ESILEHT
AASIA
Vietnami lipp
VIETNAM
TRÜKI
Põhifaktid
Kaart (258 kb)
Viisa
Raha
Olme
Transport
Inimesed
Linnad
Loodus
Tegevused
Vaatamisväärsused
Riskid
Tervis
Kirjandus
Lingid
Kommentaarid (1)
KSERAI LOOD

Reis sotsialistlikku Vietnami (gaal märts 2003)

Lao Bai (Laose ja Vietnami piiripunkt) - Hue - DMZ (demilitariseeritud tsoon kunagise Põhja ja Lõuna Vietnami piiril) - Hanoi - Sapa - Bacha - Nha Trang - Dalat - Saigon (Ho Chi Minh Linn)

Vietnami puhul on tegu turumajanduslike elementidega sotsialistliku riigiga, mida valitseb parajalt totalitaarne kompartei. Üsna iseloomulik on Vietnamis näha rividrilli tegevaid punaste kaelarättidega koolilapsi või Lenini ausamba juures toimuvaid paraade või vanakese Ho pilte ja kujusid igal sammul, rääkimata lehvivatest punalippudest iga vähegi tähtsa hoone otsas või kalapaadi mastis. Vietnami televisiooni uudisteprogrammi vaatamine pakub suurt heldimust, kuna tegu on nõukogudeaegse Vremja täpse koopiaga: algul näidatakse miskit parteikongressi ja tähtsamaid parteifunktsionääre, siis tuleb proletariaadile pühendatud lõik (neiud tehastes õmblusmasinate taga), siis Vietnami majandusele väga oluline riisikasvatajate lõik, seejärel kalakasvatajad suurt loomust nõudmas, ja ei unustata ka intelligentsi-teadlasi, kes töötavad Mekongi deltas sohu vajuvate majade kindlustamise kallal. Ja diktorid loevad muudkui hüpnootilise tooni ja rõhuga, kui oluline kõik see riigi jaoks on ja kui hästi elu muudkui areneb. Välisuudised on uudistebloki lõpus, näidatakse kuidas Indias oli mingi tulekahju või majavaringu tagajärjel kümneid hukkunuid (meil on kõik hästi, ainult välismaal on kõik kehvasti).

Paraad Lenini ausamba ees Hanoi Ooperimaja ja Hilton Hotell

Kui Laoses reisimist võib võrrelda mööda põlispuudega ääristatud alleed jalutamisega, siis Vietnam on nagu rallisõit mööda käänulist ja kurvilist kruusateed, kus sa nii mõnigi kord teel välja lendad või mõne uperpalli teed. Põhjuseks on, et välismaistelt turistidelt üritatakse koorida transpordis viiekordne hind ja ka muud teenused ja kaubad on turistide jaoks oluliselt kallimad, mis teeb Vietnamis reisimise märgatavalt kulukamaks, kui seda on Tais või Laoses rändamine. Lisaks on ebameeldiv vietnamlaste komme olla oma müügitöös väga pealetükkiv (põhja Vietnamis eriti): saiamüüjad (hommikuti kohtad Hanois neid iga paari minuti tagant) topivad oma saiu sulle kogu aeg nina alla ja ei saa kuidagi aru, et sa ei soovi nende saiu osta, samuti muu träni (käekellad, plastmasshelbed, tulemasinad, margikogud, raamatud, piltpostkaardid jne) müüjad, kes võivad väsimatult sulle oma kaupa pakkuda, rääkimata moto- ja tsüklo (veloriksha) meestest, kes üritavad üsnagi pealetükkivalt oma teenust pakkuda. Ja kui sa mõnel hommikul oled reisides magamata ööst väsinud ning ei viitsi nendest välja teha, siis kipuvad "fuck you"'d lendama mõlemalt poolt.

Samas pakuvad mägipiirkondades elavad väikerahvad sulle sellist külalislahkust ja sõbralikkust, millest saadav soojusetunne jääb sinuga kogu eluks, lisaks veel võimsad loodusmaastikud. Ja lõuna Vietnamis elavad vietnamlased on märksa sõbralikumad. Seega ei maksaks Vietnamis reisimist sugugi peljata.

Riisiterrassid Sapa lähistel Bacha turupilt

Peamine põhjus, miks näiteks ameeriklased või ka turistid Euroopast Vietnami sõidavad on muidugi soov kogeda midagi, mis oleks seotud Vietnami sõjaga ja mis pakuks ka vastavalt adrenaliini. Aga see on vaid tühipaljas unistus. Ainuke, mis meenutab ohvriterohket sõda (vietnamlasi sai surma üle 3 miljoni) on rohked invaliidid (käetud, jalutud, pimedad) ja pildid ameeriklaste poolt sõjas kasutatud mürkainete ("Agent Orange") keskkonnakahjustustest tulenevalt sündinud värdjatest. Samuti suurlinnades olevad ööklubid ja rohked baarid, mis kannavad kõlavaid nimesid nagu "DMZ" või "Apocalypse Now". Kuigi järgnevas loos võin oma halvakspanu ameeriklaste poolt kasutatud sõjapidamismeetodite suhtes üles näidata, ei mõista ma hukka kommunistide vastu peetud sõda.

Üldinfo

Vietnam on kohalikus kirjapildis Viêt Nam, mis tõlkes peaks tähendama "Lõunamaa".

Kunagi üle tuhande aasta tagasi oli Vietnam osa Hani dünastia valitsemise all olnud Hiina riigist, kuid aasta 939 paiku saavutas Vietnam eraldi riigi staatuse. 19 saj vallutasid Lõuna-Vietnami prantslased ja muutsid Vietnami oma asumaaks (Kotshin-Hiina, pealinn Saigon). Prantsuse kultuuri (keel, katoliiklus, koolid jm) mõjusid on Vietnamis üpris ohtralt näha. Pärast Jaapani okupatsiooni 1940-45 puhkes vabadusvõitlus 1946-50 eelkõige Ho Chi Minh juhitava kompartei egiidi all prantslaste vastu. Suurim lüüasaamine tabas prantslasi Dien Bien Phu all, kus Prantsuse Võõrleegioni ridades olid kaotaja pooleks ka paljud endised SS leegionäridest eestlased. 1954 jagati Vietnam pikki 17-ndat laiuskraadi kaheks riigiks, põhja osas said võimule kommunistid. Kuigi aastal 1956 pidid lõunapoolses osas toimuma vabad valimised, jäid need kommunistide ja Ho Chi Minhi suure populaarsuse tõttu toimumata.

Napalmpommi plahvatus Sõja järelkaja

1960 asutasid kommunistid lõunapoolses osas Rahvusliku Vabastusrinde (Viet Cong'i), mis alustas Põhja-Vietnami relva- ja elavjõu toetusel relvastatud võitlust Lõuna-Vietnamis valitseva poliitilise süsteemi kukutamiseks. Hirmust kogu Kagu-Aasia (s.h ka Malaisia ja Indoneesia) langemise ees kommunistide võimu alla, alustas USA aktiivselt Lõuna-Vietnami rezhiimi toetamist oma sõjajõududega, mis kuni 1973 aastani kestnud võitlusega lõppes häbistava lüüasaamisega (ameeriklasi langes 50 tuh, vietnamlasi hukkus 3 milj). Lüüasaamise põhjus peitus eelkõige selles, et Lõuna-Vietnamis puudus igasugune toetus algul diktaatorliku ja oma rahvast represseeriva katoliiklasest presidendi Ngo Dinh Diem suhtes (kes mõrvati CIA poolt organiseeritud kindralite putshis 1963) ja hiljem kindralitest (sõjaväehunta) koosnevale valitsusele, mistõttu ka lõunapoolsete vietnamlaste võitlusmoraal oli väga madal. Pärast USA vägede lahkumist 1973 jätkasid kommunistid lõunapoolse osa hõivamist ja 1975 aastal viidi Vietnami ühendamine lõpule.

1979 okupeeris Vietnam Kampuchea, mis oli põhjustatud Pol Pothi rezhiimi poolt läbi viidud repressioonidest Kampucheas elava vietnami rahvusvähemuse suhtes. See lõpetas ka punakhmeeride valitsemise Kampucheas. Vastuseks oma soosiku Pol Pothi kukutamisele, alustasid hiinlased 1979 karistussõda Vietnami vastu, kuid sõja iseloom oli pigem lokaalne, kuna hiinlastel õnnestus Põhja-Vietnami mägisel maastikul edasi tungida vaid kuni 30 km.

Perestroika jõudis Vietnamisse aastal 1986 Hiina eeskujul toimivate majandusreformide (doi moi) näol.

Nagu juba öeldud on tegu vabaturu ilmingutega sotsialistliku riigiga. Reaalselt tähendab see seda, et tänu väliskapitali sissevoole on Vietnami riigiaparaat (loe kompartei ladvik) saanud omale tuluallikaid, tänu millele võib edasi õilmitseda ja selle raha eest püsivad ka riigiettevõtteid edasi. Aga võrreldes 80-ndate aastatega, mil vietnamlase kuu toidunorm oli 10 kg riisi ja pool kilo liha, on elu muidugi jõudsalt edasi arenenud. Vietnami 80 miljoniline rahvaarv tähendab, et suhteliselt väikesel maa alal on asustustihedus väga kõrge, mistõttu ka põhimaanteedel liiklemine on transpordivahendite paljususe (enamuses veoautod) tõttu üpris keeruline.

Parim aeg külastamiseks:
Talvekuudel sobib rohkem troopiline lõuna Vietnam, samas kevadkuud on head põhja Vietnami külastamiseks. Ise olin märtsis ja vihma sai üllatavalt palju kaela, mistõttu ka ilmad olid üpris jahedad (alla 20 kraadi). Mägedes on talvekuudel üpris jahe alla 10 kraadi, sellega peab riietuse valimisel arvestama. Vietnami ja Hiina uusaasta (Tet) perioodil, mis langeb jaanuari lõppu või veebruari algusse, on reisimine väga keeruline, sest kõik vietnami turistid on liikvel. Lisaks on hotellid puupüsti rahvast täis.

Ajavahe: Eestiga oli 5 tundi.

Internet ja post
Hanois ning Saigonis oli internet päris odav 3-4 eek tund ja üpris kiire, mujal linnades nii mugav ei olnud ja ka hind oli umbes poole kallim. Kirjaümbriku või postkaardi saatmisel, tuleb see postitada postkontoris või anda see otse postiametniku kätte, muidu hoiatatakse reisijuhis margi "pätsu" paneku eest, kuna margi hind ületab paljude inimeste päevast sissetulekut.

Viisa
Mõistlikumaks variandiks on 1 kuu viisa hankida Bangkokis, maksab kuskil 40 USD ringis. Laoses maksab viisaajamine kuskil 50 USD ümber (Vientanes 50, Luang Prabang 60). Phnom Penhis olid odavaimad hinnad 25 USD ümber (odavate võõrastemajade geto järve juures). Vietnami viisa on üks absurdsemaid kogu Maailmas, kuna tuleb ära näidata riiki sisenemise kuupäev. Ja kui sa saabud hiljem, siis on ka vastav arv päevi juba su 1 kuulisest riigis viibimisest täis tiksunud. Ka varem ei saa teoreetiliselt riiki siseneda, kui viisas märgitud, aga 5 USD altkäemaksu piiriametnikule peaks häda korral asja korda ajama.

Saigon, bareljeef Thien Hau templis Väikerahva külake kuskil DMZ kandis

Inimesed
Kõige iseloomulikum Vietnamile on koonusekujulisi õlgkübaraid kandvad inimesed ja valgetes või muudes heledates toonides pükskostüümi ao-dai'd kandvad saledad ning võluvad vietnami naised (pilt Manfred Leiteri pildikogust), kes mopeediseljas sõites meenutavad pigem modelle moeshow'lt, kui reatöölisi- ja teenistujaid vabrikutest, kombinaatidest. Enamus naisterahvad kannavad näo ees rätikut, seda mitte SARS'i pärast, vaid seetõttu, et Vietnamis on igivanast ajast kõrgkihti kuuluvatel naistel näonahk hele, vaid kõige madalamat sorti talunaised olid päevitanud näolapiga.

Põhja Vietnamis on sõbralikud vaid lapsed, kes pole ajaloo tunnis käinud, ülejäänud suhtuvad turistidesse üsna külmalt. Nii tuuakse toit sulle nii mõnigi kord sulle lauda sellise ilmega justkui oleks sa USA sõdur, kes on uksest sisse astunud ja nüüd M16 vietnamlasele näkku surunud ning nõuab oma toitmist. Siiski on ka teenindajaid, kes turistidele naeratavad, kuid see naeratus on üpris tehislik. Sestap üllatas Saigon mind üpris meeldivalt, kui näiteks varahommikul. enne seitset, võõrastemaja uksest välja astusid ja tänaval istuvad naabermaja elanikud sind rõõmsalt tervitasid (kuna sa ärkad nendega samal ajal). Saigonis olid ka poemüüjad märksa sõbralikumad ja ka hinnad olid seal fikseeritud meeldivalt madalamal tasemel, samas, kui Hanois oleks su teadmatust ära kasutades, sult sisse kasseeritud tegelikust mitmeid kordi rohkem suuremaid summasid.

Parim sovjetliku teeninduse näide, mida kogesin, oli Hanois, enda hotellis Prince. Nagu ikka oli juba hotelli eesukse juures naissoost reisiagent ("Kim Travel"), kes üritas aktiivselt oma reisituure mulle müüa. Kui küsisin, miks tema juurest ostetav Hanoi linnareis maksab 14 USD, aga mujal saab sama reisi 12 USD-ga, siis sähvas ta.."because you are staying in MY HOTEL and we have new minibus" :))), kusjuures firmast Sinhe'st ostetud reisi (12 USD) mikrobuss oli samuti täiesti uus.

Bacha turg Saigon turupilte

Vietnamlastel on üks veider kinnisidee, nimelt et kõik välisturistid on väga rikkad inimesed, kellelt võib pööraseid (ilmaränduri jaoks) summasid sisse kasseerida. Nad ei mõista kuidagi, et kui mõned rikkad ameeriklased võivad hoolimatult visata suuri jootrahasid, siis mõne backpackeri jaoks on taolise summa väljakäimine absoluutselt võimatu. Sestap tekitas endas ikka paksu viha, kui üritati küsida teenuste eest isegi rohkem raha, kui oleks tulnud sama teenuse eest Eestis maksta. Nii tuli Vietnami-Lao piiri äärest mikrobussiga Hue'sse sõitmiseks (150 km) välja käia 10 USD, samas kui Laosel oleks sellise vahemaa läbimine maksma läinud 1-2 USD, mis oli tõenäoliselt ka kehtivaks hinnaks kohalikele. Ja kui poole tee peal Dong Ha's tuli mikrobussi vahetada ning uus juht hakkas raha juurde nõudma, siis viskas endal küll üle ning sai ka "fuck you" lendu lastud. Asi kiskus päris konfliktseks, õnneks rahustas üks bussijaama töötaja (kes sai minu rahast vietnamlastelt oma noosi) seltskonna vietnamlasi maha.

Naljakas on Vietnamlaste tavapöördumine turistide poole "Where are you from". Ja seda päritakse sul iga päev kümneid kordi. Minupoolne standardne vastus oli: "from Europe", mille peale väga vähesed üritasid rohkem pärida või siis tüütavamate tüüpide puhul "from Vietnam". Selle peale tahetakse kohe teada, kas sa ka vietnami keelt räägid, aga siis tuleb tuua juba selliseid standardlauseid nagu "cheap price" või "one dollar". Võõrkeeltest on inglise keele kõrval levinud ka prantsuse keel. Üldiselt on võõrkeelteoskus väga kesine. Teoreetiliselt peaks vanemast põlvkonnast osad oskama ka vene keelt, aga kirjanduse põhjal ei olnud suhtumine nõukogude spetsialistidesse sugugi hea.

Vietnami keelne tervitus peaks kõlama, kui tshaao, aga paar korda tagajärjetult proovides ( kohalikelt ei järgnenud mingit reaktsiooni), loobusin sellest.

Pikka aega ei suutnud ma vietnamlasi mõista, alles siis, kui olin läbi lugenud Bao Ninhi "The Sorrow of War", hakkasin tegelikult taipama, mida on vietnami rahval tegelikult tulnud üle elada. Algul prantsuse kolonisatsioon, siis jaapani okupatsioon, siis uuesti võitlus prantsuse kolonisaatorite vastu, seejärel äärmiselt verine ja ohvriterohke Vietnami sõda. Ja selle juures veel nii rahulikult (paljud ka sõbralikult) suhtuda ameerika või prantsuse turistidesse on ikka ühe rahva juures suur pluss.

Hue turg, haigutav tädi :)) Folkmuusikat esitavad pillineiud Hanois

Religioon
Levinud on mahajaana budismi Vietnami vorm. Tänu naabermaa Hiinale on ka konfutsianism ja taoism au sees. Märkusena öeldud, et Hiina näol on tegu põlisvaenlasega nr 1. Lisaks on levinud ka kohalik Cao Dai õpetus (alguse saanud spiritualistlikest seanssidest) ja mõningal määral islam. Üllatavalt laialdaselt on levinud katoliiklus, seda just lõunapoolses osas, kus praktiliselt igas suuremas külas on oma kirik. Hue lähedal olevas Thien Mu templis on muu hulgas ühes garaazhis ka hallikassinine "Austin", auto, millega aastal 1963 sõitis munk Thich Quang Duc Saigoni, kus ta protestiks valitseva rezhiimi vastu, ennast põlema süütas. Sarnastest tegudest tehtud pildid ja dokumentaalkaadrid vapustasid kogu Maailma. Probleem oli selles, et katoliiklik valitsus oli hakanud taga kiusama budiste, mis lõppkokkuvõttes viis kogu Lõuna-Vietnami ühiskonna murenemiseni.

Keda tõsisemalt huvitab budism, neil soovitan külastada Dieu De pagoodat Hues. Seal olevad mungad olid väga sõbralikud ja külalislahked ning oli näha, et ka meditatsiooniga tegeletakse seal tõsiselt.

Hue, Thien Mu pagooda Cao Dai tempel Hues

Linnad
Pealinn Hanoi on üpris meeldiv linn oma laiade bulvarite, rohkete järvede ja järveäärsete parkidega, kus võib kohata varahommikusel ning hilisõhtusel ajal tuhandeid tervisespordi harrastajaid. mistõttu võib Hanois rahumeeli mitmeid päevi veeta. Ka liiklus on talutav, kuna põhimassi liiklusest moodustavad mopeedid või jalgrattad, autosid on üpris vähe liikvel.

Hanoi vana kesklinn (Hoan Kiem järv) Uuemad hotellid ja hooned (Truc Bach järv)

Vibrantse linnapildiga Saigonis oma on rohelust märgatavalt vähem ja liiklus on seal ka tükk maad kaootilisem. Samas on Saigon märgatavalt mõnusam paik vietnamlastega suhtlemiseks. Ka nädalalõpu veetmiseks ja ööelu nautijatele pakub Saigon loendamatuid võimalusi. Kohtasin mitmeid rändureid, kes olid Saigonis viibinud paar nädalat või kauem. Ju see paik siis ka pakkus neile suuremat huvi. Teised linnad pikemat peatust ei vaja, piisab päevast paarist, et uuesti edasi reisida.

Hue, vaade jõele Peapostkontor Saigonis, Onu Ho pilt aukohal

Riskid
Ainuke ohtlik asi on Aasias levima hakkav SARS. Üldiselt peab olema ettevaatlik mopeedi rentimisel, kuna tihtilugu pannakse mopeedilt mingi osa pätsu, mis tuleb läheduses jõlkuvatelt tüüpidelt raske raha eest tagasi osta. Samuti harrastavad mõned mopeedide väljarentijad mopeedide "ärandamist" (varuvõtmetega), et siis vaeselt turistilt mopeediraha kogu täiega sisse kasseerida. Teatud tänavalõigud Saigonis on kuulsad oma pikanäpumeeste poolest, mujal ei tohiks eriti vargustega probleemi olla, aga reisikottidel tasub ikkagi silm peal hoida.

Raha ja päevakulud
Ametlikuks rahaühikuks on dong, mis kirjutamise hetkel oli kursiga 1 EEK = 1000 dongi. Aga tegelikult küsitakse enamus hindu nii hotellides, kui ka transpordiga liigeldes dollarites. Seega on suladollarid põhilisteks maksevahenditeks, millega peab arvestama. Krediitkaartidega sai raha kätte küll, aga teenustasu 3%-4% on muidugi kõrge. Sama kehtis ka EURO reisitshekkide kohta, millelt taheti vähemalt 2% komisjoni. Vaid üks pank leppis 1,1% komisjoniga. Ja tegu ei olnud mitte protsentuaalse komisjoni, vaid fikseeritud summaga reisitsheki pealt. Seega alla 100 nominaalise reisitsheki pealt võib komisjonitasu kujuneda absurdselt kõrgeks.

Probleem on, et näiteks Vietnami Laose piiril polnud võimalik ametlikult donge vahetada (Lao poolel sai kippe küll). Seetõttu vahetasin vähesed kipid dongideks piiril passivatelt kohalikelt naistelt ja sain oma rumaluse tõttu (ei viitsinud internetist kurssi uurida) kohe kolmekordselt pügada.

Päevakulud tulevad märksa suuremad, kui Laoses või Tais. Üldiselt peab arvestama nii 200-250 eek päevas. Et parematesse muuseumidesse sissepääs on üldjuhul 55 eek pilet, siis ka muuseumipiletid röövivad omajao. Suveniire on mõttekas osta lõunapoolsest osast, siis näed fikseerituna, kui madalad hinnad tegelikult on: näit T-särgi hind (see tobe viisnurgaga) algab 1 USD. Raamatute piraatkoopiate omahind on 2 USD. Piraat CD-d on hinnaga 10 eek, DVD-d 25 eek. Oma üllatuseks leidsin isegi lätlaste Brainstormi "Online" plaadi. Koonusekujuliste õlgkübarate non hinnad algavad kuskil 3-4 eek kandist.

Öömaja ja toit
Kartsin, et öömajade eest tuleb Vietnamis suhteliselt kallist hinda maksta (10 USD ja rohkem). Õnneks leidsin hotelle, kus öömaja maksis vaid 2 - 4 USD. Üks parimaid "diile" oli Hanoi vanalinnas paiknev "Prince Hotell" (Prince hotelle on vähemalt 3) ja seal olev dormitory, kus näiteks vannituba oli üks väga eeskujulik asutus. Mujal Hanois algavad dormitoryde hinnad 2,5 USD-st. Üldjuhul jäi odavamate tubade hind 4 USD kanti (ilma vannitoata). Tobe on totalitaarsele ühiskonnale omane nõue, et hotelli sisse kirjutades korjatakse sult ära ka pass (läheb politseijaoskonda registreerimisele). Ja üldjuhul saab passi tagasi alles hotellist välja registreerides. Ise nurusin passi tagasi, tuues ettekäändeks, et vaja panka raha tooma minna.

Toit on üldjuhul päris maitsev, aga ise eelistan siiski Tai kulinaariat. Pildil on toodud lõunalaud laevaretkel Nha Trangi lähedal olevasse saarestikku. Tihtilugu oli grupiekskursioonide (näit Halong Bay, Nha Trang saarestik) lõunalaud väga rikkalik, mis ise juba kattis pakettreisile tehtud kulutuse. Iseloomulik on vietnamlaste juures, et süüakse mitmekesi, mis võimaldab tellida mitu rooga (kala, liha, juurvili, tofu jne) korraga. Meeles tasub pidada, et kohalikes kohtades pakutakse tihtipeale roogade juurde koeraliha. Vastava sildi tähendus tuleks siis selgeks õppida, kui soovitakse einestada koos kohalikega.

Üks meeldivamaid maiuspalu on Vietnamis idanditega valmistatud kevadrullid (ingl k spring rolls, vietnami k nem ran). Toidu hind on tavaturisti jaoks märksa kallim, kui kuskil tänaval riisinuudlisuppi pho'd lörpides. Nii maksavad road valge inimese jaoks mõeldu söögikohas alates 1-3 USD. Odavaim, mis sain oli Bac Ha turul nuudlisupp 2 eek eest. Väga hästi sai süüa Nha Trangis ühes väikeses taimetoidu söögikohas nimega "Au Lac": suur ports riisi, erinevaid tofu variante ja salatit maksis vaid 4 eek. Aga selliste kohtade leidmiseks peab natuke vaeva nägema. Riisitoidud com' (häälduses läheneb o pigem õ-le) on erinevate garneeringutega, mille vietnami keelsed tähendused oleks kasulik kiiresti selgeks õppida. Et endal oli juba Laose nuudlisupist piisavalt kõrini, siis ei hakanud Vietnamis seda tänavalt proovima. Vietnami jogurt on üks maitsvamaid, mida eales saanud olen, õige hind on kuskil 2 eek topsist, ahnemad poepidajad küsivad 3 eek ja veel ahnemad söögikohtade omanikud 4 eek. Väga levinud on ka prantslaste pikad saiad - "baguette"-d, mille vahel pannakse kõikvõimalikku toidupoolist. Taolise võileiva hind on tänavalt ostes kuskil 3-4 eek kandis.

Vietnamis saadav lahtine Tiigri õlu 12 eek kann, on üks äraütlemata kosutav jook. Teised õlled nii hea maitsega pole. Muidu tasub jälgida silte Bia hoi, mis tähendab, et kuskil sööma- joomakohas on lahtist ja odavat õlut müügil.

Äärmiselt soovitav on restoraniarve puhul üle kontrollida, kas summa oli kokku liidetud ikka õieti. Arvutusoskus on restoranipidajatel üllatavalt kesine (mitte meelega enda kasuks, vaid tõesti, nad ei suuda õieti liita).

Transport ja teeolud
Laosest Savannakhetis on reis Hanoisse 1 kord nädalas (Laup oli vist), Hue'sse oli vist 2 korda (E ja N?), Danangi 1 kord, teistel kordadel Dong Ha'se. Igal juhul on soovitav neisse linnadesse alustada sõitu Laosest, kuna nii tuleb reis vähemalt kaks korda odavam ja närvikulu jääb olemata, mis kaasneb vietnamlastega pileti hinna üle sõdides.

Kaluriküla Nha Trangi lähistel Majapidamine Bac Ha lähistel

Vietnam on üks väheseid maid, kuis reisifirmade teenuseid (transport, grupireisid) kasutades tuleb oluliselt odavam välja, kui oma käe peal pileteid hankida. Lisaks on grupireiside puhul enamikul juhtudel ka väga hea lõunasöök. Väga oluline on valida usaldusväärne reisifirma. Ise kasutasin põhiliselt A-Z Travel, T.M Brothers ja Sinhe teenuseid. Jäin nendega üsna rahule, vaid Sinhe tegi mulle kampuchea riel'ide ostmisel raskelt külma (sain oma 30% tõmmata).

Väga mugav on kasutada reisifirmade poolt pakutav Open Date piletit, mis võimaldab Hanoist Saigoni (ja vastupidi) reisida vaid 18 USD eest, samuti on võimalik külastada kõiki olulisemaid teele jäävaid linnu. Ja üldjuhul korjatakse sind peale juba hotellis. Sama rongiga läheks maksma 50 USD ringis. Buss on ka enamikul juhtudel pooltühi, mis võimaldab päris korralikult laiutada. Saigonist Phnom Penhi maksis reis turistibussis 6 USD, ainult Kampuchea poolel vinnasid kohalikud, kes istusid tagaistmel, mul koti küljetaskust natuke träni vähemaks.

Kuigi rongisõidu eest kooritakse päris korralik summa, ise sõitsin Hanoist Nha Trangi 35 USD (II klass, kolmas nari), oli reis päris mugav ja kuuesele kupeele ei saa ka midagi ette heita. Lisaks pakuti piletiraha eest veel süüa ja joogivett ka. Hommikul mingi sai, lõunal ja õhtul riis ja liha, mis kõlbas süüa küll, kuigi oli tegu üsna lihtsa toiduga. Lisaraha eest müüvad vagunisaatjad ka karastusjooke ja muud nänni, aga selle hind oli tavapäraselt kallis. Rongijaamades saab ka puuvilja osta, kuigi tuleb samuti natuke kaubelda.

Et ise üritasin omal käel bussiga reisida vaid esimene päev ja koheselt sain külma dushi (150 km ja 10 USD ning ebameeldiv konflikt vietnamlastega) osaliseks, siis piirdusin edaspidi vaid reisifirmade teenuste kasutamisega. Tjah, hiljem kohtusin ka ränduritega, kes sama marsruudi eest pidid ka 20 USD välja käima.

Üldiselt on Vietnamis ühistransport üsna ebakindel, kuna bussid on üldjuhul parajad logud, mis nõuab mitmeid peatusi ja parandusi, lisaks topitakse bussid tohutult inimesi ja kaupa täis. Samas on muidugi see hea võimalus tutvumaks ja suhtlemaks vietnamlastega.

Et teed on küll asfaltkatte all, aga suhteliselt kitsad ja kehvas seisus ning liiklus on suurest elanike arvust väga tihe, siis ka keskmine kiirus eriti kiire polnud, seda just eriti päevasel ajal, mil näiteks koolist saabuvate tuhandete laste vood, võivad täiesti ummistada tee ühe poole. Samuti on probleeme öisel ajal, kus autojuhid harrastavad teiste juhtide teelt välja surumiseks täistuledega sõitmist.

Dalat, turg Dalat, aed budistlikus meditatsioonikeskuses

Loodus
Kõrgeim mäetipp on Sapa (Põhja-Vietnam) lähedal olev Fansipan (3143 m). Põhja Vietnam pakub unustamatuid vaateid mägimetsadele ja nõlvadel olevatele riisiterrassidele. Kaunid on maastikud veel Hue'st sõites lõuna poole Nha Trangi. Muidu on suures osas tegu riisipõldude rohetava maastikuga, kusjuures põhiosa riisisaagist tuleb Mekongi ja Punase jõe orust. Ruutmeetrilt saadakse aastas kuskil 1kg riisi (kahe saagi korral), mis maksab kuskil 6 eek ringis, seega võite ise arvutada, kui "rikkalt" kohalikud talupojad elavad. Dalati ümbruses on ka ühe kuni kahe kilomeetri kõrgusel merepinnast olevaid männimetsi, mis mõjuvad pärast banaani- ja palmisalusid üsna koduselt. Üsna kerge on külastada Hanoi lähedal paiknevaid Halong Lahes paiknevat Cat Ba või koskede ja järvede rohket Ba Be loodusparke.

Suurimaid probleeme valmistab kontrollimatu metsaraie ning Vietnami sõjas tuhandetele ruutkilomeetritele puistatud väga kantserogeensed mürkkemikaalid ("Agent Orange"), mis on põhjustanud olulist keskkonnakahjustust.

Maastik Dalati ümbruses Riisipõllud

Järgmine leht