Tõelistelt sinoloogidel ja Hiina fännidel palun järgnevat juttu mitte lugeda, kuna minu muljed on suhteliselt
subjektiivsed ja ei tahaks purustada mõne isiku illusiooni aastatuhandete vanuse kultuuriga Hiina riigist.
Külastasin Hong Kongi, mis on tõeline XXI sajandi piirkond ja lõuna Hiinat (Yunnan ja Guangxi provintsi), mis
jättis majanduslikult suhteliselt mahajäänud piirkonna mulje (kui Kunming välja arvata), seetõttu ei võta endale
vastutust kogu Hiina arengutaseme kirjeldamise eest.
Järgnev jutt ei kehti Hongkongi vaid mandri Hiina kohta.
Üldinfo
Rahvaarv: 1,3 miljardit
Pealinn: Peking (12 miljonit elanikku)
Hiina keeles on Hiina Zhonghua - "keskmine impeerium". Nimi annab tunnistust maailmavaatest,
mille kohaselt Hiina keisrid, Taeva pojad pidasid end maailma nabaks.
Parim aeg külastamiseks: Kevad, suve algus ja sügis. Kesksuvel võib Hiinas olla vastikult palav, talvel jälle liiga külm.
Hiina uue aasta pidustused võivad olla küll väga võimsad, aga see tähendab ka kohutavat lärmi ja rahvavoogude llikumist ühest punktist
teise.
Ajavahe: Eestiga oli 6 tundi.
Internet
Oli päris kallis. Pool tundi võis maksma minna kuni 40 eek. Kättesaadav oli Internet ainult käidavamates turismikohtades,
lisaks oli ühenduse kiirus äärmiselt aeglane (tihti ei saanudki Hot.ee serveril olevat maili lugeda). Mõningate
serveritega näit. CNN.com puudus ühendus sootuks (ideoloogilistel põhjustel).
Viisa võib korda ajada Eestis. Ise üritasin Hong Kongist 3
kuulist viisat saada,
aga Eesti Vabariigi kodanikele pole see
nii lihtne, seetõttu piirdusin ühe kuuga. Hong Kongi sõites pole viisat vaja (lubatakse
ainult 2 nädalat), ametlikult
nõutakse edasi tagasi lennupiletit. Kuna lendasin Bangkokist ühe araabia lennufirmaga,
siis tekkis ühe otsa lennupileti
puhul lennufirma esindajatega probleeme (deklareerisin kõik oma rahalised vahendid),
kes võtsid mult allkirja, et lendan
oma riisikol ja kui piiril peaks jama tekkima, siis vastutan ise. Õnneks
sujus piirikontroll tõrgeteta, ainult tollis
vaadati väga hoolikalt koti sisu üle.
Ei tohi öelda, et reisid Tiibetisse, pane sihtkohtadeks Peking või Shanghai selle asemel. Samuti
tuleb vältida elukutse märkimisel ajakirjaniku ametit, siis võib viisa saamine samuti
raskendatud olla. Absoluutselt kindel variant Hiinasse mittesaamiseks on märkida sihtkohaks Tiibet
ja elukutseks ajakirjanik.
Riik ja valitsus
Igatahes jäi mulje, et kultuurriigiks on Hiinat raske pidada. Reisi ajal lugesin Internetist (hiina lehed taolistest
asjadest ei kirjuta) juhtumist, kus kooliõpetaja avaldas protesti kooliremondi rahade kantimise vastu linnaametnike
taskutesse. Karistuseks sõitsid kohale seltsimehed julgeolekust, õpetaja peksti läbi ja keel rebiti suust välja!
Suhteliselt tavapärane (s.t asiaatlik) karistus teisitimõtlejatele. Lisaks muidugi tuhanded kellest sõideti 1989
aastal Taevase Rahu väljakul tankidega üle, rääkimata okupatsioonist Tiibetis (vangilaagrid protestijatele, munkade
mõrvamine ja peksmine jne jne).
Kes tahab vastu vaielda, siis öelgu palju on Hiinas kultuur edasi arenenud pärast mongoli-tatarlaste sissetungi.
Ma ütleksin, et minimaalselt. Lisaks on pärast kultuurrevolutsiooni kadunud religioossus (taoism, budism), mistõttu
ka sel tasandil on hiinlased nagu kuu pealt kukkunud (hiinlaste ekskursioonid budistlikes templites jätsid küll taolise mulje).
Hiina on suhteliselt vastuoluline maa. Rannikupiirkondades õitseb kapitalism, majandus areneb meeletu kiirusega, aga
rannikust kaugemale jäävates piirkondades jääb mulje justkui Hiina elaks samas ajastus, mis valitses Venemaal XX sajandi
60-ndate algul (tehased, hooned, majad jne). Siiski peab tunnistama, et punalippe, kompartei juhtfiguuride pilte ja
loosungeid helgest tulevikust või partei juhtivast rollist kohtas haruharva, kuid see ei tähenda, et rahval valvsalt
silma peal ei hoitaks. Yangshuos oli märgata tumeda klaasidega autosid seismas enamkäidavates kohtades, kus mürkrohelise
mundriga seltsimehed teraselt jälgisid, mis ümbruses toimub.
Peab märkima, et maapiirkondades toimub maa harimine siiani põhiliselt käsitsi (riisi istutamine, vilja- ja saagikoristus),
kusjuures peale härgade võib porisel riisipõllul kündmas näha ka lehmi. Seetõttu on ka suhteliselt imelik, kuidas seal veel
ülemisel tasandil löömaks pole läinud, kuna on ilmselge, et kapitalistliku suuna (s.t rikka ja majanduslikult arenenud
rannikupiirkonna) ja traditsiooniliselt kommunistliku suuna esindajate vahel peaks olema põhimõtteline vastuolu (ühed on
altkäemaksude võtmisest saanud miljonärideks, teistel aparatshikutel on küll riigi suvilad ja autod, aga mingi kadedusemoment
peaks ikkagi tekkima, lisaks vastuolud veel väheste põhimõtteliste kommunistidega). Vastuoludele lisaks muidugi veel ka
iseseisvust taotlevad Ida-Turkestan ja Tiibet, kus vabadusvõitlust julmalt maha surutakse. Üldiselt kardetakse maailmas
sarnase situatsiooni teket, mis on kirjeldatud kultusromaanis "Kolmevalitsus" (au kõigile, kes selle raamatu mõlemad
osad on läbi lugenud).
Aastaks 2050 ennustatakse Hiina saamist maailma juhtriigiks, milles mina küll sügavalt kahtlen, kuna inimeste haridus-
ja intelligentsitase on äärmiselt madal, kirjaoskuse tase on Hiinas XXI saj algul 90% (90-ndate algul 80%).
Nii madal seetõttu, et suur osa 1,3 miljardilisest elanikkonnast on tegev põllumajanduses.
Inimesed
on suhteliselt tuimad, võõrkeeli osatakse äärmiselt vähe, kultuurist meie mõistes on
raske rääkida. Eestist pole keegi kuulnudki, arvatavasti ka seetõttu et Balti riikidel oli väikene osa NSVL lagunemisel.
Kõige hullem on reisida bussis või rongis, kus iga üle 12 aasta vana meesisik suitsu tõmbab (toimub ahelreaktsioon),
kusjuures suitsu tõmbamine on võrreldav teatava meheks olemise rituaaliga. Pärast pläru tõmbamist toimub pidev rögastamine
ja tatistamine aknast välja. Kui reis pikemaks venib (tihti kestavad bussireisid ööpäev või enamgi), siis hakkad tasapisi
jumala poole palvetama, et sind sellest põrgust päästetaks.
Nalja saab kah päris tihti, tüüpilised on näited, kus 6 naist keerlevad ümber kompuutri ja tegelevad ühe pileti müügiga
karjale hiinlastele (järjekorra mõiste on Hiinas tundmatu, kes ees, see mees). Lauakombed on kah tsipa imelikud: nimelt
visatakse kõik see, mis toidust üle jääb (kondid ja muud jäätmed) laua alla, aga see ei kehti peente restoranide kohta.
Äärmiselt ebamugav on hiinlaste tava sind karjakaupa uudistada: eriti maaelanikud jõllitavad sind tihtipeale täiesti
häbitult, justkui mõnd haruldast eksponaati. Kui jääd tänaval midagi paberile üles märkima, siis see on hiinlastele
tõeline kino, tullakse ja pistetakse nina üle õla, et ikka hästi näha, mida sa seal pliiatsiga parasjagu sirgeldad.
Üleüldse on teenindus nagu õitsva sotsialismi ajal, kuskil võõrastemajas või hotellis suhtutakse sinu isikusse suhteliselt
tõrjuvalt (kolme või enama tärni hotellide kogemus puudub). Kiiresti õpid selgeks hiinakeelse
sõna meiyou (s.t ei ole ega tule).
Kui päevas üle viie korra seda sõna kuuled, siis viskab ikka üle küll. Reisibüroodes (riiklikes) soovitakse tegeleda
ainult gruppidega või üritatakse sult näiteks piletite hankimise eest lisatasu välja pressida (üle 50% piletihinnast).
Üldiselt on hinnad madalamad, kui meil, kuid muuseumides üritatakse võimalikult palju lääne turistide käest kätte saada.
Nii on muuseumipileti eest 70 eek küsida Hiinas täiesti tavaline, samuti küsitakse ka kõige pisema pargi külastamise eest raha.
 |
 |
|
|
Sõbralikke ja naeratavaid inimesi kohtab haruharva. Negatiivne kogemus: jäin ühes korralikus hotellis maalitud pilte
vaatama ja jälgima kuidas kunstnik parajasti pöidlaga joonistab, siis ei saadud kuidagi aru, miks ma midagi ei osta
ega muidu aktiivset huvi üles ei näita. Tihti ka vaadatakse sind kuidagi tõrjuvalt (eriti üle keskealiste hiinlaste
poolt). Ühes ekstreemses olukorras (teenuse eest maksmisel) avastasin, et hiinlased on sisimas varjatud ksenofoobid,
mida üritatakse kõigiti varjata (Aasias on oma näo kaotamine äärmiselt häbiväärne nähtus, aga antud situatsioonis
õnnestus mul seda tahtmatult provotseerida). Erandiks on lapsed, kelle siirus ja vahetus võivad sinus tõelise vaimustuse
esile kutsuda, samuti oli väga sõbralik Dalis kunstirahvale mõeldud võõrastemaja personal.
Mõned väljendid:
ni hao - halloo, tervist (pigem familiaarne)
xiexie (si-sie) - tänan (ie on i ja e vaheline häälik)
meiyou (mei ju) - ei ole (ega tule)
Linnad
on Hiinas enamasti betoonkarpe täis, teed on lagunenud või parajad külavaheteed, tihti on raskusi linnades
isegi rohulible leidmisega, rääkimata muust haljastusest. Musta tossu välja ajavatele liiklusvahendite ei pööra tähelepanu
keegi. Kui siia lisada tööstussaaste ja saastatud veekogud, siis saab päris hea pildi Hiina tavapärasest linnakeskkonnast.
Antud kirjeldus ei kehti muidugi kõikide Hiina linnade kohta, aga see on suhteliselt tavapärane.
Külad on suhteliselt maalilised tänu ümbritsevale maastikule, aga ka uuemad külamajad on tihtilugu betoonkarbid.
Sageli võib vanemaid külamaju liigitada hurtsikute kilda. Kõige põnevamad on maapiirkondades turupäevad, siis võib saada
väga värvikireva ülevaate hiinlaste elust olust.
 |
 |
|
|
Riskid
Dünamot on lihtne saada, kuna kauplemine toimub tihti sõrmedel näidates ja esimestel kordadel ei pruugi sa sugugi sotti
saada kas tegu on kümneliste või sajaliste rahaühikutega: valik on sinu. Samuti sain pisikese dünamo, kui kohtasin
rongijaamas väga head inglise keelt rääkivat noormeest, kes soovitas rongi asemel (rongipiletit polnud lootustki saada)
kasutada bussireisi. Tema väidetud 22 tunnine reis kestis hoopis 44 tundi, kuigi ma talle pileti ostmiseks raha ei
andnud, tundus, et mingi komisjonitasu sai ta müügist siiski.
Kõik eelnev ei tähenda, et Hiina reisi tuleks väga karta. Lihtsalt üritasin näidata, et lisaks sügavale Hiina filosoofiale
ja kultuurile eksisteerib lisaks ka suhteliselt hall tegelikkus.
Raha ja päevakulud
Päevakulud kuskil 100-200 eek päevas (loomulikult backpacker) sõltuvalt palju kasutatakse transporti ja kui vähese toidu
ning tagasihoidliku öömajaga lepitakse. Üldiselt ei ole Hiina hinnatase sugugi nii ülimadal (võrreldes Indiaga), pigem
läheneb hinnatase meie omale.
Soovitan võimalikult rohkem sularaha (USA või Hong Kongi dollareid) kaasas vedada. Kuigi tihtipeale on äärmiselt keeruline
pangas sotti saada, mis kurss parajasti kehtib (riikide nimed on hieroglüüfides). Reisitshekke saab vahetada ainult
suuremates linnades ja sedagi ainult vähestes peakontorites, kusjuures teenustasu on mõnest pangas 7%!!!. Filiaalides on
inglise keelt kõnelevaid pangaametnikke raske leida, tihtilugu ei õnnestu ka raha vahetada, reisitshekke vaadatakse kui
ilmaimet. Krediitkaardid on vähelevinud, aga suuremates turismikohtades on ka nendega võimalik ühte teist ette võtta.
Rahaühikuks on Yuan, kirjutamise hetkel oli 100 yuani = 200 eek.
Öömaja ja toit
Mõnes kohas on viieses toas (koos samasuguste kahvanägudega) võimalik läbi ajada 20-30 eek ööpäeva kohta. Vanemad
võõrastemajad on suhteliselt kesiste oludega (suhteliselt rõsked), uuematel pole vigagi, hotellide kohta ei oska
infot anda. Hong Kongis oli 14 inimese toas (naridel) öömaja maksumuseks 200 eek, üheses toas 400 eek.
Toit probleeme ei valmistanud (põhiliselt riis või nuudlid ning põhiroaks mingi liha või köögivilja toit), süüakse
muidugi pulkadega. Väikestes kohtades oli toit odavam, kui meil. Üldiselt olid väljaminekud naa 20-30 eek söögikorra
eest. Menüüga ei tekkinud erilisi probleeme, tuli lihtsalt kokale näidata, mis köögivilja (need olid riiulitel koos
praetud või suitsetatud lihakamakate ja munadega) pannile visata, riisi või nuudleid kõrvale ja oligi korras. Ainult
viisakamates ja suuremates söögikohtades nii lihtsalt ei saanud, seetõttu tuli otsida ingliskeelse menüüga restorane.
Dalis oli ingliskeelsetes kohtades rikkalik valik kartulitoite, mistõttu ka kartuli järgi igatsust ei tekkinud. Joogiks
muidugi tee või ka jogurt (hästi paks ja hea hapupiim), kuigi tihti oli võimalik ka kohvi tellida. Võimalik osta ka
Hiina õlut, aga see küll suurem asi ei olnud.
 |
 |
|
|
Hong Kongis oli hinnatase 2 korda meie omast kõrgem, aga kui otsimisega vaeva näha, siis oli võimalik ka Tallinna
hinnatasemel toitu leida (hiinlaste söögikohtades).
Transport ja teeolud
Reisimine kohaliku transpordiga on suhteliselt vaevarikas, kuna rongid on ülekoormatud, rongipiletid on suur defitsiit
(tekitatud kunstlikult ametnike poolt), mistõttu nende hankimiseks tuleb tihti üle kolmandiku peale maksta. Lisaks on
praktiliselt kogu informatsioon hieroglüüfides, mistõttu sellest läbi puremiseks tuleb kõvasti vaeva näha.
Bussireisi keskmiseks kiiruseks on 30 km/h. Bussisõidu enda rekord oli ligemale 2 ööpäeva bussis, mis ei ole eriti
hull (välja arvatud tubaka tõmbamine hiinlaste poolt), kuna bussis ei ole istmed, vaid lavatsid, mistõttu
väljapuhkamisega küll probleemi ei tekkinud. Pikamaa bussid on tõeliselt koormalaevad, lisaks reisijatele
laaditakse peale maksimaalne (s.t mitu tonni) kaupa: nii sulelisi (kodulinnud) kui ka värvilisi, kaste, kompse,
jalanõudekaste, riidekuhilaid jne, jne, mille peale laadimine, maha laadimine, ümber laadimine, kontrollimine ja
kastmine! võtab mitu tundi aega.
Teed on Hiinas mägedes tõeliselt hullumeelsed (pean eriliselt silmas just teed Lijiangist Lugu järvele), kuna
kõikvõimalikud kohad, ka vähegi laugemad mäenukid on põlluks küntud, mistõttu kõik suhteliselt pudedatest mägedest
maha veerenud kivid jäetakse tee veerde lebama. Seetõttu on niigi kitsastel mägiteedel mäepoolne külg kividega kaetud.
Oli küll mul Himaalaja kogemus, aga Hiina teed ajasid küll kohati judinad peale.
Tasandikel ja orgudes on teed kitsad, musta tossu ajavaid väiketraktoreid täis (enamus kohalikke reisib ja veab
oma põllumajandussaadusi nendega). Tihti toimub ka rehepeks nii, et koristatud saak (tera- ja kaunvili) laotatakse
maanteele, kus sõidukid sellest üle sõidavad. Lisaks antakse signaali iga aeglasemalt liikuva sõiduki ja
jalgratturi peale (kui ise ratta seljas oled, siis kirud nii et vähe veel). Üldiselt kehtib reegel: kui buss pole
minuti jooksul vähemalt viis korda signaali andnud, siis buss seisab. Bussipiletite hinnad on odavamad, kui meil.
Hind sõltub ka bussi mugavusest ja ühenduse kiirusest.
Enamasti on populaarsemates reisipunktides (Dali, Yangshuo) võimalik laenutada ka jalgrattaid. Hind alates 20 eek
päev (ka maastiku jalgrattaid on saadaval), vaid mingi pildiga dokument (selle võib ka ise kodus valmis teha) tuleb
tagatiseks jätta.
Kui soovitakse näha tervet Hiinat (vahemaad on väga pikad), siis tuleb muidugi kasutada kohalikke lennuliine. Üldiselt
on kirjanduse põhjal Hiina rahvuslik lennukompanii võrreldav Aeroflotiga või sellest veidi viletsama teeninduse
kvaliteediga (enda kogemus puudub). Lennupileti hinnaks pakun mälu järgi 1 km = 1.5 eek, aga võin ka eksida.
Järgmine leht
TRÜKI
