid vajavad mitmeid abivahendeid (ratastoolid, lugemisaparaadid jne), et ümbritsevast elus osa võtta. Lõpuks sai siiski invaliidide jaoks väike annetus tehtud.

- Samas Hanois nägin turistide poolt tihedalt külastaval tänaval kerjust, kes kogus oma mütsilotusse annetusi. Kord mööda minnes märkasin, kuidas kerjus salamahti loeb üle ta kõrval olevas räbaldunud kotis väikeseid rahakupüüre. Oma üllatuseks tõdesin, et tema päevane saak ületas suure tõenäosusega minu päevaseid kulutusi (toit, öömaja). Sellest hetkest alates võisin rahumeeli kõikidele kerjustele ja invaliididele ära öelda.

St. Josephi kirik Hanois	Tuhaks saanud palved (Thien Hau pagooda Saigonis)	Katoliiklus on just Vietnami lõunaosas laialdaselt levinud

- Saigoni Sõjakuritegude muuseumis tuli mu juurde üks viisakalt riietatud meesinvaliid, kes oli miiniplahvatuses kaotanud mõlemad käed, ühe jala ning ka ühe silma. Paarkümmend minutit varem olin teda näinud muuseumivalvuriga suitsu tõmbamas, kusjuures ta kasutas sigareti hoidmiseks edukalt küünarnukist kõrgemalt kaotatud käekönti. Invaliid andis oma käekondi mulle teretuseks pihku (väga veider kogemus raputada könti), rääkis oma loo ja pakkus mulle müüa postkaarte või raamatuid, et saaksin teda tema vaesuses toetada. Ma ei mõistnud jällegi kuidas minu rahasumma suudaks ta elu paremaks teha või miks peaks just teda tuhandete teiste seast toetama. Kõik ta olek ja esinemine olid sellised, mis kutsusid esile kaastundehoo, kuid just seetõttu, et see oleks sundinud mind raha välja käima panna, ei suutnud ma talt midagi osta. Teadsin, et muuseumides on ametlikult igasugune suveniiridemüük ja äritegevus seadusega keelatud. Sestap tundus ainult üks müümisega tegelev invaliid terves muuseumiõues kummaline. Endal oli pärast äraütlemist väga kehva tunne, õnneks oli kohe läheduses korjanduskarp kodututele lastele, kuhu sai raha pistes oma südametunnistust rahustada.

- Nha Trangi äärelinnas oli üks budistlik tempel ja selle kõrval mäe otsas stuupa Buddha kujuga. Sai ka stuupa sisemust külastatud, enne mida võtsin sandaalid jalast. Pärast stuupast väljumist üritas väike 6-7 aastane poisike mul sandaali rihmu kohendada, mis oli enda jaoks äärmiselt alandav, sest poisike lootis "rikkalt" turistilt vaevatasu saada. Ja tegemist ei olnud sugugi mõne heasüdamliku lapsukese, vaid silmadest oli näha, et ta oli päris palju vägivalda kogenud. Samas mäkke viiva trepistikul oli mitmeid kerjuseid, kellest viletsaim oli vast ratastoolis viibiv liikumisvõimetu poiss 8-9 a, kes isegi almust ei suutnud küsida, vaid papitükk kirjaga teatas, mis haiguse all ta kannatab.

Templivaremed Nha Trangi ja Dalati vahel	Mausoleum Hues

- Laevareisil Nha Trangi saarestikus, võtsid laevas tööl olnud meremehed ja reisifirma töötajad, meie üllatuseks pillid välja ja läks lahti paras tantsumöll (vaata ka pilti): "Twist and Shout". Lisaks saabus paadiga kaldalt laevakesele kummaline, räbaldunud riietes, vanem meessoost tüüp, kes irvitades paljastas oma pooleldi hambutu suu ja vehkis ketsides kuskil laeva ahtris twisti pööritada, ise seejuures kogu aeg irvitades. Alles hiljem märkasin, kui ta üritas meilt natuke raha kerjata, et üks jalg oli tal plastmassist. Sellest hoolimata jätkas ta ka hiljem, kui pillid olid juba vaikinud, oma paadis irvitades twisti pööritamist. Parajalt sünge ja kurb pilt plastmassjalal twisti keerutavast puruvaesest sõjainvaliidist..

- Hanoist Nha Trangi rongiga sõites kogesin ühte enim õõvastavat kogemust oma elus. Kui tavaliselt õpetavad vanemad oma väikesi lapsi Kagu-Aasias ränduritele lehvitama ja tere kisama (Hello), siis see ema, kes vagunikoridoris oma kaheaastast poega õpetas minu poole kujuteldavat automaati hoidma ja siis vaikselt ta-ta-ta-ta tegema ajas küll judinad peale. Mis ise seepeale tegin: naeratasin vaikselt.

- Saigonis, ühes backpackerite poolt hõivatud väikses kõrvaltänavas, oli iga päev näha 4-5 kindlat väikest last kerjamas. Ega nad nii väga pealetükkivad ka polnud, aga kord tegin proovi ja andsin osa oma söömata toidust (savipotis olnud hautatud riisivorm) neile. Kuigi nad võtsid oma plastmasskopsikutesse toidu heameelega vastu ja asusid ahnelt sööma, oli endal kuidagi piinlik, et polnud osanud neile rohkem toitu pakkuda, sest nelja peale jagatult tuli igaühele vaid paar lusikatäit ja midagi jäi hinge kripeldama, et omal on iga päev kõht täis, aga nemad peavad oma toidust sel viisil hankima.

Saigoni tänavapilt	Saigon HSBC pangahoone	Hue, turupilt

Tervis
Ega seal suurt midagi erinevat pole, kui teistes Kagu-Aasia riikides. Ikka see sama malaaria mõningates maapiirkondades. Lisaks on Hongkongi külastanud ärimehed kaasa tassinud ka SARS'i pisikuid. Seega koos vietnami ärimeestega mõnes kallimat sorti hotellis viibimine, võib olla üpris ohtlik.

Prostitutsioon on suuremates linnades täiesti esinev, samuti narkomaania.

Kirjandus
Lonely Planet Vietnami ja teiste Kagu-Aasia riikide reisijuhtide odava piraatkoopia võib osta nii Saigonist, kui ka Hanoist, alghind on 3-4 USD, enamasti küsitakse 100 eek ringis. Üks väga hea eesti keeles ilmunud reisiraamat on C. Jenseni "Ma nägin Maailma algust". Poleks ta nii kopsakas, siis soovitaks seda raamatut soojalt reisijuhina Kagu-Aasiasse kaasa võtta. Siis on veel reisiraamatute Maailm ja Mõnda sarjas, vene ajal, välja antud E. Tshebani poolt kirjutatud "Draakonite Maal". Ilukirjandusest tuleb meelde G.Greene'i "Vaikne ameeriklane".

Bao Ninh'i "The Sorrow of War" on üks parimaid raamatuid maailmas, mis on kirjutatud ellujäänud sõjameestest. Keda huvitab, miks peeti ja miks ameeriklased kaotasid Vietnami sõja, siis selleks on tõnäoliselt parim omaaegse USA kaitseministri R. McNamara "In Retrospective, The Tragedy and Lessons of Vietnam".

Filmid
Tran Anh Hung "Tsüklo" oli vist see väga hea vietnami film, mis ka ETV-s oli.
Kindlasti soovitan ära vaadata ka G.Greene'i romaani järgi vändatud filmi "Vaikne Ameeriklane".

Vietnami sõjast on filme ilmatul hulgal, mõned tuntumad:

Hirvekütt - "Deer Hunter"
Tänapäeva apokalüpsis - "Apocalypse Now"
Rühm - "Platoon"
Me olime sõdurid - "We were Soldiers"
Sõjaohvrid - "Casualties of War"
"Good Morning Vietnam"
Sündinud 4.juulil - "Born on the Fourth of July",

Muusika
Üsnagi meeldivalt meloodiline. Tundub mõjutatud olevat nii prantsuse shansoonidest, kui ka sotsialismimaade estraadist. Igal juhul tükk maad kuulatavam, kui seda on lao või hiina muusika. Muusikalidest muidugi "Saigon", aga soovitust sellele ei oska mitte anda.

Lingid
Vietnam - kolavate hingede sõbralik maa (A.Kannel ja M.Hint)
P. Riba väga hea reisikiri Vietnamist
Helle-Mai Pedastsaare reisipäevik
Vietnamis lohesurfamas