ESILEHT
AASIA
bangladesh lipp
BANGLADESH
TRÜKI
KSERAI LOOD
Kiri (Jam vol1)
Kiri (Jam vol3)
Kiri (Jam vol4)
Pilte Bangladeshist (Jäm)

Kiri kodustele Bangladeshist (Jäm) II

Jah, kui miski mind siin tapab, siis on see liigsöömine... No pole kerge ses mõttes – igaüks, absoluutselt igaüks, kes mind külla kutsub või niisama sõber tahab olla, ostab mulle kogu aeg mingit sööki või jooki. Ja sellist asja nagu "Ei taha" pole olemas. Lähed poodi, sinult küsitakse: "Juua tahad", ütled "Ei". Selle peale ostetakse sulle 1 coca. Sa võid neile kasvõi "kukemuhv" öelda, aga ikka ostetakse...Peale selle veel igasugused saiakesed-pirukad jm maiustused. Ja maiustused on siin räigelt magusad, vähemalt minu jaoks.

Söögi osas olen nii palju selgeks saanud, et kui pakutakse, siis keelduda ei tohi (pole lihtsalt viisakas), vaid võtad veidi ning siis kas jätad ülejäänu taldrikule või siis poetad "kusagile". Vaikselt prügikasti näiteks...

Täna sai jälle käidud marketingi tegemas. S.t. et läksin koos oma firma 2-e turundusspetsialistiga firmadesse, et neile oma toodet "pähe määrida". No mis seal ikka, kuigi see polnud just minu isiklik soov ja tahe, vaid bossi oma, ning kuna asi "pidi" olema kokku lepitud, siis mis seal ikka, mõtlesin ma, elan ka selle üle. Ja siis, 6-7 km läbimine bussiga võttis aega ca 1h (liiklusummikud), kohapeal kontori, s.t. õige maja, otsimine ka ca 1h ning siis "kontorisse" jõudes selgus, et vastavat asjapulka pole kohal, mis siis et kokku lepitud...Vot see on kohalik asjade normaalne käik. Ahjaa, "kontor" oli kuskil mutiaugus korruselamus asuv ca 50 m² korter, pime ja kõle nagu Kopli narkomüügipunkt (telekast olen näinud).

Seadsime siis sammud järgmistesse firmadesse, kuna kokku pidime sel päeval külastama 4 (nelja), jah, ma ei eksinud numbriga, firmat. Neist kahes saime löögile ka, kusjuures mõlemas eelisjärjekorras, kuna miski valgenahaline "estonian" oli kaasas. Töö kokku kestis ca 1,5 h, ülejäänud aeg kulus transpordile ja otsimisele. See oligi kogu nende tööpäev. Minu jaoks suht mahavisatud aeg, sest kogu vestlus käib enamasti bengali keeles, minult päritakse ainult minu enda kohta, kuigi firmale tutvustatakse mind kui "technical person" ;)

Tegelikult on asi väga lihtne – mind võetakse lihtsalt kaasa kui välismaalast, kes on siinses keskkonnas väga hea müügiartikkel, sest välismaalast koheldakse kui VIP'i. Isegi oma firma töötajad ütlesid, et said selle ja selle pakkumise just tänu minule. Kuna tookord oli tegemist koolidega, siis vastutasuks pean minema 2-e kooli väikest presentatsiooni tegema...OK, võin ju kohalikele natuke Eestit ka promoda, "Welcome to Estonia" särki küll pole, aga teen lihtsalt ilusa näo ja säravad silmad!

Nii, üks pull lugu on siin autojuhilubadega. Nimelt, et autojuhilube saada, pead läbima eksami, mis koosneb teooriast ja praktikast ehk siis analoogselt Eesti süsteemile. Kuna aga paljud juhiloataotlejad on kirjaoskamatud (kogu rahvastikust ca 40%), siis pole nad võimelised eksamit läbima. Seega enamus neist lihtsalt ostab juhiloa mustalt turult. Lihtne ju! Kohalikud ütlevad, et siin võid ükskõik millise ministri ära osta, sõltub vaid summast.

Tjah, ütleme nii, et kuigi mul on juhiload täiesti ametlikult saadud, siis Bangladeshis on need SISULISELT kehtetud. Mina siin autorooli ei istu, linnas vähemalt. Teisipidi siis, kui siinses liikluses tuled sõitmisega toime, siis Eestis peaks juhiloa automaatselt saama.. ;)

Ükspäev saime väikse avariiga ka hakkama. Ristmikule sõites ei pannud mu boss tähele, et eesolev auto pidurdas ning sõitis talle tagant sisse. Ikka juhtub... Esimese auto juht tuli välja, vaatas, lõi käega ja sõitis edasi, nii lihtne – ei mingit politseid, kindlustust ega muud paberimäärimist ;)

Kuna enamus autosid, v.a. kallid, omavad nn. kängururaudu, siis tavaliselt midagi väga hullu ei juhtu. Kui muidugi asi hullemini lõppeb, mismoodi siis asjad lahendatakse, s.t. kes süüdi, kes mitte, vot ei oska öelda...Keeruline igatahes, vähemalt minu jaoks, sest liikluseeskirjast siin kinni ei peeta. Soovituslik vist siiski on, sest nägin ükspäev linnas suurt silti a la "Ole hea ja palun järgi liiklusmärke, sellega aitad vältida liiklusummikuid!".

2 nädalat tagasi sai käidud 250 km pealinnast väljas ühel pulmapeol. Olgem ausad, nende pulm on sisuliselt üks suur söögiorgia. Laias laastus nii, et pulm kestab ca 5 päeva:

1. päev minnakse pruudi majja, kuhu tuleb ka peigmehe perekond, v.a. peigmees ise. Pruut istub terve õhtu baldahhiinvoodit meenutaval asemel, hunnik maiustusi nina ees, külalised siis käivad vaheldumisi ta juures ning annavad talle sealt nina eest midagi. Enamuse ajast veedavad inimesed aga niisama omavahel juttu ajades ning.....SÜÜES!!!

2. päev kordub analoogne asi, ainult peigmehe majas. Erinev on see, et peigmehel on ülakeha paljas ning seda siis igaüks mökerdab mingite chilli-segudega...Ja vahest ka külalised üksteist... ;)

3. päev on siis õige pulm, veits pidulikum rohkem rahvast ning pruut ja peigmees istuvad koos mainitud asemel. Jälle räige söömine, pildistamine....ja...pruut valab pisaraid. Sest, ALATI läheb naine mehe majja elama, mitte vastupidi. Ja see on kurb, kuna perekondlikud sidemed moslemitel on VÄGA tugevad.

4. ja 5. päev on lihtsalt mingid järelpulmapeod, kus järjekordselt süüakse.

Nii et, ei mingit tantsu ja tagaajamist. Vaid ainult söömine, söömine ja veelkord söömine...

Kuna pulm toimus pealinnas väljas, siis õnnestus esimest korda ka liiklust ja elu pealinnast Dhaka'st väljaspool näha. Ehk siis, "maanteel" (meie mõistes külavahetee) kihutavad bussijuhid 90..100-ga, mis siis et rattad vahepeal teepeenral on. Möödasõitu tehakse seal kus parajasti keegi ees on, vastutulev masin lihtsalt PEAB eest ära saama – kas siis pidurdab või tõmbab nii teepeenrale, et 3 rida tekitada. Kusjuures, 3 rida oli siin maanteel täiesti tavaline. Sama tavaline oli ka iga 15 sekundi tagant signaali lasta...Magamine oli bussisõidu ajal kõige rahustavam tegevus... Kuni buss järsku pidurid põhja lükkas ning pidurdas nii et sinist suitsu tuli, sest mingit vennad vedasid just elektriliini üle tee ja ei jõudnud seda piisavalt kõrgele tõmmata...õnneks meie jõudsime pidurdada... ;) Ok, kuigi mulle tundub see kõik "piiri peal" olevat, siis on siin see suht tavaline ning sellist asja ei panda isegi mitte tähele. Kõik toimib nende jaoks kui kellavärk! ;)

Paar nädalat tagasi sai käidud kohalikus loomaaias, noh et ikkagi ehtsat Royal Bengal Tiger'it näha. Läheme (olin ühe Šveitsi kutiga koos) siis tiigri puuri juurde ja vaatame..ja meid vaadatakse ja mida kauem me seal seisime, seda rohkem vaadati meid kui seda kuradima tiigrit. Ühesõnaga, meie olime palju atraktiivsemad kui tiiger ise, keda tegelikult vaatama tuldi. Igaks juhuks lasime kiiresti jalga, sest kui Bangladeshi "Mati Kaal" oleks seda näinud, siis oleks ta meid kohe puuri pannud ning külastajate arv oleks kasvanud päeva pealt.

Vot tak. 1 kuu on siin nüüd oldud, 2 seisab veel ees. Ja võib julgelt öelda, et alles nüüd hakkavad paljud asjad paistma nii, nagu nad tegelikult on. Kuigi tegemist on sügavalt moslemiriigiga, siis on ka siin olemas (kuigi varjatult) alkohol, narkootikumid, baarid, prostitutsioon, mahvia, organiseeritud kuritegevus jne. Esmapilgul, s.t. kui nendega suhelda paar nädalat, siis räägitakse sulle hoopis teist juttu ning maalitakse pilt kui sügavate religioossete traditsioonidega maast. Jah, usk on siin tähtis, isegi väga, kuid suheldes paljude noortega, olen tihti saanud teada, et nad ise ka seda usuvärki väga ei usu...Asi lihtsalt on nii olnud, kuid...Suurimad usufanaatikud pidavat tulema siiski vaesete ja/või maapiirkonnas elavate inimeste seast.

Üleeile olidki linnas mingite hullude usuvendade miitingud, kus karjuti ruuporisse täiest kõrist igasugu loosungeid, ülistades ikka islamit. Viibisin sealt vaid hetke, sest üldjuhul pole need miitingud "eriti turvalised". Nt. eelmisel aastal oli analoogsel miitingul pommiplahvatus, kus hukkus üle 1000 inimese.

Ühesõnaga, mingi poliitilis-usuline värk. Mingi gemüüse on, ma ise ka väga aru veel ei saa... Neljapäeval oli jälle streik, mis tähendab, et ükski mootorsõiduk ei liigu. Ühtlasi pole siis ka tööpäev. Miks nad streigivad? Ega nad ise ka ei tea, ajalehes on nii kirjas! ;)

Nagu öeldud, 1 kuu 3-st on oldud, selle ajaga OLEN ma suutnud harjuda sellega, et elekter nt. 2x päevas ca 15 min. ära läheb, et 1x päevas kraanist vett ei tule, et mul kogu aeg palav on, et ma iga päev riisi söön, et toit liiga spicy on, et kord nädalas WC mu lemmikruum on, et ma igal õhtul tänaval ringi liikudes oma varba vastu mingit asja ära löön (sest pime on, tänavavalgus on nagu ta on, ja igal pool on mingid metallist jurakad maast väljas keset kõnniteed), et sitikad-sisalikud-ämblikud-ja-muud-elukad mu toas ringi jooksevd, et inimesed mind kogu aeg vaatavad ja vaatavad ja vaatavad ja...... Kuid POLE suutnud harjuda magama ILMA kõrvatroppideta. No venitilaator laes ja naaberkrundil askeldavad töömehed (töötavad 24 h) teevad ikka parajat müra küll. Majade ehitamine ongi siin üks väga kõva äri, sest korterid müüakse juba 5 aastat (!) enne maja valmimist maha!!! Nõudlus on lihtsalt nii suur. 100 m m² korter vastvalminud majas maksab ca 400000...500000 EEKi. Aga 100 m m² on siin võrdlemisi väike, isegi liiga väike, sest koos elavad vennad-õed oma peredega, vanemad ja vanavanemad.

Ilmselt mitte kunagi ei harju ma ka nende ajaarvestusega, sest enam-vähem kõik võtab 10x rohkem aega, kui võiks. Nt. ootan ma oma tuppa nagi juba 2 nädalat, mis siis et iga päev öeldakse: "Jah, ma kohe ajan selle asja joonde...". Eks see "kohe" ole suhteline... ;)

Sama on ka muude asjadega – kõike pead 10x üle kordama ja meelde tuletama, vastasel korral jäädki seda ootama. Seega, kui midagi tahad tehtud saada, ma mõtlen "normaalse aja jooksul", siis pead selle kokkuvõttes ise ära tegema. Aga OK, see on nende elu, traditsioonid ja äri. Natuke võib neile andeks anda, sest kliima seab töövõimekusele omad piirid – päeval ca 34...38 kraadi, öösel ca 27. Kuid mind see enam väga ei häiri...

Dhaka (ilmselt nagu paljude suurlinnade puhul) on tohutult kontrastne, sest kõrvuti on tohutult rikkad (nt. üks lasi järve asemele ehitada suure erahaigla, elamud ning tahab terve linnaku) ning tohutult vaesed (kerjused, elavad-magavad tänaval keset kõnniteed, õhtul vaata et peale ei astu).

Vaesuse üheks probleemiks ongi slum(geto), kus tehakse palju lapsi, sest neist (eriti poisslastest) loodetakse suuremat abi perekonna toitmisel. Kuna rahvaarv aga kasvab tunduvalt kiiremini kui linn (seega ka töökohad), siis tulemuseks ongi suurenev kerjuste arv mitte aga helgem tulevik.

Ilus on aga see, et boss orgunnib mulle vaikselt tripp'i Sundarbani, mis on maailma suurim ja ilusaim istutatud mets. Ainuke koht, kus on võimalik (rohkem teoreetiliselt, sest kõigest ca 250 isendit pidavat alles olema) näha vabas looduses ehtsat Royal Bengal Tiger'it. Elame-näeme!

Kuigi vesi on soe (ca 30 kraadi), pole ujuma saanud, sest need üksikud lombid, mis siin pealinnas on, on nii reostatud, et vabatahtlikult mina sinna sisse ei hüppa. Ujumiseks on parimad kohad Cox Bazar (maailma pikim rand, väidetavalt) ning väikesed kosed (no kose all ikka :) keset perifeeriat, kus inimesi eriti ei kohta ning kus vesi on kristallselge.

No nii noored, varsti (oli vist ikka selle aasta septembris) tuleb hääletus "EU – jah või ei?". Seega tulevik on teie kätes ning tehke nii, et kui ma tagasi tulen, siis oleks parem kui enne!

Ahjah – head alanud kooliaastat ja ärge unustage siis õpetajale lilli viia!!!