1. jaanuar

Plaanitud kella seitsme asemel saame liikuma kell kaheksa. Keset esimest ristmikku suretab me uus autojuht mootori mitu korda välja, ukerdame seal viis minutit. Siis läheb Michael hetkeks postkaarte posti viskama ja jääb kadunuks pooleks tunniks.

Kui meeskond on jälle koos, kehastub autojuht Ali ümber rodeosõitjaks - lülitab sisse politseiautot imiteeriva sireeni ja sõidab vastutulevate autode vahel slaalomit. Thomase närvid ütlevad üles, ta käratab "Rahulikult! Rahulikult!" Ali kuuletub.

Aga Thomase kannatused pole lõppenud. Ali paneb paneb mängima Araabia hittide kasseti ja keerab volüümi põhja, sest auto tagaosas asuvatest kõlaritest pole ette suurt midagi kuulda. Industriaalse kõlaga klubirütme eelistav Thomas tõstab jälle häält. Tema näost on näha, et uus Muhamed Ali käib talle närvidele.

Sõidame Wadi Daw’ani poole. "Seintele maalitud sammastega paleed, palverännakupaigad, head datlid ja mesi," kiidab Lonely Planet seda wadi. Wadi tähendab hooajalist jõge, maa-ala, kuhu harvade vihmasadude ajal vesi koguneb.

Esialgu sõidame kord juba tuldud teed pidi tagasi. Say’uni-Al-Mukalla-Mar’ibi teede ristil teeme hommikusöögipeatuse. Reisijuht Ali ostab teeristi narkopoest eriti suure puntra qat’i. Muidugi, pärastlõuna - traditsiooniline qat’i-lehtede mälumise aeg - pole ju enam kaugel.

Siis selgub, et autojuht Ali on ära kaotanud oma mobiiltelefoni. Mees on meeleheitel, sest see polnud mingi tavaline plönn, vaid igavesti uhke aparaat, väärt tema tema mitme kuu sissetulekut.

Teeristil on hulga poode, sööklaid, autoremonditöökodasid ning liigub palju rahvast. Telefoni leidmiseks näib olevat vähe lootust. Kammime kogu platsi läbi, ei leia midagi. Thomas kannustab Alit edasi sõitma, aga Ali ei tee kuulmagi. Vehib kätega ja korrutab ääretult löödud näol "Telefon! Telefon!"

Ta kaob tükiks ajaks ja - ime küll - naaseb kõrvuni naeratusega, telefoni käes hoides. See olevat vedelenud autoremonditöökojas, kus ta me hommikusöögi ajal õli käis vahetamas. Sõit võib jätkuda.

Varsti pärast teeristi pöörab Muhamed Ali asfaldilt ühele eriliselt auklik-künklikule kõrvalteele. "Wadi Daw’an," teatab ta. Tee keerutab üksikute puude-põõsaste vahel, järjest kõrgemaks muutuvate servadega kanjonis. Õieti polegi see tee, lihtsalt kahe rattaroopaga rada.

Peagi selgub, et selliseid radu on palju. Nii palju, et Muhamed Ali eksib mitu korda ära ja näeb siis auto ümber pööramiseks ränka vaeva.

Kummaline on see, et aeg-ajalt läbivad need rajad suuri, osalt isegi 3-4 korruseliste majadega külasid. Mõned majad säravad kui pühademunad, on heledate värvidega kirjuks pintseldatud. Nende omanikud käivat tööl rikkas naaberriigis Saudi Araabias. Need, kelle ainus tuluallikas on kohalik põllumajandus, elavad savikarva majades.

Aeg-ajalt kolistab meile suurte tolmupilvede saatel vastu või järele teisigi autosid, aga minu mulje on selline: siinne rahvas sõidab vist küll lendavate vaipadega ringi, kuidas muidu saavad keset teedeta maastikku tekkida nii uhked linnad ja külad.

Kella kaheks jõuame külla nimega Sif. Ühe maja ees peab Ali auto kinni ja annab mõista, et käes on lõunapaus. Muhamed Alid ja mina sööme, Thomas, Michael ja Philip vaatavad pealt.

"Rumalus," mõtlen ma neist, sest eelmistel päevadel oleme mitu korda kogenud, et normaalse lõunaaja möödalaskmisest tekib ainult probleeme - köögipersonal läheb qat’i närima ja on turisti toitmiseks nõus pausi tegema vaid ekstratasu eest. Tõsi, siin esitatakse mulle ka ekstrasuur arve (Tallinna lihtsate söögikohtadega võrreldav), sest tegu on turistide jaoks mõeldud kohaga.

Söök söödud, aga Alid pole seda nägugi, et kavatsevad edasi liikuda. Nad on seda nägu, et tahavad oma hiiglasliku qat’ipuntra kallale asuda.

Reisijuht Ali seletab, et sellesse kohta me jäämegi ööseks. Michaelile ei meeldi Ali jutt üldse (ja ega eriti ka teistele), sest hotell küsib ühises katusekambris põrandal magamise (madratsid siiski nende poolt) ja korrus allpool oleva WC kasutamise eest rohkem raha, kui oleme seni maksnud kõigi mugavustega tubade eest.

Areneb vestlus teemal "Kus on meie telgid?". Aga see on täiesti tulutu, sest teame ise ka suurepäraselt, et telgid on poolele teele toppama jäänud autos ning uusi firmajuht Ali meile ei saatnud. Ühtki odavat võõrastemaja ehk funduq’i ümbruskonnas ka pole.

Järgmiseks tõstab häält Thomas, kes leiab, et on viimane aega taas sõitu teha, kanjoni servale tõusta. "Me oleme auto eest maksnud, me tahame sõita," seletab ta autojuht Alile. Väga tõrksalt istub Ali viimaks rooli taha.

Kolistame pea tunni Wadi Daw’ani teeradu pidi, kuni jõuame wadi’st välja viiva asfaltee otsa. Tee on dramaatiline - serpentiin serpentiini järel tõuseb see vist oma kilomeetri võrra, laudsiledale otsatuna näivale tühjale platoole. Allapoole avaneb sama dramaatiline vaade - sügaval kanjonis laiuvad kuivanud põllusiilud, pirakas tükk palmimetsa ja kanjoni äärtes hulk savipilvelõhkujatest koosnevaid asulaid.

Seda pilti võiks kaua vaadata, ent päikese madalamale laskudes muutub autojuht Ali aina närvilisemaks. Ta seletab, et enne pimedat peame igal juhul Sifi tagasi jõudma. Ma saan temast peaaegu aru - mees kihutas terve eelmise päeva, et meil hommikul auto ees oleks, tänase päeva aga on sõitnud ränkrasketel, pimedas sõitmiseks eriti vastikutel ja ohtlikel teedel.

Thomasel Alile kaastunnet ei jätku. "Su autol on ju tuled," ütleb ta. Selle peale muutub Ali lausa hüsteeriliseks ja laseb lendu pika sõnavalingu inglise-araabia segakeeles.

Hullunud autojuhiga kuristiku serval sõita tundub ohtlik, seepärast soostume tagasi pöörduma. Aga valges me enam tagasi ei jõuagi, pool tunnikest tuleb Alil Wadi Dawa’ni teeradadega ka pimeduses maadelda.

Rahulikule õhtule me veel ei saa. Philippi eestvedamisel lähme linna peale otsima mõnd kohalikele mõeldud odavat restorani, kus saaks näiteks purukstambitud ube süüa.

Millegipärast ei ole Sifis sellist kohta. Kõik, mis leiame, on paar küpsiseid, tikke jms kraami müüvat nurgapoodi. Üldse liigub Sifi liivastel tänavatel väga vähe rahvast ning pooled majad on täiesti pimedad, justkui ei elaks seal kedagi.

Lõpuks - kui oleme linnale kaks ringi peale teinud ja Philipp näib hakkavat hinge heitma - leiab reisijuht Ali meile mehe, kes annab õhtusöögi tegemiseks ühe väljasurnud maja köögi kasutada. Köök on üllatvalt puhas ja modernne. Ja konservoad, mis Ali meile seal valmistab, on maitsvad.

Õhtusöögi järel juhib Ali meid turiste koorivasse hotelli tagasi. Thomas eraldub - niipea kui mõni Ali satub talle lähemale kui kolm meetrit, liigub tema teise kohta raamatut lugema.

Michaeli haarab uurimiskirg ja ta läheb tagasi linna peale jalutama. Reisiijuht Ali satub sellest kuuldes suurde ärevusse. Võib-olla kardab, et Michael võetakse pantvangi.

Jeemenlased on turistide pantvangistamist mõnikord harrastanud, et oma valitsuselt teede, haiglate jms ehitamist välja pressida. Pantvangide eest on vangistajad reeglina suurepäraselt hoolitsenud ja enne minemalaskmist nad kingitustega üle külvanud. Statistika ütleb, et aastail 1997-2002 käis Jeemenis ca 300 000 turisti, pantvange võtsid jeemenlased samal ajal 114 turisti (kellest 5 hukkus ühes 1998. aasta tavatus intsidendis) ja 43 võõrtöölist. Aga viimastel aastatel on Jeemeni valitsus suutnud korda majas hoida, pantvange pole enam võetud.

Poole tunni pärast jõuab kenasti tagasi ka Michael. Ta olevat end kogu aeg täiesti turvaliselt tundnud.

2. jaanuar

Käes on päev, kus pöörame tagasi kodu, s.t Sana’a poole. On ka viimane aeg, sest minu ja Michaeli raha on otsakorral (kui sellega, mis Sana’as keelekooli seifis lebab, mitte arvestada). Thomasel ja Philippil ka, kui mitte arvestada puutumatuid varusid ehk järgmisteks reisietappideks mõeldud raha, millest peab jätkuma Austriasse suunduvasse lennukisse istumiseni.

Say’uni - Al-Mukalla - Mar’ibi teeristini läheb sõit libedalt. Ka hommikusöök teeristi sööklas möödub kenasti. Aga pärast hommikusööki - kui Thomas ja Philipp on end hetkeks ühe võõra maasturi vastu toetanud - sammuvad me juurde kolm tursket fundamentalistliku väljanägemisega tüüpi, heidavad meile ääretult põlgliku pilgu ja küsivad, kust pärit oleme. Phlippi vastus "Austriast" näib neid pisut lepitavat, nad löövad maasturile hääled sisse ja kihutavad minema. Kergelt kõhedusttekitav tunne jääb sellest vahejuhtumist igatahes hinge.

Siis põrutab autojuht Ali tanklasse, laseb paagi täis panna... ja küsib meilt 2400 riaali. See mõjub tiku viskamisena püssirohutünni. "Meil ei ole rohkem raha! Mafish fuluz!! Ei ole raha!!! Me ju ütlesime te shefile, et ei maksa selle reisi eest enam riaaligi juurde!" tänitab Michael, meie kolm heakskiitvalt pead noogutamas. "Meil ei ole ka raha!" teatavad Alid vastu.

Michael ja Thomas sõnelevad Alidega tükk aega. Thomas on eriti vihane selle peale, et qat’i ostmiseks oli reisijuht Ali eile raha leidnud, ja arvab, et küllap me "sõpradel" on nüüdki raha, nad lihtsalt hoiavad seda qat’i ostmiseks. Michael on kompromissivalmim, arvab, et me võiks anda nii palju, kui meil on - s.o. 1500 riaali ringis. Thomas keeldub kategooriliselt.

Helistamine firmajuht Alile ei muuda midagi. Viimane soovitab meil bensiiniarve ära maksta (justkui eeldades, et meie taskud ei ole absoluutselt tühjad - mis on tegelikult tõsi) ja hiljem Sana’as rahaasjad omavahel ära klaarida.

Püüame end teeristil mõne auto peale hääletada, aga keegi ei taha meid: turistid reisivad ju erilubadega, juhuslikule autole oleksid turistid politsei kontrollpunktide läbimisel ainult tüliks. Taksojuhid nõuavad ca 600 kilomeetrise sõidu eest Sana’asse 100-150 dollarit. Seda on kindlasti mitu korda rohkem kui kohalikelt võetakse. Vantsime auto juurde tagasi.

Michaeli tabab pärast väikest sõnavahetust Alidega hüsteeriahoog. Ta kisub kotist oma kaamera, jookseb seda pea kohal hoides bensiinijaamas ringi ja karjub: "Raha ei ole! Raha ei ole! Kes tahab Pentaxi kaamerat? Ainult 100 dollarit!" Keegi ei taha tema kaamerat.

Igatahes on Michaeli araabia keele oskus viimase paari päevaga kõvasti arenenud. Varem nägi ta lausete kokkusaamisega suurt vaeva, nüüd peab lausa pikki kõnesid.

Thomas laadib oma kotid autost maha ja teatab, et temale aitab - ta sõitvat taksoga Say’uni (sinna on vaid 50 km) ja sealt Sana’asse lennukiga. S.t läheb oma puutumatute rahavarude kallale. Kahe päeva pärast peaks ta Jeemenist ära lendama, Abu Dhabisse, ta ei taha lennukist mahajäämisega riskida.

"Paistab, et meil on probleem," ütleb seni sündmuste kulgu flegmaatiliselt - nagu minagi - jälginud Philipp.

Tunnen sama. Mul on raha otsas (jätkub veel vaid üheks-kaheks söögikorraks) ja mul pole selget ettekujutust, kuidas tagasi Sana’asse tagasi saada, kui me reisiseltskond laiali laguneb. Suur osa järelejäänud teelõigust on kuidagi kahtlane ka - kõrb, kus elavad beduiinid, kes Lonely Planeti väitel nõuavad oma territooriumi läbimise eest mõnikord maksu. Ja teisel pool kõrbe olevast Mar’ibist on Michael meile rääkinud kui Osama bin Ladeni meelsete meeste kantsist.

Siis tulevad Michael ja Thomas, kes ei ole veel siiski oma teed läinud, minu juurde nõu küsima. Ma olevat neist praegu kõige kainema mõtlemisega, öelgu ma, kas tasub Alidega veel tegemist teha, bensiini eest maksta.

Mina arvan, et tasub, sest see on siiski kaugelt kõige odavam viis Sana’asse jõuda. Ja Alisid võib meie julgeoleku seisukohast siiski rohkem usaldada kui mõnda juhuslikku taksojuhti.

Kraabime kokku 1600 riaali, autojuht Ali lisab oma kella ning tanklamees lubab meil minna.

Aega sellele jamale on kulunud kolm tundi. Kus me öö veedame on segane. Algse reisiplaani järgi pidanuksime seda tegema telkides, sõbralike beduiinide laagri lähedal, aga telke meil pole ja beduiinide kohtamine pole ka kindel. Mis kõige tähtsam - meil pole raha, mida beduiinid ilmselt väga hästi küsida oskavad, kuigi reisijuht Ali väidab, et ei nad ei küsi meilt raha.

Mõnikümmend kilomeetrit teeristist edasi on sõjaväepost, seal pressitakse meie autosse automaadiga sõdur.

Edaspidi tuleb sõjaväeposte iga 30-40 kilomeetri tagant, neis meie turvajad vahetuvad. Mõni post on varustatud raskekuulipildujatega, mõnes on tank. Vaenlast pole kuni silmapiirini ulatuvas kõrbes näha, aga igatahes tekitavad kõik need ettevaatusabinõud kõheda tunde. Tundub, et see kant pole päriselt Jeemeni valitsuse kontrolli all. Ma ei tea, kas kaugelt maalt tulev rändur peaks selle pärast hirmu tundma, aga mina igatahes tunnen. Mu reisikaaslased on ka kuidagi vaiksed ja tõsised.

Siis jõuame külla. Tegelikult on küla palju öelda - siin on suur teemaja-söökla täis inimesi, selle ees tosin autot ja taga hulk kaameleid. Loogika ütleb mulle, et inimesed ja kaamelid tulevad kõrbest, kuid mitte seda, kuidas nad end seal ära elatavad.

Söökla pakub täit valikut Jeemeni toite, kuid meie ei söö - raha ei ole. Küll aga märkan ma reisijuht Alit maja ees istuva qat’i-müüjaga kaupa tegemas. Kui tagasi autos oleme ja Alilt qat’ipuntra kohta aru küsime, kinnitab ta, et sõber andis selle talle, tasuta. Ei kõla eriti usutavalt.

Igatahes teeb qat’i mälumine Ali tuju rõõmsamaks. Ta üritab lobiseda, lööb isegi laulu lahti, aga saab Thomaselt hävitava pilgu ja jääb vait.

Hakkab hämarduma, aga ühtki beduiinilaagrit pole me maantee läheduses veel näinud. Silmapiirile ilmuvad hoopis hiiglaslikud tulelondid, mis lähemale jõudes osutuvad naftapuuraukudeks. Naftalinnaku sõjaväeposti mehed räägivad meile, et Mar’ibis olevat kõik rahulik ja täiesti ohutu.

Kaks tundi hiljem jõuamegi Mar’ibi, mis tõesti ei tundu olevat ohtlikum kui teised Jeemeni linnad. Alidest tüdinud Thomas tahaks otse Sana’asse põrutada (sinna on alla 200 km), aga autojuht Ali satub selle jutu peale taas hüsteeriasse, seletab midagi pimedusest ja mägisest teest. Tema sõitma sundimine ei näi olevat mõistlik, võib-olla tõesti lõpetaksime siis kusagil kuristikus.

Peame odava öömaja otsimise plaani, aga Thomasel on reisivintsutustest kõrini - ta kraamib välja oma puutumatu dollarivaru ja võtab meile toad sellessamas kõrge müüri ja uhke väljanägemisega hotellis, mille ette Alid meid tõid. Hotelli sisemus ja hind - nagu Jeemenis tavaline - osutub hoopis tagasihoidlikumaks kui välise külje põhjal võinuks arvata.

3. jaanuar

Hommikul otsustame, et oleks rumal põrutada otsejoones Sana’asse, jättes vaatamata Seeba kuningriigi jäänused Mar’ibi ümbruses. Tõsi küll, ma ei looda neist jäänustest palju, sest tegu olevat pooleldi liiva mattunud sammaste ja kividega. Tavaliselt ei suuda arheoloogiavõhikud nagu mina selliste asjade suurust ja olulisust hoomata.

Nii ongi. Seeba kuninganna (see, kes 10 sajandil enne Kristust kuningas Saalomonil külas käis) nimi kõlab paljutõotavalt, aga Mahram Bilqise (Seeba tempel) ja ‘Arsh Bilqise (Seeba palee) jäänused panevad meid kõiki ükskõikselt õlgu kehitama. Et templit ja paleed kasutas kunagi Seeba kuninganna on ka pigem legend kui tõde - arheoloogid väidavad neid pärinevat hoopis hilisemast ajast kui kuninganna oletatav eluaeg.

Vana Mar’ib - 1960. aastail, kodusõjaaegse pommitamise järel mahajäetud linn - on palju muljetavaldam paik. Saab turnida lagunevate savipilvelõhkujate varemetes. Kui mõni meist üksinda sügavamale varemete vahele üritab kaduda, satuvad uuest Mar’ibist kaasa pandud kaks sõdurit tõsisesse ärevusse, käsutavad meid tagasi. Veidi hiljem topivad sõdurid meile pihku oma kalashnikove ja lausa sunnivad varemete taustal poseerima.

Kui Sana’asse viivale maanteele pöörame ja saatemeeskond järjekordses sõjaväepostis väljavahetamisele kuulub, tekib tüli. Me eest hoolt kandnud sõdurid tahavad raha, meie ei taha seda anda. Õieti polegi ju teist. Kraabime pika jagelemise peale siiski paarsada riaali kokku. Sõdurid on pisut pettunud nägudega, aga jätavad meid rahule. Paari minuti pärast hüppavad dziipi uued sõjamehed.

Teisel pool sõjaväeposti sõidab meile vastu pikk autokolonn saksa või itaalia pensionäridega. Nii palju siis Mar’ibi erakordsest ohtlikkusest ja turistidele suletusest - näib, et see on müüt, vähemalt neil päevil.

Kõhedust tuleb meil siiski veel tunda ja mitte mägiseks muutunud tee pärast. Muidugi küsivad ka uued sõdurid lahkumisel raha. Michaelil pole enam midagi, minul on sügaval taskupõhjas viissada riaali. Thomasel on ilmselt rohkem, aga ta on põhimõtteliselt igasuguse rahaandmise vastu. "Kui me jälle järele anname, ei lõpe see kunagi. Need pole ju viimased sõdurid, kes meiega kaasa sõidavad," seletab ta.

Jagelemine kogub auto ümber pea kõik postil olevad sõdurid, paarkümmend relvastatud meest. Alid seletavad pahastele sõduritele, et minul, Michaelil ja Philippil tõesti ei ole raha, aga Thomasel on.

Kogu kamp koguneb Thomase akna alla, tundub, et kohe-kohe kisutakse Thomas autost välja, viiakse nurga taha ja ...

Aga ei. Sõdurid vahivad Thomast küll vihaselt, ent lähevad vähimagi vägivallata laiali, kui too tülpinud näol ja rõhutatult selge hääldusega: teatab: "We have no money". Tee Sana’a poole on jälle lahti.

Peagi saame ka turvasõduritest lahti - järgmises sõjaväepostis enam uusi kaasa ei anta, ju vist oleme jõudnud piirkonda, mida Jeemeni valitsus välismaalastele täiesti turvaliseks peab.

Autojuht Ali kiirustab kõrvalolevasse külla palvetama - on reede ja vähemalt reedeti peab iga korralik moslem korra moshees palvetamas käima. Aga reisijuht Ali, autojuhist paarkümmend aastat noorem mees, näib olevat usuliselt täiesti külm. Ei lähe ta palvetama nüüd, ei ole me näinud teda Meka poole kummardusi tegemas varem.

Poole tunni pärast sõit jätkub, aga mitte kaua, sest dziibi kütusemõõdik on juba tükk aega punast tuld näidanud ja dziip järsematel tõusudel kütuse lõppemisele viitavaid hääli teinud. Sõidame teise ettejuhtuvasse tanklasse - esimesse sõitmist takistas Thomase vimm Alide vastu - ja laseme tankida viis liitrit. Sellest peaks Sana’a kesklinna jõudmiseks piisama.

Piisabki, aga enne Alide kontori ette jõudmist saame veel ühe etenduse osaliseks. Autojuht Ali hakkab omaette midagi pobisema, linna lähenedes muutub pobin aina kõvemaks. Linnas ta lausa karjub juba araabia-inglise segakeeles, hüpleb istmel ja vehib kätega. "Ali sõida! Ei ole raha!? Raha ei ole? Kus on Ali raha? Viis liitrit! Viis liitrit? Sõida!" Ja nii edasi, täiesti seosetut juttu. Mu peas keerleb mõte: "Viib ta meid tervena kohale või rammib hullusehoos mõnd müüri või posti?"

Sünnib esimene - ei tea, kas juhuslikult või ettekavatsetult. Reisifirma (suletud) kontori ees pillub Ali autost me asjad välja ja kihutab endistviisi karjudes ja ägedalt zestikuleerides minema. Tekkis ta hullusehoog päralejõudmise pingelangusest või sellest, et kätte jõudis qat’i mälumise aeg, aga qat’i polnud?

Teoreetiliselt võiks me nõuda, et Ali meid veel Sana’a ümbruses ringi sõidutaks (auto on ju renditud õhtuni), aga praktiliselt ei ole kellelgi tahtmist. Mina, nädal aega liikumisvaegust kannatanuna, kiirustan keelekooli poistega jalgpalli mängima. Thomas, Michael ja Philipp hakkavad kaebekirja koostama, et õhtul firmajuht Alilt osa reisiraha tagasi nõuda.

Epiloog

Õhtul kohtume kõik reisibüroos - meie neljakesi, kolm Alid ja veel paar reisifirma meest. Esimene autojuht Ali on kadunud, temalt polevat pärast me lahkuminekut saabunud enam mingeid sõnumeid. Ka katkiläinud dziip olevat nimetust külast, kuhu ta meist jäi, jäljetult kadunud.

Esimene sõnavõtja on Michael. Ta räägib pikalt-laialt sellest, kuidas toredalt alanud reis pöördus peagi õuduseks, kuidas me pidevalt oma julgeoleku pärast hirmul olime, kuidas reis üldse plaani järgi ei kulgenud... Saamatajäänud teenustele ja moraalsetele kannatustele viidates nõuab Michael me nimel tagasi 200 dollarit, s.o umbes poolt ringreisi hinnast.

Siis astub uksest sisse... Ali, esimene autojuht. Pisut karva kasvanud ja räsitud, aga täiesti elus. Polegi dziipi röövlitele maha ärinud ja rahaga putku pistnud nagu juba kardeti. Dziip olevat Al-Mukallas ühes remonditöökojas ja paari nädalaga saavat see võib-olla sõidukorda.

Järgmiseks kõneleb firmajuht Ali. Ta räägib, et me päästmiseks (meile asendusautosid hankides ja järele saates) on tal tulnud teha tohutuid kulutusi. Ta loeb üles soodustused, mis me kui vaesed tudengid talt reisipaketti ostes saime ja teatab, et tegelikult võiks hoopis tema meilt juurde maksmist nõuda.

Thomas on maruvihane (Austrias on ta firmajuht ja ju vist harjunud, et kõiges valitseb Ordnung) ja hirmutab Alit Saksa saatkonnale teatamise ja rahvusvahelise skandaaliga, kuid see jätab Ali külmaks. Ali on nõus tagastama vaid raha, mis katkiläinud auto juhile masina transportimiseks laenasime - nagu ta tollal ka lubas. Aga alles paari päeva pärast, sest praegu olevat firma kassa tühi (ette rutates olgu öeldud, et Ali peab sõna).

Erinevalt Thomasest ja Michaelist olen mina reisiga rahul. Ostsime ju superodava reisi (odavaks jäi see isegi pärast lisaväljaminekuid), niisugusele minnes ei saagi eeldada, et kõik nii läheb nagu lubatud. Põhiline - ring peale poolele Jeemenile - sai ära tehtud. Ja oli huvitavamgi, kui olnuks täpselt plaani järgi kulgenud "seiklus".