Cuzco. Kunagine inkade impeeriumi pealinn, kust enne Kolumbust valitseti poole Euroopa suurust ala. See valitsemine oli küll üürike, kuna inkade kultuuri kôrgaeg kestis vaid sada aastat. Siis tulid hispaanlased hobuste ja tulirelvadega ja vallutasid kergesti kogu kama.

Cuzco asub sügaval Andides, 3300m kôgusel. Buss sôitis sinna läbi mägede 13 tundi. Ses suhtes on ta asukoht vôrreldav India Himaalaja Tallinna-suuruste linnadega, kuhu mägede algusest sama kaua sôidetakse. Aga ma polnud seni näinud, kuidas 4000m kôrgusel bussiga (mitte dzhiibiga) kurvides sellist tempot tehakse, et osad inimesed oksendavad. Mina kaasa arvatud. Oma osa mängis muidugi kôrgus, tulime ju Nazcast 500m pealt.

Niisiis tervenesin Cuzcos ja jôin lahke hotellirahva pakutud kokalehtedega teed, mis pidi kôrgusevaevuste vastu aitama. Koka kasvatamine on siin legaalne, keelatud on vaid selle töötlemine kokaiiniks. Mis muidugi ei tähenda et seda ei tehta. Kokat on väidetavalt sees ka kohalikus karastusjoogis Inca Kola's, mis ühe Mehhikos elava austerlanna väitel maitseb samamoodi nagu välja näeb. Sellega tahtis ta ilmselt vihjata Inca Kola värvi sarnasusele mônede inimlike seedeproduktidega.

Cuzco on kena ja puhas linn. Tallinnast natuke väiksem ja meenutab objektiivsete asjade poolest koguni Kathmandud. Asub samalaadses laias orus mägede vahel, tolmused äritänavad, turud, kôige rohkem paarikorruselised majad. Isegi kohalik backpackerite geto on olemas, küll ainult ühe tänavakese näol. Peruu turismipealinn on ta teenitult, kogu Lôuna-Ameerika oma aga teenimatult. Ta on tore koht kus mônda aega peatuda, kuid tal puudub siiski Kathmandu sarm ja hommikune vilepillimäng.

Cuzco lähedal asub inkade Valle Sagrado ehk Püha Org, mille lôpus on Machu Picchu, Lôuna-Ameerika suurim turistivaatamisväärsus. Paljud turistid sôidavad Valle Sagradost kiirelt läbi oma teel Cuzcost Machu Picchuni, aga tegelikult on see ütlemata mônus org kus peatuda pikemalt. Erinevalt algselt môeldud 1-2 päevast olen ma siin orus erinevates külades olnud siiamaani ja ei kavatse ka täna ega homme veel Cuzcosse tagasi minna. Külas nimega Pisac leidus kaks kanada pensionieale lähenevat meest, kes olid seal olnud juba kuu aega ja kavatsesid sügisel seal maja üürida ja kolmeks kuuks tagasi tulla. Tegevust pidi igatahes jätkuma, üles mägede vahele matkates pidi indiaanikülasid ja inkade varemeid olema lôputult.

Passisin minagi Pisacis môned päevad ja ôpetasin kohvikupidaja viieaastasele tütrele numbreid -- tema ôpetas mulle värve vastu. Indiaanlaste (ketshua) keelt ta ei rääkinud, ainult hispaaniat. Raskemad numbrid nagu 14, 40, 15, 50, 70 jne jätsid tal veel soovida. Naljakas näha et lapsel oma emakeelt ôppides on raskusi täpselt samade asjadega mis teistel seda vôôrkeelena ôppides. Sageli lähevad omavahel segi 5, 15, 50, ja 500 (cinco, quince, cinquenta, quinientos) ja 60 ning 70 (sesenta, setenta).

Muide Pisacis turupäevil kohtasin kahte naist kes omavahel eesti keeles arutades kampsuneid selga proovisid...

Tagasi jutuga inkade juurde. Otse Pisaci kohal kaljul (400m külast üles) olevad varemed ongi ühed kôige uhkemad. Kogu Valle Sagrado varemete kohta kehtib üks ja sama nôks: turistibussid saabuvad Cuzcost umbes kell 10-11 hommikul ja sellest alates tuleb varemetes tunglemist ette. Aga ööbi Pisacis vôi Ollantaytambos (need on oru kaks kenamat asulat), stardi hommikul kell 6, ja sulle on garanteeritud paar tundi peaaegu üksi kolamist 600a tagasi kandiliseks tahutud kividest müüride vahel. Eriti head on ses suhtes Huchuyqosco varemed, kuhu autoteed pole ja mida Lonely Planet ei maini. Läksin Pisaci hotellipidaja ôpetuse järgi Pisacist bussiga kümmekond kilomeetrit Lamay külasse, sealt üle suure silla, ja sealt algab rada, 750m üles, kaks tundi. Peale minu oli seal veel üksainus uudistaja.

Nôuandena tulevastele reisijatele järjestaks mina seni nähtud Valle Sagrado varemed (v.a. Machu Pichhu, mis on omaette klassis) nii:
1. Pisac (kindlasti hommikul vara enne kui kümme turistibussi kohale sôidavad)
2. Huchuyquosco
3. Ollantaytambo
4. Sacsayhuamán

Valle Sagrado on veidi madalamal kui Cuzco, ja mida edasi lähed, seda madalamaks ta saab. Orus voolab Urubamba jôgi, mida natuke maad allavoolu nimetatakse Ucayaliks, ja veel edasi allavoolu Amazonaseks. Ollantaytambo kohal on maastik veel puna ehk mägirohumaa; sealt rongiga umbes 50km edasi Machu Picchu juurde sôites on see juba asendunud väga järskude graniitkuristike ja dzhungli-pilvemetsaga. Ka kliima on muutunud, sajab nimelt palju rohkem. Amazonase-Ucayali äärne vihmamets pidi päris lähedal olema.

Need järsud kuristikud teevadki Machu Picchu eriliseks. Asukohalt on ta Valle Sagrado varemetest kôige vapustavam, ületades Pisaci kaljutippu pika puuga. Mägede kalle on Machu Picchu kandis umbes 80 kraadi, kôrgus orupôhjast 400-1000m. Machu Picchu ise asub 400m orupôhjast. All orus nurga taga on asula nimega Aguas Calientes, mis on M.P. huvilistele baasiks. Bussid saalivad pidevalt mööda käänulist teed üles-alla. Otse üle oru Machu Picchust on Putucusi nimeline mägi. Pärast M.P. külastamist soovitan ma kôigile vähegi füüsiliselt vormis olevatele inimestele Putucusi tippu minemist. Rada mis sinna viib on omaette vaatamisväärsus, nimelt järsemates lôikudes kasutatakse seal redeleid. Esimene redel oli vertikaalis môôdetuna 40m ehk 15 majakorrust, mööda arvata 80-kraadist kaljut keset dzhunglit. Muljetavaldav, pole midagi öelda... aga vaade mis tippu jôudes avaneb vôtab lihtsalt jalad alt. Seal kivi peal istudes ja kuristiku kohal jalgu kôlgutades on muidugi ka närvikôdi täiesti olemas :p Tipus lehvib suur inkade impeeriumi vikerkaarevärvides lipp. Otse üle oru, arvata kilomeetri kaugusel, on Machu Picchu. Seal seebikaga pildistavate inimeste välklampide sähvatused on selgelt näha. Kaljude järskus ja mastaabid on nagu peo peal ees, igal pool ümberringi on peaaegu vertikaalsed seinad, mis on siiski paksu dzhungliga kaetud. Pilved ujuvad üles ja alla ja edasi ja tagasi. Machu Pichhu kôrval Intipunku juures tipus paistab pisikesena teine vikerkaarevärvides lipp. Ja kuna Putucusile autoteed pole, siis oled sa tipus umbes-täpselt üksi. Ainult ettevaatust vihmaga libeda raja ja redelite suhtes.

Putucusi oligi mul reisi senine tipphetk. Praegu olen Ollantaytambos ja kavatsen pärast Moray, Salinase, ja Chinchero vaatamist siirduda tagasi Cuzcosse ja sealt edasi Titicaca äärde. Sealt kavatsen uuesti kirjutada

......

Jäin viimati pooleli Valle Sagrados. Käisin seal veel Morays, mis on üpris omapärane koht. Mitmekümne meetri sügavustesse looduslikesse lohkudesse on ehitatud ringikujulised terrasspôllud, iga sügavamal olev ring siis eelmisest väiksem. Väidetavalt on igal tasemel oma mikrokliima, temperatuur jne, ja oletatakse et neid kasutati pôllumajanduslaboratooriumina. Käisin kôik ringid läbi, justkui oleks sügavamal soojem olnud, aga pead ei vôi anda. Visuaalselt igatahes muljetavaldav koht.

Teine omapärane paik on Salineras. Tegu on inkade ajast saadik kasutusel olnud soolatootmise süsteemiga. On allikas, kust tuleb soolast vett; see vesi juhitakse mäeküljele ehitatud paarimeetrise läbimôôduga "pannidesse", mida on seal sadu. Kui üks pann on veega täidetud, siis suletakse sinna juurdevool ja lastakse veel ära aurada. Pärast korjatakse pôhja peale jäänud sool kokku. Niimoodi toodetakse seal tänapäevani. Soola on hunnikutes ja suurtes kottides ilusti virna laotuna.