Muhamed Ali ja politseieskordiga läbi Jeemeni

"Tuleb suurepärane reis - me telgime inimtühjas mererannas, mägedes ja kõrbes liivaluidete vahel ning Wadi Hadramawt’i kohta võib öelda, et see on Jeemeni süda," hakkas Sana'as araabia keelt õppiv saksa tudeng Michael detsembri keskpaiku reklaamima seikluslikku aastavahetust.

Tema koolitee äärde jääv reisibüroo pakkus dzhiipi koos juhiga 45 dollari eest päevas. Kui rentida auto viie peale, tuleb kaheksapäevase Jeemeni ringreisi hinnaks ühele inimesele 72 dollarit, tähendas see. "Lisaks maksate veidi bensiini eest tavalisest pikematel sõidupäevadel ja üht-teist turvateenuste eest," seletas Muhamed Ali, reisibüroo juht.

27. detsember

Detsembri lõpus on reisiseltskond koos. Kaootilist kompsukuhilat kaasa vedav Michael meenutab hajameelset loodusteadlast. Teine Micahel, samuti Sana'as araabia keelt õppiv keskealine sakslane, oma suure kohvriga oleks nagu lennureisile minemas. Philipp ja Thomas, Austria rännumehed, ning mina sulandume päevinäinud Toyota Landcruiseriga paremini kokku.

Lumivalget hõlsti (thaub'i) ja helehalli pintsakut kandva autojuhi nimi on sama, mis reisibüroo juhil - Muhamed Ali. Mis veel huvitavam, ka autojuhi kaaslase, meile esialgu segaseks jäävaid funktsioone täitva mehe nimi on Muhamed Ali.

Võtame suuna Mukayrasele, mille lähedal Michael-1 plaanide järgi telkima peaksime. Sõit kulgeb mõõdukate ohhetuste ja ahhetustega - jeemenlaste komme linnu ja külasid järskudele mäenõlvadele ja mäetippudele ehitada pole meile enam uudiseks, aga muljet avaldab ikka.

Linnas, kus hiliseks hommikusöögiks peatume, satub restoranipersonal minu ja Philipi sisse astumisest ekstaasi. Rõõmust kaugete külaliste üle, mitte võimalusest toidu eest turistihinda koorida (maksame Philipiga lõunasöögi mõõtu hommikusöögi eest kahe peale ca 10 krooni).

Järgmises peatuses - politsei kontrollpunktis ühes ilmetus külas - koguneb me juurde jambyia'de (hiigelsuurte kõhul rippuvate nugade) ja kalashnikovide kolinal 30-40 pealine meeste- ja poistesumm. Nad koonduvad otsekui grupipildi tegemiseks, jutus kordumas sõna shura. Selge, pildistamist mehed soovivadki, shura tähendab fotot.

Siis jõuame linna, mille nimi on Rada'. Linna keskel künkal kõrguvad muljetavavaldavalt vana kindluse varemed. Ka seda ümbritsevad savimajad jätavad igivana mulje, kuigi pole arvatavasti vanemad kui sadakond aastat - savi lihtsalt on selline petlik ehitusmaterjal. Meest, kelle käes on varemete võti, ei ole, tulevat tunni aja pärast, võibolla. See-eest leiame kiiresti mõned noored "sõbrad", kellest osad nõuavad pildistamist, osad raha.

Rada' piiril politsei kontrollpunktis peetakse meid jälle kinni ja sunnitakse ootama. Loomulikult teeme pilti ka - politseimeeste soovil, kes auto kõrvale üles rivistuvad ja meile lahkelt püssid kätte suruvad.

Poole tunni pärast jõuab linna piirile auto kahe Belgia turistiga. Veel kümmekond minutit ootamist, siis lubatakse mõlemal autol teekonda jätkata. Imestusega märkame, et meid saadab politseiauto.

Ka järgmises linnas - Al-Baydas - teeme peatuse. Taas kindlusevaremed mäetipul, iidse ilmega savimajad ja muu Jeemeni eksootika. Teel mäkke kohtub mu pilk valges thaub'is tähtsa väljanägemisega mehe omaga. "Võibolla tassike teed mu majas?" pakub ta.

Pakkumisest tundub olevat ebaviisakas keelduda. Sisse ta juurde mina ja mu kaks kaaslast astumegi. Maja mafradz - ülemine, meestele tee joomiseks ja qat'i (kerge narkootilise mõjuga taime) mälumiseks mõeldud korrus - on väga uhke, üht seina ehib suur, ajatolla Homeinit meenutava mehe pilt.

Küllakutsuja on usuteadlane. "Islam on rahu usk," räägib ta meile. Teejoomise lõpetuseks kingib raamatu, ühe 15. sajandi araabia õpetlase teose tõlke inglise keelde.

Rahukuulutaja juurest väljudes põrkame kokku autot saatnud politseinikuga. Ta otsib meid, hoolitseb endiselt me julgeoleku eest. Varsti selgub, et me otsimisel oli ka teine põhjus - me saatjad tahavad enne kodulinna tagasi pöördumist raha saada. Meile jõuab kohale, mida mõtles esimene Mohamed Ali turvamisele kuluvast rahast rääkides. Vaevalt Jeemeni seadustes kirjas on, et turistid politseile eskordi eest maksma peavad, aga küsitud 500 riaali (ca 50 krooni) pole just suur summa, me ei hakka protesteerima, politseinikud saavad selle.

Politseinikud sõidavad koju, meie edasi mägedesse, telkimiseks sobivat kohta otsima. Aeg-ajalt vilksatab me taga endiselt politseiauto, aga see on juba uus eskort.

Hämardub, kerkib udu. Hakkab koguni vihma tibutama - asi, mida siin sel aastaajal sündida ei tohiks. Udu pakseneb, nähtavus kahaneb mõne meetrini. Nii paksu udu pole mina oma elus veel näinud.

"Meile meeldib telkida, aga täna pöörame Al-Baydasse tagasi ja magame hotellis," otsustame lõpuks. On külm, pime ja märg ning vaevalt Muhamed Ali meile vettpidavad telgid on kaasa pannud. Hotell, kuhu öömajale jääme on uhke (ja superdushiga, nagu Thomas hommikul rõõmsalt teatab), aga viie peale ootamatult taskukohane - kõigest 750 riaali nägu.

28. detsember

Hommik Al-Baydas on päikesepaisteline, aga meid eelmisel õhtul peatanud mäekurust pole udu hiliseks hommikuks veel päriselt kadunud. Vaatepilt, mida nähes tekkivat tahtmine lendu tõusta - järsk üleminek mägedest rannikuäärsele tasandikule - jääb seega nägemata. Näeme vaid uttu kaduvaid mäenõlvu.

Tuhatkond meetrit allpool on pilt selgem. Lonely Planet ei ütle selle kandi kohta midagi, aga peaks. Võimsad kanjonid, nende vahel savipilvelõhkujatest koosnevad linnad ja külad. Taban end mõttelt, et ei imestaks, kui neist pisikeste akendega tornidest inimeste asemel sipelgad sisse-välja vooriksid; kui seda kanti inimestest erinevate olendite tsivilisatsioon valitseks.

Varsti vaatepilt muutub. Savikõrghooned jäävad, aga mäed kaovad lõplikult. Nende asemele tulevad liivaluited ja palmisalud. Veel tunnike sõitu ja jäävad üksnes liivaluited.

Enne pimeduse hakku, nagu plaanitud, jõuame mereranda Bir ‘Ali küla lähedal. Seal ootavad meid ees kaks meile juba tuttavat belglast. 50 meetrit eemal kössitavad delikaatselt järjekordsed turvamehed. Muidu pole ses maalilises rannas ei kedagi ega midagi, ei jälgegi turismitööstusest. Väga tore, saab tähe- ja kuuvalgel Araabia meres suplemas käia.

Muhamed Ali telgid, mis seekord püsti õnnestub panna, pole tõesti vettpidavad. Aga siin pole sellel tähtsust.

29. detsember

Päeva hakatuseks ronib enamik meist rannal kõrguva musta vulkaanilist päritolu mäe otsa. Vaade on vaimustav - ühel pool rohekassinine meri, siis valge liivariba, mis läheb üle kurjakuulutava väljanägemisega mustaks tühermaaks. Mere kohal lendavad linnuparved, me vaatame neile ülalt alla.

Siis käime viimast korda suplemas ja asume teele Al-Mukalla, suure sadamalinna poole. Enne Al-Mukallasse jõudmist tõuseme veel ühe vana vulkaani tippu, mille kraatrit täidab praegu järv. Siis turnime ühel mägedevahelisel lagendikul tankide otsas, need roostetavad seal 1980-ndate keskpaigast, kui Lõuna-Jeemen sõdis Põhja-Jeemeniga.

Al-Mukallas käib ehitusbuum. Aga Michael-1 see ei vaimusta, tema tahab kiiresti jõuda Wadi Hadramawt’i. Seal olevat palju rohkem vaadata.

Ootamatult teatab Michael-2, kes juba eelmisel päeval kuidagi turris oli olnud, et ta ei sõida edasi. On otsustanud Sana’asse tagasi lennata, sest ta ei tundvat ennast meie autos ja autojuhtidega turvaliselt.

Järgmised kaks tundi otsime Yemenia kontorit, et Michael-2 saaks lennupileti osta, ja hotelli, kus ta saaks öö veeta. "Ma vihkan seda meest," pomiseb reisi peaideoloog Michael-1 aeg-ajalt. Mina, Thomas ja Philipp ei võta Michael-2 otsust isiklikult - ise teab, mis teeb, ongi meil autos rohkem ruumi.

Kui Michael-2 on maha pandud, teatab autojuht Muhamed Ali, et peame talle kütuse ostmiseks 6000 riaali andma. See on kahtlaselt suur summa, seepärast ütleme talle, et sõitku tanklasse, me maksame seal arve kinni. Kütusearveks tulebki vaid 2400 reaali. "Miks sa meilt 6000 küsisid?" uurime. "Tahtsin ka õli vahetada," teatab autojuht. "Miks sa siis ei vaheta?" küsime. "Hiljem," lubab Muhamed.

Tee tõuseb kõrgele ja tühjale platoole. Õhtu eel läbime asula, mille piiril seisev plakat teatab, et teetöid teostab siin Saudi Bin Laden Group.

Keerame kõrvalisele kruusateele, mida mööda peaksime jõudma Wadi Daw’ani. On juba täiesti pime, kui järjekordset küngast ületades kostab kolin ja me Landcruiseri mootor jääb seisma. Uurib mootorit Muhamed Ali, uurib Philipp, uurib kamp veoautos vastu tulnud mehi - ei midagi. Üritame paar korda autot käima lükata - asjatu vaev.

Muhamed Ali küsib 5000 riaali (saab 2000) ja sõidab veoautos abi järele. Meie jääme kõledale kõnnumaale ootama, teadmata täpselt, kus asume, mis autol viga ja kuna saabub abi.

Aga tähistaevas on ilus ning joogivesi pole ka päris otsas. Tegelikult tunnen end isegi mõnusalt - sellises omapärases hingeseisundis, kus tean, et ei saa oma olukorra muutmiseks nagunii midagi teha ja võin seetõttu täiesti vagusi ja rahulik olla. "Alla'u akbar, kui ta tahab, läheb kõik hästi," ütleks moslem.

Kahe tunni pärast on autojuht Muhamed Ali tagasi, koos puksiirauto ja viie beduiiniga. Ameerika mõistes näevad beduiinid välja kui terroristid-kõrilõikajad, aga kõrilõikamise asemel transpordivad nad meid kohusetundlikult tagasi sellessesamasse külla, kus töid teostab Saudi Bin Laden Group.

Magama pannakse meid mingisse betoonbarakki - vist naftauuringute firma kontorisse. See on väga hästi madratsitega varustatud. Peale madratsite vedeleb seina ääres pirakas kuulipilduja ja mõned pisemad relvad. Muhamed Alid lubavad, et öösel hakkavad mehhaanikud autot parandama ja hommikuks on kõik korras, kui jumal tahab, inshalla'.

30. detsember

Korralikus päevavalguses näen, et oleme toppama jäänud keset kõige trööstitumat maastikku, kus kunagi olen käinud. Kuni silmapiirini ulatub pruunikashall paakunud pinnasega tasandik. Seda kohati lõhestavad sügavad vaod viitavad, et aeg-ajalt voolab siin ka vett, aga vist äärmiselt harva.

Autojuht Muhamed Ali on kadunud. Reisijuht Muhamed Ali seletab, et tunni või äärmisel juhul 2-3 pärast sõidame edasi sõita, inshalla'. Me Landcruiser seisab nukralt täpselt samas kohas, kuhu eelmisel õhtul lükati. "Selle mootorist enam asja ei saa," ennustab Philipp, kes meist autoasjus kõige targem on.

Kella kümne paiku katkeb Thomase kannatus. Ta helistab Sana’asse firmajuht Muhamed Alile. Too pole meie hädast veel kuulnudki, kuigi autojuht Muhamed Ali meile vastupidist rääkis.

Järgmise kolme tunni jooksul peab Thomas firmajuht Alile veel mitu korda helistama - too tegutseb usus, et auto on võimalik paari tunniga korda teha. Aga meie näeme, et auto remontimisega ei tegele keegi. Pärastlõunal lepime Aliga kokku, et sõidame oma jõududega Say’uni, järgmisesse suurde linna, hotelli BMC, kus meid järgmisel hommikul uus auto ootab. "Autojuhil olgu ka raha, meie ei anna talle riaaligi," teatab Thomas.

Passime tunnikese küla, millel pole vist nimegi, politsei kontrollpunktis. Lõpuks saame ühe Say’uni poole sõitva veoautojuhiga kokkuleppele, et 3000 riaali eest viskab ta meidki ära. Kast on peaaegu tühi - seal on vaid paar kompsu ja üks ruudulises rätis mees.

Autokastis loksumine meeldib mulle. Esiteks on rõõm jälle liikuma saada, teiseks tundub see liikumisviis olevat kuidagi seikluslikum ja romantilisem kui dziibisõit.

Paar tundi sõidame keset trööstitut tühermaad. Siis laskub tee tasapisi kitsasse kanjonisse - oleme jõudnud Wadi Hadramawti. Kanjonit täidavad savikõrghooned, palmisalud ja põllud.

Pool tunnikest enne päikeseloojangut kerkib me ette eriliselt kõrgete savimajade müür. See on Shibam, kuulus Jeemeni savipilvelõhkujate linn. Eelmised Jeemeni linnad on minusse süstinud kahtluse, et ega Shibamist palju enamat oodata pole. Aga Shibami siluett, mis Manhattanit meelde toob, on tõesti vaimustav (eriti päikeseloojangu eelses valguses) ja paneb meid palavikuliselt pildistama.

Pimeduse saabudes jõuame Say’uni. Veoautojuhi näole venib tasu saamisel laiale naerule, oleme vist tema jaoks kui väike lotovõit. Kõrgema klassi hotelliks pretendeerivas BMC-s saame esialgu toa, kus peaaegu kogu santehnika esimese veerand tunniga laiali laguneb. Lisaks on me toal äärmiselt veider rõdu - sinna pääseb akna kaudu. BMC basseinis ujuda on ka elamus - üle selle lendavad ööpimeduses nahkhiired, aeg-ajalt veepinnani pikeerides. Teleri käima pannud, saame CNN-st teada, et kusagil Jeemenis on äsja tapetud kolm Ameerika arsti.

31. detsember

Hommikul kell üheksa seisab BMC ees tõesti uus auto. Sobib kahjuks vaid selleks päevaks, sest on liiga väike - Say’unist kaugemale sõitmisel peaksime aeg-ajalt peale võtma ka 1-2 meid turvavat politseinikku. Aga Muhamed Ali lubab, et õhtuks jõuab Sana’ast pärale suurem auto.

Päev on tore. Käime Tarimis, kuhu Singapurist tagasi pöördunud emigrandid 20. sajandi alguses paar uhket paleed ehitasid. Nüüd karjuvad need paleed remondi järele, kuid detailide poolest - nagu müüriornamendid ja aknad - on endiselt võluvad. Aga kõik selles linnas pole lagunenud: lumivalge Al-Muhdari moshee oma peene 50-meetrise minaretiga lausa särab pilvitu taeva taustal.

Käime veel kord Shibamis, pilvelõhkujaid lähemalt vaatamas. Linnamüüride vahel avaneb täiesti keskaegne vaatepilt - kitsad sillutamata tänavad, neil jalutavad kitsekarjad jms. Turiste on ka, isegi kümnete kaupa. Lapsed on arvestades seda ja eriti 11. septembri eelset turistidetulva vähe rikutud, nad peaaegu ei tüüta meid raha- ja pliiatsiküsimisega.

Käime Shibami naaberlinnas, mis näeb enam-vähem sama keskaegne välja. Siis ronime Shibami lähedase mäe otsa, et sealt päikeseloojangu eelses valguses linna imetleda ja pilte teha. On võimas vaade küll.

Say’unis vahetame hotelli, sest BMC on kesklinnast kaugel. Mitu kuud juuste lõikamisest ja vist ka pesemisest hoidunud Philipp läheb seejärel juuksurisse; Thomas otsib kohta, kus saaks sama hea hinnaga kui pealinnas Sana’as reisitshekke vahetada (tulemusetult), meie Michaeliga käime internetis (tulemusetult - ühendus on nii aeglane, et me ei saa midagi tehtud).

Järgneb vana-aastaõhtu "pidulik" õhtusöök - puruks tambitud oad (fuul), praetud juurvili (mushakala), praetud maks (kibta), grillkana, piimaga tee. Õhtusöögi lõpuks jõuab pärale uus autojuht, pisike kuldhammastega mees. "Alhamdulilla! Tänu Jumalale!" hõiskame kõik. Autojuhi nimi on ... Muhamed Ali.

Päeva ja aasta lõpetuseks teeme oma hotelli pisikesel rõdul (vaatega Say’uni pompöössele sultanipaleele) lõpu Thomase poolikule viskipudelile ja neljale Pepsile. Kuna Say’unis on see õhtu nagu iga teine, ei viitsi meiegi 2003. aastat ära oodata. Kell 11 oleme voodis. Järgmisel hommikul tuleb ju vara tõusta.