Tirool ja Dolomiidid

Üldiseloomustus

Tirool on ajaloolis-geograafiline piirkond Alpide idaosas. Selle piirkonna pindala on umbes 26 tuh. ruutkilomeetrit (seega natuke rohkem kui pool Eestit) ja rahvaarv umbes 1,5 miljonit. Kuigi Tiroolil on teatud identiteet ja omapära - eelkõige meenub ehk spetsiifiline riietus põlvpükstega, joodeldamine, romantilised vaated maalilistele (aga mitte liiga kõrgetele) mägedele ja alpiaasadele, film "Helisev muusika" jne, ei ole tegemist riigi ega ka ühe riigi piirkonnaga. Formaalselt kannab Tirooli nime Austria üks läänepoolsemaid liidumaid (12,6 tuh km²), mille pealinn on Innsbruck. Tiroolist veelgi lääne poole (õigemini loodesse) jääb Liechtensteiniga piirnev pisike Vorarlbergi liidumaa, seega kogu Austria lääneosa ei olegi formaalselt Tirool. Samas koosneb Tirooli liidumaa kahest eraldiasetsevast osast: liidumaa kaguosale järgneb riba Salzburgi liidumaad ning siis veel üks väike osa Tiroole, nn Ida-Tirool.

Austria Tirooli pealinn Innsbruck	Innsbruck

Tiroolide geograafiline "pidevus" on tagatud tänu Põhja-Itaaliasse jäävale Lõuna-Tiroolile. Täpsemalt kannab vastav Itaalia maakond nime Trentino-Alto Adige 13,6 tuh km², pealinn Trento). Tirool on ajaloos enamvähem kompaktse alana olnud põhiliselt Austria osa, Austria oli aga keskajal ja uusajal (ja eriti Habsburgide dünastia ajal) enamasti väga mõjukas impeerium Euroopa südames. Samas on Austria saatus olnud seotud ka Saksamaa ja Põhja-Itaaliaga. Austria oli osa Saksa-Rooma keisririigist, hiljem moodustas Austria-Ungari kaksikmonarhia. 1919.a. peale lüüasaamist I maailmasõjas ja monarhia lagunemist liideti Lõuna Tirool Itaaliaga (kui võitnud poolel sõdinud riigiga), Tiroolist eraldati ka ülalnimetatud Vorarlbergi liidumaa.

Tirooli ühendavaks komponendiks on peale ajaloo tänapäeval peamiselt saksa keel (mis Tiroolis ei ole päris sama mis Saksamaal või mujal Austrias, moodustades midagi murde sarnast). Itaaliasse jäävas Tiroolis kohtab kakskeelseid silte, kus esimesel kohal on enamasti saksa keel ja teisel kohal itaalia keel. Ka näiteks ühed maailma kuulsamad alpinistid, Itaalia riigi alamad Reinhold Messner ja Hans Kammerlander, on päritolult lõuna-tiroollased, millele ka nende saksapärased nimed viitavad. Huvitaval kombel meenutavad ka Sloveenia mägialad (Juuli Alpid) natuke Tirooli, mida võib lisaks looduslikule sarnasusele selgitada ka ühise ajalooga 19. sajandil: kuni 1918. aastani olid mõlemad alad Austria-Ungari impeeriumi osad.

Loodus

Looduslikult on Tirool valdavalt mägine maa, mida lõikavad laiad jõeorud, nagu Innsbrucki läbiv Inn (voolab Doonausse) ja Bolzanot ning Trentot läbiv Adige (suubub Po jõe deltapiirkonda Itaalias). Ida-Alpid on mõnevõrra madalamad kui Kesk- või Lääne Alpid, Tirooli kõrgeimaks mäeks on Itaalia territooriumil asuv Ortler (Ortles) 3905 meetriga. Ka Austria kõrgeim tipp Grossglockner (3797 m) ning Saksamaa kõrgeim mägi Zugspitze (2962 m) asuvad Tirooli piiril. Esimene jääb Kõrg-Tauerni massiivi ning teine Wettersteini ahelikku. Lisaks neile kuuluvad piirkonda veel mitmeid Alpide ahelikke, nagu Ötztaleri Alpid (Weisskugel, 3738 m), Venedigeri grupp (Grossvenediger, 3674 m) jt. Itaalia poolel asub lisaks Ortleri massiivile ka Dolomiitide mägipiirkond.

Bozen (Bolzano) Lõuna Tiroolis	Cortina d’Ampezzo Dolomiitides

Umbes pool Dolomiitidest jääb Tirooli (Trentino-Alto Adige) piiridesse ning pool Veneetsia maakonda. Alljärgnevalt kirjeldatakse ka Dolomiite tervikuna, kuigi formaalselt suur osa sellest ilusast mägipiirkonnast ei ole Tirool. Olulisemad Dolomiitide massiivid on Marmolada (3342 m), Mt. Cristallo (3216 m), Civetta (3220 m), Tofana (3244 m), Tre Cime (2999 m) jt. Massiividel kasutatakse paralleelselt ka saksakeelseid nimesid (Drei Zinnen, Langkofelgruppe, Rosengartenspitze, Sellajoch jt.). Talvel on Dolomiitide kuurortlinnakesed populaarseteks mäesuusakeskusteks (Madonna di Campiglio, San Martino di Castrozza, Canazei, Val Gardena, samuti kuulsaim ja seetõttu kõrge hinnatasemega Cortina dAmpezzo), kuhu tehakse ka organiseeritud suusareise ja müüakse mäesuusa-pakette.

Stelvio kuru Šveitsi suunas	Resio kuru, mis ühendab Austriasse ja Itaaliasse jäävat Tirooli

Tegevusvariante

Tiroolides võib harrastada nn tavapärast turismi, külastades ajaloolisi vaatamisväärsusi pakkuvaid linnu nagu Innsbruck, Bolzano (Bozen), Trento jt. Neis võib näha kauneid kirikuid, Habsburgide losse, muuseume, ajaloolisi vaatetorne, "nukumaju" jne. Teine suur sihtrühm Tirooli külastajate hulgas on talispordi austajad. Tiroolis ja tema vahetus läheduses on pisikesel maa-alal peetud suhteliselt suurim hulk taliolümpiamänge: Innsbruck (1964, 1976), Cortina d’Ampezzo (1956), paarikümne kilomeetri radiuses asuvad Garmish Partenkirchen (1936) ning Sankt Moritz (1928). Tuntud talispordikeskused on ka Seefeld, Kitzbühel, Kaunertal, Stelvio, Val Gardena, jt. Estlaste hulgas ongi Tirool ja Dolomiidid tuntud kui talviste suusareiside ja suviste matkade piirkond. Sealhulgas võib matkareisid siduda ka kultuurireisiga Veneetsiasse, Firenzesse, Bolognasse, Rooma, Salzburgi, Viini, Innsbrucki jne. Samuti, kuigi Tirooli mäed ja Dolomiidid on ka iseenesest põnevad, võib neid matku sooritada ka aklimatiseerumiseks enne Mont Blanci tõusu Alpides. Mont Blanc asub Dolomiitidest linnulennult vaid u. 300 km kaugusel Aosta oru lõpus.

Tre Cime (Drei Zinnen) Dolomiitides	Misurina järv

Matkamine Dolomiitides

Dolomiidid kujutavad endast Põhja-Itaalias asuvat kuni u. 3500 m kõrgust mäestikutsooni Po jõe madaliku ja Alpide vahel (Bolzano, Trento ja omaaegse taliolümpialinna Cortina dAmpezzo ümbruses). Mäestik jääb Trentino-Alto Adige ja Il Veneto maakonnas ning on ajalooliselt olnud ka Austria mõju all. Seetõttu saab Dolomiitide piirkonnas hästi hakkama ka saksa keelega. See on suurepärane piirkond kergema ja keskmise raskusega mägiretkede ja lihtsalt jalutuskäikude jaoks, pakkudes nii kauneid vaateid maalilistele mägedele-orgudele-järvedele, kui ka soovi korral korralikku kaljuronimist peaaegu püstloodsetel kaljuseintel. Geoloogilises mõttes kuuluvad Dolomiidid Alpide lõunapoolsete eelmägede tsooni, kuid erinevalt päris-Alpidest kujutavad endast vana hiiglaslikku korallriffi, mis ajapikku on üksikuteks järsunõlvalisteks mäestikublokkideks erodeeritud. Tegu on üsnagi "kultuuristatud" mäestikuga, kus on rikkalikult turistlikku infrastruktuuri (head juurdepääsuteed, hotellid, kämpingud, tõstukid, hea info- ja kaardimaterjal), mäestik ise koosneb üksikutest mõne- kuni paarikümne kilomeetrise läbimõõduga järskudest kaljumassiividest, mille vahel on orud, teed, külad ning ohtrad "turistilõksud". Et tegemist on ka rahvuspargiga (Parco Naturale Fanes-Sennes-Braies jt.), siis kaasneb sellega mitmeid kitsendusi, näiteks telkimise ja lõkketegemise suhtes.

Kuna mäemassiivid on suhteliselt väikese pindalaga, siis on kõige mõttekam piirduda 1-2 päevaste matkadega, mille algus- ja lõpp-punktideks sobivad näiteks Cortina d Ampezzo, Dobbiaco, Corvara jt. Dolomiitide kõrgeim punkt on Marmolada (3342 m), sellel mäel on ka väike liustik. Üldiselt on Dolomiidid üsna kuivad ja kaljused, kusjuures kaljuseinad on sageli vertikaalsed. Veidi teist tüüpi on Tiroolide kõrgeim mägi Ortler (3905 m), mis ei sarnane maastikuliselt Dolomiitide mägedega, vaid pigem mõne "suure" mäega, näiteks Mont Blanciga. Ortleri lähedal Suldenis on alpinismikool, seal asub mitmeid Reinhold Messneriga seotud kohti, nagu ajalooline loss Naturnsis, Alpina Curiosa museum ning jakikasvandus Suldenis. Septembris 2004 möödus 200 aastat esmatõusust Ortlerile, millele oli selles piirkonnas pühendatud suvi läbi kestvaid üritusi, kuhu oli muuhulgas kaasatud ka alpinismilegendid Messner ja Kammerlander. Cortina aga tähistast teist ja veelgi olulisemat juubelit: möödus 50 aastat Itaalia alpinismi uhkuse, K2 (8611 m) esmatõusust. Augustis naases Karakorumist võidukalt Itaalia K2-e juubeliekspeditsioon, kus üheks tippu jõudnuks oli Cortinast pärit ühe esmatõusja Lino Lacedelli vennapoeg Mario Lacedelli.

Tüüpiline Dolomiitide vaade	Matk Tofana mäegrupis

Dolomiitide kohta on paljudes raamatutes ja kaartidel kirjeldatud suur hulk matkamarsruute, mõned neist kuni nädalased. Enamasti tehakse siiski erineva raskusega tõusumarsruute, mis on kaartidel erinevalt tähistatud. Enamik jalutuskäike ümber massiivide või ka tõuse massiivide tippudele on võimalik sooritada ühe päeva jooksul, kuigi see võib sisaldada päevas kuni 1.5 kilomeetriseid tõuse ja samapalju laskumisi (paljudes kohtades saab kasutada ka tõstukite abi). Kui on plaanis paaripäevane marsruut, tuleks kaasa võtta ka magamiskott ja sööki-jooki. Telkida ilma loata ei ole soovitatav, kuigi mäestiku vähemkäidud nurkades võib mõnikord kohata ka "metsikuid" telkijaid. Ööbimiseks on ette nähtud mägihütid (hind tüüpiliselt 150-300 krooni öö inimese kohta, spartaliku hommikusöögi puhul lisandub 100-200 krooni). Kuigi paljud kaljuseinad näivad kaugelt vaadates ligipääsmatult kõrged ja hirmuäratavad, on neil võimalik ronida ka üsna keskpärase ronimiskogemusega isikutel, sest eri raskusega trassid on hästi tähistatud ning paljudel juhtudel varustatud kaljudele kinnitatud statsionaarsete metallklambrite-köitega (nn. via ferrata). Enamasti on via ferrata’d siiski tehniliselt rasked ja järsud rajad, mis nõuavad erivarustust (vöö ja repsud-karabiinid enesejulgestuseks, kiiver jne).

Payerhütt Ortleri nõlval	Tirooli kõrgeim mägi Ortler (3905 m)

Kohale jõudmine, transport, elamine

Dolomiitidesse jõudmiseks on järgmised põhivõimalused:
a) Iseseisvalt, oma auto või mikrobussiga.
b) Lennukiga näiteks Milanosse või Torinosse, Bolognasse, Veneetsiasse, Viini, Münchenisse. Matkarajooni saab sõita kohalike liinibussidega näiteks Cortina d`Ampezzosse või kõigepealt Bolzanosse, Trentosse või Bellunosse ja sealt edasi soovitud kohta. Transpordivõrk on väga hea.
c) Organiseeritult, bussi või mikrobussiga Eestist. Aegajalt korraldavad matkaklubid või reisifirmad matkareise orienteeruva maksumusega 4000-5000 krooni, millele lisanduvad kohapealsed isiklikud kulud (võimalik hakkama saada u. 1000-2000 krooniga).

Odavaim võimalus kohapeal elamiseks on oma telgiga kämpinguplatsidel ööbida. Hind tuleb suurusjärgus. 200 krooni inimese kohta, kuid enamasti arvutatakse see inimese, telgikoha ja auto maksude summana. Loomulikult on olemas ka suur valik hotelle, sest tegemist on populaarse puhkepiirkonnaga. Hinnatase on kõrgeim kuulsas romantilises alpilinnakeses Cortina dAmpezzos, kus kõige odavamad hotellitoad maksavad u 400-700 krooni ja põhivalik algab u. 1000 kroonist inimese kohta. Teistes linnakestes ja kõrvalisemates kohtades peaks umbes poole odavamalt hakkama saama. Päevamatkade alguspunktidesse sõiduks (tavaliselt paar- kuni paarkümmend kilomeetrit) tuleb kasutada kas kohalikku või isiklikku transporti.

Kirik Põhja Itaalias	Tirooli linnake Pfunds

Kirjandus, kaardid ja lingid

Mõned matkavariandid sisalduvad ka Lonely Planeti Itaalia-raamatus. See raamat oleks kasulik omalkäel reisijatele, sest pakub infot kogu Põhja-Itaalia kohta.

Lonely Planetil on ka raamat "Walking in Italy". Vt. www.lonelyplanet.com
Trailblazeril on "Trekking in the Dolomites". Vt. www.trailblazer-guides.com

Kohapealt on võimalik osta suurel hulgal erinevaid inglise-, itaalia- ja saksakeelseid teejuhte, kus on üksikasjalikult kirjeldatud nii matka- kui kaljuronimismarsruute. Sisaldavad ka mägihüttide loetelu, kirjeldused ja kontaktandmed. Kogu mäestik on kaetud sadakonna väga täpse värvikaardiga. Näiteks Tabacco-seeria 1cm-250m mõõtkavaga kaardileht maksab umbes 6.50 Eurot (tuleb valida endale sobivad piirkonnad). Peale Tabacco on müügil Kompass-seeria jt.

2002.a. matkareisi pildid
2004.a. matkareis Dolomiitidesse (sh Ortleri tipp)

Austria Tirool
Dolomiitide ametlik turismileht
Dolomiitide teine leht
k2 juubelitõus
Ortleri alpikool
Mäesuusatajale
Lõuna Tirooli turismileht (Drei Zinnen piirkond)