Vietnami puhul on tegu turumajanduslike elementidega sotsialistliku riigiga, mida valitseb
parajalt totalitaarne kompartei. Üsna iseloomulik on Vietnamis näha rividrilli tegevaid
punaste kaelarättidega koolilapsi või Lenini ausamba juures toimuvaid paraade või vanakese
Ho pilte ja kujusid igal sammul, rääkimata lehvivatest punalippudest iga vähegi tähtsa hoone
otsas või kalapaadi mastis. Vietnami televisiooni uudisteprogrammi vaatamine pakub suurt
heldimust,
kuna tegu on nõukogudeaegse Vremja täpse koopiaga: algul näidatakse miskit parteikongressi ja
tähtsamaid parteifunktsionääre, siis tuleb proletariaadile pühendatud lõik (neiud tehastes
õmblusmasinate taga), siis Vietnami majandusele väga oluline riisikasvatajate lõik, seejärel
kalakasvatajad suurt loomust nõudmas, ja ei unustata ka intelligentsi-teadlasi, kes
töötavad Mekongi deltas sohu vajuvate majade kindlustamise kallal. Ja diktorid loevad muudkui
hüpnootilise tooni ja rõhuga, kui oluline kõik see riigi jaoks on ja kui hästi elu muudkui
areneb. Välisuudised on uudistebloki lõpus, näidatakse kuidas Indias oli mingi tulekahju
või majavaringu tagajärjel kümneid hukkunuid (meil on kõik hästi, ainult välismaal on
kõik kehvasti).
 |
 |
|
|
Kui Laoses reisimist võib võrrelda mööda põlispuudega ääristatud alleed jalutamisega, siis
Vietnam on nagu rallisõit mööda käänulist ja kurvilist kruusateed, kus sa nii mõnigi kord
teel välja lendad või mõne uperpalli teed. Põhjuseks on, et välismaistelt turistidelt üritatakse
koorida transpordis viiekordne hind ja ka muud teenused ja kaubad on turistide jaoks oluliselt
kallimad, mis teeb Vietnamis reisimise märgatavalt kulukamaks, kui seda on Tais või Laoses
rändamine.
Lisaks on ebameeldiv vietnamlaste komme olla oma müügitöös
väga pealetükkiv (põhja Vietnamis eriti): saiamüüjad (hommikuti kohtad Hanois neid iga
paari minuti tagant) topivad oma saiu sulle kogu aeg nina alla
ja ei saa kuidagi aru, et sa ei soovi nende saiu osta, samuti muu träni (käekellad,
plastmasshelbed, tulemasinad, margikogud, raamatud, piltpostkaardid jne) müüjad,
kes võivad väsimatult sulle oma kaupa pakkuda, rääkimata moto- ja tsüklo
(veloriksha) meestest, kes üritavad üsnagi pealetükkivalt oma teenust pakkuda. Ja kui sa mõnel
hommikul oled reisides magamata ööst väsinud ning ei viitsi nendest välja teha, siis kipuvad
"fuck you"'d lendama mõlemalt poolt.
Samas pakuvad mägipiirkondades elavad väikerahvad sulle sellist külalislahkust ja sõbralikkust,
millest saadav soojusetunne jääb sinuga kogu eluks,
lisaks veel võimsad loodusmaastikud. Ja lõuna Vietnamis elavad
vietnamlased on märksa sõbralikumad. Seega ei maksaks Vietnamis reisimist sugugi peljata.
 |
 |
|
|
Peamine põhjus, miks näiteks ameeriklased või ka turistid Euroopast Vietnami sõidavad on
muidugi soov kogeda midagi, mis
oleks seotud Vietnami sõjaga ja mis pakuks ka vastavalt adrenaliini. Aga see on vaid tühipaljas
unistus. Ainuke, mis meenutab ohvriterohket sõda (vietnamlasi sai surma üle 3 miljoni)
on rohked invaliidid (käetud, jalutud, pimedad) ja pildid
ameeriklaste poolt sõjas kasutatud mürkainete ("Agent Orange")
keskkonnakahjustustest tulenevalt
sündinud värdjatest. Samuti suurlinnades olevad ööklubid ja rohked baarid, mis kannavad
kõlavaid nimesid nagu "DMZ" või "Apocalypse Now". Kuigi järgnevas loos võin oma halvakspanu ameeriklaste poolt kasutatud
sõjapidamismeetodite suhtes üles näidata, ei mõista ma hukka kommunistide vastu peetud sõda.
Üldinfo
Vietnam on kohalikus kirjapildis Viêt Nam, mis tõlkes peaks tähendama "Lõunamaa".
Kunagi üle tuhande aasta tagasi oli Vietnam osa Hani dünastia valitsemise all olnud Hiina riigist,
kuid aasta 939 paiku saavutas Vietnam eraldi riigi staatuse. 19 saj vallutasid Lõuna-Vietnami
prantslased ja muutsid Vietnami oma asumaaks (Kotshin-Hiina, pealinn Saigon). Prantsuse kultuuri
(keel, katoliiklus, koolid jm) mõjusid on Vietnamis üpris ohtralt näha. Pärast Jaapani okupatsiooni
1940-45 puhkes vabadusvõitlus 1946-50 eelkõige Ho Chi Minh juhitava kompartei egiidi all
prantslaste vastu. Suurim lüüasaamine tabas prantslasi Dien Bien Phu all, kus Prantsuse
Võõrleegioni ridades olid kaotaja pooleks ka paljud endised SS leegionäridest eestlased.
1954 jagati Vietnam pikki 17-ndat
laiuskraadi kaheks riigiks, põhja osas said võimule kommunistid. Kuigi aastal 1956 pidid
lõunapoolses osas toimuma vabad valimised, jäid need kommunistide ja Ho Chi Minhi suure
populaarsuse tõttu toimumata.
 |
 |
|
|
1960 asutasid kommunistid lõunapoolses osas Rahvusliku Vabastusrinde (Viet Cong'i),
mis alustas Põhja-Vietnami relva- ja
elavjõu toetusel relvastatud võitlust Lõuna-Vietnamis valitseva poliitilise süsteemi kukutamiseks.
Hirmust kogu Kagu-Aasia (s.h ka Malaisia ja Indoneesia) langemise ees kommunistide võimu alla,
alustas USA aktiivselt Lõuna-Vietnami rezhiimi toetamist oma sõjajõududega, mis kuni 1973 aastani
kestnud võitlusega lõppes häbistava lüüasaamisega (ameeriklasi langes 50 tuh, vietnamlasi hukkus 3 milj).
Lüüasaamise põhjus peitus eelkõige selles, et Lõuna-Vietnamis
puudus igasugune toetus algul diktaatorliku ja oma rahvast represseeriva
katoliiklasest presidendi Ngo Dinh Diem suhtes
(kes mõrvati CIA poolt organiseeritud kindralite putshis 1963) ja hiljem kindralitest
(sõjaväehunta) koosnevale valitsusele, mistõttu ka lõunapoolsete vietnamlaste võitlusmoraal
oli väga madal. Pärast USA vägede lahkumist 1973 jätkasid kommunistid lõunapoolse osa
hõivamist ja 1975 aastal viidi Vietnami ühendamine lõpule.
1979 okupeeris Vietnam Kampuchea, mis oli põhjustatud Pol Pothi rezhiimi poolt läbi viidud
repressioonidest Kampucheas elava vietnami rahvusvähemuse suhtes. See lõpetas ka punakhmeeride valitsemise
Kampucheas. Vastuseks oma soosiku Pol Pothi kukutamisele, alustasid hiinlased 1979 karistussõda
Vietnami vastu, kuid sõja iseloom oli pigem lokaalne, kuna hiinlastel õnnestus Põhja-Vietnami mägisel
maastikul edasi tungida vaid kuni 30 km.
Perestroika jõudis Vietnamisse aastal 1986 Hiina eeskujul toimivate majandusreformide (doi moi) näol.
Nagu juba öeldud on tegu vabaturu ilmingutega sotsialistliku riigiga. Reaalselt tähendab see
seda, et tänu väliskapitali sissevoole on Vietnami riigiaparaat (loe kompartei ladvik)
saanud omale tuluallikaid, tänu
millele võib edasi õilmitseda ja selle raha eest püsivad ka riigiettevõtteid edasi. Aga
võrreldes 80-ndate aastatega, mil vietnamlase kuu toidunorm oli 10 kg riisi ja pool kilo liha,
on elu muidugi jõudsalt edasi arenenud.
Vietnami 80 miljoniline rahvaarv tähendab, et suhteliselt väikesel maa alal on asustustihedus
väga kõrge, mistõttu ka põhimaanteedel liiklemine on transpordivahendite paljususe (enamuses
veoautod) tõttu üpris keeruline.
Parim aeg külastamiseks:
Talvekuudel sobib rohkem troopiline lõuna Vietnam, samas kevadkuud
on head põhja Vietnami külastamiseks. Ise olin märtsis ja vihma sai üllatavalt palju kaela,
mistõttu ka ilmad olid üpris jahedad (alla 20 kraadi). Mägedes on talvekuudel üpris jahe alla 10
kraadi, sellega peab riietuse valimisel arvestama. Vietnami ja Hiina uusaasta (Tet)
perioodil, mis langeb jaanuari lõppu või veebruari algusse,
on reisimine väga keeruline, sest kõik vietnami turistid on liikvel.
Lisaks on hotellid puupüsti rahvast täis.
Ajavahe: Eestiga oli 5 tundi.
Internet ja post
Hanois ning Saigonis oli internet päris odav 3-4 eek tund ja üpris kiire,
mujal linnades nii mugav ei olnud ja ka hind oli umbes poole kallim.
Kirjaümbriku või postkaardi saatmisel, tuleb
see postitada postkontoris või anda see otse postiametniku kätte, muidu hoiatatakse reisijuhis
margi "pätsu"
paneku eest, kuna margi hind ületab paljude inimeste päevast sissetulekut.
Viisa
Mõistlikumaks variandiks on 1 kuu viisa hankida Bangkokis, maksab kuskil 40 USD
ringis. Laoses maksab viisaajamine kuskil 50 USD ümber (Vientanes 50, Luang Prabang 60).
Phnom Penhis olid odavaimad hinnad 25 USD ümber (odavate võõrastemajade geto järve juures).
Vietnami viisa on üks absurdsemaid kogu Maailmas, kuna tuleb ära näidata riiki sisenemise
kuupäev. Ja kui sa saabud hiljem, siis on ka vastav arv päevi juba su 1 kuulisest riigis
viibimisest täis tiksunud. Ka varem ei saa teoreetiliselt riiki siseneda, kui viisas märgitud,
aga 5 USD altkäemaksu piiriametnikule peaks häda korral asja korda ajama.
 |
 |
|
|
Inimesed
Kõige iseloomulikum Vietnamile on koonusekujulisi õlgkübaraid kandvad inimesed ja valgetes või
muudes heledates toonides pükskostüümi ao-dai'd kandvad
saledad ning võluvad vietnami naised
(pilt Manfred Leiteri
pildikogust),
kes mopeediseljas sõites meenutavad pigem
modelle moeshow'lt, kui reatöölisi- ja teenistujaid vabrikutest, kombinaatidest. Enamus naisterahvad
kannavad näo ees rätikut, seda mitte SARS'i pärast, vaid seetõttu, et Vietnamis on igivanast ajast
kõrgkihti kuuluvatel naistel näonahk hele, vaid kõige madalamat sorti talunaised olid päevitanud
näolapiga.
Põhja Vietnamis on sõbralikud vaid lapsed, kes pole ajaloo tunnis käinud, ülejäänud suhtuvad
turistidesse üsna külmalt. Nii tuuakse toit sulle nii mõnigi kord sulle lauda sellise ilmega
justkui oleks sa USA sõdur, kes on uksest sisse astunud ja nüüd M16 vietnamlasele näkku surunud
ning nõuab oma toitmist. Siiski on ka teenindajaid, kes turistidele naeratavad, kuid see
naeratus on üpris tehislik. Sestap üllatas Saigon mind üpris meeldivalt, kui näiteks varahommikul.
enne seitset,
võõrastemaja uksest välja astusid ja tänaval istuvad naabermaja elanikud sind rõõmsalt tervitasid
(kuna sa ärkad nendega samal ajal). Saigonis olid ka poemüüjad märksa sõbralikumad ja ka hinnad olid
seal fikseeritud meeldivalt madalamal tasemel, samas, kui Hanois oleks su teadmatust ära kasutades,
sult sisse kasseeritud tegelikust mitmeid kordi rohkem suuremaid summasid.
Parim sovjetliku teeninduse näide, mida kogesin, oli Hanois, enda hotellis Prince. Nagu ikka oli
juba hotelli eesukse juures naissoost reisiagent ("Kim Travel"), kes üritas aktiivselt oma
reisituure mulle müüa. Kui küsisin, miks tema juurest ostetav Hanoi linnareis maksab 14 USD, aga
mujal saab sama reisi 12 USD-ga, siis sähvas ta.."because you are staying in MY HOTEL and we have
new minibus" :))), kusjuures firmast Sinhe'st ostetud reisi (12 USD) mikrobuss oli samuti
täiesti uus.
 |
 |
|
|
Vietnamlastel on üks veider kinnisidee, nimelt et kõik välisturistid on väga rikkad inimesed,
kellelt võib pööraseid (ilmaränduri jaoks) summasid sisse kasseerida. Nad ei mõista kuidagi,
et kui mõned rikkad ameeriklased võivad hoolimatult visata suuri jootrahasid, siis mõne backpackeri
jaoks on taolise summa väljakäimine absoluutselt võimatu. Sestap tekitas endas ikka paksu viha,
kui üritati küsida teenuste eest isegi rohkem raha, kui oleks tulnud sama teenuse eest Eestis
maksta. Nii tuli Vietnami-Lao piiri äärest mikrobussiga Hue'sse sõitmiseks (150 km)
välja käia 10 USD, samas
kui Laosel oleks sellise vahemaa läbimine maksma läinud 1-2 USD,
mis oli tõenäoliselt ka kehtivaks hinnaks kohalikele. Ja kui poole tee peal Dong Ha's tuli
mikrobussi vahetada ning uus juht hakkas raha juurde nõudma, siis viskas endal küll üle ning
sai ka "fuck you" lendu lastud. Asi kiskus päris konfliktseks, õnneks rahustas üks bussijaama
töötaja (kes sai minu rahast vietnamlastelt oma noosi) seltskonna vietnamlasi maha.
Naljakas on Vietnamlaste tavapöördumine turistide poole "Where are you from". Ja seda päritakse
sul iga päev kümneid kordi. Minupoolne standardne vastus oli: "from Europe",
mille peale väga
vähesed üritasid rohkem pärida või siis tüütavamate tüüpide puhul "from Vietnam". Selle peale
tahetakse kohe teada, kas sa ka vietnami keelt räägid, aga siis tuleb tuua juba selliseid standardlauseid
nagu "cheap price" või "one dollar". Võõrkeeltest on inglise keele kõrval levinud ka prantsuse
keel. Üldiselt on võõrkeelteoskus väga kesine. Teoreetiliselt peaks vanemast põlvkonnast osad
oskama ka vene keelt, aga kirjanduse põhjal ei olnud suhtumine nõukogude spetsialistidesse
sugugi hea.
Vietnami keelne tervitus peaks kõlama, kui tshaao, aga paar korda tagajärjetult proovides (
kohalikelt ei järgnenud mingit reaktsiooni), loobusin sellest.
Pikka aega ei suutnud ma vietnamlasi mõista, alles siis, kui olin läbi lugenud Bao Ninhi "The
Sorrow of War", hakkasin tegelikult taipama, mida on vietnami rahval tegelikult tulnud üle
elada. Algul prantsuse kolonisatsioon, siis jaapani okupatsioon, siis uuesti võitlus prantsuse
kolonisaatorite vastu, seejärel äärmiselt verine ja ohvriterohke Vietnami sõda.
Ja selle juures veel nii rahulikult (paljud ka sõbralikult)
suhtuda ameerika või prantsuse turistidesse on ikka ühe rahva juures suur pluss.
 |
 |
|
|
Religioon
Levinud on mahajaana budismi Vietnami vorm. Tänu naabermaa Hiinale on ka konfutsianism ja
taoism au sees. Märkusena öeldud, et Hiina näol on tegu põlisvaenlasega nr 1.
Lisaks on levinud ka kohalik Cao Dai õpetus (alguse saanud
spiritualistlikest seanssidest) ja mõningal määral islam.
Üllatavalt laialdaselt on levinud katoliiklus, seda just lõunapoolses osas,
kus praktiliselt igas suuremas külas on oma kirik. Hue lähedal olevas Thien Mu templis on
muu hulgas ühes garaazhis ka hallikassinine "Austin", auto, millega aastal 1963 sõitis
munk Thich Quang Duc Saigoni, kus ta protestiks valitseva rezhiimi vastu, ennast põlema süütas.
Sarnastest tegudest tehtud
pildid ja
dokumentaalkaadrid vapustasid kogu Maailma. Probleem oli selles, et katoliiklik valitsus
oli hakanud taga kiusama budiste, mis lõppkokkuvõttes viis kogu Lõuna-Vietnami
ühiskonna murenemiseni.
Keda tõsisemalt huvitab budism, neil soovitan külastada Dieu De pagoodat Hues. Seal olevad
mungad olid väga sõbralikud ja külalislahked ning oli näha, et ka meditatsiooniga tegeletakse
seal tõsiselt.
Linnad
Pealinn Hanoi on üpris meeldiv linn oma laiade bulvarite, rohkete järvede ja
järveäärsete parkidega, kus võib kohata varahommikusel ning hilisõhtusel
ajal tuhandeid tervisespordi harrastajaid.
mistõttu võib Hanois rahumeeli mitmeid päevi veeta. Ka liiklus on talutav, kuna põhimassi
liiklusest moodustavad mopeedid või jalgrattad, autosid on üpris vähe liikvel.
Vibrantse linnapildiga Saigonis oma on rohelust märgatavalt vähem ja
liiklus on seal ka tükk maad kaootilisem. Samas on
Saigon märgatavalt mõnusam paik vietnamlastega suhtlemiseks. Ka nädalalõpu veetmiseks ja ööelu
nautijatele pakub Saigon loendamatuid võimalusi. Kohtasin mitmeid rändureid, kes
olid Saigonis viibinud paar nädalat või kauem. Ju see paik siis ka pakkus neile suuremat huvi.
Teised linnad pikemat peatust ei vaja, piisab päevast paarist, et uuesti edasi reisida.
 |
 |
|
|
Riskid
Ainuke ohtlik asi on Aasias levima hakkav SARS. Üldiselt peab olema ettevaatlik mopeedi rentimisel,
kuna tihtilugu pannakse mopeedilt mingi osa pätsu, mis tuleb läheduses jõlkuvatelt tüüpidelt
raske raha eest tagasi osta. Samuti harrastavad mõned mopeedide väljarentijad mopeedide
"ärandamist" (varuvõtmetega),
et siis vaeselt turistilt mopeediraha kogu täiega sisse kasseerida. Teatud tänavalõigud Saigonis
on kuulsad oma pikanäpumeeste poolest, mujal ei tohiks eriti vargustega probleemi olla, aga
reisikottidel tasub ikkagi silm peal hoida.
Raha ja päevakulud
Ametlikuks rahaühikuks on dong, mis kirjutamise hetkel oli kursiga 1 EEK = 1000 dongi. Aga
tegelikult küsitakse enamus hindu nii hotellides, kui ka transpordiga liigeldes dollarites.
Seega on suladollarid põhilisteks maksevahenditeks, millega peab arvestama. Krediitkaartidega
sai raha kätte küll, aga teenustasu 3%-4% on muidugi kõrge. Sama kehtis ka EURO reisitshekkide
kohta, millelt taheti vähemalt 2% komisjoni. Vaid üks pank leppis 1,1% komisjoniga. Ja tegu ei
olnud mitte protsentuaalse komisjoni, vaid fikseeritud summaga reisitsheki pealt. Seega alla
100 nominaalise reisitsheki pealt võib komisjonitasu kujuneda absurdselt kõrgeks.
Probleem on, et näiteks Vietnami Laose piiril polnud võimalik ametlikult donge vahetada (Lao
poolel sai kippe küll). Seetõttu vahetasin vähesed kipid dongideks piiril passivatelt kohalikelt
naistelt ja sain oma rumaluse tõttu (ei viitsinud internetist kurssi uurida) kohe
kolmekordselt pügada.
Päevakulud tulevad märksa suuremad, kui Laoses või Tais. Üldiselt peab arvestama nii 200-250 eek
päevas. Et parematesse muuseumidesse sissepääs on üldjuhul 55 eek pilet, siis ka muuseumipiletid
röövivad omajao. Suveniire on mõttekas osta lõunapoolsest osast, siis näed fikseerituna, kui
madalad hinnad tegelikult on: näit T-särgi hind (see tobe viisnurgaga) algab 1 USD. Raamatute
piraatkoopiate omahind on 2 USD. Piraat CD-d on hinnaga 10 eek, DVD-d 25 eek. Oma üllatuseks
leidsin isegi lätlaste Brainstormi "Online" plaadi. Koonusekujuliste õlgkübarate non hinnad
algavad kuskil 3-4 eek kandist.
Öömaja ja toit
Kartsin, et öömajade eest tuleb Vietnamis suhteliselt kallist hinda maksta (10 USD ja rohkem).
Õnneks leidsin hotelle, kus öömaja maksis vaid 2 - 4 USD. Üks parimaid "diile" oli Hanoi vanalinnas
paiknev "Prince Hotell" (Prince hotelle on vähemalt 3) ja seal olev dormitory,
kus näiteks vannituba oli üks
väga eeskujulik asutus. Mujal Hanois algavad dormitoryde hinnad 2,5 USD-st. Üldjuhul jäi
odavamate tubade hind 4 USD kanti (ilma vannitoata). Tobe on totalitaarsele ühiskonnale omane
nõue, et hotelli sisse kirjutades korjatakse sult ära ka pass (läheb politseijaoskonda registreerimisele).
Ja üldjuhul saab passi tagasi alles hotellist välja registreerides. Ise nurusin passi tagasi,
tuues ettekäändeks, et vaja panka raha tooma minna.
Toit on üldjuhul päris maitsev, aga ise eelistan siiski Tai kulinaariat. Pildil on toodud
lõunalaud laevaretkel Nha Trangi lähedal olevasse saarestikku.
Tihtilugu oli grupiekskursioonide (näit Halong Bay, Nha Trang saarestik)
lõunalaud väga rikkalik, mis ise juba kattis pakettreisile tehtud kulutuse.
Iseloomulik on vietnamlaste juures, et süüakse mitmekesi, mis
võimaldab tellida mitu rooga (kala, liha, juurvili, tofu jne) korraga.
Meeles tasub pidada, et kohalikes kohtades pakutakse tihtipeale roogade juurde koeraliha.
Vastava sildi tähendus tuleks siis selgeks õppida, kui soovitakse einestada koos kohalikega.
Üks meeldivamaid
maiuspalu on Vietnamis idanditega valmistatud kevadrullid (ingl k spring rolls,
vietnami k nem ran). Toidu hind on tavaturisti jaoks märksa kallim, kui kuskil tänaval
riisinuudlisuppi pho'd lörpides. Nii maksavad road valge inimese jaoks mõeldu söögikohas
alates 1-3 USD. Odavaim, mis sain oli Bac Ha turul
nuudlisupp 2 eek eest. Väga hästi sai süüa Nha Trangis ühes väikeses taimetoidu söögikohas
nimega "Au Lac": suur
ports riisi, erinevaid tofu variante ja salatit maksis vaid 4 eek. Aga selliste kohtade leidmiseks
peab natuke vaeva nägema.
Riisitoidud com' (häälduses läheneb o pigem õ-le) on erinevate garneeringutega, mille
vietnami keelsed tähendused oleks kasulik kiiresti selgeks õppida.
Et endal oli juba Laose nuudlisupist piisavalt kõrini, siis ei hakanud
Vietnamis seda tänavalt proovima. Vietnami jogurt on üks maitsvamaid, mida eales saanud olen,
õige hind on kuskil 2 eek topsist, ahnemad poepidajad küsivad 3 eek ja veel ahnemad söögikohtade
omanikud 4 eek. Väga levinud on ka prantslaste pikad saiad - "baguette"-d,
mille vahel pannakse kõikvõimalikku toidupoolist. Taolise võileiva hind on tänavalt ostes
kuskil 3-4 eek kandis.
Vietnamis saadav lahtine Tiigri õlu 12 eek kann, on üks äraütlemata kosutav jook. Teised õlled
nii hea maitsega pole. Muidu tasub jälgida silte Bia hoi, mis tähendab, et kuskil sööma-
joomakohas on lahtist ja odavat õlut müügil.
Äärmiselt soovitav on restoraniarve puhul üle kontrollida, kas summa oli kokku liidetud ikka õieti.
Arvutusoskus on restoranipidajatel üllatavalt kesine (mitte meelega enda kasuks,
vaid tõesti, nad ei suuda õieti liita).
Transport ja teeolud
Laosest Savannakhetis on reis Hanoisse 1 kord nädalas (Laup oli vist), Hue'sse oli vist 2 korda (E ja N?),
Danangi 1 kord,
teistel kordadel Dong Ha'se. Igal juhul on soovitav neisse linnadesse alustada sõitu Laosest, kuna
nii tuleb reis vähemalt kaks korda odavam ja närvikulu jääb olemata, mis kaasneb vietnamlastega pileti
hinna üle sõdides.
Vietnam on üks väheseid maid, kuis reisifirmade teenuseid (transport, grupireisid) kasutades
tuleb oluliselt odavam välja, kui oma käe peal pileteid hankida. Lisaks on grupireiside puhul
enamikul juhtudel ka väga hea lõunasöök. Väga oluline on valida usaldusväärne reisifirma.
Ise kasutasin põhiliselt A-Z Travel, T.M Brothers ja Sinhe teenuseid. Jäin nendega üsna rahule,
vaid Sinhe tegi mulle kampuchea riel'ide ostmisel raskelt külma (sain oma 30% tõmmata).
Väga mugav on kasutada reisifirmade poolt pakutav Open Date piletit, mis võimaldab Hanoist
Saigoni (ja vastupidi) reisida vaid 18 USD eest, samuti on võimalik külastada kõiki olulisemaid
teele jäävaid linnu. Ja üldjuhul korjatakse sind peale juba hotellis.
Sama rongiga läheks maksma 50 USD ringis. Buss on ka enamikul juhtudel
pooltühi, mis võimaldab päris korralikult laiutada. Saigonist Phnom Penhi maksis
reis turistibussis 6 USD, ainult Kampuchea poolel vinnasid kohalikud, kes istusid tagaistmel,
mul koti küljetaskust natuke träni vähemaks.
Kuigi rongisõidu eest kooritakse päris korralik summa, ise sõitsin Hanoist Nha Trangi 35 USD
(II klass, kolmas nari), oli reis päris mugav ja kuuesele kupeele ei saa ka midagi ette heita.
Lisaks pakuti piletiraha eest veel süüa ja joogivett ka. Hommikul mingi sai, lõunal ja õhtul
riis ja liha, mis kõlbas süüa küll, kuigi oli tegu üsna lihtsa toiduga. Lisaraha eest müüvad
vagunisaatjad ka karastusjooke ja muud nänni, aga selle hind oli tavapäraselt kallis. Rongijaamades
saab ka puuvilja osta, kuigi tuleb samuti natuke kaubelda.
Et ise üritasin omal käel bussiga reisida vaid esimene päev ja koheselt sain külma dushi
(150 km ja 10 USD ning ebameeldiv konflikt vietnamlastega) osaliseks, siis piirdusin edaspidi
vaid reisifirmade teenuste kasutamisega. Tjah, hiljem kohtusin ka ränduritega, kes sama marsruudi
eest pidid ka 20 USD välja käima.
Üldiselt on Vietnamis ühistransport üsna ebakindel, kuna bussid on üldjuhul parajad logud, mis
nõuab mitmeid peatusi ja parandusi, lisaks topitakse bussid tohutult inimesi ja kaupa täis.
Samas on muidugi see hea võimalus tutvumaks ja suhtlemaks vietnamlastega.
Et teed on küll asfaltkatte all, aga suhteliselt kitsad ja kehvas seisus ning liiklus on
suurest elanike arvust väga tihe, siis ka keskmine kiirus eriti kiire polnud, seda just
eriti päevasel ajal, mil näiteks koolist saabuvate tuhandete laste vood, võivad täiesti ummistada
tee ühe poole. Samuti on probleeme öisel ajal, kus autojuhid harrastavad teiste juhtide
teelt välja surumiseks täistuledega sõitmist.
 |
 |
|
|
Loodus
Kõrgeim mäetipp on Sapa (Põhja-Vietnam) lähedal olev Fansipan (3143 m). Põhja Vietnam pakub
unustamatuid vaateid mägimetsadele ja nõlvadel olevatele riisiterrassidele. Kaunid on maastikud
veel Hue'st sõites lõuna poole Nha Trangi. Muidu on suures osas tegu riisipõldude rohetava maastikuga,
kusjuures põhiosa riisisaagist tuleb Mekongi ja Punase jõe orust. Ruutmeetrilt saadakse aastas kuskil
1kg riisi (kahe saagi korral), mis maksab kuskil 6 eek ringis, seega võite ise arvutada,
kui "rikkalt" kohalikud talupojad elavad.
Dalati ümbruses on ka ühe kuni kahe kilomeetri kõrgusel merepinnast olevaid männimetsi, mis mõjuvad
pärast banaani- ja palmisalusid üsna koduselt. Üsna kerge on külastada Hanoi lähedal paiknevaid
Halong Lahes paiknevat Cat Ba või koskede ja järvede rohket Ba Be loodusparke.
Suurimaid probleeme valmistab kontrollimatu metsaraie ning Vietnami sõjas tuhandetele ruutkilomeetritele
puistatud väga kantserogeensed mürkkemikaalid ("Agent Orange"), mis on põhjustanud olulist
keskkonnakahjustust.
Järgmine leht
TRÜKI
