Vahepealsed päevad on olnud ôige pingelised. La Pazis pakutakse meelelahutust La Cumbre - Yolosa (Coroico) rattasôidu näol. See on autodele maailma ohtlikeim tee, ses môttes et kôige suurema protsendiga autodest juhtub ônnetus. Keskmiselt iga 5 päeva tagant lendab môni kuristikku. La Cumbre on merepinnast 4600m, all džunglis olev Yolosa 1200m, ja kogu 64km tee on kuristiku serval. Nii veider kui see ka ei tundu, mägirattaga on seda teed läbida ohutum kui mootorsôiduki seljas olles. Rattureid on seal surma saanud kôigi aegade jooksul vaid viis. Tôenäoliselt tuleb see küll sellest, et ratta seljas on lihtsalt raske surma saada. Vigastusi on kindlalt olnud rohkem kui viis.

Meil oli 15ne punt rahvast, pluss šotlasest giid David, kes sôitis kôige ees, pluss boliivlasest Amerigo, kes oli kôige taga, pluss kaks tugiautot. Esimesed kümmekond kilomeetrit on asfalt, kiirus tipphetkedel 60km/h ümber, 50 oli pidevalt sees. Liiklus sellel teel pole ei vasak- ega parempoolne, vaid reegel on selline et allasôitja hoiab kuristiku poole ja ülestulija kalju poole. Pôhjus on selles, et allatulija, kes ratastele jôudu ei rakenda, pôhjustab väiksema tôenäosusega kuristikuserval varingu kui ülestulija, kes ratastega maad kaevab. Ilm oli meil harukordselt kuiv ja ühtegi päris aeglaselt sôitjat polnud, niisiis andsime minna... asfaldi peal oli pôhiline kiirusepiiraja tuuletakistus, noh aegajalt enne suuremaid kurve natuke tagapidurit ka. Asi läks pônevamaks siis kui asfalt lôppes ja algas pôhiosa, mis oli kitsas, käänuline, ja väga kivine, kohati porine. Lasime alla kuskil 40km/h, ratas hüppas ja kargas. Pôhiprobleem oli enne järske pimedaid kurve kiiruse allasaamine, sest järsult pidurdada on teatavasti soovitav vaid tasastel lôikudel, muidu vôib tagaratas pudedal kaldpinnal külje peale libisema hakata. Poristes kurvides tulid laiad kummid igati kasuks, kitsamatega oleks ma arvatavasti mitu korda külili käinud. Vibratsioonist murdusid meist kolmel sadulat kinnitavad poldid, ka mina jäin veidi enne lôppu sadulast ilma ja sain Amerigo ratta asemele. Igatahes oli see ütlemata lahe üritus, sôitsime kohati läbi džunglikoskede ja üle tee voolavate ojade, pori lendas esirattalt suhu. Asi lôppes kitsa jalgrajaga, mis pani väga järsult alla ja kus toimus ka meie ainus kukkumine, nimelt vajutas seal meist üks esipidurit.. :p Kiirus oli seal küll väike ja maandumine pehme, niisiis Davidi La Cumbres antud hoiatus "you press front brake - you lose your front teeth" ei läinud täide. Organiseeritud oli asi päris profilt, Yolosas dušš ja lôunasöök, igaüks sai t-särgi ja CD sajakonna tugiautost tehtud fotoga. Soovitan soojalt, ainult närvid peavad olema :)

La Paz meeldis mulle üha enam, mitmekesine linn. Zona Sur ehk rikas elurajoon kanjoni allosas on jälle hoopis midagi muud kui kesklinn, ja vaated on La Pazis kohati päris uhked. Kesklinnas Radissoni hotelli viimase korruse restoranist on pimedas kogu kanjonikauss tuledesäras su ümber.

Pikk rongisôit Uyunisse üle altiplano. Raudtee läks ühes kohas tammil läbi järve.. puna-roosa-valged flamingod kahel pool. Nagu ka kôrb, muutub altiplanogi eriliselt ilusaks päikeseloojangu eel, kui varjud venivad pikaks. Uyuni on keskus kust tehakse 3-4 päevaseid džiibisôite altiplano kôige uhkematesse osadesse Boliivia-Tšiili piiri lähedal. Džiipides on kuus reisijat, ja meil moodustus loomulik hea seltskond: ameerika filmistsenarist Josh, keda ma kohtasin La Pazis rongipiletit ostes; inglise sama ala üliôpilane Tim ja tema lavavalgustajast ôpingukaaslane Tara, keda kohtasin La Cumbre-Yolosa rattasôidul; pluss kaks šveitslast. Josh oli palju agentuure läbi käinud ja leidis et Olivos Tours on parim, meie teised tulime lihtsalt tema soovituse peale kaasa. Nende sôitude hinnad on $60-$90 kandis, aga vôiks olla ka palju rohkem, sest tegu on kosmoselennuga kuskile teisele planeedile. Ja mitte lähedale nagu Kuu vôi Marss, vaid maastik meenutas pigem Jupiteri (kus mul küll seni pole ônnestunud ära käia). Juhtis väike boliivia vanamees Octavio, kes on kommertsiaalseid kosmoselende teinud juba 40 aastat. Sadu kilomeetreid mööda teedeta soolavälju ja kivikôrbeid, vulkaanid, geisrid, ja flamingojärved 3600-4900m peal.

Esimene päev möödus peaaegu tervenisti soola peal. Salar de Uyuni on üle 100km läbimôôdus ja väga uhke. Sôltuvalt aastaajast on salar kas kuiv vôi kaetud ôhukese veekihiga. Praegu on kuiv ja soola peal on umbes kuusnurkne muster, mis laiub kümnete kilomeetrite viisi. Veekihiga muutub salar peegliks ja horisont kaob, seda ma olen näinud ainult ebamaistelt piltidelt.

Keset salari on soolast ehitatud hotell. Selgub et sool on päris talutav ehitusmaterjal ja püsib koos küll. Salaril on soolakihi paksus 6-7 meetrit. Külje pealt vaadates on näha "aastarôngad", sest märgadel kuude (jaanuar-veebruar) sool on tumedam pruun, muu aga valge. Pruunide horisontaaltriipude tôttu tunduvad soolaplokkidest ehitised esmalt tellistest olevat. Aga soolahotell oli tegelikult ikka soolast. Seinad soolast, voodid soolast, lauad-toolid ka. Vooditel paksud alpaca karvast tekid ja madratsid muidugi ka all, muidu oleks kôva magada. Aknad ikka klaasist. See keset salari asuv hotell on maha jäetud, kuna inimesed keeldusid keset soola töötamast. Aga Olivos Tours on ehitanud salari serva uue soolahotelli, ja seal me esimese öö veetsimegi. Vedasin keelega mööda seina, sool mis sool. Olusid arvestades väga mugav öömaja! Vajadusel oleks söögi peale vôinud laua vôi tooli küljest soola panna.. Keset salari on väike Kalasaar, mis on soolavaba ja täis 10m kôrgusi kaktusi. Kaktus torkis Joshi (vôi oli see vastupidi) ja Octaviot lôbustas Joshi mure et ega kaktus mürgine pole. Rääkisime heas tujus Octaviole augu pähe ja jäime päikeseloojanguni salarile. Laotasime Tara rätiku soola peale, jôime veini ja oli ütlemata mônus. Hämardudes ja täiskuu tôustes kimasime mööda soola serva poole ja Josh lasi taustaks araabia ambienti, mis läks teemaga hästi kokku ja mille peale oli veel mônusam. Silmapiirini ulatuv sool ja kaugel eemal kôrguvad vulkaanid. Edasised päevad olid umbes sama ebamaised. Värvilised järved flamingodega; Laguna Colorada on punane ja Laguna Verde roheline. Oma värvi saavad nad vetikatest-planktonist, ja värv tuleb neil välja ainult tuulega - pole tuult pole ka värvi. Laguna Verde puhul räägitakse et vaja on idatuult. Meie nägime neid môlemaid värvilisena, ja Laguna Colorada on eriti ilus. Veel näeb sellel sôidul 4800m peal geisreid, külmi öid, ja 4400m peal vôib kuumaveeallikates sulistada. See piirkond ja need mitmepäevased sôidud on fantastiline elamus ja maailmas on väga vähe kohti millega seda vôrrelda.

Teisel pool Laguna Verdet on vulkaan Licancabur, mida ma juba 3a tagasi nägin teisel pool olevast Tšiilist. Kolmandal sôidupäeval lahkusingi seltskonnast ja vahetasin džiibi minibussi vastu, kivikôrbe Tšiili sileda asfaldi vastu. Praegu olen San Pedro de Atacamas, samas sloveenlanna (kes on Tallinnas giid olnud) peetavas hostelis kus kolm aastat tagasigi. Temperatuur +30. Täna viib öine buss mind Vaikse Ookeani äärde Aricasse ja sealt edasi tuleb minna jälle Peruusse, et vähem kui nädala pärast koju lennata.