Tere La Pazist!

Valle Sagradost hoopis erinev koht on Titicaca järve ümbrus. Titicaca on maailma kôrgeim laevatatav järv; maailma kôrgeim järv kus on rand; maailma kôrgeim suur (170km pikk) järv. Asub ta 3800m kôrgusel ja seda asjaolu on tunnetuslikult veidi raske omaks vôtta. Sôitisme ühe austerlasega koos paadiga ja ta kratsis pead, et tema maa kôrgeim mäe Grossglockneri tipp on sama kôrgel kui need lained mida meie siin künname. Ka mul oli raske harjuda môttega, et ronisin pärastlôunase ajaviitena 4100m "tipu" otsa ja pärast oleks veel vôinud rannas varbaid veel solgutada vôi restoranis värsket ôunamahla juua.

Titicacas on ka saari, nendest kuulsaim on Isla del sol. Päikast oli seal tôesti, tegelikult kogu Titicaca oli mingi igavese päikese maa. Kogu aeg sinine taevas vôi ôhukesed pilved, millest päike läbi paistis. Pôletasin järjekordselt ennast ära kôikidest kohtadest, kuhu päikesekreemi väga hoolsalt ei määrinud. Punaste nägudega turistid oli tavaline nähtus, pilved mingit varju ei pakkunud.

Titicaca ôhk oli selge, ka Peruu poolelt paistis pidevalt üle järve 200km kaugusel olev Boliivia Cordillera Real. Isla del sol on juba Boliivia poole peal ja see saar elab juba täitsa Illampu ja Ancohuma mägede varjus. Mind hämmastas kuidas siin räägitakse Cordillera Reali vihmaperioodi varasest algusest ja ronijate vajadusest lôuna poole parema kliimaga kohtadesse minna; samas oli Real eamasti oma täies uhkuses näha kolm päeva järjest ja seda ka ôhtupoolikul. Vastus peitub ilmselt asjaolus, et hooajal olevat Realis vaid 3-4 halva ilma päeva kuus. Nii et kui nüüd natukenegi pilvi on, siis tôtatakse kohe parema kliimaga Cordillera Occidentalisse, kuhu ka allakirjutanu ülehomme oma sammud seab.

Titicaca kandist algab altiplano (kôrgplatoo). Maastik on kôrbemoodi ja künklik. Puid kôrguse tôttu eriti ei kasva (môned salud siiski on). Valdavalt pleekinud rohumaad ja kiviklibu. Altiplano südame poole, Occidentalis, pidi veel rohkem kôrbe moodi olema.

Titicacat jagavad omavahel Peruu ja Boliivia, ja kallast mööda ma Boliiviasse liikusingi. Kui Nepaali huvitab piiriületusel peamiselt see et nad su 30 dollarit ilusti kätte saaks, siis Boliiviat ei huvita ülse mitte midagi. Estonia tekitas hetkelise peapöörituse, aga kohe jätkas passidesse templite löömise konveier oma tööd. Migraciones kulutab ühe tulnuka peale keskmiselt 20 sekundit.

Inimeste osas on muutus piiril täiesti märgatav. Boliivias ollakse sôbralikumad, avatumad, ja inimestel on nagu mingi säde silmis, mida Peruus polnud. Laiades seelikutes Boliivia vanadaamid, turupäeva puhul pidulikult riidesse pannud nagu Tom Sawyeri aegadel (laiad kübarad lintidega ja muu selline). Ka mône tänavamüüjaga paar sôna vahetades käib asja juurde nali vôi muu ininlikkuse ilming. Peruus räägiti lihtsalt asjast. On ka märgata, et Boliivias on inimesi lihtsalt vähem kui Peruus. Tänavad on kohati koguni tühjad, ja linnakeste ümber ei laiu getod päris kilomeetrite viisi.

La Paz on selles suhtes küll erand, mis kinnitab reeglit. Boliivia de facto (aga mitte ametliku) pealinn asub 400m sügavuses kanjonis, ja ülal tasandikul laiub ta ümber kilomeetrite viisi El Alto. El Altot kirjeldab Lonely Planet lausega "kasimata lapsed mängivad tänavaaukudes". Peab paika, üpris lohutu koht, umbes nagu terve Lima. Erinevalt Limast on La Pazil aga ka all kanjonis kesklinn, mis on tunduvalt säravam ja meenutab hetkeks koguni Santiagot vôi Buenos Airest; kuigi ma olen kindel et kui ma oleks äsja Buenos Airesest tulnud siis ma seda vôrdlust mingil juhul ei teeks; aga paraku olen ma tulnud Limast, millega vôrreldes on La Paz lausa pärl. Olen olnud siin pool päeva ja üha rohkem meeldib.