Kiri kodustele Bangladeshist (Jäm)

Kamon asho!

Ehk tere kallid sõbrad! Nii, nüüd ma siis tean mida tähendab olla kuulus! Kui oled valge ja käid Bangladeshis tänaval, siis iga viimane kui inimene vaatab sulle järele nagu sa oleks tulnukas. Aga tunded on vastastikused, nii et...

Lühidalt - elan järgnevad 3 kuud riigis, kus kokku ca 130 miljonit elanikku, mina elan pealinnas Dhaka's (ca 8 miljonit elanikku).

Riiki sisenemine kulges probleemideta, edasine oli aga midagi palju huvitavamat. Kuigi ka siin eksisteerivad liiklusmärgid ja valgusfoorid, ei ole need sulle liiklemisel suureks abiks. Sest liiklus Bangladeshi pealinnas Dhaka's käib nii kaootiliselt kui vähegi üks liiklus toimida saab. Vaheldumisi rikshade, scooterite, sõiduautode, busside ja kerjuste aga midagi paremat tahta ei saagi. Tänavat ületad seal, kus tahad, jooksed kõikide liikurvahendite vahelt läbi ja ongi OK. Kuigi see tundub hullumeelne, pole ma näinud siinveedetud 5 päeva jooksul mitte ühtegi avariid. Sama ütles ka üks Shveitsi kutt, kes siin elanud ca 5 kuud. Ja kui mingi väiksem plekimõlkimine ongi, siis ei viitsita tavaliselt autost väljagi tulla, rääkimata politsei kutsumisest.

Liiklusele vastupidine on aga kohalik toit, mis on üldiselt päris maitsev, kuigi mitte eriti vaheldusrikas. IGA päev süüakse lõunaks ja õhtul riisi, lisandiks hautatud juurviljad, kana karriga ning kartul. Esimesed paar päeva oli päris raske, sest toit on päris vürtsikas, kuid nüüd on juba päris ok. Üldiselt toidu pärast ma eriti muretsema ei pea, sest külmkapp on toas olemas ning selle täitmisega tegelevad siin jooksupoisid. Paar päeva olen käinud shveitsi kutiga väljas söömas, sest 7 päeva nädalas riisi süüa nõuab ikka harjumist. Väljas söömine on suht odav - üle 100 EEKi pole mina suutnud kõige kõrgema klassi restos veel kulutada. Ahjaa, Bangladeshis süüakse kõike v.a. suppi näppudega, jah isegi riisi. Ja kusjuures nad teevad seda tunduvalt kiiremini kui mina lusikaga. Proovisin siis ka paar korda, ja seee tõesti on nii!!!

Ringi kolada mul üksi veel eriti ei lasta, sest ära eksida on üsna lihtne. Pealegi pole rikshajuhid just eriti suure ajumahuga, et sind viia õigesse kohta. Enamasti pead viimased tänavad ikka ise juhatama. Aga see-eest on rikshaga sõitmine väga odav - 10 minutit ca 2 EEKi. Sama kehtib ka scooterite (3-rattalised mootorrattad) kohta.

Kõige karmim asi on eurooplase jaoks ilmselgelt kliima. Päeval ca 35 kraadi, öösel ca 27. i-le paneb punkti kõrge õhuniiskus: ca 80%. Põhimõtteliselt käid kogu aeg ringi nii nagu oleksid teinud tund aega sporti, s.t. täiesti läbimärg. Higihais on päris jube, eriti veel kohalikud, need haisevad eriti rämedalt. Kontoris on konditsioneer, kuid toas kõigest ventilaator laes. Esimesed paar ööd olid rasked magada, aga ka see hakkab juba laabuma.

Jube on olukord ka tänavatel. Prügikaste Bangladeshis ei tunta, sest neid lihtsalt pole. Kõik sodi visatakse maha, kontoris lihtsalt aknast välja. Esimesel paaril päeval oli tõsiseid raskusi tänaval käies mitte oksele hakata, kuid nüüd juba ei pane seda jälki haisu peaaegu enam tähelegi ;)

Töökohaks on Bangladeshi kindel nr. 1 (nii ütles mulle vähemalt boss ise ;) arvutifirma "CyberHosting", mis tegeleb peamiselt veebilehtede valmistamise ja nende haldamisega. Tääpäev algab "ametlikult" kell 9, kuid enne kella 10-t ei jõua keegi. Saabutakse tavaliselt 10-11 vahel. Enamus ajast siiberdatakse niisama ringi, vahepeal tehakse paar liigutust ning siis räägitakse, et ma olen NIIII "busy", et isegi peeretada pole aega...

Üldiselt on nii, et ega siin muud teha polegi kui tööd, sest Bangladesh on praktiliselt moslemiriik, mis tähendab, et ei baare, pubisid, ööklubisid jms. Lõpetad töö, lähed jalutad ringi, ostad tänavalt teed (0,5 EEKi tass). Vaadata küll ühtteist on, aga see jääb enamasti väljaspoole Dhaka't, mis vajab veits planeerimist.

Bangladesh pole koht, kuhu tavaline turist tuleks. Tänavad on väga räpased, haisevad igasugu prügi järele, ainult inglise keelega hakkama saada on raske (seetõttu olengi veits Bengali keelt õppinud ;). Turiste siin üldiselt ei kohta, sõber kes siin elanud ca 5 kuud, on näinud kokku kõigest 2 turisti. Klassistumine on väga suur - rikkad sõidavad Landcruiseritega (ps. 99% autodest on Toyotad, kuigi miskid väääga imelikud mudelid), vaesed (nt. rikshajuhid) teenivad parimal päeval 40 EEKi. Kerjuseid on väga palju, sama kehtib ka igasuguste liikurvahendite kohta.

Kuid kui oled koos sõpradega ning sind koheldakse nagu mind, siis paar nädalat siin viibida on OK. Kõik muidugi tahavad mind endale külla kutsuda ja tutvustada oma perekonnale (perekond on siin VäGA tähtsal kohal), kuid kuna õhtuti nagunii midagi teha pole, siis miks mitte. Paar päeva tagasi käisin oma bossil külas ning olgem ausad, ta elab nagu eurooplane - korter on suur ja puhas, asub koos ca 10-ne majaga kõrge müüriga eraldatud ja hästivalvatavas tsoonis, kõik vajalik tehnika on kodus olemas jms. Ainuke erinevus on vast see, et seal töötavad abilistena 2 poisipõnni, kes peavad tema juures töötama 5 aastat, et koguda raha oma õe pulmadeks. Oma vanemaid näevad nad korra 2-e kuu jooksul.

Internet on siin talutava kiirusega ainult õhtul 12-st kuni hommikul 10-ni. Siis kukub nii ära, et ühe lehekülje avamist ootad ca 3-4 minutit. Tundub kummaline küll, et töötan arvutifirmas, aga Internetti justkui pole, aga mis teha. Töötatakse 6 päeva nädalas, vaba päev on reede, sest siis käiakse moshees. Mina moshees ei käi, vaid õpin tundma oma kodukanti. Üldiselt pole ka vahet, mis riideid kannad, läbimärg oled nagunii. Esimesel päeval veeti mindi kohe poodi, osteti ports riideid, et ma näeksin välja kui kontoritööline, mitte kui lihtsalt turist (T-särgi ja shortsidega). Ise küll eelistaksin viimaseid, aga nagu öeldakse "when in Rome, do like Romans do". Seega tuleb leppida kohaliku süsteemiga.

Nojah, mis veel. Võib julgelt nõustuda ühe tuttavaga, kes ütles: "Dhaka is a little bit crazy city..." Selle "little bit" paneks aga julgelt veel omakorda jutumärkidesse ;)