Bhutan (Ülo Suursaar)

Põhifaktid
Bhutan on üks väga eriline maa, kus turism on riiklik tasemel rangelt reglementeeritud ja kvootidesse surutud. Välismaistel turistidel on võimalus Bhutani külastada alles 1974. aastast. Õigupoolest Bhutan pole mingi seljakotiränduri sihtkoht, kuigi oma iseloomult ta võiks seda olla. Bhutani reisi võiks eelkõige kaaluda rikas inimene, kes on varem külastanud Bhutanile sarnaseid maid-piirkondi Sikkimit, Nepaali, Ladakhi, ehk ka Tiibetit, ning kelles on säilinud süvitsi mineku huvi, näha sarnast kultuurilis-religioosset ühiskonda võimalikult ehedal, moderniseerumisest, globaliseerumisest (ja okupeerimisest) puutumatul kujul.

Kui on tõesti kange soov Bhutani külastada, tuleb arvestada võib-olla pika eelplaneerimisega, mis tehakse vaid mõne Bhutani turismifirma vahendusel (kas sellele lisandub ka mõni Eesti-poolne vahendusfirma või mitte, see sõltub mineja asjaajamissuutlikkusest). Riigis tuleb arvestada pideva eskordi ja hoolitsusega, varemkokkulepitud marsruudist ja grupi koosseisust kinni pidamist - ja mis kõige olulisem, iga Bhutanis veedetud öö eest 200 USD eelnevat tasumist. Kui te nende tingimustega nõus olete, saate kahtlemata ühe väga eksklusiivse reisielamuse osaliseks.

Bhutan on kuningriik, valitsev usund (riigiusk) on budism, täpsemalt Drukpa Kagyu sekti budism. Riik on vormiliselt iseseisev, kuigi ilmselt tugevalt India mõjusfääris. Riik on umbes Eesti suurune (46 tuh.km3), inimesi umbes 1 miljon. Parim aeg Bhutani külastamiseks on oktoober-november ja teise aastaajana märts-aprill. Veel soovitatakse reis sättida võimaluse korral mõne festivali ajaga kokku.

Viisa ei ole iseenesest Bhutani sisenemisel probleem, sest kui turismiameti kehtestatud protseduurid mõne Bhutani ametliku reisifirma vahendusel on täidetud ning planeeritud progrmmi eest raha makstud, siis saab viisa piirilt "automaatselt". Samuti pole võimalik muidu lennukipiletit Parosse osta. Reeglid näevad ka ette, et vähemalt üks ots riiki või riigist välja tuleb lennata Druk Airiga, tegelikult ainsa Parot naabermaadega siduva lennufirmaga. Pilet on aga küllalt kallis, soodsaim on see arvatavasti Katmandusse (üks ots 175 USD, Delhi 286 USD). Teine ots on võimalik teha maitsi Phuentsholingi kaudu (ühendus Sikkimiga). Erinevalt kuuldustest, et Bhutani sisenemise luba peab aastaid järjekorras ootama, ei ole see arvatavasti nii. Kui teate täpselt mida tahate, ajate asju õiges järjekorras ning õigete instantsidega ja teil on olemas raha, peaks olema võimalik reis korraldada paari kuuga.

Raha
Raha. Rahaühik on ngultrum. Olulisem asepkt on siiski reisi maksumus ja kulude iseloom. Nimetatud 200 USD kehtib vähemalt 4-se grupi jaoks, üks puuduv inimene toob 20 USD võrra kallima päevahinna ja üksireisija peab maksma 240 USD. On veel nüansse, mis seda tariifi veidi üles või alla võivad nihutada, kuid millel siin ei peatuta. Juba Bhutanis olulisi valikuvõimalusi ega olulisi lisakulusid ei ole. Teie eest hoolitsetakse hästi või võimaluse korral väga hästi (ja seljakotituristi mõistes liigagi hästi). Lisakuludeks on ehk joogid, mõni ekstra taksosõit, jootrahad (kombeks maksta giidile ja autojuhile).

Olme ja transport Olme on eelkõige autentne. Kohati 20 sajand, kohati keskaeg. Formaalselt on Bhutan vaene maa, ehk per capita järgi siiski tsipa rikkam kui India või Nepaal. Kuid kuna suur osa tegevusest jääb väljaspoole kaubalis-rahalisi suhteid, siis ei ole Bhutani elu kokkuvõttes üldsegi halb. Väidetavalt on nad õnnelikud kooskõlalised inimesed. Idamaade moodi igal sammul kaubelda ei ole vaja, pigem tuleb liikuda ringi nagu ühes hiiglaslikus vabaõhumuuseumis. Toitlustamine restoranides (trekil välioludes) on garanteeritud. Ka kohaliku transpordi üle palju pead ei pea vaevama, sest see on vastavalt programmile ja marsruudile korraldatud: mikrobussid, dzhiibid, kus vaja, seal ka hobused.

Inimesed ja linnad
Rahvaarv kõigub erinevates hinnangutes 0.7 ja 2 miljoni vahel. Seega asustustihedus on sarnane Eestiga, mis Aasiat arvestades on imeväike, mägede olemasolu arvestades siiski kohati suur. Etniliselt on umbes pooled (Tiibeti-birma rahvaste hulka kuuluvad) bhotiad ning ülejäänud on etnilised nepaallased või teistelt naaberaladelt sisserännanud inimesed. Valdav enamus on budistid, kuid on ka hinduiste. Bhutan on väga agraarne maa, linnadest (kui metropolidest) pole võimalik rääkida. Pealinnas Thimpus on umbes 30 tuhat elanikku ja teistes "linnades" veelgi vähem. Olulisem administratiivne üksus on ajalooliselt klooster oma tagamaaga.

Loodus
Bhutan on eelkõige Himaalaja maa, füüsilis-geograafiliselt lähedane Nepaalile või Sikkimile. Kõrgeim tipp on Kula Kangri (alpinismi Bhutanis ei soodustata, ajaloost on teada vaid mõned mäevallutused), maa kitsas lõunariba jääb ka Brahmaputra madalikule, moodustades terai loodusliku jätku. Et Bhutan on Bengali lahele lähemal kui Nepaal, on ka suvemussoon ägedam - maksimaalne sademete hulk ulatub 7000 mm-ni (suurem osa sellest kolmel-neljal suvekuul), minimaalselt võib suletud kõrgmäestikuorgudes olla aga sademeid 500 mm aastas. Bhutan on metsane ja jõgine maa, jõed voolavad enamasti põhja-lõuna sihis ja suubuvad Brahmaputrasse. Selline jõgede võrk teeb riigis ida ja läänesuunalise liikumise raskeks, sest tuleb ületada palju mäeahelikke.

Piirkonnad, vaatamisväärsused ja tegevused
Kui päeva hind nii kallis on, tasub hästi oma reisiplaani kaaluda - mitu päeva võite endale lubada ja mida selle eest saab. Laias laastus võiks kõne alla tulla järgmised tegevused. Esiteks ja põhiliseks oleks kultuurilised ekskursioonid kindlus-kloostritesse (dzongidesse), paleedesse, budistlikesse paikadesse. Igale poole, muide, turiste siiski sisse ei lasta. Teiseks oleks lühem või pikem matk (trek) jalgsi või hobustel. Võimalik on ka parvetamine (rafting) ja ongi nagu peaaegu kõik. Kui matk tundub veel üsna mõistliku (teise) valikuna, sest võimaldab näha külaelu ja võimast puutumatut loodust, siis rafting oleks selle hinna juures vist juba üsna mõttetu.

Võib arvata, et alla kolme-nelja-päevase (kolm ööd) külastuse ei tasuks ette võttagi. Need kolm ööpäeva pluss lahkumishommik maksaks ligi 15 tuhat EEK-i koos Indiast või Nepaalist kohaletulekuga. Pluss umbes sama palju kuluks Indiasse kohalejõudmiseks Eestist. 4 päeva puhul moodustaks kahest päevast põhilise osa juba saabumine-lahkumine. Ülejäänud 2-2,5 võimaldaksid tutvuda Paro lennuvälja lähedal pakneva Paro linnakasega (sisaldab krestomaatilise Paro dzongi, muuseumi ja veel üht-teist), Paro lähedal kõrgel mäeseinal paikneva Taktsangi kloostriga (nn tiigripesa). Edasi, 2 tunni kaugusel Parost on pealinn Thimpu (hiigelsuur Trashi Chhoe Dzongi, traditsioonilise meditsiini instituut, mitmed templid ja dzongid linna ümbruses) ning päevase edasi-tagasi sõidu kaugusel on ka Punaka (nii lühikese aja korral mittesoovitatav). Kui reisile lisada 2-3 päeva, oleks võimalik ära käia Punakas, Trongsa Dzongis ja ehk ka Bumthangis, mida peetakse Bhutani kultuuriliseks südameks. Tee sinna viib üle mitme mäekuru. Maa idaossa edasi sõidul hakkavad ilmselt asjad korduma, aeg aga "tiksub".

Et Bhutan on ikkagi eelkõige mägede maa, siis juhul kui neljale "põhipäevale" lisada 4, oleks võimalik teha fragment mõnest trekist. Populaarne Druk Path Paro ja Thimpu vahel nõuaks 5-6 lisapäeva. Mõni tore trekk (Jhomolhari, Dagala) nõuaks 7-9 päeva ja kuigi trekkide valik ulatub 23-päevase Snowmani trekini, muutub see juba fantastika valdkonda kuuluvaks. Arvestame koos - Paro, Taktsang, Thimpu, Punakha ja 8-päevane Jhomolhari trek võtaksid kokku umbes 12 päeva ja 45 tuhat krooni. Mäed meenutaksid muidu Nepaali või Sikkimit mõne olulise erinevusega. Need on metsased ja metsikud mäed nii otseses kui kaudsemas mõttes: erinevalt Nepaali mõnedest kõrgmäestikuorgudest ei ole nad metsast lagedaks raiutud, ja et trekkereid on väga vähe, siis rajad ja külad on autentses seisus. Peale selle tuleb arvestada, et matkatakse alati koos teejuhi, koka ja kandjatega. Trekkeri mõistes tagab 200 dollari taks luksusliku teeninduse - telgid või mõne teistsuguse teeäärse öömaja, toitlustamise, kokkupandavad lauad-toolid, varustuse tassimise ja transpordi retke algus ja lõpp-punkti.

Riskid ja tervis
Riskid on Bhutanis väga väikesed. Kuritegevus on olematu. Et Bhutani sisenetakse kas Indiast, Nepaalist, Birmast või Bangladeshist, siis teatud vaktsineeringud ja tabletid peavad niikuinii olema. Bhutan neile midagi lisaks ei nõua. Siiski, tegu on vaese maaga ja ettevaatus joogivee ja hügieeni osas ei tee paha. Trekkidel võib ohuks olla mägihaigus, aja (ja raha) kokkuhoiu kaalutlustel on arusaadav soov kiiresti kõrgele jõuda (kurud 4500 m ja rohkem), mis puuduliku aklimatiseerumise korral põhjustab sageli mägihaiguse.

Kirjandus ja film
Bhutani on külastanud arvatavasti ainult 4 eestlast: Gunnar ja Heljo Aarma, Peeter Vähi ja Tiina Jokinen (reisi korraldanud K-reisibüroost). Gunnar Aarma avaldas lühidalt peale reisi raamatu "Bhutan. Imetabane maa" (Pärnu 2000), mis on küll natuke ebaühtlane ja enesekordustesse laskuv, kuid pakub siiski kõige põhjalikuma eestikeelse ülevaate Bhutanist (ja lisaks muidugi ka G. Aarma sisemaailmast).

Mõned ingliskeelsed hõlpsasti leitavad allikad: (1) S.Armington. Bhutan. Lonely Planet, First edition, 320 pp. Kui teil on 35-x5 tuhat krooni Bhutani reisi korraldamiseks, siis peaks olema ka paarsada selle raamatu ostmiseks. Ja kuidas muidu reisi planeeridagi.
(2) B.Bunting, J.Stanfield. Bhutan, kingdom in the clouds. National Geographic, May 1991, p.78-101.
(3) J.Scofield. Life slowly changes in a remote Himalayan kingdom. National Geographic. Nov. 1976, p.658-683.

Kinoekraanil võib Bhutani näha B.Bertolucci suurfilmis "Väike Buddha". Osad kaadrid on võetud Nepaalis, osad dzongi-võtted aga tõelises Bhutanis. Viimase PÖFF-i ajal näidati Bhutani filmi "Karikas" ("Cup"), helge linateos mungaõpilaste kirest vaadata televiisorist jalgpalli MM-i ja sellel pinnal tekkinud vastuolust kloostri juhtkonnaga. Televiisor ja satelliiditaldrik on suur defitsiit pealegi. Kuigi sisaldas ka munga hakatiste pisikesi koerusi, oli film ja ta tegelased üdini positiivsed.