Sissejuhatus. Lühidalt Kashmiiri küsimusest.
Pakistan on olnud enamike eestlaste jaoks üks kahtlane koht, "hullem veel kui India". Sellel eelarvamusel on mitmeid põhjuseid. Ühest küljest, Pakistani ajaloos alates selle riigi asutamisest 1947.a. ongi palju jama olnud - valuline eraldumine Indiast, piirisõjad Indiaga Kashmiiri pärast, sage sisepoliitiline ebakindlus ja pidev kõikumine vähem või rohkem sõjaväeliste, islamistlike ning lihtsalt korruptiivsete rezhiimide vahel, 1998.a. tuumakatsetused, ja nüüd siis veel probleemid Afganistan tõttu. Teisest küljest istub meis kindlalt ka nõukogude ajal tasapisi kujundatud hea-halb stereotüüp, kus Pakistan liigitus "halvaks", kuna sõdis Indiaga (keda omakorda toetas NLiit, püüdes ilmselt hindusid sotsialistlikule arenguteele suunata), sõbrustas Hiinaga, sai relva-abi USA-lt, et toetada Afganistanis NLiidu vastu sõdivaid sisse, jne.

Piisab, kui vaadata nõukogude-aegsetest (ja ka praegustest) atlastest, kuidas näeb välja India ja Pakistani vaheline piir Islamabadist põhjapool. See on nimelt selline, milline ta praktiliselt kunagi reaalsuses pole olnud. (Loomulikult jookseb piir samamoodi ka India kaartidel, aga hoopis teisiti näiteks USA kaartidel). Midagi sarnast võis ehk olla lord Mountbatteni ja Briti India jagamisskeemi autori Sir Radcliffe joonistusplokis, kuid see plaan Kashmiiris ei töötanud. Kashmiiril (õigemini Kashmiiri vürstiriigi tollasel maharadzhal Hari Singhil) oli tollal võimalus valida, kas liituda valdavalt hinduistliku India või muhameedliku Pakistaniga. Ühelt poolt koosnes rahvas põhiliselt moslemitest, teiselt poolt oli maharadzha ise hindu ning kaldus Indiat eelistama, või venitas meelega, lootes iseseisva riigikesena jätkata. Otsustusvõimetus mattus 1947.a lõpus stiihilistesse ülestõusudesse ja riikidevahelisse esimesse tõsisemasse jõukatsumisse. Kumbal poolel on õigus? - ei tea. On räägitud ebamäärases perspektiivis referendumist. Palju on verd valatud ja kumbki pool näitab teisele näpuga. Seni tuleb rääkida kontrolljonnest (Line of actual control), millel toimub aegajalt tulevahetust ja terroristlikke aktsioone ning vastuaktsioone. Selle joone ja Radcliffe joone vahelist piirkonda nimetatakse Pakistani kontrolli all asuvaks Kashmiiriks. On olemas ka India kontrolli all asuv Kashmiir (suur osa India Jammu ja Kashmiiri osariigist, kuhu kuulub ka näiteks Ladakh). Teoreetiliselt võiks referendumi korral osa sellest liituda samuti Pakistaniga. Niisiis on Kashmiir üsna laiaulatuslik territoorium, kuid Kashmiir kitsamas mõttes on Kashmiiri org, Himaalaja eelmäestiku maaliline nõgu Srinagari (India) linna ümbruses.

Tagasi Pakistani juurde - vaatamata probleemidele, tasub seda riiki külastada, sest tegu on põneva, rikka ajaloolise pärandiga ja kaleidoskoopilise idamaaga, mis ka islami mõttes ei ole liiga innukas. On veel üks kontingent, kelle jaoks on Pakistan lausa möödapääsmatu - kas tegelikkuses või unistustes - need on mägimatkajad ja alpinistid. Pakistani territooriumil asuvad 5 kaheksatuhandelist mäge, Aasia suurimad mägiliustikud, ühed võimsaimad kanjonid ning lihtsalt palju fantastilist mägimaastikku.

Parim külastusaeg tasandikel on talv, sest suvetemperatuur võib vahetult mussooni eel ulatuda 50 kraadini varjus! Kui on aga plaan minna mägedesse, siis tuleb kõne alla periood vaid juunist septembrini.

Põhifaktid
Rahvarv on umbes 100 Eestit, ehk140-150 miljonit (keegi ei tea väga täpselt, palju on maal afgaani põgenikke). Pindala on 800 tuh km2 (18 Eestit). Seega on tegu rahvaarvult maailmas 6-7-l kohal asuva väga suure riigiga. Ja väga vaesega. SKP-lt inimese kohta (ca 420 USD) edestab Pakistan natuke Indiat, kuid jääb maha näiteks Hiinast ja üsnagi jõukast naftariigist Iraanist.

Viisa
Kui tahta kindla peale minna Pakistani, peaks hankima eelnevalt viisa, Eesti puhul saab selle Stockholmist. Maksab umbes 1000 krooni, kuid selle saamine on üsna kindel (ei vaadatud viltu ka passsis eesolevale India viisale). Mõnede vastuoluliste teadete järgi on viimasel ajal viisarezhiimi leevendatud, nii et paljude maade alamad peaksid saama selle piirilt. - On olemas kaks nimekirja, umbes sedasi, et sõbrad ja vaenlased. Sõbrad saavad piirilt, kuhu aga Eesti kuulub, keegi ei tea, sest Eesti-sugust kääbusriiki ei leia ei ühest ega teisest nimekirjast.

Raha ja hinnad
Rahaühik on Ruupia, kõikidel paberrahadel on ühe külje peal Jinnah pilt. Eesti krooni saamiseks peaks jagama 3-4-ga, seega on rahaühik tsipa odavam India omast ja kallim kui Nepaali ruupia. Enamike olulisemate hindade korral võiks vaadata hinda kui Eesti oma ja otsustada, kas tehing tasub ära või mitte. See tähendab, et Pakistani keskmine hinnatase võiks olla meie omast 3 korda madalam. Seljakotiränduril on võimalik läbi saada 10-15 USD-ga päev. Ise saime 1998.a. hakkam 10 dollariga inimese kohta, mis sisaldas kõik kohapealsed kulud, ehk majutuse odavas hotellis (200 ruupiat, suur aga spartalik tuba koos WC-dushiruumiga), kohalik bussi- ja mägedes kohati ka dzhiibitransport, söök. 20-30 dollarit päev võimaldab juba mõõdukat luksust nautida.

Olme
Pakistani tänavapilt on India omaga võrreldes tsipa monotoonsem. Selle põhjusteks on:
(a) vähem demokraatiat ja turumajandust (India, muide, on maailma suurim demokraatlik riik, Hiina ei ole demokraatlik).
(b) vähem kerjuseid ja sante (islam püüab jõudumööda äärmiselt vaeseid toetada),
(c) riietus on lakooniline ja valdavalt ühetooniline shalwar kamiz,
(d) vähe on tänavatel naisi, mistõttu tänavapilt võib liialt maskuliinne, ehk militaarnegi tunduda. Teiselt poolt on transpordivahendid värvikalt kaunistatud - eriti veoautod ja Bedfordi bussid.

Köök sarnaneb India nn moguli või kashmiiri köögiga: lamba- ja linnuliha, palju rasva, palju vürtse. Kohati oli probleemi tänavalt söögi leidmisega ning suuri veepudeleid kohtas harvem kui Indias (veepudel - üks vajalikumaid "toiduaineid" India sub-kontinendil rändajale, eriti suvel). Võibolla oli tunda ka 1998. a. kehtestatud majandussanktsioone ja majanduslikku surutist.

Transport
Maa suure ulatuse tõttu on lendamine riikliku kompanii PIA üsnagi soodsatel (doteeritud) siselendudel sageli õigustatud. Näiteks Lahore ja Karachi vahel, samuti mägistesse põhjapiirkondadesse (Chitral, Gilgit, Skardu), kuhu bussisõit võib 1-2 ööpäeva võtta. Teisalt, maismaatransport on veel odavam ning lennuilma ootamine mägedesse suunduvate reiside puhul võib ajavõidu samahästi kui ära nullida. Rongisõit on õigustatud põhja-lõuna ning -edelasuunalistel pikkadel otstel, näiteks Islamabadist või Lahorest Karachisse, Multani, Quettasse või Mohenjodarosse. Muudel puhkudel peaks hakkama saama busside ja pisema kohaliku transpordiga. 600 km pikk ja dramaatiline sõit Islmabadist põhja mööda Karakoram Highwayd (KKH) maksab vaid umbes 200-400 ruupiat. Linnaliikluseks on taksod, motorikshad, minibussid, passenger "Suzukis" (midagi motoriksha ja meie marsruut-takso vahepealset), kohati ka hobukaarikud (tongad) jne. Naisterahvad peaksid bussisõidul arvestama, et bussis hakatakse naise sisenemisel kohe inimesi ümber paigutama - võimaluse korral esimestesse ridadesse, ja nõnda et ta oma mees-saatjast või saatjatest ümbritsetud oleks. Täis transpordivahendi korral tekitab see muidugi parajat segadust. Ühes linnas võib olla mitu bussijaama, sest eri firmad kipuvad väljuma eri kohtadest. Ka on eri linnaosade keskustes (bazaarid, chowk´id) omad bussijaamad. Näiteks on Rawalpindis peale peamise, Pir Wadhai jaama jaamad Cantonmendis, Committee Chowkil, Saddar Bazaaril, mõne suure hotelli ees.

Wazir Khani moshee	Hunza mees

Inimesed ja usk
Rahvastikust on 97% moslemid (peamiselt sunnid, mägedes ka shiad). Ülejäänud pisku jaguneb sikhide, hindude (Punjab), kristlaste (suurlinnad), budistide ja zoroatrianistide vahel. Erinevalt üsna ühtlasest usulisest kuuluvusest on rahvastikuline koosseis kirju: pandzhaabid, pashtunid, sindhid, mohadzhiirid jne. Palju on nn hõimurahvaid, Iraani ja Afganistani piiri lähedal elavaid kõrbenomaadide või mägilaste hõime, kes pole kunagi väga otseselt keskvalitsusele allunud. Nendes, sageli militaarsetes piirkondades kehtivad karmid hõimu- ja islamitavad, mistõttu parem oleks sinna mitte sattuda. Peshawari läheduses asuvates põgenike laagrites (aga tegelikult ka mujal üle maa) on 3-4 miljonit afgaani pagulast, kes hakkasid maale valguma pärast NSVLiidu invasiooni Afganistani 1979. aastal. Veel peaks silmas pidama, et paljud rahvad on ühised nii Pakistanile kui Afganistanile, siit ka üks põhjus, miks märgatav osa (ehk isegi enamik) lihtrahvast kaldub värskes USA - Afganistani konfliktis Afganistani poolele. Ikkagi rahvuskaaslased ja usuvennad. Sõjalise riigipöördega võimule tulnud kindralist president Pervez Musharraf aga vajab hädasti 1998.a. kehtestatud USA majandussanktsioonide tühistamist, laenude tagasimaksmise edasilükkamist ning Pakistani arvamist "normaalsete" riikide hulka.

Levinuim keel (riigikeel) on urdu (sugulaskeel hindiga, kuid kasutab araabia tähestikku), lisaks on igal rahval tavaliselt oma keel ning haritum rahvas ja turistidega tegelejad oskavad mingil määral ka inglise keelt. See briti ülemvõimu pärand aga hääbub tasapisi, sest maa on rohkem isoleeritud kui näiteks India. Araabia keel kui Koraani (püha) keel on mingil määral kasutusel (näiteks islamivaimulike seas).

Linnad
Karachi (6-10 miljonit), suur ja kohati vägivaldne sadamalinn Araabia mere ääres, Lahore (4 miljonit), riigi kultuuriline pealinn, omaaegne moguliriigi pealinn, Faisalabad (ligi 2 miljonit), kaksiklinn Rawalpindi-Islamabad (üle 1 miljoni). Rawalpindi on lihtsalt üks suur ja hajus bazaaride võrk, Islamabad on 1961.a. tühjale kohale loodud ja spetsiaalselt pealinnaks projekteeritud linn. Suhteliselt viisakas, roheline, aga ka ebaidamaine ja tsipa kõle linn.

Loodus ja piirkonnad
Laias laastus on maa lõunapoolmik valdavalt kõrbeline ja madalmägine ala. Suvel kohutavalt palav (üle 50 kraadi varjus). Pandzhabi ja Kashmiiri lõunapoolses (eelmägede) tsoonis on ka rohelust, haljaid künkaid, maalilisi jõeorge, maa põhjaosa moodustab aga üks fantastilisemaid mägimaastikke, mida maakeral üldse võib kohata. Siia jääb Himaalaja lääneosa (kõrgeima tipuna Nanga Parbat, 8125 m), sellest põhja jääb Karakorum (K2, 8611 m; Broad Peak 8047 m, Gasherbrum I ehk Hidden Peak 8068 m ja Gasherbrum II, 8035 m). Mõlemast nimetatud mäestikust veel lääne poole, Afganistani piirile, jääb Hindukush (Tirich Mir, 7710 m). Karakorumi mägilisutikud on suurimad keskmiste laiuste liustikud (50-75 kilomeetrised Siachen, Baltoro, Batura, Hispar, Biafo).

Gilgit	Badshahi moshee

Tegevused ja vaatamisväärsused
Põhitegevus Pakistanis võiks olla seigeldes ühe vaatamisväärsuse juurest teise liikumine. St, maal on paljutki vaadata ning lisaks võib sellel maal ringiliikumine esmapilgul olla parajalt ehmatav seiklus. Ilmselt satub kõige enam lääne inimesi Lahoresse ja Islamabadi. Lennureiside transiitpunktina võib kõne alla tulla ka Karachi (sest paljud lennud Karachi kaudu Euroopasse on odavamad). Lahores on suurejoonelist moguliarhitektuuri: Lahore fort (pisut halvemas korras kui Delhi või Agra fort), selle kõrval kohe Badshahi moshee (palju suurem kui näiteks India suurimaks mosheeks peetav Delhi Jama Masjid), nende vahel on sikhi imperaator Ranjit Singhi mausoleum ja auvahtkonnaga Iqbali (Pakistani "idee" autori) memoriaal. Veidi eemal pargis on Minar i Pakistan vaatetorn, mis on ka pakistanlaste hulgas populaarne lõõgastuskohta. Lahore fordi taga algab vanalinn kitsaste räpaste tänavatega ja paari uhke mosheega (näietks Wazir Khan). Teiseks külastuspiirkonnaks Lahores võiks olla tänav nimega Mall. Siin on Lahore muuseum, mis meie käigu ajal 5-ruupialise piletihinnaga näitab väga vanu ja huvitavaid esemeid. Kui te Induse tsivilisatsiooni Mohenjodaro ja Harappa väljakaevamiskohti külastada ei viitsi (koos sõitudega võib see raisata vähemalt 3-4 päeva), siis siin on muuhulgas välja pandud 4-5 tuhande aasta vanuseid esemeid. (Muide, on ka ironiseeritud, et Induse tsivilisatsiooni linnades oli olemas tänavatel kaetud kanalisatsioon, mis paraku tänapäeval enamikes India ja Pakistani linnades puudub.) Lahore muuseumi ees on nn Kimi kahur, tuttav objekt neile, kes on lugenud Kiplingi "Kimi". Lahore kesklinnast mööda Grand Trunk Roadi Amritsari suunas on Shalimari aiad, põhjapoole jääb suurmogul Jehangiri mausoleum ja veel mitu päris huvitavat mausoleumi (tõsi, kõik nad jäävad alla Taj Mahalile). Rawalpindis pole suurt midagi vaadata, kuid tasub külastada Islamabadi Faisali mosheed, väga suurt ja moodsat religioosset kompleksi. Linnast paarkümmend kilomeetrit läände jäävad Taxila arheoloogilised väljad, mis pakuvad palju huvitavat varabudistlikust ja Aleksander Suure ajast. Taxila muuseum on väike, aga sümpaatne, arvestades hõlpsat juurdepääsu ei tasu Taxilas käigust loobuda.

Nanga Parbat	Raikhoti liustik

Põnev linn peaks olema ka Peshawar, Afganistani piiri lähedal asuv üsna värvikas idamaine linn, kus võib märgata hõimurahvaste ja afgaanide mõju, smuugeldamist jms. Võib korraladada erilubadega ja eskorditud sõidu ajalooliselt olulisele Khyberi kurule Afganistani piiril. Maa keskosas asuvas Multanis ja sufide pühas linnas Uch Sharifis on paar kuulsat sufi mausoleumi (Sheikh Rukn-i-Alam, Jalaluddin Surkh Bukhari, Bibi Jawindi jt). Omaette teema oleks mägised põhjapiirkonnad. Ühe olulisema keskusena asub Hindukushis Chitral, mis on Hindukushi trekkide baasiks. Chitrali lähedal asub kuulus Kalashi orgude piirkonda. Tegelikult üsna väikesearvulised Kalashi hõimud (paarkümmend tuhat inimest) on kuulsad tänu oma värvikatele rõivastele ja traditsioonidele, pealegi, nad ei ole moslemid, vaid järgivad omi animistlikke tradistioone. Peavad ennast loomulikult Aleksander Suure järeltulijateks. Chitrali saab lennata, dzhiibisõit Peshawari võtab umbes ööpäeva, Gilgitisse 3 päeva. Teiseks, Gilgit, põhjapiirkondade keskus. Siia peab sõitma, kui tahta minna näiteks Hunzasse või trekkima. Bussisõit mööda Induse kuristikesse rajatud KKH-d võtab Islamabadist aega 14-18 tundi. Gilgitist 8 h kaugusel on Skardu, mis on alpinistide meka. Siit algavad Baltoro liustiku kaheksatuhandeliste (ja paljude teiste sportlikult huvitavate tippude) ekspeditsioonid. Hunza org on ilus koht, Hunza jõgi (Induse lisajõgi, ainuke jõgi, mis murrab läbi Karakorumi mäestiku) on loonud 5 kilomeetri sügavuse oru, kohati kanjoni, mille mõlemaks kaldaks on seitsmetuhandelised (Rakaposhi 7788 m, Ultar 7388 m jt.). Hunzast läheb KKH edasi Hiina suunas, piiriks on Khunjerabi kuru (4780 m). Hiina viisa olemasolul ei ole erilist probleemi Kashgari sõita (ca 3-4 päeva Hunzast).

Nagyr	K2

Trekkide (matkade) valik on väga avar. Osad (näiteks Concordia trekk Baltoro liustikul K2-e juurde) asuvad nn kinnises tsoonis, sinna saab vaid organiseeritud grupi ja kandjatega (mida tuleb ca 5 tk trekkeri kohta). Sellise, umbes kahenädalase treki hind tuleb ca 20 tuh. krooni. Teejuht tuleks palgata ka mõne avatud tsoonis, kuid suurel liustikul kulgeva treki jaoks. Nepaaliga sarnaseid teemaju Karakorumi orgudes praktiliselt ei kohta, seetõttu tuleks praktiliselt kõik vajalik kaasas kanda.

Riskid ja tervis
See rubriik ei erine oluliselt Indiast. Vaktsineeringud, ettevaatus keetmata vee suhtes, eemale hoida teatud kohtadest ja olukordadest. Ei tasu külastada Karachit ja hõimupiirkondasid (sinna õigupoolest ka ei lubata), ettevaatlik olla Sindhi ja Beluchistani piirkonnas. Ka Lahores ja Peshawaris tasuks keskmisest tähelepanelikum olla. Riietuda ja käituda moslemite usulisi tundeid mitte riivavalt, mitte pildistada ega puudutada naisi jms. Mitte pildistada sildu, raudteejaamu, mitte kanda ameerika sümboolikat kandvaid T-särke.

Kirjandus
Pakistanist on raamatutes ja artiklites kirjutatud palju. Alljärgnevalt vaid valik. Mõned populaarsed eesti keelde tõlgitud jutukad kirjeldavad olukorda Briti Indias 19.sajandil, eriti nn Great Game ajastul. Neis raamatutes kohtab palju kohanimesid nagu Peshawar, Lahore, Kabul (R.Kipling "Kim", M.Kaye "Kauged telgid", J.Hilton "Kadunud silmapiir"). Neist kõigist on tehtud ka filmid. Tänapäevasemate reiside kirjeldustena võib nimetada Dalrymple "Xanadus. Otsimisretk". Ingliskeelses kirjanduses lisandub suur hulk mäevallutustega seotud raamatuid, mida eesti keelde tõlgitud pole. Konkreetse reisisoovi korral peaks uurima ka reisijuhte. Lonely Planetil on neid kolm (Pakistan, Trekking in the Karakoram and Hindukush, Karakoram Highway), APA reisijuht on raske, vähem praktiline, kuid sisaldab palju pilte ja annab hea visuaalse ettekujutuse maast. Suhteliselt kättesaadavad peaksid olema ajakirja National Geographic artiklid:

1/1967 - Pikk ülevaatlik lugu Pakistanist riigi 40. sünnipäeva puhul
1/1977 - Chitral
3/1978 - Ladakh (India Kashmiir, 200 km Skardust idas)
5/1979 - Ameeriklaste K2 ekspeditsioonist
10/1981 - Kalashi hõimud Chitralis
10/1987 - Baltistan (Skardu ümbrus)
10/1993 - Jutt Afganistanist, riiki silmas pidades üsna haruldane asi
3/1994 - Hunza org
4/1996 - Trango Toweri vallutamisest Baltoro liustikul
10/1997 - Väga pikk ja esinduslik jutt Pakistanist riigi 50. sünnipäeva puhul
9/1999 - Kashmiir, rohkem küll Srinagari ümbrusest (India)

Mõned Ü.Suursaare artiklid Eesti ajakirjanduses:
Pakistan. Postimees (Extra) 1.aug. 1998.
Karakorum, Himaalaja kaksikvend (Eesti Loodus, 11/12, 1998)
Kaks kõrget teed Aasia südames (Horisont, 8, 1998)
Benjihüpe Pakistani (Travelupi portaali reisilugu)
Vaata veel: S.Sistok, Valge naisena islamimaal - Postimees "Arter", 13.mai 2000. (lugu USA konsuli eestlannast abikaasast Peshawaris).
Eestlasi on Pakistanis käinud suhteliselt vähe (mõned ilmselt äriliinis). Korralikumaid seiklusi-matku on olnud vist kolm. Peale Ü&Ü.Suursaare käiku (1998) muidugi Broad Peaki ekspeditsioon (2001 suvi, 6 alpinisti ja 3 trekkerit käisid Baltorol, Gilgitis, Hunzas, Lahores ja Islamabadis). 2001 sügisel, vahetult WTC rünnaku eel ja ajal tegid huvitava ringi K.Kaleviste, K.Laja, K.Lainjärv ja K.Kolk: Peshawar, Lahore, Islamabad, Hunza, Gilgit, Chitral.

Film
Peale nimetatud "Kimi", "Kadunud silmapiiri" ja "Kauged telgid" meenub J.Hustoni film "A man who would be a king", osades S. Connery, M.Caine ja C:Plummer. Fiktiivne maa nimega Kafiristan (ilmselt viide araabiakeelsele sõnale kafir - uskmatu, pagan) omab palju ühiseid jooni Chitrali Kalashi oruga, ka Hunza ja Ladakhiga.

Muusika
Valitseb kohalik popmuusika, mis on väga sarnane ja seotud hindi-popiga ning India filmimuusikaga. Siiski, Pakistanis on ka üks rahvusvahelise mastaabiga oma superstaat, Nusrat Fateh Ali Khan, traditsioonilise sufi qawwali -muusika kuulsaim esitaja. Mõned tema lääne artistidega koostöös sündinud plaadid on ka avangardi ja ambienti mõjutustega. Ali Khanist ja qawwalist peatselt spetsiaalne lugu.