ESILEHT
AASIA
bangladesh lipp
BANGLADESH
TRÜKI
KSERAI LOOD
Kiri (Jam vol1)
Kiri (Jam vol2)
Kiri (Jam vol4)
Pilte Bangladeshist (Jäm)

Kiri kodustele Bangladeshist (Jäm) III

Tere!

Lehm, rikša, kets ja Lexus – kõik need mahuvad üheaegselt Bangladeshi peamagistraalile. Mõni liigub vastassuunas, mõni vedeleb lihtsalt teepervel. Ei mingit probleemi. Täpselt nii toimub Bangladeshi liiklus (või isegi kogu elukorraldus) iga päev. Kõik asjad lahenevad "kuidagi" ehk nagu moslemid ütlevad – Inshaallah (kui Allah tahab).

Samamoodi toimus ka minu viisa pikendamine 3 kuu võrra – kuigi alustasin asjaajamist juba nädal (täiesti piisav) enne viisa lõppemist, siis alles VIIMASE päeva hommikul sain teada, et minu viisat pikendatakse. See sai võimalikuks ainult tänu sellele, et ma ühe kohaliku immigratsiooniametnikuga (bossi tuttav) vastavasse ametkonda läksin, kus asjad 15 minutiga korda aeti. Kokkuvõttes ütles boss, et ta teadis algusest saadik, et ma viisa pikendatud saan ning et tal oli veel 3 varuvarianti...Minu märkusele, et see oli juba viimane päev ning et varuvariantide kasutamisel oleksin juba rikkunud viisareziimi, ütles ta lihtsalt nii: "Come on, this is Bangladesh – everything is possible!" Eks ta nii tegelikult on ka, teatavasti on Bangladesh üks maailma enim korrumpeerunud riike. 500 takat (125 EEK) on politseinikule esitatav autojuhiluba... Kogu selle kamarajura juures kulus enamus ajast liiklusummikutele, sest tööajal ei ole võimalik läbida 10 km alla 1 tunni. Seega kodumaale saabun alles jaanuari lõpus.

Kuna vaba aja sisustamisega on siin võimalused piiratud, siis enamasti muud teha pole, kui piljardit või bowlingut mängida. Piljard maksab 5 EEKi mäng. Teenindus korralik, ise kuule lauale toppima ei pea, selleks on vastavad töötajad...

Ükspäev sai peale piljardit mindud seitsmekesi hiina restorani, milliseid on siin sadu, olenevalt hinnaklassist. Sõime kõhud korralikult täis ja küsisime arvet. Üks meie pundist (kohalik loomulikult) ütles kelnerile, et "davai, 20% alet ka!". No kelner tõi siis arve ning üks kutt võttis arve ja vaatas et ainult 10%, lennutas selle kelneri poole tagasi ning ütles: "You can't impress me, go back and make at least 15%!". Kelner, kõrvad lontis, läks siis tagasi vanemkelneri juurde, kes ta muidugi pikalt saatis...Lõpuks saime 10% alet, arve 7 inimese peale kokku oli 250 EEKi, pole paha.

Suure klassivahe tõttu on siin selline suhtumine üsna tavaline, vaesed teenindavad keskklassi ikka nii alandlikult et kohe hale hakkab. Paar päeva tagasi nägin kuidas mingi keskealine meesterahvas karjus töötajate peale, aru ma muidugi ei saanud, kuid kohalik seletas, et ta on rikas ja ta võib nii käituda...Ettevõtetes käib kogu asjaajamine samuti vastavalt hierarhiale. Suht nõme, aga kuna mina olen valgenahaline (turist) siis suhtutakse minusse ka väga aupaklikult ja sõbralikult. Ainult ühel korral olen kuulnud hüütavat: "Fucking American!", kui jooksmas olin. Kuna aga jooksen keskmiselt korra nädalas, siis 1 kord 3-e kuu jooksul pole mingi näitaja. Väiksed poisid näitavad vahetevahel ka keskmist sõrme, kuid ma pole päris kindel, kas nad mõistavad selle õiget tähendust, sest samal ajal nad vaatavad sulle nii siiralt silma ja naeratavad....Nojah, võib-olla sellepärast naeravadki, et mina neile rahulikul pilgul vastu vaatan...

Nagu muu islamimaailmgi, vihkavad bangladeshlased ameeriklasi (mõni küll konkreetsel ainult Bushi). Paar nädalat tagasi ühes väikelinnas (ca 300 000 elanikku) nimega Pirojpur olles kohtusin oma kolleegide kaudu sealsete noortega (25...30-aastased). Seletasin neile (ei-tea-juba-mitmesajandat-korda), et Eesti oli Nõukogude Liidu all jne. Üks siis päris, et kas eestlastel on ikka punased passid, "Ei sinised", vastasin ma. Noja selle peale sai kutt ilgelt tigedaks (mitte minu peale) ning ütles: "Only because of that bastard Bush!!!". Mis seos on Bush'i ja eesti sinise passi vahel, on mul tänaseni teadmata... Vastupidiselt ameeriklastele, venelased neile meeldivad. Osalt ka seetõttu, et Nõukogude Liit toetas Bangladeshi viimase Vabadussõja ajal 1971, kui too sõdis Pakistani ülemvõimu vastu.

Uute kogemuste hulka lisandus ka 3-kesi kajutis ÜHE voodi peal magamine. No polnud lihtsalt muud valikut, sest vabu kajuteid rohkem polnud. See on siin tavaline, et vabu kajuteid lihtsalt pole, selle vältimiseks tuleks broneering teha 3...4 päeva enne väljumist. Aga minu kolleegid üldjuhul nii pikalt ette ei mõtle... Kui aus olla, siis oleks isegi mul üksinda selle voodis kitsas olnud, aga veel 3-kesi, ise ka ei uskunud, et sinna ära mahtusime...

Taas korda jälle tuleb tõdeda, et kui midagi tehtud tahad saada, siis tee see ise ära. Nimelt, lakkas mu ukselukk töötamast ning kui kohalikule valvur-mehhaanik-jooksupoiss-lukksepp-muidumehele ütlesin, et näe, lukk rikkis, siis kutt 3 min. lihtsalt tagus seda lukku, misjärel alla andis ja ütles: "Unsuccessful". Ja nii asi jäigi ja ilmselt ka jääbki. Sestpeale ütlen talle kogu aeg: "Lazy guy", mispeale too miskit bengalikeelset sõimu välja ajab, aga kõik see on veits naljaga pooleks, ilmestamaks vaid siinset elu.

Kui Bangladeshis lähed apteeki ja ütled ravimi nime, siis küsitakse sinult ravimigruppi. Ütled, et noh kurk veits valus ja tahaks mingeid imemistablette, aga ei, ravimigrupp ja siis räägime edasi. Konks on selles, et apteekrid ei jaga meditsiinist muhvigi, nad oskavad sulle vajaliku rohu välja otsida (väga selgelt eristatavat paigutust sa siinses apteegis ei näe) ainult siis, kui neil on teada ravimi grupp ja nimi.

Töö käib ikka sama rada, s.t. teen staatilisi veebilehekülgi, milliste tase pole siinmail just suurem asi. Infotehnoloogilised võimalused on ka nagu nad on, kuid 3 kuud on piisav periood mõnede lisakogemuste omandamiseks, siin. Pealekauba on külastamata praktiliselt enamus kohalikke vaatamist väärivaid kohti: Sundarban forest, Cox's Bazar, Sylhet, Chittagong Hill Tracts. Kindlasti mahuvad ka need järgneva 3 kuu sisse. Üksikud korrad, s.t. kui minnakse kohtuma mõne suure ja eriti tähtsa kliendiga, siis võetakse ka mind kaasa. No ikkagi valge mees ju!!! Paar päeva tagasi saigi kohtutud riigi suurima elektriseadmeid tootva kompanii tegevdirektoriga. Mõni aeg juttu aetud, küsiti minult, et mida ma arvan firmast "Cyber Hosting" (firma, kus ma töötan). Kiitsin loomulikult taevani ning pärast hetkelist hämmingut ning arutelu minu firma bossiga, teatas too tegevdirektor, et oih, ta arvas, et ma olen kaasas sellepärast, et tahan firmat "Cyber Hosting" ära osta... ;) Enamus juttu käib loomulikult kohalikus keeles (kuigi nende tegevdirektorite inglise keele tase on üllatavalt hea), mistõttu ma istun seal nagu maskott...

Vot siuksed lood siinpool sood. Esmaspäeval algab moslemitel pühakuu "ramadan", seega ei mingit sööki-jooki, suitsetamist päikesetõusust päikeseloojanguni. Isegi oma sülje allaneelamine on keelatud. Samas mitte kõik moslemid ei jälgi neid reegleid. Sundima neid ka keegi ei hakka, "soovitatakse" aga küll (peamiselt perekonna ja suguvõsa poolt). See-eest aga süüakse-juuakse varahommikul kell 05:00 ning kohe peale päikeseloojangut, umbes 18:00. Ise nad nimetavad seda paastumiseks, kuid ma juba kujutan ette milline söögiorgia toimub väljaspool ajavahemikku 05:00 – 18:00.

Mina moslem pole, seega järgin oma tavalisi toitumisharjumusi. Võib-olla ramadan'i lõpus (kui ilm jahedam) proovin ühe päeva ka seda tava järgida, kuid siinse kliima tõttu on minule ilma vedelikuta 12h vastu pidada natuke raske.

Kas see mul õnnestus või mitte, sellest räägib juba "Bangladesh vol.4".