Kiri kodustele Bangladeshist (Jäm) IV

Ühte ma teile sõbrad soovitan - kui teil on vaja Bangladeshis tööluba hankida või viisat pikendada, siis kaaluge ikka tõsiselt, kas te olete valmis veetma mitmeid päevi liiklusummikutes, hingama kuupmeetrite kaupa maailma kõige saastatumat õhku, seletama, et teie kavatsused on õilsamatest õilsamad, andma altkäemaksu, täitma kilode viisi pabereid, tegema neist tonnide kaupa koopiaid, ootama tunde, saamaks teada, et kõigest 1 paber on ikka puudu ning kõige lõpuks veenduma, et pool sellest tööst oli asjata ning oleks saanud ka palju lihtsamalt...

Täpselt nii ja hullemgi veel nägi välja minu tööloa hankimine, mis kokkuvõttes osutus lihtsalt templiks, mis LUBAB mul lahkuda Bangladeshist 28/11/2003 või enne seda. Oma teada, ei ole ma vang, kelle liikumisala piiratud ning seetõttu võin lahkuda riigist mil iganes enne viisaperioodi lõppu, kuid sellised märkused soovitan soojalt enda teada hoida, vastasel korral tõmmatakse templil läbi teine sõna, mis KOHUSTAB sind riigist lahkuma hiljemalt nimetatud kuupäeval. Seega vaatamata ligi 4-le siinviibitud kuule, suudetakse mind ikka ja jälle üllatada.

Moslemite pühakuu "ramadan" lõppes ca nädal tagasi, millele järgnes ametlikult 3-päevane püha "Eid Mubarak", kuid reaalsus on see, et igaüks tuleb taas tööle siis, kui tuju tuleb... Nii näiteks alustati pühadega (s.t. tööle mitteilmumisega) juba 4 päeva enne ametlikku pühade algust ning viimased ilmusid tööle alles 6 päeva pärast pühade lõppu. Ja boss ei saa mitte midagi teha, sest nii on kombeks.

Mina ramadan'iga, s.t. paastumisega, ei ühinenud, sest kohe kuidagi ei viitsi hommikul kell 4 üles tõusta, et hommikueinet süüa. Kuna ramadani idee on kogeda näljatunnet, et tunda kaasa vaestele, kel söögirahagi pole, siis minu jaoks see midagi eriti ettekujutamatut ja ekstreemset pole. Paastumise tõttu tulnuks kriips peale tõmmata ka sportlikele harjumustele, mis minu puhul kuidagi välja ei mängi... Bangladeshlased spordiga eriti sinapeal ei ole, seega neil kama kaks...ongi rõõmsad, jälle põhjus vähem liigutamiseks ;) Paastumist VÕIB ka katkestada, nt. kui võtad mingit rohtu (ilma söögita suht ebatervislik), oled haige, lihtsalt vilets olla vms. Paastumine TULEB katkestada, kui kasvõi 1 tilk sinu verd sinu kehalt maha langeb, s.t. mitte ei voola mööda ihu, vaid just maha langeb. Vot siuke reegel neil moslemitel.

Üks ilgelt meeldiv asi on siin, kui külastad juuksurit - lõikuse lõppedes tehakse sulle ca 2-minutiline peamassaaz. Ja mida rohkem sinult baksheesh'i (jootraha) oodata on, seda paremini tehakse, nii et võite ise antud juhul valge mehe privilegeeritust arvata...

Üllatus oli, et näiteks nuuskamine on siin äärmiselt taunitav tegevus, normaalseks peetakse hoopis seda, kui kontori kajades oma röga ninast kurku tõmbad, aga mitte sujuvvaikselt taskurätikusse... Selle imeliseks näiteks oli see, kui mingi kõrgemat sorti 'musulman' keskpäeval üle kvartali kõnet pidas ning ootamatult kõlaritest mingit rämedat röginat tuli... Ma ikka üritan taskurätikute juurde jääda, kuid loomulikult see kole asi ikka kuskil nurga taga ära toimetada ;)

Mitmed on ikka uurinud, et ma noor poiss ja et kuidas siin lood naistega ka on. Ütlen ausalt - sitad. Ei, naised ei ole koledad, kuid kui sain teada, et ühe moslemitüdruku isa tahtis tolle peigmehe maha lüüa, sest too polnud moslem ning sehkendas tema tütrega. Poisi (võib-olla ka tüdruku enda) päästis ainult tõsiasi, et selleks ajaks kui papa teada sai, oli poiss suundunud õppima USA-sse. Kuna tüdruku isa on suht kõva kärbes, s.t. tunneb igasugu tähtsaid tegelasi, siis korraldas ta asjad nii, et poiss enam KUNAGI oma kodumaale tulla ei saa. Sisuliselt "persona non grata"... See on mingi nali?! Ei, see ei ole nali. Usk, s.t. islam, on siin kõvem kui põhiseadus, see et tapmise eest 16 aastat võid saada, ei koti kedagi, natuke raha "õigetele inimestele" ja ei pane sind keegi vangi.

Muidu on meil siin tore. Pärast mõningat pausi on meil kontoris jälle ka televiisor, enamjaolt kõik lääne kanalid, mis Eestiski saadava, levivad ka siin. Lisaks on meil õhtuti üks külalisvaataja - mees akna taga. S.t. vennal endal telekat pole, siis vaatab läbi trellitatud akende meie oma...tema õnn, et telekas 1. korrusel on. Aga ma olen kindel, et kui vaja, eks ta roniks ka puu otsa vaatama...

Minu isiklike fännide arv kasvab ka jõudsalt ning on tänaseks päevaks ammu ületanud Märtini oma. Ahjaa, mõni aeg tagasi pettusin ma täielikult kogu oma hariduskäigus, sest mitte kordagi polnud mulle mainitud, et eksisteerib selline konstant nagu "Bangladeshi konstant", mis tähendab et kõik ajalised väärtused tuleb korrutada 25-ga ning hinnaga seotud väärtused jagada 3-ga. Kui sulle öeldakse, et 1 minut, siis ole valmis ootama 25 minutit. Kui kaupmees ütleb, et see tuulepluus maksab 600, siis ütle, et üle 200 sa selle eest ei maksa. Üsna toimiv, soovitan siia tulles kasutada ;)

Teise meeldivad asjana olen enda jaoks avastanud ürituse nimega "Hash House Harriers", mis sisuliselt tähendab seda, rahvas (enamjaolt siiski siin elavad-töötavad välismaalased) tulevad kord nädalas kokku, jooksevad ca 5 miili, pärast seda minnakse suletud klubisse, juuakse õlut ja aetakse niisama juttu. Lahe. Toimub igal pool üle maailma, soovitan julgelt, kui viibid võõrriigis ja veidikenegi aega üle jääb.

Kogu aeg olen ma imestanud, et kuidas see kaos nii laitmatult ikka töötab, s.t. et inimesed sõidu pealt bussi ja sealt maha hüppavad, sõitvate autode vahelt rahumeeli läbi jalutavad, et rikshad politseinike peatumismärguandeid eirates ristmikke ületavad (pööravad pea teises suunas, justkui ei paneks tähele :) jne. Lõpuks siiski olin ma tunnistajaks juhtumile, kus bussile jooksnud ja juba ühe jalaga sees olnud nooruk sealt kolinal maha sadas. Käis kerge raputus, sest buss sõitis üle kuti käe...Kuna tegu oli väikese bussiga, kuhu mahub ca 10...12 inimest, siis peale muljumise suurt midagi kuti käega ei juhtunud, tõusis püsti ja ütles vaid, et kõik on OK. Rahvas oli muidugi tohutult tige nii juhi, kui ka tolle abilise (kogub piletiraha ja ripub salongi ukseavast poolenisti väljas, et aidata juhti liiklemisel) peale. Kogu lugu lõppes sellega, et eemal seisnud politseinik peatas bussi, sai väikese kommiraha ning sõit jätkus. Aega kõige selle "jama" peale kulus mitte rohkem kui 5 minutit. Kiire, lihtne ja jõhker.

Kuid mitte väga jõhker. Väga jõhker oli nt see, kui mootorrattal sõitva mehe püksisäär takerdus mööduva takso esitiiva külge, mistõttu too üle 500 m takso sabas lohises enne kui püksisäär rebenes ja ta veretombuna keset suure liiklusega tänavat jättis...Mees suri teel haiglasse. Taksojuht põgenes sündmuskohalt ning ilmselt ei leita teda kunagi. Kui taksojuht oleks peatunud, oleks ta hullunud ning "kiire kohtuotsusega" rahvamassi poolt lihtsalt surnuks pekstud. Kuigi antud juhul on praktiliselt võimatu otsustada, kumb osapool oli süüdi õnnetuse tekkimisel, siis enamasti sellega vaeva ei nähta, kiire omakohus klaarib kõik olukorrad... Seetõttu võib ka üsna tihti leida ajalehest lugusid, kus kraavi sõitnud bussi juht vigastatuna sündmuskohalt surmahirmus minema liipas.

Kuigi tuleb tõdeda, et bangladeshlased (oma jutu järgi) siiski ei vihka ameeriklasi, vaid ameerika poliitikat (mõni küll konkreetselt ainult Bushi), pole suhtumine viimastesse just muljetavaldav. Nii näiteks nädalapäevad tagasi järjekordset uudist Iraagis hukkunud ameeriklastest lugedes, hõikas üks neiu üle kontori - jess, jälle sai 12 ameeriklast surma. Nojah, eks selle teema koha pealt võib kõvasti vaielda, kuid kui sama inimene räägib mulle järgmisel hetkel, et pole vahet, kas oled lambaid karjatav udmurd või nigeeria prostituut Kaplinna odavaimas baaris, vaid tähtis on, mis INIMENE sa oled... siis...no siis ikka tekib kahtlusi nende jutu õigsuses...

Korruptsioon. Kuigi ka Bangladeshis on olemas nii riiklikud (s.t. tasuta) haiglad, koolid, ettevõtted jms, siis ilma rahata ei mängi kohe kuidagi välja. Mida iganes sul vaja on, käi aga pappi välja. Meie turvamees, tundes, et sel ametil tulevik puudub, otsustas teha omale autojuhiload - ametlik taks 1300 takat (ca 300 EEKi). Esimesel tunnil öeldi talle otse, et 2500 taka eest saad load tunni aja pärast, ilma ühegi eksamita. Kutt, tingituna vaesest majanduslikust olukorrast, keeldus. Läbinud kogu kursuse edukalt, viis poisi tee politseijaoskonda, saamaks miskit imelabast tõendit - 2000 takat või ime põialt! "Ametlikult" peaks nimetatud tõend väljastatama täiesti tasuta. Seetõttu - osalt vaesuse, osalt riigi lootusetust olukorrast - ongi iga bangladeshlase (no mitte päris iga, sest rikshajuht ei unista isegi mitte Indiasse minekust) unistus minna tööle Euroopasse või Ameerikasse, nautimaks helgemat elu... Siinkohal sarnanen ma bangladeshlastega, sest ka minu unistus on tulla tagasi Euroopasse ;)

arko